3-1-1-67-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-67-15

Otsuse kuupäev

7. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja

Hannes

Kiris,

liikmed

Jüri

Ilvest,

Eerik

Kergandberg, Lea Kivi, Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kristi Kutsari väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. veebruari 2015. a otsus väärteoasjas nr

4-14-10104

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristi Kutsari kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. oktoober 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 11. veebruari 2015. a otsus Kristi Kutsari karistamises liiklusseaduse

§ 227 lg 2 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristi Kutsarit karistati Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 17. novembri 2014. a

otsusega liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 25 trahviühikut ehk 100 eurot.

Väärteoprotokolli kohaselt juhtis ta Tallinna-Tartu maantee 36. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega

120 ± 4 km/h, ületades liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust vähemalt 26 km/h. Lubatud

kiirus sellel teelõigul oli 90 km/h. Sellega rikkus K. Kutsar LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et K. Kutsarile etteheidetava teo toimepanemine on

tõendatud menetlusaluse isiku ja kiirust mõõtnud politseiametniku S. T. ütlustega ning

kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustas menetlusalune isik, kes leidis, et teo toimepanemine ei ole

tõendatud. Kaebuse kohaselt muudeti samal päeval liikluskorraldust (eemaldati suuremat piirkiirust,

s.o 110 km/h, lubavad liiklusmärgid) ja ta liikus enamiku liiklejatega samas tempos. Kaebaja

möönab, et ta võis mõnevõrra lubatud kiirust ületada, kuid kindlasti ei olnud tema sõiduki kiirus nii

suur, nagu märgitud mõõteseadme kasutamise protokollis. Vahetult enne peatamist möödus tema

sõidukist teine sõiduk, mille kiirus pidi olema suurem ja mida tõenäoliselt mõõdetigi.

4. Harju Maakohtu 11. veebruari 2015. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. Kohtu hinnangul tõendavad rikkumist tunnistaja S. T.

ütlused ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll. Tunnistaja kirjeldas kohtus üksikasjalikult

kiiruse

mõõtmise

asjaolusid

ja

mõõtevahendi

kasutamise

tingimusi.

Tegemist

on

lasermõõtevahendiga, mille sihik võimaldab fikseerida ainult selle sõiduki kiirust, millele sihik on

suunatud. Vastuseks K. Kutsari väitele temast möödunud sõiduki kohta, mille sõidukiirus ekslikult

tema sõidukile omistati, märkis kohus, et ilmastikuolud ei takistanud mõõtmist, lasermõõtevahend ei

andnud veateadet ja mõõtmist tehti lühikeselt distantsilt. Sellega on tõusetunud kahtlus

mõõtmistulemuse usaldusväärsuses ümber lükatud. Vaidlust ei ole ka selles, et K. Kutsari sõiduk

liikus esimesel sõidurajal, millel mõõdeti liikuvate sõidukite kiirust. Seega on välistatud teise sõiduki

kiiruse mõõtmine eksimuse tõttu. Tunnistajal ei ole vihavaenu kaebaja suhtes ja ka muul põhjusel ei

ole alust arvata, et S. T. ütlused ei vasta tõele. Seetõttu leidis kohus, et tegemist on usaldusväärse

tõendiga. Menetlusalune isik aga tunnistas kohtus, et ei jälginud pidevalt spidomeetri näitu, mistõttu

võis tõepoolest lubatud kiirust mõnevõrra ületada. Samuti nähtub K. Kutsari ütlustest kohtuistungil,

et teo toimepanemise ajal pidas ta suurimaks lubatud sõidukiiruseks sellel teelõigul 110 km/h.

K. Kutsar ei täitnud seega piisava kohusetundega liiklusseadusest tulenevaid nõudeid. Kohus nentis,

et ainuüksi fakt videosalvestise puudumisest ei saa olla aluseks kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamiseks,

ja

rõhutas,

et

kaalus

seetõttu

tõenditele

omistatavat

tähtsust

erilise

tähelepanelikkusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja menetluse lõpetamist väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.

6. Kaitsja hinnangul pärinevad kõik väärteoasjas rikkumist kinnitavad tõendid ühest tõendiallikast –

politseiametnik S. T. mõõtis kiirust ja andis rikkumise kohta tunnistajana ütlusi. Samas on need

tõendid vastuolus menetlusaluse isiku ütlustega, kes kinnitab, et ei ole tegu toime pannud. Tegemist

on sõna sõna vastu olukorraga ehk kahtlusega, mis tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.

Maakohus aga eelistas ühte tõendit alusetult teisele tõendile. K. Kutsar ei tunnistanud teo

toimepanemist, vaid selgitas, et ta ei jälginud pidevalt spidomeetrit, kuid on veendunud, et tema

sõiduki kiirus ei saanud olla nii suur. LS § 227 lg 2 eeldab, et on tõendatud sõidukiiruse ületamine

vähemalt 21 km/h.

7. Riigikohus leidis 8. detsembri 2014. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-89-14, et kui kohtuvälise

menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid

tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka

selle tulemuse usaldusväärsuse kontroll. Tuginemine ainuüksi kiirust mõõtnud politseiametniku

ütlustele ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile ei ole isiku karistamiseks piisav.

8. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata. Kassatsioonivastuse põhiväited on kokkuvõttes järgmised.

9. Riigikohtu lahend väärteoasjas nr 3-1-1-89-14 on vastuolus väärteomenetluse seadustiku ja

kriminaalmenetluse seadustikuga ning Riigikohtu varasema praktikaga. Lisaks oli viidatud

väärteoasjas sama politseiametnik nii tunnistaja kui ka kohtuvälise menetleja rollis. Käesolevas asjas

tegi liiklusjärelevalvet S. T. ja väärteoasja menetles T. N.. Senises kohtupraktikas on peetud

võimalikuks, et süüditunnistamine rajaneb ka ühele ja ainsale tõendile, milleks on tunnistaja ütlused

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p 13). Seadus ega kohtupraktika ei

sea piiranguid nende kohtuvälise menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamisele, kes ei menetle

väärteoasja, vaid teevad riiklikku järelevalvet.

10. K. Kutsari juhitud sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutati lasermõõteseadet, mis on varustatud

optilise sihikuga ja mis võimaldab korraga ainult ühel ametnikul sellest läbi vaadata ning näha,

millisele sõidukile on kiirusmõõturi laserkiir suunatud. Selle seadme kasutamiseks ei ole

valmistajatehase poolt ette nähtud salvestusseadet, mistõttu toimingu salvestamine ei ole võimalik.

11. VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo

tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, osaleda kohtu- või

kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Väärteoasja peamine õiguslik küsimus on selles, kas Riigikohtu praktika seab liiklusväärtegude

tõendamisele kindlaid nõudeid ja kas sellised nõuded on põhjendatud.

13. Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende

tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus

süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks

enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks

võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude

puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes

põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil.

Kolleegium möönab samas, et õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale

ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel

juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest.

14. Riigikohtu 8. detsembri 2014. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-89-14 selgitas kolleegium senist

praktikat kokku võttes, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet

(järelevalvetoimingut) üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama

toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17;

25. novembri 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-96-10, p 6 ja 23. märtsi 2012. a otsus väärteoasjas

nr 3-1-1-22-12, p 7). Teisisõnu ei saa ainuüksi riikliku järelevalve toimingut, näiteks kiiruse

mõõtmist, ainuisikuliselt teinud ametniku ütluste ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga

tõendada teo toimepanemist, kui need ühest allikast pärinevad tõendid on vastuolus menetlusaluse

isiku ütlustega.

15. Kohtuväline menetleja juhib kassatsioonis tähelepanu sellele, et ka mitmeliikmelises patrullis

liiklusjärelevalve tegemisel, eelkõige kiiruse mõõtmisel, fikseerib rikkumise ‒ nt käsitsedes

mõõteseadet, tehes mõõtmistoimingu ja koostades kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ‒

üldjuhul üks ametnik, kes annab väärteomenetluses sama rikkumise kohta ka tunnistajana ütlusi.

Tuleb tõdeda, et patrullis liiklusjärelevalve ülesandeid täitnud politseiametnike arv iseenesest ei

mõjuta liiklusjärelevalvetoimingu (nt kiiruse mõõtmine) nõuetekohasust ja usaldusväärsust. Ka

olukorras, kus patrulli üks liige teeb järelevalvetoimingu ja fikseerib selle protokollis, teine liige aga

koostab väärteoprotokolli ja kuulab tunnistajana üle rikkumise tuvastanud ametniku ja menetlusaluse

isiku ning muid tõendeid ei koguta, tekib nn sõna sõna vastu olukord (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-14, p 8; 11. mai 2015. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-39-15, p 7).

16. K. Kutsari väärteoasja läbivaatamisel peab kolleegium vajalikuks senist praktikat järgmistel

põhjustel korrigeerida.

17. Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite

koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib

tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus). VTMS § 2

kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades

väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse

tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette

kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste

eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud

tõenditega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p

14).

18. Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile

tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste

jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava

tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13, p 9 ja

selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise

põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis.

19. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes

liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud

ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku

süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise

tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3,

in dubio pro reo-põhimõte). Kolleegium kordab, et seejuures ei ole põhjendatud aprioorselt välistada

menetlusaluse

isiku

ütluste

tõepärasust

vaid

selle

tõttu,

et

need

on

vastuolus

liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega.

20. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides

kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 125 lg

1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui

seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega

täiendavate tõendite esitamiseks. Sellest lähtudes jääb kolleegium 11. mai 2015. a otsuses asjas nr 3-

1-1-39-15 väljendatud seisukoha juurde, et juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus

näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas

pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-12-10, p 9; 14. jaanuari

2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab VTMS § 313 kuulata kohtus

tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja

kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Kolleegium on

varem märkinud, et vähemalt kahekesi liiklusjärelevalve tegemine ongi vajalik muu hulgas selleks, et

vaidlusi tekitavates olukordades usaldusväärselt tõendada järelevalve käigus tuvastatud asjaolusid,

näiteks mõõtmistulemuste saamist või väärteosündmuse toimumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

29. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17). Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse

kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reo-

põhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt 8. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-89-

14, p-d 7–8; 23. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-22-12, p 8; 27. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-

41-10, p 9; 5. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-12-10, p 10).

21. Eelkirjeldatud põhimõtete kohaldamisel käesolevas väärteoasjas leiab kolleegium, et maakohtu

otsuse tühistamiseks puudub alus. Maakohus analüüsis põhjalikult väärteoasjas kogutud tõendeid ja

põhjendas oma seisukohta, et tunnistaja S. T. ütlused ja mõõteseadme kasutamise protokoll on

usaldusväärsed tõendid, mis kinnitavad rikkumise toimepanemist. Kohus on ühtlasi selgitanud, et

kuigi menetlusalune isik ei nõustunud tema autole omistatud lasermõõteseadme näiduga, kinnitavad

tema ütlused spidomeetri mittejälgimise ja piirkiiruse muudatusest mitteteadmise kohta samuti teo

toimepanemist. K. Kutsari ütluste järgi ei väljunud teda ülekuulanud ja kiirmenetluse otsuse teinud T.

N. kordagi politseisõidukist, mida kinnitavad ka S. T. ütlused, et ta toimetas väärteomenetluse

alustamiseni viinud liiklusjärelevalvetoimingut üksinda. Seetõttu ei ole maakohtule etteheidetav T. N-

i tunnistajana üle kuulamata jätmine.

22. Kuigi väärteoasjas puuduvad täiendavad objektiivsed tõendid (näiteks videosalvestis) selle

kohta, et kiirusmõõteseadme näit saadi just K. Kutsari sõiduki kiiruse mõõtmisel, on otsuse

põhistuste pinnalt kohtu seisukoha kujunemine K. Kutsari käitumises väärteo tunnuste esinemise

kohta jälgitav ja loogiline. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)