3-2-1-152-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-152-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Swedbank AS-i hagi OÜ Maja Vara Projekt, Dmitry

Dudorini, Diana Kutkina ja Vitali Kutkini vastu

21 857 euro 78 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. juuni 2015 otsus tsiviilasjas

nr 2-12-34075

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitry Dudorini kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1999 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank AS

Kostja Dmitry Dudorin, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-34075 osas, milles

Tartu Maakohtu 18. juuli 2014 otsus jäeti muutmata osas, milles maakohus mõistis Dmitry

Dudorinilt Swedbank AS-i kasuks välja 1999 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata

asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tartu Maakohtu 18. juuli 2014 otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis Dmitry

Dudorinilt Swedbank AS-i kasuks välja 14 089 eurot 48 senti ning jättis hagi rahuldamata

5769 euro 30 sendi ulatuses.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Dmitry Dudorini kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (hageja) esitas 29. augustil 2012 Tartu Maakohtule hagi OÜ Maja Vara Projekt

(võlgnik), Dmitry Dudorini (kostja), Diana Kutkina ja Vitali Kutkini vastu, milles palus mõista

hageja kasuks solidaarselt välja 21 857 eurot 78 senti. Tartu Maakohus rahuldas tagaseljaotsusega

hagi OÜ Maja Vara Projekt vastu. Lisaks kinnitas kohus hageja ning Diana Kutkina ja Vitali Kutkini

vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas vastavas osas menetluse. Menetlus jätkus hageja nõudes

kostja vastu.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik laenulepingu, mille kohaselt andis hageja

võlgnikule laenu 19 173 eurot 50 senti. Hageja sõlmis kostjaga käenduslepingu vastutuse

maksimumsummaga 21 857 eurot 78 senti. Laenulepingu ülesütlemise järel on lepingust tulenev

võlgnevus kokku 29 146 eurot 83 senti, sh laenu põhiosa, intress, leppetrahv, viivis laenu põhiosalt ja

leppetrahvilt. Hageja teatas, et menetluse jooksul on tasutud 4125 eurot, mis arvestati põhivõla

katteks. Kostja tõendites viidatud summad on nõudest maha arvatud. Kostja võlgnevus on kokku

17 732 eurot 78 senti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et laenulepingust tulenevad nõuded ei ole muutunud sissenõutavaks ja käenduslepingu

täitmist ei saa nõuda. Igal juhul ei ole hagi tervikuna põhjendatud. Käendaja D. Kutkina on tasunud

põhivõlgniku eest 3589 eurot 25 senti. Panga arvestus lõpeb 2012. a augustis, kuid käendaja on

tasunud makseid ka pärast seda. Põhivõlg on hagis näidatust väiksem.

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. juuli 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 16 088 eurot 48 senti. Kohus jättis menetluskuludest 10% hageja kanda ja 90% kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt muutus kogu laenusumma sissenõutavaks laenu tagastamise

lõpptähtpäeva saabumisel. Hageja kinnitusel on menetluse jooksul tasutud kokku 4125 eurot, mille

hageja arvestas põhivõla katteks. Hageja on võtnud arvesse nii käendaja D. Kutkina poolt enne ja

pärast hagi esitamist tasutud summad kui ka kostja esitatud maksekorraldustes märgitud summad.

Kostja ei tõendanud, et tasutud oleks hageja märgitust suurem summa. Seega on põhivõla-, intressi-

ja leppetrahvinõuded põhjendatud. Kuna laenu põhiosa muutus sissenõutavaks vastavalt

maksegraafikule, mitte ülesütlemisest, siis on viivisenõue põhjendatud osaliselt.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta hagi rahuldamata osas, milles maakohus mõistis välja viivise leppetrahvilt ja laenu põhiosalt,

kokku 1999 euro osas. Muuhulgas leidis kostja, et tal puudub ülevaade sellest, millises ulatuses on

pärast maakohtu otsust hageja nõuet täidetud, ning hageja peaks oma nõuet vastavalt täpsustama.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. juuni 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei pidanud maakohus tuvastama nõude sissenõutavuse

aega osade kaupa ning märkima, mis osas ja mis ajast muutus nõue sissenõutavaks. Kostja vastuväide

hagile maakohtus tugines üksnes sellele, et ülesütlemine ei olnud kehtiv. Kostja taotlus viivise

vähendamiseks tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei põhistanud, miks ta seda õigel ajal ei esitanud,

ning hageja vaidles sellele vastu. Õige on kostja väide, et puudub informatsioon selle kohta, kas ja

kui palju on kostja, teised käendajad ja võlgnik kohustust täitnud pärast maakohtu otsust. See ei anna

aga alust muuta maakohtu otsust. Kostja esitas ringkonnakohtule hageja väljastatud tõendi, mille

kohaselt on kostja 2. oktoobril 2014 tasunud oma kohustuse katteks 500 eurot. Nimetatud summat

ning ka teisi tasumisi peab hageja arvestama, kui kohtulahend sundtäitmisele pööratakse. Kui hageja

hilisemate tasumistega ei arvesta, saab kostja esitada tasumise kohta tõendid kohtutäiturile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti jõudnud järeldusele, et

kohustuse täitmise kohta informatsiooni puudumine ei anna alust muuta maakohtu otsust.

Ringkonnakohus võttis vastu tõendi, mille kohaselt on kostja tasunud oma kohustuse katteks

500 eurot, kuid jättis tõendi tähelepanuta ja hindamata. Ringkonnakohtu seisukoht on ekslik ega

põhine kehtival õigusel. TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul on sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud

pärast kohtulahendi jõustumist. Võlgnik ei saaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel tugineda

asjaolule, et nõudest on 2. oktoobril 2014 rahuldatud 500 eurot, sest see alus on tekkinud enne

kohtulahendi jõustumist. Lisaks ei ole selge, kas tasumisi on veel olnud, st võib esineda alus

täiendavate vastuväidete esitamiseks. Ka nendele ei saaks võlgnik siiski tugineda. Ringkonnakohtul

oli võimalus kõik kohustuse täitmisega seotud asjaolud ammendavalt välja selgitada. Kostja

vastuväidete arvestamisel ja tõendi hindamisel oleks ringkonnakohus jõudnud asja lahendamisel teise

tulemuseni, st väljamõistetavat summat vähemalt 500 euro võrra vähendanud.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu

otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise leppetrahvilt ja laenu

põhiosalt, kokku 1999 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise leppetrahvilt

ja põhivõlgnevuselt, kokku 1999 eurot. Kumbki pooltest ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles

maakohus mõistis kostjalt välja 14 089 eurot 48 senti ning jättis hagi rahuldamata 5769 euro 30 sendi

saamiseks. TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustus seega maakohtu otsus vaidlustamata osas

apellatsioonitähtaja möödumisel (TsMS § 456 lg 2 p 1).

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• maakohus rahuldas 18. juuli 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

16 088 eurot 48 senti;

• 16. augustil 2014 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse

leppetrahvilt ja võlgnevuse põhiosalt arvestatud viivise osas, kokku 1999 euro ulatuses;

• 2. oktoobril 2014 tasus hageja väljastatud tõendi kohaselt kostja oma kohustuse katteks

500 eurot;

• 8. juuni 2015. a otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

11. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ei ole alust maakohtu otsust muuta. Lisaks on

ringkonnakohus tegutsenud võlgnevuse tasumise tõendi vastuvõtmisel ja hindamisel vastuoluliselt.

Kuivõrd ringkonnakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, siis võis menetlusõiguse normi

rikkumine mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Seega tuleb ringkonnakohtu otsus

jõustumata osas tühistada ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks.

Tsiviilasja toimikust nähtub, et ringkonnakohus määras viimasel kohtuistungil kostjale kohustuse

esitada nädala jooksul kviitungid, mis näitavad, millist kohustust on apellant täitnud pärast maakohtu

lahendi avalikustamist (II kd, tl 58). Kostja esitas tõendi üks päev pärast määratud tähtaega, 28. mail

2015, sest sai alles siis hagejalt vastava tõendi (II kd, tl 62). Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et

apellant esitas ringkonnakohtule hageja väljastatud tõendi, mille kohaselt on apellant 2. oktoobril

2014 tasunud oma kohustuse katteks 500 eurot. Samas on ringkonnakohus pidanud õigeks apellandi

väidet, et puudub informatsioon selle kohta, kas ja kui palju on kohustust täidetud pärast maakohtu

otsust, ning märkinud, et see ei anna alust maakohtu otsust muuta (ringkonnakohtu otsuse p 10).

Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st

mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja

lg 4). See tähendab, et ringkonnakohtul tuleb iga kord hinnata, kas asjaolu või tõendi esitamiseks

alles apellatsioonimenetluses oli mõjuv põhjus, ning oma hinnangut ka põhjendada. Olukorras, kus

kohus on tõendi vastu võtnud, tuleb kohtul tõendit ka analüüsida (vt TsMS § 442 lg 8 kolmas lause),

st tõendit hinnata TsMS § 232 järgi ning muuhulgas otsustada, mis asjaolud on tuvastatud

(TsMS § 438 lg 1, § 442 lg 8 esimene lause). Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda

otsuses põhjendama (TsMS § 442 lg 8 neljas lause, vt ka TsMS § 238 lg 5).

Kuna ringkonnakohus ise nõudis kostjalt tõendi esitamist, vaidlusaluse tõendi väljastas hageja ning

ringkonnakohus ei teinud tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta määrust (TsMS § 238 lg 4), siis oli

pooltel alus eeldada, et ringkonnakohus on tõendi vastu võtnud, st pidanud TsMS §-s 652 sätestatut

arvestades tõendi esitamist lubatavaks. Ringkonnakohtu põhjendustest jääb aga arusaamatuks, kas

maakohtu otsus jääb muutmata seetõttu, et ringkonnakohus tegelikult siiski keeldus kostja tõendi

vastuvõtmisest, tõend ei andnud alust tuvastada võlgnevuse tasumist või miks välistab tõendite

kohtutäiturile esitamise võimalus iseenesest maakohtu otsuse muutmise. Eelnevast tulenevalt ei vasta

ringkonnakohtu otsuse põhjendused TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1 ning § 442 lg 8 nõuetele.

12. Kolleegium märgib, et vastuoluline ja lubamatu oleks lubada poolel tugineda mingile asjaolule ja

võtta vastu selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõend, kuid seejärel jätta vastav asjaolu tuvastamata

TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel seetõttu, et asjaolu hilisemaks esitamiseks puudus mõjuv põhjus. Juba

tõendi esitamisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit

esitada (TsMS § 236 lg 3) (vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13,

p 17). Seega juhul, kui tõend esitatakse vaid ühe konkreetse asjaolu tõendamiseks, võtab kohus juba

tõendi vastuvõtmisel seisukoha ka selle kohta, kas vastava asjaolu esitamine apellatsioonimenetluses

on lubatav. Kuna käesoleval juhul saab ringkonnakohtu tegevusest järeldada, et ringkonnakohus on

kostja esitatud tõendi vastu võtnud (vt p 11), siis tuleb eeldada, et ringkonnakohus on TsMS § 652

järgi pidanud lubatavaks ka 500 euro tasumise, kui uue asjaolu esitamist.

13. Vaatamata eeltoodule ei pruugi olla alust maakohtu otsust muuta isegi juhul, kui ringkonnakohus

tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kostja osaliselt võlgnevuse tasus. Kostja on jätnud tähelepanuta,

et apellatsioonkaebuses oli vaidlustatud üksnes viivise väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus on

üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega (vt TsMS § 651 lg 1), siis sai ringkonnakohus muuta

maakohtu otsust vaid leppetrahvilt ja põhivõlgnevuselt välja mõistetud viivise osas. Ringkonnakohus

ei analüüsinud ega tuvastanud, kas kostja tasus 500 eurot põhikohustuse või viivise katteks. Sellele

küsimusele vastamata ei saa aga ringkonnakohus otsustada, kas maakohtu otsuse muutmiseks on

alust.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda pooltele võimalus selgitada, kas kostja makse

oli tehtud põhivõlgnevuse või viivise katteks. Täitmist erinevate kohustuste katteks reguleerib

VÕS § 88, kuid pooltel ei ole keelatud kokku leppida VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevas kohustuste

täitmise järjekorras (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 16).

Seejärel saab ringkonnakohus võtta seisukoha, kas ja kuidas on alust maakohtu otsust muuta.

Tulenevalt apellatsioonkaebuse piiridest saab ringkonnakohus maakohtu otsust muuta vaid juhul, kui

tuvastab, et kostja on teinud hagejale makseid leppetrahvilt või põhivõlgnevuselt arvestatud viivise

katteks.

14. Kostja on nii apellatsioon- kui ka kassatsioonkaebuses viidanud, et talle ei ole selge, kas

võlgnevuse kustutamiseks on tehtud veel makseid. Muu hulgas ei tea kostja, kas võlga on tasunud

teised solidaarvõlgnikud. Kolleegium märgib, et tulenevalt TsMS §-st 230 peab kostja esitama

põhivõlgniku või teise käendaja tehtud maksete kohta tõendid, kui väidab, et maksete tõttu on

võlgnevus vähenenud. Poolel on õigus taotleda kohtult tõendite kogumist, kui menetlusosaline ise ei

saa tõendit esitada (TsMS § 236 lg 2). Seda kostja apellatsioonkaebuses ka tegi ning ringkonnakohus

hagejalt nõude täpsustamist ka palus (II kd, tl 47). Samas ei saa ainuüksi kostja esitatud kahtlus

võlgnevuse tasumise kohta olla alama astme kohtu otsuse tühistamise aluseks. Riigikohus ei saa uusi

tõendeid koguda ega uurida (TsMS § 688 lg 5).

15. Kolleegium käsitleb järgnevalt kostja kassatsioonkaebuse väidet, mille kohaselt ei ole kostjal

hiljem võimalik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis võlgnevuse tasumisele

apellatsioonimenetluse kestel.

TsMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. TsMS § 221 lg 2 järgi on eelnimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes

siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Iseenesest saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineda muuhulgas väitele, et võlgnik

on täitedokumendis nimetatud kohustuse (osaliselt või täielikult) juba täitnud (vt nt Riigikohtu

28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18; Riigikohtu 19. jaanuari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-10, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on aga takistada olukorda, mil jõustunud

kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus (Riigikohtu 15. aprilli

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Siiski on Riigikohus pidanud lubatavaks tugineda

võlgnevuse tasumisele enne kohtuotsuse täies ulatuses jõustumist olukorras, kus hageja tasus

võlgnevuse pärast maakohtu lahendi tegemist ning ei esitanud selles osas ka apellatsioonkaebust. See

tähendab, et sisuliselt oli tegemist käesoleva tsiviilasjaga sarnase olukorraga, kus maakohtu otsus

jõustus osaliselt, sest kumbki pool selles osas kaebust ei esitanud (vt ülal p 9). Sellises olukorras võis

kolleegiumi arvates ka enne tsiviilasjas lõpliku kohtuotsuse jõustumist tasutud võlgnevuse osas

esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-107-09, p 11). Eelnevast tulenevalt võib ka käesoleval juhul esitada sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, kui kostja või teised solidaarvõlgnikud on teinud makseid apellatsioonimenetluses

vaidlustamata põhivõlgnevuse katteks (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-136-12, p 19).

16. Kolleegium märgib, et võlgnikul on ka täitemenetluse käigus võimalik tugineda asjaolule, et ta on

nõude juba sissenõudjale tasumisega rahuldanud. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et

sellekohased tõendid saab kostja esitada kohtutäiturile. TMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab

kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on

rahuldatud. Täitemenetlust reguleerivad õigusaktid ei keela kohustuse täitmist otse võlgnikule. Täitur

peab TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpetama täitemenetluse mh kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest

nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud, mh kui võlg on tasutud otse sissenõudjale või tehtud seda

nt notari vahendusel (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29;

Riigikohtu 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, p 15).

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Tambet Tampuu, Jaak Luik, Malle Seppik