3-1-1-107-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-107-15

Määruse kuupäev

7. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Ilvest

Kohtuasi

Kahtlustatava E. V. suhtes antud jälitustoimingu loa

vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

25. augusti

2015.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-15-4897

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. V. kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Margus

Lellep

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. november 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. augusti 2015. a määrus ja saata kahtlustatava E. V.

kaitsja Meelis Leisi määruskaebus Tartu Maakohtu 25. juuli 2015. a määruse peale uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt E. V. kasuks välja 690 (kuussada üheksakümmend) eurot valitud

kaitsjale määruskaebemenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku 25. juuli 2015. a määrusega kriminaalasjas nr 12760000042

rahuldati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 25. juuli 2014. a taotlus ja anti luba teha E. V. suhtes

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 1267 sätestatud jälitustoimingut, et koguda

kriminaalasja lahendamiseks vajalikku tõendusteavet. Määrusega lubati kuulata ja vaadata salaja

pealt ning helisalvestada ajavahemikus 25. juulist 25. septembrini 2014 tema kasutuses olevate

telefonide vahendusel edastatavat teavet. Tartu Maakohtu määrust tutvustati E. V-le 2. juunil

2015.

2. 5. augustil 2015 esitas E. V. kaitsja Meelis Leis Tartu Maakohtu 25. juuli 2014. a määruse peale

kaebuse, milles taotles jälitustoimingu loa tühistamist ning E. V. suhtes tehtud jälitustoimingu

õigusvastaseks tunnistamist. Kaitsja hinnangul ei järgitud jälituslubade taotlemisel ega andmisel

ultima ratio-põhimõtet.

3. Tartu Ringkonnakohtu 25. augusti 2015. a määrusega jäeti maakohtu määruse peale esitatud

kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1.

Kriminaalmenetluse

ajal

ei

ole

võimalik

jälitustoimingute

lubade

seaduslikkust

määruskaebemenetluses vaidlustada. KrMS § 2861 kohaselt otsustab tõendi vastuvõtmise

(sh lubatavuse ja asjakohasuse) üle asja arutav kohus. Seejuures on just kriminaalasja sisuliselt

arutava kohtu pädevuses kontrollida jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates, kas

luba oli antud jälitustoimingute tegemist võimaldava kuriteo tõendamise eseme asjaolude

selgitamiseks ja kas loa andmisel peeti silmas ultima ratio-põhimõtet. Maakohtu poolt antud

õiguslikku hinnangut saavad kohtumenetluse pooled vaidlustada apellatsioonimenetluses.

Samale seisukohale on asunud Riigikohus oma määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-48-15.

3.2. Lahendades jälitustoiminguks loa andmise määruse peale KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud

kaebust, peaks ringkonnakohus kontrollima samuti jälitustoimingute seaduslikkust ja tegema

maakohtu jaoks sisuliselt eelotsuse. Selline olukord ei ole aga aktsepteeritav. Kohtulikul

arutamisel on üksnes maakohtu pädevuses otsustada, millised tõendid ta vastu võtab ja

lubatavaks tunnistab, ning kohtumenetluse pooled saavad maakohtu hinnangut vaidlustada

apellatsioonis. Määruskaebusega võib jälitustoiminguks loa andmise määrust vaidlustada juhul,

kui kriminaalasja kohtueelsele menetlusele ei järgne kohtumenetlust.

3.3. E. V. suhtes on käimas kriminaalmenetlus ning kontrollides Tartu Maakohtu 25. juuli 2015. a

määruse seaduslikkust, teeks ringkonnakohus neis asjades jälitustoimingutega saadud tõendi

lubatavuse kohta eelotsuse.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 25. augusti 2015. a määruse peale esitas kaebuse E. V. kaitsja

vandeadvokaat Toomas Pikamäe, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist või alternatiivselt Tartu Maakohtu määruse

tühistamist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

4.1. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse peale esitatud kaebuse alusetult läbi vaatamata.

Riigikohtu seisukohad kriminaalasjas nr 3-1-1-48-15 puudutasid olukorda, kus jälitustoiminguks

antud luba vaidlustati siis, kui oli alanud kriminaalasja sisuline kohtulik arutamine. Praegusel

juhul ei ole E. V. suhtes süüdistusakti koostatud. Kriminaalasja kohtusse saatmiseni ei ole

kahtlustataval alust arvata, et kriminaalasja sisulist arutamist üldse alustatakse. Pealegi ei ole

siiani teada, kas prokuratuur tugineb süüdistuse esitamisel jälitustoiminguga kogutud tõenditele.

4.2. Ringkonnakohtuga nõustumise korral peaks jälitustoimingu loa vaidlustamisega ootama seni,

kuni selgub, kas kriminaalasi saadetakse kohtusse. Selliselt toimides poleks aga võimalik

seaduses sätestatud kaebetähtaega järgida. KrMS § 387 lg 2 kohaselt esitatakse jälitustoiminguks

loa andmise määruse peale määruskaebus kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

4.3. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-48-15 tehtud määruse p-s 12 märkinud, et praktikas tuleb

ette olukordi, kus kohtueelne menetlus (või üksnes sellele eelnenud jälitusmenetlus) lõpetatakse

enne kriminaalasja kohtusse saatmist. Kriminaalmenetlusvälise olukorraga on tegemist ka siis,

kui jälitustoiminguga kogutud andmed puudutavad kolmandaid isikuid, kes ei ole kohtusse

saadetud kriminaalasjas menetlusosalised. Samuti on võimalik, et süüdistatavale tutvustatakse

jälitustoiminguga kogutud andmeid, mis kas osaliselt või tervikuna kohtusse saadetud

kriminaalasjas tõendina kasutamist ei leia. Kõigil nimetatud juhtudel puudus isikul igasugune

võimalus vaidlustada jälitustoiminguga saadud teabe ja selle kogumise aluseks oleva kohtuloa

seaduslikkust

kriminaalmenetluses.

Kahtlemata

just

sellisteks

juhtudeks

kaebeõiguse

võimaldamist peeti silmas KrMS § 12616 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel. Ka praeguses

asjas on kaitsja hinnangul tegemist just sellise olukorraga.

4.4. Jälitustoiminguks loa andmise vaidlustamine määruskaebemenetluses on põhjendatud ka

seetõttu, et kriminaalasja arutav kohus ei pruugi anda kohtuotsuse resolutsioonis selget

seisukohta selle kohta, kas jälitustoiming ja selleks antud luba on seaduslikud. Asjaolu, et kohus

jätab kriminaalasja arutamisel tõendi kõrvale, ei ole samastatav selge hinnanguga selle

õigusvastasusele. KrMS § 313 lg 1 p 121 ja § 314 p 6 kohaselt otsustab kohus kriminaalasjas

kohtuotsuse tegemisel üksnes süüteomenetluses tekitatud kahju vastavalt süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seadusele. Kaitsja hinnangul ei pruugi see hõlmata jälitustegevusega

põhjustatud kahju. Seega oleks selge hinnang jälitustoimingu ja selleks antud loa seaduslikkusele

vajalik võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks riigivastutuse seaduse alusel.

5. Määruskaebusele esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margus Lellep,

kelle hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud.

5.1. Tegemist ei ole menetlusvälise olukorraga. Menetlus kestab ja prokurör kinnitab, et

jälitustoiminguga saadud tõendeid kasutatakse kohtumenetluses. Pärast kohtueelse menetluse

lõpuleviiduks tunnistamist on E. V. kaitsjale üle antud kriminaalasja materjalide koopia, mis

sisaldab muu hulgas jälitustoimingu alusel kogutud tõendeid.

5.2. Kriminaalasja lahendav kohus kontrollib kohtumenetluse poole taotlusel jälitustoimingu

seaduslikkust ja lubatavust ning teeb vastava järelduse, mis kajastub kohtuistungi protokollis

ning vajadusel ka kohtuotsuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jälitustoimingu loa vaidlustamise küsimustel peatudes

selgitanud, et grammatilise tõlgenduse järgi lubab KrMS § 12616 lg 1 esitada kriminaalmenetluse

seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale

määruskaebuse sama seadustiku 15. peatükis sätestatud korras. Edasi leidis kolleegium, et

grammatilisest tõlgendusest KrMS § 12616 lg 1 sisu avamiseks siiski ei piisa, ja märkis, et

kõnealuse sätte kehtestamisega soovis seadusandja võimaldada jälitustoiminguga saadud teabe ja

selle

kogumise

aluseks

oleva

kohtuloa

seaduslikkuse

vaidlustamist

üldjuhul

kriminaalmenetlusvälises olukorras, s.o juhul, kui jälitustoiminguga puudutatud isikul puudub

igasugune võimalus vaidlustada jälitustoiminguga saadud teabe ja selle kogumise aluseks oleva

kohtuloa seaduslikkust kriminaalmenetluses. Lähtudes eelnevast, jõudis kolleegium järeldusele, et

kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamise ajal pole jälitustoiminguks antud kohtu loa

seaduslikkuse vaidlustamine määruskaebe korras võimalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-48-15, p-d 6, 9, 12 ja 20).

7. Samas leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15 tehtud määruses, et

olukord on erinev juhul, kui kriminaalasi ei ole veel saadetud kohtusse sisuliseks arutamiseks.

Kohtueelse menetluse ajal pole veel teada, kas kriminaalasja kohtusse saadetakse ning millistele

tõenditele soovitakse kohtus tugineda. Seega pole erinevalt lahendis nr 3-1-1-48-15 käsitletud

olukorrast selge, kas jälitustoimingule allutatud isikul avaneb edasises kriminaalmenetluses

võimalus oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Olukorras, kus isikul ei ole tõhusat

võimalust muul viisil oma kaebeõigust realiseerida, pole määruskaebuse läbi vaatamata jätmine

põhjendatud. Kohtueelse menetluse tulemuste äraootamisega võib isik kaotada võimaluse tema

suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkust vaidlustada. KrMS § 387 lg 2 kohaselt tuleb

jälitustoiminguks loa andmise määruse peale esitada määruskaebus kümne päeva jooksul alates

päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

8. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka praeguses asjas ja seda ei väära ka prokuröri kinnitus,

et jälitustoiminguga kogutud tõenditele tuginetakse süüdistuse esitamisel. Enne menetlustoimingu

tegemist ei ole sellisel kinnitusel menetlusõiguslikku tähendust ega mõju. Seetõttu nõustub

kolleegium kassaatoriga selles, et praegusel juhul jättis ringkonnakohus jälitustoimingu lubade

peale esitatud määruskaebuse alusetult läbi vaatamata.

9. Loobudes alusetult maakohtu määruste peale esitatud kaebuse läbivaatamisest, rikkus

ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes. See viga toob kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise. Kuna Riigikohtul pole võimalik

ringkonnakohtu eksimust kõrvaldada ja maakohtu määruste peale esitatud kaebust läbi vaadata,

tuleb kriminaalasi ringkonnakohtule tagastada.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja

lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

25. augusti 2015. a määruse ning saadab E. V. kaitsja M. Leisi määruskaebuse Tartu Maakohtu

25. juuli 2014. a määruse peale uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse.

11. E. V. kaitsja T. Pikamäe esitas Riigikohtule taotluse hüvitada E. V-le seoses Riigikohtu

menetlusega valitud kaitsjale makstud tasu 690 eurot (sh käibemaks 115 eurot). Arve kohaselt

kulutas kaitsja kriminaalasja materjalide analüüsimiseks 0,5 tundi ja määruskaebuse koostamiseks

4,5 tundi. Kokku osutas kaitsja E. V-le õigusabi 5 tunni vältel. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja

§ 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud E. V. huvide

kaitsmiseks Riigikohtu menetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on

kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse, tuleb

nimetatud menetluskulu KrMS § 187 lg 1 alusel E. V-le hüvitada.

(allkirjastatud digitaalselt)