3-2-1-141-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-141-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

P. A hagi L. U vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 185/2008/41

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-7388

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. U kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja P. A, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Li

Uiga

Kostja L. U, esindaja vandeadvokaat Sirje Must

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 15. mai

2015. a otsus osas, millega hagi rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta P. A hagi L. U vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 185/2008/41 täies ulatuses rahuldamata.

3. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2015. a otsus muutmata osas, millega jäeti Tartu

Maakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus muutmata osas, millega jäeti P. A taotlus täiteasjas

nr 185/2008/41 täitemenetluse ajatamises rahuldamata ja tühistati Tartu Maakohtu

20. veebruari 2014. a määrusega seatud hagi tagamine.

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes P. A kanda.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

5.1. Jätta P. A hagi L. U vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 185/2008/41 rahuldamata.

5.2. Jätta P. A taotlus täiteasjas nr 185/2008/41 täitemenetluse ajatamiseks rahuldamata

5.3. Tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari 2014. a määrusega seatud hagi tagamine

5.4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes P. A kanda.

6. Kassatsioonkaebus rahuldada.

7. Tagastada L. U kassatsioonkaebuselt 11. juunil 2015. a tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. A (hageja) esitas 18. veebruaril 2014. a Tartu Maakohtule hagi L. U (kostja) vastu sundtäitmise

osaliselt lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 185/2008/41 nõude osalise aegumise tõttu. Samuti

palus hageja aegumata nõudeosa selgumisel ajatada täitemenetluses sissenõutav summa ja

kohustada hagejat tasuma võlgnevust maksegraafiku alusel iga kuu vähemalt 150 eurot kuni

võlgnevuse tasumiseni. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on Tartu Maakohtu 15. novembri 2007. a tagaseljaotsusega mõistetud

hagejalt kostja kasuks välja elatis 127 eurot ja 82 senti ühise lapse B. A ülalpidamiseks alates

1. detsembrist 2006. a kuni lapse täisealiseks saamiseni 18. aprillil 2013. a.

Kohtuotsusest elatise väljamõistmise kohta sai hageja teada kohtutäituri vahendusel, kui kohtutäitur

Jaanika Pajuste arestis täiteasjas nr 185/2008/41 1. novembril 2012. a hagejale kuuluva sõiduauto ja

13. novembril 2013. a hagejale kuuluva korteri Tartus Xxxxxxxxx xx-x.

Hageja viibis ajavahemikel 15. aprill 2005. a kuni 13. oktoober 2006. a ja 28. veebruar 2009. a kuni

2. november 2011. a kinnipidamisasutuses, kus ta töötas ja sai sissetulekut, kuid tema vastu ei

toimunud täitemenetlust töötasust elatise võlgnevuse kinnipidamisena.

Hageja leiab, et sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks kuni 2011. a sissenõutavaks muutunud

nõuete osas aegumise tõttu. Kinnisasja arestimise 27. veebruari 2012. a akti kohaselt on võlgnevuse

suuruseks 7463 eurot ja 82 senti eurot koos täitekuludega, kuid hagejal puudub info võlgnevuse

kujunemise kohta.

Sundtäitmise käigus hageja eluaseme müümisel muutuks hageja kodutuks. Täitemenetluse

õigeaegse korraldamata jätmisega on tekkinud olukord, kus hagejal ei ole võimalik võlgnevust

korraga tasuda. Hageja tunnistab võlgnevust ja asjaolu, et ei osalenud lapse ülalpidamises, kuid

hagejal puudus kostja ja lapsega igasugune kontakt, mistõttu ei ole olnud võimalik lapse

ülalpidamises osaleda.

Hageja soovis kostjaga saavutada kokkulepet võlgnevuse tasumiseks osamaksetena, kuid kostja ei

olnud nõus hagejaga suhtlema.

Hageja hinnangul saab täita üksnes kolme aasta eest tekkinud võlgnevust. Võlgnevuse suuruseks

peaks olema elatise maksed ajavahemiku 2011. a kuni 18. aprill 2013. a (kuupäev, millal laps sai

täisealiseks) eest, kokku 3578 eurot ja 96 senti (28 kuud × 127,82 eurot).

2. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vastuväidete kohaselt on täiteasi algatatud 2008. aastal. TsÜS § 159 kohaselt katkeb nõude

aegumine ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Seega on elatise nõude aegumine

katkenud 17. veebruaril 2014. a ja alanud samal päeval uuesti. Lisaks on TsÜS § 164 lg 2 kohaselt

vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks saamiseni. Seega oli

elatise nõude aegumine peatunud kuni 18. aprillini 2013. a ehk lapse täisealiseks saamiseni.

Hageja on eiranud täitemenetlust ning ei ole täitnud vanemakohustusi. Asjaolu, et hageja ei saanud

väidetavalt kostjaga kontakti, ei ole usutav ega asjakohane põhjendus elatise maksmisest kõrvale

hoidumiseks. Samuti ei anna see alust ülalpidamise kohustusest vabanemiseks ega elatise maksmise

ajatamiseks.

3. Tartu Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2014. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas lubamatuks

Tartu Maakohtu 15. novembri 2007. a otsuse nr 2-06-37092 alusel toimuva täitemenetluse elatise

nõude osas perioodi 16. november 2007. a kuni 31. detsember 2010. a eest kokku 4793 eurot ja

56 senti. Kohus jättis hagi rahuldamata elatise nõude osas perioodi 1. detsember 2006. a kuni

15. november 2007. a eest 1470 eurot ja 2 senti ja perioodi 1. jaanuar 2011. a kuni 18. aprill 2013. a

eest 3528 eurot ja 6 senti. Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse täitemenetluse

ajatamiseks ja tühistas seatud hagi tagamise. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on TsÜS § 149 üldnorm, mille eesmärgiks on sätestada

üldiste seadusest tulenevate nõuete aegumise algus ja kestus. Kui oluliste seadusest tulenevate

nõuete aegumistähtaeg on reguleeritud erisättega, siis TsÜS § 149 ei kohaldu. Kuna TsÜS §-d 154

ja 157 sätestavad kohtulahendiga väljamõistetud (ülalpidamise) nõude aegumise erinevalt, tuleb

kohaldada nimetatud erisätteid.

Maakohus ei nõustunud kostja käsitlusega, nagu peatuks vanemate ja laste vaheliste elatisenõuete

aegumine kuni lapse täisealiseks saamiseni (TsÜS § 164 lg 2). Maakohus selgitas, et TsÜS § 164

sätestab nõude aegumise vaid juhuks, kui selle kohta ei ole jõustunud täitedokumenti. Seetõttu ei

ole nimetatud sätted tähendust ülalpidamisnõuetele, kuna elatisest tuleneva nõude saab esitada

kohtusse minevikku suunatuna üksnes kuni ühe aasta eest enne hagi kohtusse esitamist (PKS § 16

lg 4, § 108, § 112). Kuivõrd praegusel juhul on olemas jõustunud kohtulahend, kohaldub

TsÜS § 157 lg 4, mille kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva

tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse TsÜS §-s 154

sätestatut.

Maakohus asus seisukohale, et Tartu Maakohtu 15. novembri 2007. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas

nr 2-06-37092 perioodi 1. detsember 2006. a kuni 15. november 2007. a eest väljamõistetud elatise

nõude 1470 eurot ja 2 senti aegumisele kohaldub TsÜS § 157 lg 1 kohaselt kümneaastane

aegumistähtaeg. Seega ei ole nimetatud osas nõue aegunud. Tulevikus sissenõutavaks muutuvate

nõuete, s.t ajavahemikku alates 16. novembrist 2007. a kuni lapse täisealiseks saamiseni 18. aprillil

2013. a puudutava väljamõistetud elatise osas on aegumistähtajaks TsÜS § 157 lg 4 alusel kolm

aastat.

Täiteasi on algatatud 8. veebruaril 2008. a ning seda on täiendatud 17. veebruari 2014. a

avaldusega. Tulenevalt TsÜS § 159 lg-st 1 aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi

täitmiseks esitamisega. Seega on hageja vastu esitatud elatisenõude aegumine

katkenud 8. veebruaril 2008. a ja alanud uuesti samast päevast.

TsÜS § 154 teise lause kohaselt hakkas 2008. a elatisenõude aegumistähtaeg kulgema

31. detsembril 2008. a ning nimetatud nõuete aegumistähtaeg lõppes 31. detsembril 2011. a.

Kuivõrd elatisenõude ajavahemiku 16. november 2007. a kuni 31. detsember 2007. a eest

aegumistähtaeg katkes 8. veebruaril 2008. a täitedokumendi täitmiseks esitamisega ning algas

samast päevast uuesti, lõppes nimetatud nõude aegumistähtaeg 8. veebruaril 2011. a.

Elatisenõue 2009. aasta eest muutus sissenõutavaks 31. detsembril 2009. a ning aegumistähtaeg

lõppes 31. detsembril 2012. a ning 2010. a elatisenõue muutus sissenõutavaks 31. detsembril

2010. a ning aegumistähtaeg lõppes 31. detsembril 2013. a. Seega on 2009. ja 2010. a elatisenõuded

aegunud.

2011. a elatisenõue muutus sissenõutavaks 31. detsembril 2011. a ning aegumistähtaeg lõppeb

31. detsembril 2014. a. Seega on elatisenõuded ajavahemiku 1. jaanuar 2011. a kuni 18. aprill

2013. a eest sissenõutavad. Arvestades, et täita saab üksnes kolme aasta eest tekkinud võlgnevust,

on võlgnevus ajavahemiku 1. jaanuar 2011. a kuni 18. aprill 2013. a eest 55 200 krooni ehk

3528 eurot ja 6 senti [(27 kuud × 2000 krooni) + (2000 ÷ 30 × 18)].

Maakohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks oma võlgnevust tasuma asunud. Seega on

sundtäitmine lubatav aegumata elatisenõude osas 4998 eurot ja 8 senti (1470,02 + 3528,06) eurot.

Hageja ei ole nimetanud ja tõendanud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjendatud ja seadusliku aluse

TMS § 45 mõttes täitemenetluse ajatamiseks.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja ja taotles Tartu Maakohtu 7. oktoobri

2014. a otsuse tühistamist osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise 4796 euro ja 56 sendi osas

lubamatuks, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Alternatiivselt

taotles kostja asja rahuldatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. mai 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis kohus, et ei nõustu kostja etteheitega, mille kohaselt on

maakohus asunud sisustama hageja esitatud aegumise taotlust. Hageja taotles aegumise kohaldamist

ja tasumisele kuuluva elatisenõude suuruse tuvastamist, lähtudes Tartu Maakohtu 15. novembri

2007. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-06-37092 väljamõistetud elatisest. Seega oli maakohtul

kohustus teha kindlaks nõude aegumise algus ja periood, mille osas on tasumisele kuuluvad

elatisenõuded aegunud, ning selgitada, kui palju peab hageja jätkuvalt elatist tasuma.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et elatise nõue ajavahemiku eest

1. detsembrist 2006. a kuni 15. novembrini 2007. a 1470 eurot ja 4 senti [11 × 127,83 + (127,83 ÷

30 × 15)] ei ole TsÜS § 157 lg-st 1 tulenevalt aegunud.

TsÜS § 157 lg 1 (1. juulist 2002. a kuni 4. aprillini 2011. a kehtinud redaktsioonis) nägi ette, et

jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust

täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolmkümmend aastat. Kehtiva TsÜS § 157

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või

muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat. TsÜS § 157 lg 2 kohaselt

algab TsÜS § 157 lg-s 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu

täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 esimese lause kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1

aegumise kohta sätestatut ka enne 1. märtsi 2011. a tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 4

teine lause näeb ette, et kui enne 1. märtsi 2011. a kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg

lõppeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele

enne 1. märtsi 2011. a kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. Kuna enne 1. märtsi 2011. a kehtinud

TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud 30 aasta pikkune aegumistähtaeg ei lõpeks praegusel juhul varem kui

kehtivas TsÜS § 157 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg, siis tuleb kohaldada TsÜS § 157 lg 1

kehtivat redaktsiooni ning nõude aegumistähtaeg on kümme aastat. See tähendab, et enne 1. märtsi

2011. a tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011. a kulgema kümne aasta pikkune

aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid

õigusi (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11-13).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et ajavahemikul 16. november 2007. a

kuni 31. detsember 2010. a tasumisele kuulunud elatise nõue on aegunud. Samas nõustus

ringkonnakohus kostjaga, et maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on maakohus jõudnud järeldusele,

et selle aja eest tuli elatisena tasuda 4793 eurot ja 56 senti. Lähtudes iga kuu tasumisele kuulunud

elatisest 127 eurot ja 83 senti, kujuneb tasumisele kuuluvaks summaks 4793 eurot ja 62 senti [37 ×

127,83 + (127,83 ÷ 30 × 15)] eurot. Seejuures tekib erinevus maakohtu otsuses märgitud elatise

summaga 0,06 (4793,62 - 4793,56) eurot ehk 6 senti. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga

selles, et perioodil 1. jaanuar 2011. a kuni 18. aprill 2013. a tasumisele kuulunud elatise nõue ei ole

aegunud. Maakohus on leidnud, et elatisena tuleb selle perioodi eest tasuda 3528 eurot ja 6 senti

[(27 × 2000) + (2000 ÷ 30 × 18 ÷ 15,6466)] eurot. Kontrollides arvutuskäiku, sai ringkonnakohus

võlgnetavaks summas 3527 eurot ja 92 senti. Vahe maakohtu arvutusega on 0,14 (3528,06 -

3527,92) eurot ehk 14 senti. Elatise summade arvutamisel tekkinud vahed 6 senti ja 14 senti on

ümardamisel tekkinud väheolulised erinevused ning ringkonnakohus jättis need seetõttu

tähelepanuta.

Ringkonnakohus märkis, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuded, mis on

täitedokumendi andmise või kohtulahendi jõustumise ajaks muutunud sissenõutavaks, aeguvad

kehtiva õiguse järgi kümne aasta möödumise järel täitedokumendi andmise või kohtulahendi

jõustumise ajast (TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2). Seega kehtib kohtulahendist tulenevale kohtulahendi

jõustumise päevaks sissenõutavaks muutunud ja selle päeva seisuga välja mõistetud elatisele

kümneaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 157 lg-st 4 tulenevalt kohaldub TsÜS § 154 vaid neile

nõuetele, mis ei ole täitedokumendi andmise või kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud, sh kohtulahendiga väljamõistetud tulevikus makstavale elatisenõudele. Kehtiva

redaktsiooni järgi aeguvad need nõuded kolme aasta möödudes, arvates nõuete sissenõutavaks

muutumise aasta lõpust.

Samas tuleb arvestada, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega

(TsÜS § 159). Seega saab õigustatud isik hoida aegumisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi ära

sellega, kui alustab õigel ajal täitemenetlust täitedokumendi täitmiseks. Kuna elatisenõue on

suunatud lapse igapäevavajaduste rahuldamisele, siis on mõistlik asuda last esindaval vanemal ka

kohe elatiselahendi täitmist nõudma ja nõuda seda järjepidevalt. Kui aga vanem ei peaks seda

tegema, on alaealise lapse elatise puhul tagatud täitedokumendi hilisem täitmisele pööramine

sellega, et vanema ja lapse vaheliste nõuete aegumine on kuni lapse täisealiseks saamiseni peatunud

(TsÜS § 164 lg 2). Lapsele väljamõistetud elatise aegumistähtaeg algab lapse jaoks alles tema

täisealiseks saamisest.

Käesoleval juhul on kostja esitanud 8. veebruaril 2008. a kohtutäiturile avalduse täitemenetluse

alustamiseks Tartu Maakohtu 15. novembri 2007. a kohtuotsuse sundtäitmiseks. Seega on kostja

nõudnud elatiselahendi täitmist ning TsÜS § 164 lg 2 nõude aegumise peatumise alusena ei ole

kohaldatav.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hagiavalduses nõude tunnustamine ja

maksegraafiku taotlemine on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mille

tulemusel aegumine katkeb. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamine aegumise tuvastamiseks käsitatav nõude tunnustamisena ning seetõttu

ei ole elatisenõuete aegumine 18. veebruaril 2014. a hagiavalduse esitamisega katkenud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse

osas, millega kohus tunnistas sundtäitmise aegumise tõttu osaliselt lubamatuks perioodi 16. november

2007. a kuni 31. detsember 2010. a osas kokku 4793 eurot ja 56 senti.

Kaebuse kohaselt tuleneb grammatilise tõlgenduse puhul VÕSRS § 9 lg-st 4, et Tartu

Maakohtu 15. novembri 2007. a otsusega väljamõistetud ja hiljemalt 2011. a veebruari lõpuks

sissenõutavaks muutunud elatisele kohaldub kehtivas TsÜS § 157 lg-s 1 ettenähtud kümneaastane

aegumistähtaeg. Ka Riigikohus on varem leidnud, et enne 1. märtsi 2011. a tekkinud aegumata

nõuetele hakkas 1. märtsist 2011. a kulgema kümneaastane aegumistähtaeg, mille jooksul on

võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevat õigust (Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11-13). Seega aegub nõue kuni 2011. a veebruari eest 1. märtsil

2021. a.

Aegumise peatumise osas on kostja seisukohal, et TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavus ei sõltu sellest, kas

otsuse täitmiseks pöördutakse kohtutäituri poole. Ringkonnakohtu põhjenduste loogika kohaselt

aeguks vanema poolt täitemenetluse alustamise puhul lapse elatisenõude varem kui vanema

passiivseks jäämise korral, kuna viimasel juhul oleks lapse täisealiseks saamisel kohaldatav

TsÜS § 164 lg 2. TsÜS § 164 lg-st 2 nähtub, et sätte kohaldatavus sõltub ennekõike lapse täisealiseks

saamisest, mitte sellest, kas nõue on täitemenetluses maksma pandud.

Tartu Maakohtu 15. novembri 2007. a otsusest tsiviilasjas nr 2-06-37092 nähtub, et elatis mõisteti

välja lapsele, kes sai 18-aastaseks 18. aprillil 2013. a. Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei

arvata aegumistähtaja hulka (TsÜS § 168 lg 1). Seega algas aegumine 18. aprillil 2013. a ning nõuded

ei saa olla aegunud.

Aegumise katkemise kohta leiab kostja, et kui eeldada TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 ning TsÜS § 159 lg 1

osas ringkonnakohtu tõlgenduse õigsust, saaks asuda seisukohale, et elatise kohtulahendi täitmisele

andmisel aegumine katkeb ja algab uuesti ning sissenõutava elatise igakuise summa aegumistähtaeg

muutub seejuures kümneaastaseks. Jääb arusaamatuks, kuidas eristab ringkonnakohus elatise nõuet

täitemenetluse algatamise hetkest ja selle igakuisest suurenemisest täitemenetluse käigus ning millisel

alusel kohaldab ringkonnakohus neile teineteisest seitsmeaasta võrra erinevaid aegumistähtaegu

(ühele TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2 ning teisele TsÜS § 157 lg 4 ja TsÜS § 154). Eeldades ringkonnakohtu

järelduse õigsust, ei ole nõuded aegunud.

Kui Riigikohus peaks otsustama, et kohaldada tuleb TsÜS § 157 lg-t 4 koosmõjus TsÜS §-ga 154, siis

tuleb anda hinnang viidatud sätete põhiseaduspärasusele elatise nõuete osas. Kostja on seisukohal, et

TsÜS § 157 lg-s 4 ettenähtud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja kümnekordne

tagasiulatuv (pärast otsuse jõustumist) vähendamine kahjustab oluliselt õiguskindlust ning on

seadusmuudatuse seletuskirjas kajastatud kõrvalnõudeid puudutavaid eesmärke arvestades ebavajalik,

ebasobiv ning ebaproportsionaalne meede. Lapse ülalpidamise nõuet ei ole võimalik käsitada

kõrvalnõudena ja seetõttu palub kostja tunnistada TsÜS § 157 lg 4 (alates 05. aprillist 2011. a

kehtivas redaktsioonis) ülalpidamiskohustust puudutavas osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks.

7. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Kuna kassatsioonkaebuses tuginetakse seaduse kehtivuse, kohaldamise ja tõlgendamise küsimustele

ning kuna tegemist on elatise nõudele kohalduva aegumise tähtaegade arvutamisega, on hageja

seisukohal, et seaduse ühetaolise kohaldamise huvides, ning õiguskindluse tagamise eesmärgil on

põhjendatud saada Riigikohtu sellesisuline seisukoht. Hageja leiab, et kohtud on seadust õigesti

kohaldanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada hagi osalist rahuldamist ja menetluskulude

jaotust puudutavas osas. Kohtute otsused tuleb jätta muutmata hagi osaliselt rahuldamata jätmise ning

hagi tagamise tühistamise osas ning samuti osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja taotluse

ajatada täitemenetlus. Kolleegium saab teha TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega tuleb hagi

jätta täies ulatuses rahuldamata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Pooled on kassatsiooniastmes jätkuvalt eri meelt selles, kas ja millises ulatuses on hagejalt Tartu

Maakohtu 15. novembri 2007. a otsusega väljamõistetud elatis 8. veebruaril 2008. a algatatud

täiteasja nr 185/2008/41 raames sundtäidetav, arvestades aegumist. Täpsemalt on vaidlusaluseks

jäänud küsimus, kas väljamõistetud elatise nõue on hageja suhtes maksma pandav perioodi

16. november 2007. a kuni 31. detsember 2010. a osas. Perioodide 1. detsember 2006. a kuni

15. november 2007. a ja 1. jaanuar 2011. a kuni 18. aprill 2013. a osas on kohtud leidnud, et elatise

nõue ei ole aegunud. Kuna pooled ei ole kassatsiooniastmes kohtute otsuseid viimati nimetatud

perioodide osas vaidlustanud, kontrollib kolleegium TsMS § 688 lg 1 järgi kohtulahendite

paikapidavust üksnes perioodi 16. november 2007. a kuni 31. detsember 2010. a osas.

10. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on kohaldanud aegumise regulatsiooni valesti ja leidnud

ekslikult, et hagejalt väljamõistetud elatise nõue on osaliselt aegunud. Kuna tegemist on alaealisele

lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb erinormina kohaldada TsÜS § 164

lg-t 2, mille järgi on vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks

saamiseni. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub

alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna.

11. Erinevalt kohtute seisukohast, on kolleegiumi hinnangul TsÜS § 164 lg 2 kohaldatav sõltumata

sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. See tähendab, et

aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus

enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb

elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude

maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108

tulenevaid ajalisi piiranguid.

Samuti kehtib TsÜS § 164 lg 2 samal viisil nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema

PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka

kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata

sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal

juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-14, p 13). Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates

1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise

väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on

välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja

vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt Riigikohtu 17. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-14, p 15; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 11-12).

Kuna elatise nõude aegumine on kuni lapse täisealiseks saamiseni lapse suhtes peatunud, ei ole

TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast tähtsust ka sellel, kas vanem, kellele on lapse kasuks

väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. See

tähendab, et olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks

saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse

teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse

nõuda. TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154

kohaldatavuse, mille järgi võiksid täitedokumendi järgi tulevikku suunatud nõuded aeguda kolme

aasta möödudes, arvates nõuete sissenõutavaks muutumise aasta lõpust. Kui kohustatud vanem on

lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude

maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt Riigikohtu 21. aprilli

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 12; 7. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-11,

p 10).

12. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi

hageja kanda. Kuna alama astme kohtud ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, tuleb

menetluskulud määrata kindlaks TsMS § 174 lg 4 järgi maakohtul, andes õigustatud

menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt ka Riigikohtu

11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Tambet Tampuu, Malle Seppik, Peeter Jerofejev