3-1-1-99-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-99-15

Otsuse kuupäev

8. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Jürgen Järviku süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 4

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

19. juuni

2015.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-14-6447

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jürgen

Järviku

kaitsja

vandeadvokaat

Urmas

Kukk,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. november 2015, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Jürgen Järvik, tema kaitsja vandeadvokaat Urmas Kukk ja

ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a ja Harju Maakohtu 16. märtsi 2015. a

otsus osas, millega Jürgen Järvik tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 4 järgi,

samuti osas, millega Jürgen Järvikult mõisteti riigi kasuks välja sundraha ja hüvitis

määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud riigi õigusabi tasu katteks.

2. Mõista Jürgen Järvik KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mullari & Koch Jürgen Järvikule kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot

(sh käibemaks 60 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Jürgen Järvik anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 4 järgi selles et

ta OÜ SLProductions (edaspidi SLP) juhatuse liikmena pööras ajavahemikus 18. septembrist

2006 kuni 12. augustini 2009 koos SLP juhatuse teiste liikmete I. L-i ja A. L-iga kolmandate

isikute kasuks 576 625 krooni 53 sendi väärtuses Swedbank Liising AS-i (edaspidi SB Liising)

vara, mis oli SLP juhatuse liikmetele usaldatud ja nende valduses. Omastamine leidis aset

järgmiselt.

2. SLP oli 16. septembril 2006 ja 31. augustil 2007 sõlminud OÜ-ga 3 Step IT kaks kontoritehnika

liisingulepingut. Need lepingud nägid muu hulgas ette, et OÜ 3 Step IT loovutab lepingud koos

nendest tulenevate õigustega SB Liisingule ja lepingute loovutamisega kaasneb liisinguesemete

omandi üleminek SB Liisingule, samuti tuleb SB Liisingule tasuda liisingumakseid. Nende

liisingulepingute alusel sai SLP enda valdusse ja kasutusse 1 699 386 krooni 13 sendi väärtuses

erinevat kontoritehnikat. Kuna SLP ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi,

ütles SB Liising lepingud 11. mail 2009 üles ja palus kõik liisinguesemed tagastada.

3. J. Järvik ja SLP juhatuse teised liikmed hoidusid vaatamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 363 p-le 3

osa

liisinguesemete

tagastamisest,

jättes

need

pärast

liisingulepingute

lõppemist

kuni 12. augustini 2009 SLP ja AS-i Q Vara kasutusse ja valdusse. Need esemed (3 arvutit, 1

UPS-seade ja 15 kõvaketast), mille koguväärtus oli 164 764 krooni 86 senti, leiti kohtueelse

menetluse käigus SLP ja AS-i Q Vara kontoriruumidest.

4. Samuti ei korraldanud J. Järvik ja SLP juhatuse teised liikmed piisavalt arvestuse pidamist nende

juhitava äriühingu valdusse ja kasutusse antud liisinguesemete asukoha ja kasutajate kohta. Selle

rikkumise tõttu väljus ajavahemikus 18. septembrist 2006 kuni 12. augustini 2009 SLP valdusest

tuvastamata isikute valdusesse kokku 411 860 krooni 67 sendi väärtuses SB Liisingule kuulunud

erinevat kontoritehnikat.

Maakohtu otsus

5. Harju Maakohtu 16. märtsi 2015. a otsusega tunnistati J. Järvik KarS § 201 lg 2 p 4 järgi süüdi

läbiotsimisel leitud liisinguesemete omastamises ja talle mõisteti rahaline karistus 300

päevamäära ehk 19 350 eurot. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse

tingimisi 1-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Tuvastamata asukohta jäänud liisinguesemete

omastamises (vt käesoleva otsuse punkt 4) mõisteti J. Järvik õigeks. SB Liisingule vastutavale

hoiule antud asitõendid jättis maakohus SB Liisingu kätte. Samuti otsustas kohus tagastada SB

Liisingule SLP asukohas toimunud läbiotsimise käigus ära võetud asitõendid. SB Liisingu

tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

6. Maakohtu tuvastatud asjaolud ja õiguslikud järeldused olid kokkuvõtlikult järgmised.

7. J. Järvik kuulus 16. septembrist 2005 kuni 6. septembrini 2011 koos I. L-i ja A. L-iga SLP

juhatusse. 16. septembril 2006 ja 31. augustil 2007 sõlmis SLP OÜ-ga 3 Step IT kaks

kontoritehnika liisingulepingut. Mõlemad liisingulepingud allkirjastas SLP nimel juhatuse liige

I. L. Lepingute järgi loovutas OÜ 3 Step IT lepingud koos nendest tulenevate õiguste ja

kohustustega SB Liisingule. Sellega kaasnes ka liisinguesemeks oleva kontoritehnika

omandiõiguse üleminek SB Liisingule. Seega oli kontoritehnika omanik SB Liising. SLP ja

J. Järviku kui SLP juhatuse liikme jaoks oli liisitud kontoritehnika puhul tegemist võõraste

vallasasjadega KarS § 201 tähenduses.

8. Liisitud tehnika jõudis SLP-sse, võeti seal vastu ja töötajad asusid seda kasutama. J. Järvik, olles

SLP juhatuse liige, teostas oma ametiseisundist tulenevalt tegelikku võimu tema juhitava

osaühingu vara, sh ka süüdistuses näidatud kontoritehnika üle. Seega oli SLP liisitud

kontoritehnika karistusõiguslikus mõttes J. Järviku valduses.

9. J. Järvik ja SLP juhatuse teised liikmed lõid kontoritehnika suhtes omanikusarnase seisundi, jättes

SB Liisingu nendest asjadest kestvalt ilma ja manifesteerides omastamistahet. SB Liising ütles

liisingulepingud 11. mail 2009 üles. Seega tekkis SLP-l samal päeval lepinguline kohustus

tagastada kontoritehnika SB Liisingule. Osutatud kuupäevast alates ei olnud SLP-l ja J. Järvikul

õiguslikku alust kontoritehnikat vallata. Sellest hoolimata pidas süüdistatav koos juhatuse teiste

liikmetega esemed endale, kehtestades nii liisinguesemete üle sisulise õigusvõimu. Liisinguvara

tagastamisest kõrvalehoidumisega manifesteeris süüdistatav tahet omastada võõras vara. Kõik

juhatuse liikmete kompromissettepanekud SB Liisingule liisingulepingute jätkamiseks olid

esitatud olukorras, kus SLP-l ei olnud rahaliselt võimalik lepingutest tulenevaid kohustusi täita, ja

teenisid eesmärki hoida kõrvale liisitud vara tagastamisest. J. Järviku ja SLP juhatuse teiste

liikmete käitumine peegeldas soovi pidada valduses olev kontoritehnika igal juhul endale, ehkki

liisingumaksete tasumiseks enam raha ei olnud. Kuigi pärast liisingulepingute ülesütlemist nõudis

SB Liising korduvalt esemete tagastamist, seda ei tehtud. SLP jätkas liisitud kontoritehnika

kasutamist ka pärast liisingulepingute ülesütlemist. See osutab sellele, et SB Liising jäeti talle

kuuluvast varast kestvalt ilma. Sellise tegevusega muutis J. Järvik koos juhatuse teiste liikmetega

liisinguesemed faktiliselt endale kuuluvaiks, mistõttu SB Liisingu käsutusvõimalus vara suhtes

halvenes. Ühtlasi väljendati objektiivse kõrvaltvaataja jaoks võõrast omandit kahjustavat hoiakut.

Just liisinguesemete kasutamise jätkamisega pärast liisingulepingute ülesütlemist manifesteerisid

SLP juhatuse liikmed, sh J. Järvik, omastamistahet. Loodi seisund, mis väliselt näitas SLP-d SB

Liisingule kuuluva vara omanikuna. Kuna SLP-l puudus õigus SB Liisingule kuuluvaid asju

vallata, toimus vara SLP kasuks pööramine ebaseaduslikult.

10. J. Järvik pani teo toime isikute grupis, s.o kaastäideviijana KarS § 21 lg 2 mõttes. Kuigi A. L-i ja

I. L-i süüd SB Liisingu vara omastamises ei ole kohtus käsitletud, võimaldavad tõendid järeldada,

et SLP juhatuse kõik liikmed tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult.

11. J. Järvik pani teo toime tahtlikult. Ta teadis liisingulepingute ülesütlemisest, kuid jätkas ikkagi SB

Liisingule kuuluva kontoritehnika ja tarkvara valdamist ning kasutamist. J. Järvik ei võtnud SLP

juhatuse liikmena ette midagi, et ebaseaduslik tegevus lõpetada. Kui J. Järvik oleks tegutsenud

heas usus, pidanuks ta igakülgselt kaasa aitama õigusvastase tegevuse lõpetamisele ja vara

tagastamisele. Seega pidas J. Järvik vähemalt võimalikuks ja möönis, et ta paneb SB Liisingu

vara õigusliku aluseta valdamise ja kasutamisega toime süüteo.

12. Samas ei ole tõendatud, et J. Järvik pööras enda või kolmanda isiku kasuks need süüdistuses

nimetatud SB Liisingu liisinguesemed, mille asukoht on tuvastamata. Riigikohus on otsuses asjas

nr 3-1-1-109-12 leidnud, et üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata

jätmisega ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Kui J. Järvikule esitatud

süüdistuse esimeses pooles loetletud esemete omastamistahe on võimalik lugeda manifesteerituks

liisinguesemete tagastamisest kõrvalehoidumisega ja SB Liisingule kuuluva vara valdamise ja

kasutamise jätkamisega ka pärast liisingulepingute ülesütlemist, siis süüdistuse teises osas

loetletud esemete puhul ei ole võimalik tuvastada, milles seisnes J. Järviku poolt esemete endale

pidamine ja manifesteerimistegu. Seetõttu tuleb J. Järvik süüdistuse teises osas kirjeldatud

käitumises õigeks mõista.

Apellatsioon

13. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Järvik ja tema kaitsja vandeadvokaat Urmas

Kukk, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. Järvik KarS § 201 lg 2 p 4 järgi

süüdi tunnistati, ja palusid süüdistatava ka selles osas õigeks mõista.

Ringkonnakohtu otsus

14. Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

15. Ringkonnakohus pidas ebaõigeks apellantide väidet, et maakohus sattus vastuollu Riigikohtu

otsuses asjas nr 3-1-1-109-12 väljendatud seisukohtadega. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et

võõra vara enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks

jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Käesolevas asjas seisnes

omastamistahte manifesteerimine selles, et SLP ja AS Q Vara kasutasid liisinguvara jätkuvalt ka

pärast liisingulepingute ülesütlemist ehk ajavahemikul 11. maist 12. augustini 2009. Süüdistuses

ja maakohtu otsuses on ammendavalt ära näidatud, milles seisnes liisinguesemete tagastamisest

hoidumine ja ühtlasi ka soov liisinguesemeid valitseda. J. Järvik valdas liisinguvara ja sai aru oma

kohustustest ning vastutusest äriühingu juhatuse liikmena. J. Järviku teopanus seisneb

liisinguvara tagastamisest hoidumises ja liisinguvara kasutamise võimaldamises, mis moodustasid

omastamistahte manifesteerimise.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

16. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Järviku kaitsja vandeadvokaat

U. Kukk, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

17. Kassaator märgib, et SLP ja SB Liisingu vaheline kirjavahetus on lisatud toimikusse valikuliselt

ja sellega rikuti J. Järviku õigusi. Kui vaadata SLP ja SB Liisingu kirjavahetust tervikuna, sh

kirju, mis on jäetud alusetult kriminaaltoimikusse võtmata, siis lükkab see süüdistusversiooni ja

kohtute järeldused ümber. SLP juhatuse liikmete vahel oli ülesannete jaotus ja liisinguvaraga

seotud küsimustega ei tegelenud mitte J. Järvik, vaid A. L. ja I. L. Samuti nõustus SB Liising

vaikimisi sellega, et SLP kasutab liisitud seadmeid edasi. Ühtlasi nähtub A. L-i 3. juuni 2009. a

kirjast SB Liisingu esindajale, et SLP avaldas soovi liisinguvara SB Liisingule tagastada ja

viimane oli sellest teadlik. J. Järvik ei vaielnud A. L. tagastamissoovile vastu, manifesteerides nii

tahet liisinguesemed tagastada.

18. J. Järvikule esitatud süüdistus rikub üldsõnalisuse ja konkretiseerimatuse tõttu kaitseõigust ning

õiglase menetluse põhimõtet. Süüdistuses on esitatud väiteid, mida ei ole J. Järvikule

etteheidetavate tegudega ega tõenditega seostatud. Faktilisi asjaolusid on süüdistuses analüüsitud

pealiskaudselt. Omastamise subjektiivsele koosseisule vastavaid asjaolusid ei ole süüdistuses

toodud isegi konstateeringuna. Kohtud väljusid J. Järvikut süüdi tunnistades süüdistuse piiridest.

19. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis näitaks J. Järviku teopanust SB Liisingu vara kolmanda

isiku kasuks pööramisse. Juhatuse teiste liikmete osalust ei ole kohtus üldse käsitletud. Seega ei

saa rääkida ka J. Järvikust kui kaastäideviijast, kelle tegu oleks karistatav KarS § 201 lg 2 p 4

järgi.

20. J. Järvik ei olnud süüdistuses nimetatud liisinguvara valdaja, sest SLP juhatuse liikmete vahel oli

ülesannete jaotus, mille kohaselt J. Järvik liisinguvaraga ei tegelenud. Kohtuotsustest ei selgu,

millised asjaolud näitavad J. Järviku tegelikku võimu väidetavalt omastatud liisinguvara üle.

Samuti ei nähtu kohtuotsustest, milles seisnes J. Järviku teo ebaseaduslikkus. SB Liising

loobus 15. mai 2009. a kirjaga liisinguvara tagasinõudmisest, soovides selle jääkmaksumuse

tasumist. Kohtud ei ole selgitanud, kas sellises olukorras oli liisinguesemete valdamine SLP poolt

ebaseaduslik. Ei ole ühtegi tõendit, mis näitaks seda, et SB Liisingu vara oleks tema omandist

välja läinud, ja seda, kes on see kolmas isik, kellele liisinguvara omand süüdistatava teo tõttu üle

läks. J. Järvikule ei saa ette heita isegi mitte kaudset tahtlust.

21. Ühtlasi osutab kassaator tõenditele, mida ta palub Riigikohtul uurida, tuvastamaks J. Järvikule

esitatud süüdistuse põhjendamatust ja asjaolu, et kriminaalasja kohtueelses menetluses kõrvaldati

tõendeid eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo puudumise tuvastamist.

Kassatsioonivastus

22. Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Kassatsioonivastuses leitakse, et kohtud järgisid J. Järvikut süüdi tunnistades menetlusõigust ja

kohaldasid õigesti materiaalõigust. Alusetud on kassaatori väited selle kohta, nagu oleks politsei

või prokuratuur tõendeid kõrvaldanud. Jääb arusaamatuks, miks kaitsja ei esitanud tema kliendi

kasuks rääkivaid e-kirju esimese või teise astme kohtus. Praeguses menetlusstaadiumis ei saa

kaitsja esitatud tõendeid enam uurida. J. Järviku süüdistus vastab seaduse nõuetele, samuti ei ole

kohtud süüdistuse piiridest väljunud. Riigikohus selgitas asjades nr 3-1-1-83-10 ja 3-1-1-66-12, et

süüdistuses ei pea esitama põhjendust isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu

kinnituseks. Asjaolu, et SB Liising näitas 15. mai ja 1. juuli 2009. a kirjades ära

liisingulepingutest tekkinud võlgnevuse, soovides selle tasumist, ei tähenda, et ta loobus omandist

liisinguvarale.

Riigikohtu istung

23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike

seisukohtade juurde, vastates muu hulgas Riigikohtu poolt kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 3601 ja § 360 lg 3 alusel varem saadetud kirjalikele küsimustele KarS §-de 201 ja 215

kohaldatavuse ning J. Järviku teopanuse kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Riigikohus selgitab esmalt, miks J. Järviku süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta omastamise

(KarS § 201 lg 1 p 4) süüteokoosseisule (I), kontrollides seejärel, kas J. Järvikule omistatud tegu

vastab mõne muu süüteokoosseisu, eeskätt asja omavolilise kasutamise (KarS § 215 lg 2 p 2)

tunnustele. Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja otsustab

kassatsioonimenetluse kulud ning nende hüvitamise (III).

I

25. KarS § 201 lg 2 p 4 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu

võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest grupi poolt.

26. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist

kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra

asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik

mingil

objektiivselt

avalduval

moel

omastamistahte

manifesteerima.

(Vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 21 ja 11. detsembri 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 14.) Eelnevast järeldub, et võõra vallasasja enda või kolmanda isiku

kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku

omandiõigust (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68). Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma

tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja

omavaldajana.

27. Riigikohus on leidnud, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt

tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema

käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda

tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte

manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei

väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks

tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi

puhul, kui võõrast asja õigel ajal ei tagastata. Seega pole ainuüksi liisingueseme tagastamata

jätmine pärast liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena

enda või kolmanda isiku kasuks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus

asjas nr 3-1-1-109-12, p 9.)

28. Kohtud tuvastasid, et SLP kasutas kahe liisingulepingu alusel kontoritehnikat, mis kuulus SB

Liisingule (liisinguandja). Kuna SLP-l tekkisid liisingumaksete tasumisel võlgnevused, ütles SB

Liising kontoritehnika liisingulepingud 11. mail 2009 üles ja nõudis liisinguvara tagastamist. Ent

SLP juhatuse liikmed, sh J. Järvik, vara ei tagastanud ja lasid seda SLP-l (ning AS-il Q Vara)

edasi kasutada. Vara, mille omastamises kohtud J. Järviku süüdi tunnistasid, leiti ja võeti

ära 12. augustil 2009 toimunud läbiotsimisel SLP kontorist.

29. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et praegusel juhul seisnes omastamistahte

manifesteerimine selles, et lisaks vara tagastamata jätmisele jätkasid SLP ja AS Q Vara pärast

liisingulepingute ülesütlemist ka liisitud kontoritehnika kasutamist (vt otsuse punktid 9 ja 15).

Riigikohus sellise seisukohaga ei nõustu.

30. Ainuüksi asjaolust, et liisinguvõtja kasutab pärast seda, kui liisinguandja on liisingulepingu üles

öelnud, liisingueset edasi, ei saa objektiivselt järeldada teo toimepanija soovi käituda edaspidi ise

võõra asja omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Asja edasikasutamine pärast kasutus-

ja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll liisinguandja

omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja

käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe

võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada. Siiski ei ole välistatud, et asja

kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda

isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja

kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele

kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu

senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale

isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja

toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku

jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks

siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi või -

intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja

omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine.

31. Kohtute tõlgendus, mille kohaselt võib vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise KarS

§ 201 mõttes moodustada ainuüksi see, kui isik kasutab või laseb kolmandal isikul kasutada

liisingueset edasi pärast liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemist, pole nõustumisväärne ka

õigussüsteemi

terviklikkuse

põhimõtte

valguses.

Liisingulepingu

kui

kestvuslepingu

ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 2006. a

otsus asjas nr 3-2-1-29-06, p 20). VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles

ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tulenevalt VÕS § 195 lg 2 ls-st 1

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest üksnes

juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda. Seega peavad

lepingu lõppemiseks olema täidetud nii ülesütlemise formaalsed eeldused (ülesütlemisavalduse

esitamine lepingu teisele poolele) kui ka materiaalsed eeldused (õigustav põhjus, eelkõige oluline

lepingurikkumine VÕS § 196 lg 2 ja § 116 mõttes). Kui ülesütlemisavalduse eeldused

(sh materiaalsed eeldused) puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu) (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-5-13, p 18). Kui liisinguandja ütleb

liisingulepingu enne tähtaja lõppu üles ja nõuab VÕS § 363 p 3 alusel liisingueseme tagastamist,

kuid liisinguvõtja seda ei tee (nt põhjusel, et tema arvates pole ülesütlemise materiaalsed eeldused

täidetud), peab liisinguandja oma nõude maksmapanekuks esitama liisinguvõtja vastu hagi ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-t 1 järgides tõendama, et tal oli alus leping üles

öelda. Seega eeldab tsiviilõiguslik lepingu ülesütlemise kord aktiivsust just lepingu üles öelnud

liisinguandjalt, mitte liisinguvõtjalt, kes ei pea liisingueseme säilitamiseks reageerima

ülesütlemisavaldusele tuvastushagiga (TsMS § 368) lepingu kehtivuse kindlakstegemiseks. Juhul

kui liisinguvõtja peaks täiendavalt arvestama võimalusega, et ülesütlemisavalduse põhjendatuks

osutumise korral karistatakse teda omastamise eest, kui ta liisingueset pärast ülesütlemisavalduse

kättesaamist edasi kasutab, võib see hakata moonutama ülesütlemise tavapärast korda. Ühtlasi

võib

kohtute

tõlgendus

kahjustada

tsiviilkäivet.

Näiteks

kui

liisinguvõtjal

tuleks

ülesütlemisavalduse saamisel võimaliku karistusähvarduse hirmus automaatselt peatada tema

majandus- või kutsetegevust teeniva liisinguvara kasutamine, väheneks eelduslikult vara, mille

arvel liisinguvõtja saaks täita liisinguandja rahalisi nõudeid. Samas ähvardaks liisinguandjat

liisinguvõtja kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõue, kui ülesütlemisavaldus kohtu

hinnangul piisavalt põhjendatuks ei osutu. Eeltoodu räägib lisaargumendina selle vastu, et

käsitada pelgalt liisinguvara tavapärast edasikasutamist pärast liisingulepingu ülesütlemist selle

vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena KarS § 201 mõttes.

32. Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistuses välja toodud ega kohtuotsustes tuvastatud ühtegi

faktilist asjaolu, mis annaks objektiivsele kõrvalseisjale alust järeldada, et jätkates liisitud

kontoritehnika kasutamist SLP tegevuses ka pärast liisingulepingute ülesütlemist, lasid SLP

juhatuse liikmed SLP-l käituda liisinguvara omanikuna. Miski kohtute tuvastatust ei kinnita, et

SLP juhatuse liikmed tahtsid jätta läbiotsimisel SLP kontorist leitud kontoritehnika SLP kasutusse

kestvalt

(vähemalt

kasutusväärtuse

olulise

ammendumiseni),

mitte

üksnes

ajutiselt.

Kohtuotsustest ei nähtu, nagu oleks SLP teinud midagi kõnealuse kontoritehnika asukoha

varjamiseks; üritanud seda võõrandada, peita või kasutada viisil, mis võinuks kontoritehnika

väärtust ebamõistlikult vähendada; väitnud, et vara kuulub SLP-le või eitanud muul moel vara

kuulumist SB Liisingule vmt. Kohtuotsuste kohaselt leiti kõnesolevad liisinguesemed

läbiotsimisel SLP kontorist. Järelikult ei olnud liisinguesemete väljanõudmist muudetud SB

Liisingule võimatuks ega ebamõistlikult koormavaks. Läbiotsimine toimus umbes kolm kuud

pärast mitu aastat kehtinud liisingulepingute ülesütlemist. Seega ei viita ka kontoritehnika

õigusliku aluseta kasutamise perioodi pikkus tahtele SB Liising tema asjadest kestvalt ilma jätta.

Kohtuotsusest nähtub, et ka pärast liisingulepingute ülesütlemist peeti SLP ja SB Liisingu vahel

läbirääkimisi, mille käigus SLP ei seadnud kordagi kahtluse alla SB Liisingu omandiõigust. Isegi

kui SLP pidas läbirääkimisi pahauskselt, teades, et ta tegelikult ei suuda lepingute täitmist jätkata,

ei saa sellest järeldada omastamistahte manifesteerimist. N-ö venitamistaktikat võidi kasutada ka

selleks, et pikendada kontoritehnika kasutamise aega, mitte aga selleks, et SB Liising tema

asjadest lõplikult ilma jätta. Eelnevat arvestades ei ole SLP juhatuse liikmete, seega ka J. Järviku

tegevuses objektiivselt avaldunud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et SLP-d sooviti muuta

liisinguvara võõrvaldajast selle faktiliseks omavaldajaks.

33. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud SLP

juhatuse liikmete tegu – SB Liisingule kuuluva kontoritehnika jätmine SLP ja AS-i Q Vara

valdusse ja kasutusse ka pärast liisingulepingu ülesütlemist – ei ole käsitatav liisinguesemete enda

ega kolmanda isiku kasuks pööramisena ega vasta seega ka KarS §-s 201 sätestatud

süüteokoosseisule.

34. Kuna eeltoodud põhjustel ei ole SLP juhatuse liikmete süüdistuses kirjeldatud käitumine käsitatav

liisitud kontoritehnika omastamisena, langeb ära ka küsimus, kas kohtute tuvastatud J. Järviku

teopanus oli piisav, käsitamaks teda omastamise kaastäideviijana.

II

35. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast kohtu aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra

väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-

1-55-09, p 20 ja 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 14), kontrollib Riigikohus, kas

süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud teos esinevad mõne teise kuriteo tunnused.

36. Tegu, mis seisneb võõra vallasasja omaniku tahte vastases kasutamises, on teatud tingimustel

karistatav KarS § 215 järgi võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamisena. Süüdistuse ja

kohtuotsuste kohaselt kasutas SLP ilma SB Liisingu nõusolekuta viimasele kuuluvat ehk SLP-le

võõrast kontoritehnikat kui vallasasju. Selgitamist vajab, kas selline kasutamine oli KarS § 215

mõttes omavoliline.

37. KarS § 215 kaitseb vallasasja valdust (AÕS § 32) teatud liiki (asja kasutamisega seotud)

rikkumiste eest. Koosseisutunnust "omavoliline" ei ole põhjust sisustada laiemalt, kui seda teeb

valduse tsiviilõigusliku kaitse eeldusi reguleeriv AÕS § 40 lg 2. Osutatud säte näeb ette, et

omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ja

et sel viisil saadud valdus on omavoliline. Omavolilise valduse tagajärgede eest vastutab ka selle

valduse pärija, samuti muu õigusjärglane, kui viimane valduse omandamisel eelkäija valduse

omavolilisusest teadis (AÕS § 40 lg 4). Seega on asja kasutamine KarS § 215 mõttes omavoliline

üksnes juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui

toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest.

38. Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu

omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise

õiguse andis. (Vt Paul Varul jt (koost). Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn:

Juura 2014, § 40 komm 3.3.1.) Järelikult, kui isik on saanud vallasasja enda valdusse õiguslikul

alusel (nt liisingu- või üürilepinguga), pole selle edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse

äralangemist (nt lepingu lõppemist) KarS § 215 mõttes omavoliline. Sellist järeldust kinnitab

kaudselt ka see, et kinnisasjade puhul tunnistab KarS § 266 karistatavaks üksnes valdaja tahte

vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise või valdaja poolt

esitatud sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise. Võõrvaldaja poolt omaniku

nõusolekuta kinnisasja edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt üüritud

korteri kasutamine pärast üürilepingu kehtivuse lõppu) karistatav ei ole. Pole põhjust arvata, et

seadusandja soovis KarS §-s 215 tunnistada vallasasja omaniku nõusolekuta kasutamise

karistatavaks ka juhul, kui toimepanija valdus on tekkinud õiguslikul alusel, s.t ei ole AÕS § 40

lg 2 teise lause tähenduses omavoliline.

39. Kohtuotsuste kohaselt sai SLP süüdistuses nimetatud kontoritehnika enda valdusse õiguslikul

alusel (liisingulepingutega). Seega ei olnud SLP valdus AÕS § 40 lg 2 mõttes omavoliline.

Järelikult ei ole see, et SLP jätkas pärast liisingulepingute ülesütlemist kontoritehnika kasutamist,

käsitatav nende vallasasjade omavolilise kasutamisena KarS § 215 mõttes. Sellest tulenevalt on

J. Järviku karistamine süüdistuses nimetatud vara omavolilise kasutamise eest välistatud,

olenemata sellest, milline oli tema panus sellesse, et SLP jätkas vara kasutamist ka pärast seda,

kui SB Liising oli liisingulepingud üles öelnud.

40. Kolleegiumi hinnangul ei vasta J. Järvikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ka ühelegi muule

kuriteokoosseisule.

III

41. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohus

nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse J. Järviku süüditunnistamist ja karistamist puudutavas

osas, samuti menetluskulude osas ning mõistab J. Järviku kuriteo tuvastamatuse (KrMS § 309

lg 2) tõttu KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks. Kassatsioon tuleb rahuldada. Kuna kolleegium

mõistab J. Järviku materiaalõiguslikel põhjustel õigeks, puudub vajadus käsitleda kaitsja väiteid

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta. Samuti ei ole süüteokoosseisu muude tunnuste

puudumise tõttu kriminaalasja lahendamise seisukohalt oluline, kas süüdistuses nimetatud

kontoritehnika oli karistusõiguslikus mõttes J. Järviku valduses või mitte.

42. Osas, mis puudutab KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asitõendite jätmist või andmist SB Liisingu

valdusse, pole kohtuotsuseid vaidlustatud. Seetõttu kolleegium nende otsustuste seaduslikkust ei

hinda.

43. J. Järviku kaitsja esitas Riigikohtule kaks taotlust kassatsioonimenetluses J. Järvikule osutatud

riigi õigusabi eest tasu kindlaksmääramiseks. 14. septembril 2015 esitatud taotluse kohaselt kulus

kaitsjal kassatsiooni koostamiseks 7 tundi ja ta palub selle eest määrata OÜ-le Advokaadibüroo

Mullari & Koch riigi õigusabi tasu 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. 18. novembri

2015. a kohtuistungil esitatud täiendava taotluse kohaselt kulus kaitsjal Riigikohtu istungiks

ettevalmistumiseks kokku 3 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 1,5 tundi. Selle eest palub kaitsja

määrata advokaadibüroo pidajale tasu 180 eurot, millele lisandub käibemaks 36 eurot. Seega

kokku taotleb kaitsja riigi õigusabi tasu määramist summas 420 eurot, millele lisandub käibemaks

84 eurot.

44. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 alusel kehtestatud Eesti Advokatuuri juhatuse otsus "Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" näeb nii 14. septembril

2015 kehtinud kui ka alates 2. oktoobrist 2015 kehtivas redaktsioonis ette järgmist: "Määratud

kaitsja tasu kriminaalasja kohtulikuks üldmenetluseks maakohtus, samuti apellatsiooni-,

kassatsiooni- ja teistmismenetluseks ettevalmistamise eest (sh kaitseakti koostamine) on 20 eurot

iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot igas astmes." (korra p 16). Sama

korra punkt 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse

istungil osalemise eest on 20 eurot iga poole tunni kohta. Kolleegium märgib, et korra punkti 18

alusel makstakse tasu üksnes istungil osalemise, mitte aga selle ettevalmistamise eest.

Kohtuistungi ettevalmistamise eest makstakse tasu korra punkti 16 alusel. Seega ei saa määratud

kaitsja tasu kassatsioonimenetluses olla üldjuhul suurem kui 240 eurot, millele lisandub

Riigikohtu istungil osalemise eest makstav tasu. Korra punkti 2 kohaselt lisatakse mõlemale

summale ka käibemaks, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo

kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane.

45. Eeltoodud põhjustel tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22

lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse viidatud otsuse punktidest 2, 16 ja 18,

määrab kolleegium J. Järvikule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks

tasuks 300 eurot (sh 240 eurot kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise, kaasa arvatud

kassatsiooni koostamise eest ja 60 eurot Riigikohtu istungil osalemise eest). Osutatud summale

lisandub käibemaks 60 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu

menetluskuluna riigi kanda.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Saale Laos

(allkirjastatud digitaalselt