3-3-1-42-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-42-15

Otsuse kuupäev

9. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Viive Ligi

Kohtuasi

Juri Surussini kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

kinnipidamistingimustega

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Surussin

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-13-1610

Menetluse alus Riigikohtus

Juri Surussini ja Tallinna Vangla kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Juri Surussini kassatsioonkaebus osaliselt. Jätta Tallinna Vangla kassatsioon-

kaebus rahuldamata.

2. Täiendada Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2015. a otsuse resolutiivosa punkti 2 teise

lausega järgmises sõnastuses: "Vastustajal kanda väljamõistetud kahjuhüvitis ja menetlus-

kulud Anna Surussina arveldusarvele EE692200001107433304." Muuta ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Surussin esitas Tallinna Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest

seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 1. märtsist 2012 kuni

19. märtsini 2013. 21. juuni 2013. a otsusega jättis vangla taotluse rahuldamata.

2. J. Surussin esitas seejärel samal alusel kaebuse Tartu Halduskohtule, nõudes mittevaralise kahju

hüvitamist summas 3000 eurot. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja kokku 330 ööpäeva kambrites, kus

põrandapinda oli vähem kui 4 m2. See on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Tualettruumi ei

saa arvestada kinnipeetavale kambris ette nähtud vaba põrandapinna hulka. Vaba põrandapinda oli

kaebajal 1 m2 või alla selle. Kambris viibis kuus kinnipeetavat.

3. Tartu Halduskohus jättis 19. detsembri 2013. a otsusega asjas nr 3-13-1610 kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et põrandapind kambris ei tähenda vaba pinda, vaid ruumi üldpinda. Tualettruum on

õigesti arvestatud põrandapinna hulka. Tegemist ei olnud nii väikese pinnaga, et see rikuks EIÕK-d.

Vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja viibis Tallinna

Vanglas kokku 384 päeva. 166 päeval jäi põrandapind alla 3 m2 ja 218 päeval üle 3 m2 (vahemikus

3,22–5,8 m2) isiku kohta. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja tervis oleks vanglas

viibides kahjustunud ning et kaebajal oleks olnud kaebused seoses stressiga. Kaebaja ei rakendanud

kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kaebaja ei esitanud

tõendeid selle kohta, et ta oleks pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga kambris valitsenud

ruumipuuduse kohta. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri"

(VSkE) § 6 lg 6 varasem redaktsioon (v.r) on kooskõlas põhiseadusega (PS) ja ei ole vastuolus EIÕK

art-ga 3.

4. J. Surussin palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15. aprilli 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis vanglalt kaebaja kasuks välja 332 eurot

mittevaralise kahju hüvitamiseks 166 päeva eest, mil kaebajale tagati kambris isiklikku ruumi vähem

kui 3 m2, ning 19 eurot 33 senti menetluskulude katteks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid

järgmised.

a) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas VSkE v.r kehtivuse ajal, mis nägi kinnipeetavale toas ette

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja oli kogu aeg paigutatud kambritesse, kus põrandapind ühe

kinnipeetava kohta on olnud üle 2,5 m2. Seega käitus vastustaja kooskõlas seadusega.

b) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta vaatamata sellele, et

VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on seda nimetatud kambri sisustusse kuuluvana (EIK otsused asjades nr 429/12:

Tunis/Eesti ja 5747/10: Jevšnik/Sloveenia). Kambri põrandapinna piisavuse kindlakstegemiseks ei

ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga

võrreldes. Kinnipeetava isikliku ruumina aktsepteeritakse kambri pindala ning seal viibivate

kinnipeetavate arvu jagatist (otsus asjas nr 8968/08: Jirsák/Tšehhi). EIK on mööbli arvessevõtmist

oluliseks pidanud juhtudel, kui see takistab liikumist ja seda ei kompenseerita võimalusega veeta

aega väljaspool kambrit (otsus asjas nr 6120/10: Slemenšek/Sloveenia). Mööbel on eluruumi

oluliseks osaks. Kinnipidamistingimuste mõju tuleb arvestada kogumis, pidades silmas kinnipidamise

kestust, selle mõju tervisele jms. EIK on leidnud, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku

kohta. Juhul, kui põrandapinda on vähem kui 3 m2, on tegemist iseenesest EIÕK artikli 3

rikkumisega (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa).

c) Vastustaja oli teadlik nii ülerahvastatusest kui ka EIK seisukohtadest selles küsimuses. Täpset piiri,

mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36).

Praegusel juhul oli kaebaja paigutatud kambrisse põrandapinnaga alla 3 m2 küllalt pikka aega (166

päeva), et pidada seda õigusvastaseks (vrd EIK otsus asjas nr 75985/12: Bahnă/Rumeenia). Arvestada

tuleb, et kaebajale oli tagatud üks tund jalutamist värskes õhus ning tal oli võimalik ca kahe nädala

tagant laenutada raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, samuti loa alusel kasutada isiklikku

raadiot, telerit või muu meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Kaebajale oli tagatud õigus kaks korda

kuus teha sisseoste, samuti oli tal võimalik rahuldada oma usulisi vajadusi. Kaebaja ei ole varem

kinnipidamistingimusi vaidlustanud. Kaebuses ei ole peale põrandapinna vähesuse välja toodud

selliseid asjaolusid, mis raskendaksid vastustaja rikkumist.

d) Kinnipeetaval puudub vajadus teha tavaelus vältimatuid kulutusi. Kaebajale väljamõistetav hüvitis

peaks olema võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetulekuga, mis ei kulu

vältimatuteks väljaminekuteks. Kaebaja hüvitise suurus peab olema kindlasti väiksem kui hüvitis, mis

mõistetakse välja alusetult kartseris viibitud aja eest (vrd Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-70-14,

p 24; 3-2-1-18-13, p 26; 3-2-1-159-09, p 13; 3-2-1-85-08, p 13). Väikestes kambrites viibis kaebaja

lühikeste ajavahemike kaupa. Seetõttu on õiguste riive vähem intensiivne. Kohaseks hüvitise

summaks on 2 eurot päevas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. J. Surussin palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kaebus jäeti

rahuldamata, rahuldada kaebus tervikuna ning mõista vanglalt välja menetluskulud kokku 184 eurot

ja 85 senti ning kohustada vanglat seda kandma Anna Surussina arvele. Kassatsioonkaebuse

põhjendused on järgmised.

a) Väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult madal. Ringkonnakohus ei arvestanud tualetti maha

kambri põrandapinnast, kuigi nõustus kaebajaga, et seda tuleks teha. Seetõttu on jäänud arvestamata

veel 77 päeva, kus põrandapind isiku kohta oli 3,04 m2 ja alla 3 m2. 74 päeva oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta 3,36 m2, mis tulnuks lugeda EIÕK rikkumiseks. Kaebaja puhul oli ruum

suurusega 3 kuni 3,36 m2 reaalselt väiksem mööbli tõttu ja seda ei kompenseerinud võimalus veeta

aega väljaspool kambrit.

b) Hüvitise vähendamisel ei saa arvestada võimalust jalutada, lugeda raamatuid ja ajalehti jne. Need

õigused olid tagatud ka kaasuses Tunis/Eesti. Ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetulek ei

ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 ja § 13 järgi hüvitise vähendamise alus. Väljamõistetud

hüvitis ei ole kooskõlas EIK praktikaga.

7. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu 15. aprilli 2015. a otsuse

osas, milles kohus kaebuse rahuldas ja mõistis välja menetluskulu, ning jätta kaebus täielikult

rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

a) Ringkonnakohus ei tuvastanud riigisisese õiguse rikkumist, vaid lähtus üksnes EIK seisukohtadest.

Kohus ei või jätta riigisisest õigust kohaldamata ilma seda põhiseaduse vastaseks tunnistamata. VSkE

§ 6 lg 6 v.r oli põhiseadusega kooskõlas. Vangla lähtus sellest normist ja tagas kaebajale vähemalt 2,5

m2 põrandapinda. Vangla tegevus oli seeläbi õiguspärane. Olukorras, kus kaebajat hoiti seaduses

sätestatud nõuetele vastavates tingimustes ja talle olid tagatud ka muud õigused, ei saa kohus pelgalt

ajafaktorile viidates asuda seisukohale, et vangla seaduspärane käitumine muutus õigusvastaseks.

Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena peab olema saavutatud teatud raskustase.

b) Ringkonnakohus arvestas EIK praktikat valikuliselt. EIK on keeldunud määramast, milline

ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata. Ruum alla 3 m2

tähendab rasket ülerahvastatust ja tõsist ruumipuudust (asjad nr 7910/10: Blejosća/Rumeenia;

43517/09: Torreggiani jt/Itaalia; nr 16133/08: Insanov/Aserbaidžaan), kuid see ei ole alati EIÕK art 3

rikkumine. Nii väike ruum tõstatab arvestatava eelduse selle sätte rikkumise kohta, kuid teatud

juhtudel välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju ka siis rikkumise (otsused

asjades nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršic/Horvaatia). Asjades, kus üle-

rahvastatus ei põhjusta iseenesest EIÕK art 3 rikkumist, tuleb hinnata muid kinnipidamistingimusi

(nr 11463/09: Samaras jt/Kreeka).

c) Tualettruum on kambripinna osa, kui see asub kambris ja kinnipeetav saab seda kasutada sama-

moodi kui ülejäänud kambri põrandapinda (VSkE § 7 lg 1 p 7; Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas

nr 3-15-253; Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-14-50937). Ringkonnakohus jättis tualettruumi

pindala ebaõigesti kambri põrandapinna arvutamisel arvesse võtmata. Kambris asuv WC suurendab

kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Eluruumi pinda arvestatakse toa laiusest, lähtudes

Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavatest

nõuetest".

d) Halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid

ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi

jaoks tagasiulatuvat mõju. Põrandapinda puudutavates lahendites on EIK avaldanud erinevaid

seisukohti, need põhinevad konkreetsete asjaolude hindamisel. Varasemates lahendites ei määranud

EIK kindlaks seda, kui suur peab olema väikseim kamber. Näiteks asjas nr 44558/98:

Valašinas/Leedu, kus isikule oli eraldatud 2,6 ja 3,2 m2 ala, märkis EIK, et suhteliselt piiratud isiklik

ruum oli kompenseeritud magala võrdlemisi suurte mõõtmetega (66,5 ja 55,3 m2) ning liikumis-

võimalusega. Eestis kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära (2,5 m2) ei

saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust

alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli reaalne kinnipeetavatele tagada. Eesti riik

sai alles 2013 teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse iseenesest EIÕK rikkumiseks.

e) Eestis on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astutud mitmeid samme. Alates

1. jaanuarist 2014 tagatakse VSkE muudatusega kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ajal,

mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud talle võimalik tagada rohkem pinda. Rohkem pinda oli

tagatud Tartu ja Viru vanglates, kuid ka nende mahutavusel on piirid. Arvestada tuleb ka nt

eraldihoidmise printsiipi. Riik on vähendanud kinnipeetavate arvu.

8. Tallinna Vangla palub vastuses jätta J. Surussini kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kohtud on tuvastanud, et kaebaja viibis ajavahemikul 1. märtsist 2012 kuni 19. märtsini 2013

vahistatuna Tallinna Vanglas kokku 384 päeva. Sellest 166 päeva viibis ta kambrites, kus põranda-

pinda oli 2,5 kuni 3 m2 kinnipeetava kohta. 71 päeva viibis kaebaja kambrites isikliku ruumiga 3 kuni

4 m2. Ülejäänud 147 päeva puhul jäi põrandapind kinnipeetava kohta kaebaja kambrites vahemikku

3,26 m2 kuni 5,43 m2 (I kd, tl 108).

Riigikohtu halduskolleegium selgitab esmalt üldisi küsimusi seoses kinnipeetavatele isikliku ruumi

tagamisega (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu kaebaja kinnipidamise õiguspärasusele (II) ning

ringkonnakohtu määratud hüvitisele (III). Koos asjas lõppjärelduste tegemisega lahendab kolleegium

ka menetlusküsimused (IV).

I

10. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Vastuseks

vangla kassatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes

riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus

kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja

konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11).

Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2

kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei

anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes.

11. Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris

ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja puhul pole VSkE selle normi vastu eksitud. VSkE § 6

lg 6 v.r nägi aga ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad

ühelgi juhul nõuda poleks saanud. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS

§-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama

suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-

1-9-14, p 41). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6

v.r kohaldamata jätmist.

12. EIÕK art 3 sätestab piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu.

EIÕK art 3 kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning

§ 18 lg-s 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Lisaks näeb RVastS § 7

lg 21 teine lause muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-

le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud

individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud

võimalused oma õiguste taastamiseks.

13. Kahtlusteta reguleerib EIÕK art 3 riigisiseseid suhteid. See säte ega ka PS §-d 10 ja 18 ei

kehtesta samas täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused

lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Enamgi veel,

asjakohane on vastustaja viide, et ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks

minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus

asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79).

14. EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2

isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi

ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega.

Need nõuded on järgmised:

a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;

b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;

c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades

nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148).

Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist

vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise

võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused

asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata).

15. EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja

väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla

või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine

nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12:

Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).

16. Juba enne praeguses asjas vaidlustatud kinnipidamise algust oli EIK selgitanud EIÕK art 3 sisu

piisavalt ja jõudnud eespool p-des 14 ja 15 viidatud järeldusteni. Eespool viidatud otsuse asjas

Ananyev jt tegi EIK 10. jaanuaril 2012 ning selle p-s 145 viidatakse ka varasematele lahenditele.

17. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi

pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades

jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11:

Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud

isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra

intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39).

EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata

peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks

seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel

RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb selles küsimuses muuta.

18. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse

p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse

alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (samas, p 37).

Ka Riigikohus on seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava

kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).

II

19. Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata nende päevade osas, mil

kaebajale tagati isiklikku ruumi 3 kuni 4 m2. See puudutab ajavahemikke kogukestusega kuni pool

aastat. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused

kambris. Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu

staatusest (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3) ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi

all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Arvestades kõnealustes tingimustes

viibimise kestust ei pea kolleegium kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületaks

inimväärikuse alandamise künnist.

20. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites,

kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, olid õigusvastased.

21. Kohtud tuvastasid, et kaebaja viibis kokku 166 päeva, st ca 5 ja pool kuud kambrites, kus

põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,5 kuni 3 m2. Lõpptulemust ei mõjuta see, et ringkonnakohus

pidas vajalikuks tualettruumi kambri põrandapinnast maha arvata. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendustest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks vangla poolt kambrite üldpinna kohta esitatud

andmeid tualettruumi pindala võrra korrigeerinud.

Põhjendamatu on vangla etteheide, et ringkonnakohus on kaebaja kinnipidamistingimused õigus-

vastaseks tunnistanud pelgalt ajafaktorile tuginedes. Ringkonnakohus viitas õigustatult EIK

praktikale, mille kohaselt alla 3 m2 isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada.

Seejuures on vangla ülesanne tuua kohtumenetluses välja asjaolud, mis lükkavad kõnealuse eelduse

ümber. Lisaks sellele on kohtlemise kestus oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude

asjaoludega.

22. EIK on nt leidnud, et isiku paigutamine 19 päevaks kambrisse põrandapinnaga umbes 2 m2

kinnipeetava kohta ei ületa EIÕK art 3 rikkumise tuvastamiseks vajalikku minimaalset raskustaset

(otsus asjades nr 43710/07 jt: Fetisov jt/Venemaa, p 134, 138). Samas on EIK lugenud ilma muid

tingimusi analüüsimata nt 120 päeva kestva kinnipidamise isikliku ruumiga 2,86 m2 väärikust

alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p-d 117–120).

Kaebaja sai vahistatuna vastavalt VangS § 93 lg 5 alusel iga päev ühe tunni värskes õhus jalutada.

See piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav ruumikitsikuse neutraliseerimiseks,

pigem on EIK analoogseid olukordi käsitanud kinnipeetava olukorda veelgi halvendavana (otsus

asjas nr 5747/10: Jevšnik/Sloveenia, p 23). Vaid mõningane tasandav mõju EIK asjakohase praktika

tähenduses tulenes praegusel juhul võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada

meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (vrd otsus asjas nr 5903/10 jt:

Štruckl jt/Sloveenia, p 87). Ka sellest ei piisa EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks.

Kolleegium ei nõustu seetõttu vastustaja üldsõnalise väitega, et ringkonnakohus on jätnud

arvestamata EIK seisukohad EIÕK art 3 kohaldamisel.

III

23. Ringkonnakohtu otsus on kooskõlas õigusnormide ja EIK praktikaga ka osas, mis puudutab

hüvitise väljamõistmist. Nii kaebaja kui ka vastustaja etteheited on selles küsimuses alusetud.

24. RVastS § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral.

Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise

nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise

suurust. Tervise kahjustamist ei saa praeguse vaidluse asjaoludel eeldada. Kohtud on tõdenud, et

tervise kahjustamine kinnipidamistingimuste tõttu on tõendamata.

Kolleegium ei nõustu ka vangla seisukohaga, et kaebuse rahuldamise välistab praeguses asjas

kinnipidamistingimuste varasem vaidlustamata jätmine. Arvestades vangla piiratud võimalusi

ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine

tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada.

25. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on seega

kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse

kogumis (kolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kannatanu

alandava kohtlemise kestus on seejuures oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav

aspekt. Seepärast ei saa kohtud tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid

ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Ringkonnakohus on hüvitise summa saanud

küll arvutustehte tulemusena, kuid see ei ole seekord viinud tulemusele, mis oleks vastuolus

eeltoodud põhimõtetega.

26. Vastuseks kaebaja väidetele märgib kolleegium, et liikmesriigi kohtud ei pea määrama hüvitisi

samas suuruses, kui seda teeb EIK. Hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal võrreldes EIK

praktikaga, kuid liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatus-

taset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle

kohta piisavad põhjendused (nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 31, 36; 25604/06: Tomayly/Venemaa,

p 10; 38967/10: Mets/Eesti, p 31). Kolleegiumi hinnangul vastab ringkonnakohtu poolt

väljamõistetud hüvitis nendele tingimustele.

27. Ringkonnakohus on põhjendatult arvestanud praeguse asja eripärana seda, et kaebajat ei peetud

vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites kinni järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa

(maksimaalselt 37 päeva) ning sellise kohtlemise kogukestus jäi alla poole aasta. Vastustaja järgis

muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning tagas vaba aja veetmise võimalused. Kaebaja

olukorda raskendas mõnevõrra vähene liikumisvõimalus väljaspool kambrit.

28. Kaebajat hoiti raskelt ülerahvastatud kambrites kokku märkimisväärselt lühemat aega kui nt

kinnipeetavat kaebaja viidatud asjas Tunis/Eesti. Kaebajaga võrdlemisi sarnases olukorras on olnud

isikud EIK lahendatud asjades nr 6000/10: Brlek/Sloveenia, 5747/10: Jevšnik/Sloveenia ja 5773/10:

Maselj/Sloveenia, kus hüvitiseks mõistati 1200 kuni 1500 eurot. Neis asjades kestis väärikust alandav

kohtlemine vähem (36 päeva kuni 2 kuud), kuid mõnel juhul raskendas isiku olukorda veelgi piiratum

liikumisvabadus ning kõrge temperatuur suvekuudel.

29. Õigustraditsiooni kohta tuleb kõigepealt märkida, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud

mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Teiseks on ringkonnakohus

asjakohaselt võrrelnud praeguses asjas väljamõistetud hüvitist tavapäraselt alusetult kartseris viibitud

aja eest välja mõistetud hüvitistega.

Mis puudutab üldist elatustaset Eestis, siis väljamõistetud hüvitis on lähedane ühe kuu

miinimumpalgale (390 eurot) ja keskmisele vanaduspensionile (371 eurot). Keskmine brutopalk on

Eestis 1082 eurot. Sloveenias, kust pärinevad eespool võrdluseks toodud kohtuasjad, on nt

miinimumpalk 2 korda kõrgem (790 eurot).

30. Tallinna Vangla ruumid pärinevad praegusel kujul 1990. aastate keskpaigast. Vastustaja märgib

põhjendatult, et kinnipidamistingimusi ei saa parandada üleöö ning riik on 20 aasta jooksul astunud

märkimisväärseid samme vanglate olmetingimuste parandamiseks. Riik on ehitanud ja ehitab uusi

vanglaid, vähendades samal ajal kinnipeetavate üldarvu. Praeguseks on ka VSkE § 6 lg-ga 6 tagatud

kinnipeetavale minimaalne kambripind 3 m2. Neid asjaolusid ei saa kolleegium aga vastavalt EIK

praktikale hüvitise määramisel arvesse võtta (otsus asjas nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 37).

IV

31. Eelnevast tulenevalt jätab kolleegium rahuldamata vastustaja kassatsioonkaebuse, samuti põhi-

vaidlust puudutavas osas kaebaja kassatsioonkaebuse. Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada

üksnes osas, mis puudutab taotlust väljamõistetava hüvitise ja menetluskulude kandmiseks

A. Surussina arvele. See taotlus on põhjendatud (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 24),

kuid ringkonnakohus on jätnud selle tähelepanuta. Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, kohustades

vastustajat väljamõistetavad summad kandma A. Surussina arvele (halduskohtumenetluse seadustiku

§ 230 lg 5 p-d 1 ja 5). Kuna kolleegium ei muuda kohtuotsuseid põhivaidluse osas, ei muuda

kolleegium ka halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotust.

Tõnu Anton, Viive Ligi, Ivo Pilving