3-2-1-132-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-132-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Vladimir Ossipenko hagi Eesti Energia Kaevandused AS

vastu varalise kahju eest hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-53812

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1725 eurot 57 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vladimir Ossipenko, esindaja vandeadvokaat Kaido

Kooga

Kostja Eesti Energia Kaevandused AS

Asja läbivaatamise kuupäev

2. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Ossipenko (hageja) esitas 29. oktoobril 2010 Eesti Energia Kaevandused AS (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista kahjuhüvitise kutsehaigusega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju eest. Varalise kahju eest palus hageja mõista välja hüvitise 21. juunist

2000 igakuiste maksetena 3000 krooni (191 eurot 73 senti) ja mittevaralise kahju eest hüvitise

150 000 krooni (9586 eurot 75 senti).

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni 20. juunini

2000, mil tööleping lõpetati töölepingu seaduse (TLS) § 76 alusel poolte kokkuleppel. 1984. aastal

diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises on süüdi kostja

õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena tervist eriti

kahjustavates tingimustes (müra, vibratsioon, sundasendid, füüsiline koormus, halb mikrokliima)

ning kus tööandja rikkus pidevalt NSVL söetööstuse ministri 16. juuni 1972. a käskkirja nr 220.

Sotsiaalkindlustusameti 9. veebruari 2010. a otsusega nr 591125 tuvastati hagejal 40% töövõime

kaotus, mille põhjuseks on kutsehaigus. Hageja keskmine töötasu oli 2000. a 11 000 krooni kuus.

Hagejale makstakse riiklikku pensioni 4870 krooni kuus. Hageja esitas kostjale 4. juunil 2010

avalduse tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks. 11. oktoobril 2010 teatas kostja, et ei

nõustu hüvitise nõudega, kuna nõue on aegunud.

Hageja esitas 19. veebruaril 2013 hagi täpsustuse, kus märkis, et tema varaline kahju seisneb eelkõige

sissetulekute vähenemises. Hageja ei ole pärast töölepingu lõpetamist töölepingu alusel töötanud.

Mõned kuud töötas ta mitteametlikult ehitustöölisena AS-s Järle. Kuni 2007. a sügiseni säilis tal

sissetulek kalapüügist ning tomatite kasvatamisest ja müügist turul. 2007. a sügisest hageja tervis

halvenes ja ta polnud enam võimeline tegema füüsilist tööd ning sellest ajast pole tal muud

sissetulekut kui riiklik pension. Hageja sai tervisekahjustusest tulenevast varalisest kahjust teada

2007. a sügisel ning taotleb varalise kahju hüvitamist alates 1. novembrist 2007.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et nõue on aegunud ning samuti on nõue põhjendamatu ja

alusetu. Hageja ei ole kutsehaiguse ja töövõime kaotuse protsendi kindlaksmääramise tõttu jäänud

ilma senisest tööst ja sissetulekust. Hagejal diagnoositi kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus

1984. aastal, kuid tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 20. juunil 2000. Vibratsioonitaseme

alandamiseks käsitsi puurimisel elektripuurmasinaga rakendatud nõudmiste täitmine välistas

vibratsioonihaigusesse haigestumise. Kaevandustes töötas sadu töölisi, kelle üheks tööülesandeks oli

puuraukude käsitsi puurimine elektripuurmasinaga, kuid haigestunud on vaid üksikud töötajad. See

tõendab, et juhendites toodud nõuete järgimisel on töötajad kaitstud vibratsioonihaiguse eest. Hageja

on ise oma tervisesse suhtunud pahatahtlikult. Saades 1984. aastal teada kutsehaigestumisest, jätkas

ta tööd allmaatingimustes, keeldudes üle minemast kergemale tööle.

3. Viru Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Tartu

Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi aegumise kohaldamise

kohta.

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja varalise

kahju hüvitamise nõude, ja saatis asja selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tühistas

Riigikohus maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ning jättis hagi selles osas läbi vaatamata (vt selle

kohta lähemalt 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12).

Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2013. a otsusega maakohtu 22. novembri 2011. a otsuse

resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Riigikohus tühistas 8. jaanuari 2014. a otsusega ringkonnakohtu 14. juuni 2013 otsuse ja saatis asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (vt selle kohta 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-148-13).

Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. mai 2014. a otsusega maakohtu 22. novembri 2011. a otsuse ja

saatis tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumist.

4. Viru Maakohus jättis 29. detsembri 2014. a otsusega hagi tervise kahjustamisest tekkinud kahju

hüvitamiseks rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

• hageja kutsehaigus - vibratsioonitõbi - diagnoositi 1984. aastal;

• hagejale määrati 1988. aastal III invaliidsusgrupp ja töövõime kaotus 35%;

• hageja töötas kostja õiguseellaste juures 20. juunini 2000, mil tööleping lõpetati TLS § 76 alusel

poolte kokkuleppel;

• Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 9. veebruari 2010. a otsusega nr 591125 hagejal töövõime kaotuse

40% kutsehaiguse tõttu; viimane Sotsiaalkindlustusameti otsus püsiva töövõimetuse tuvastamise

kohta on tehtud 30. jaanuaril 2013, töövõime kaotus on 40% kestusega 14. detsembrist 2012 kuni

31. detsembrini 2015.

Hageja nõuab kostjalt tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamist, sest tervisekahjustus

(kutsehaigus) tekkis hagejal kostja juures töötades aastatel 1968-2000. Seetõttu tuleb kostja tegevust

hinnata tsiviilkoodeksi (TsK) sätete alusel. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 peab hageja enne 1. juulit

2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise hagi puhul

tõendama, milles seisnes kostja õigusvastane tegu, milline oli kahjulik tagajärg ning põhjusliku seose

kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale

vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega

kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks

lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad

ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse. Juhul kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ning ta on tõendanud

põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel,

peab tööandja vastutusest vabastamiseks tõendama, et tema on täitnud tööohutuse nõudeid.

Maakohus leidis, et kostja õigusvastane käitumine ei ole tõendatud. Põhjusliku seose hindamisel peab

kohus hindama, kas ilma kostjapoolse lepingu rikkumiseta ei oleks hagejal kutsehaigust tekkinud,

ehk vastata tuleb küsimusele, kas kostja lepingurikkumine põhjustas hagejal kutsehaiguse vältimatult.

Allmaakaevuri-läbindaja töötingimused kostja juures ei põhjustanud vältimatult kutsehaiguste

tekkimist töötajatel. Enamikul töötajatel, kes töötasid hagejaga samades töötingimustes, ei tekkinud

kutsehaigust.

Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostja töökorraldus oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud

nõuetega või kas kostja eiras tööohutuse nõudeid. Ebaõige on hageja väide, et kostja rikkus

tööohutuse nõudeid sellega, et ei taganud ohutuid tingimusi. Asja materjalidega ei ole tõendatud

hageja väited, et kasutati töötervishoiu nõuetele mittevastavaid seadmeid ja vahendeid, sh olid

puurvardad tsentreerimata ega vastanud töötervishoiu nõuetele; et esines ületundide tegemist,

kusjuures ei peetud kinni seadusandluses ettenähtud töövahetuse kestusest ning rikuti

vibratsiooniohtlike tööriistadega seadusandluses ettenähtud kokkupuute kestuse norme; puudusid

töötajatele kehtivas seadusandluses ettenähtud puhkepausid.

Maakohus leidis, et kostja ei ole pannud toime õigusvastast tegu, mis oleks aluseks hagejal

kutsehaigusega töövõimest 40% kaotusele ja sellega hagejal väidetava kahju (sissetuleku osalise

kaotuse) põhjustamisele.

Poolte töösuhte lõppemisel 2000. aastal läks hageja soodustingimustel pensionile, 2003. aastast saab

hageja vanaduspensioni. Hageja on selgitanud, et tal tekkis kahju 2007. a sügisel, sest tervis halvenes

sedavõrd, et ta ei suutnud enam teha füüsilist tööd. Enne seda oli hageja teeninud tulu tomatite

kasvatamisest ja kalapüügist. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja tervis halvenes 2007. a

sügisel. Hageja on jätkuvalt kaotanud 40% töövõimest. Sotsiaalkindlustusameti 30. jaanuari 2013. a

otsuses on märgitud, et hageja töökorraldust ei vaja, kuna ta ei tööta. Hageja oli kordusuuringutel

2012. a detsembris, vastava uuringu kohaselt jääb tema töövõimetusprotsendiks 40%. Ülejäänud

haigestumised hageja töövõimetusprotsenti ei mõjuta, kuna see on määratud ainult kutsehaiguse tõttu.

2007. a sügisel oli hageja 58-aastane, otsuse tegemise ajal on hageja 65-aastane. Riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 16 lg 3 kohaselt on osaliselt töövõimetu isik, kes on tööga võimeline

elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline

tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Sobivaks tööks tuleb

lugeda kõiki töid, mille tegemiseks on inimesel sobiv haridus ning oskused.

TsK §-st 448 tulenevalt peab hageja muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just

tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel, nt vanaduse tõttu. Hageja ei esitanud tõendeid temal

kutsehaigusega tekkinud kahju suuruse kohta, st kui suures ulatuses vähenesid hageja sissetulekud

just kutsehaigusest tingitud 40% töövõimetuse tõttu, kui suur oli hagejal kahju majanduslike

võimaluste halvenemisest tingitult ja kui palju suurenesid hageja vajadused tema 40%-lise

töövõimetuse tõttu.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

kuid täiendas maakohtu otsuse põhjendusi.

Hageja esitas maakohtule tervise kahjustamisest (sissetulekute vähenemisest) tuleneva varalise kahju

hüvitamise nõude. Hagiavaldusest nähtuvalt tekkis hagejal tervisekahjustus (kutsehaigus) kostja

juures töötades aastatel 1968-2000. Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et vaidluse

lahendamisel tuleb kohaldada TsK sätteid. TsK § 448 lg 1 alusel hagi rahuldamiseks peab hageja

tõendama temal tekkinud kahju, kostja teo õigusvastasuse ning põhjusliku seose tekkinud kahju ja

kostja teo õigusvastasuse vahel. Eelnevast järeldub ka see, et kui hageja ei ole tõendanud endal

tekkinud kahju, puudub vajadus anda hinnangut kostja teo väidetavale õigusvastasusele.

Riigikohus on samas asjas tehtud otsuses (tsiviilasi nr 3-2-1-177-12) asunud seisukohale, et

kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda

tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimist. Samas asjas tehtud otsuses (tsiviilasi nr 3-2-1-

148-13) märkis Riigikohus, et hageja peab tõendama nii selle, et kostja tekitas talle kahju, kui ka

selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Seega olid Riigikohtu antud juhistest hagejale teada

tõendamisele kuuluvad asjaolud ning seda on hageja maakohtu istungil ka kinnitanud.

Hagi täpsustusest nähtuvalt vähenes hageja sissetulek kostja õigusvastase tegevuse tõttu püsivalt

2007. aasta sügisest ning seetõttu nõuab hageja varalise kahju hüvitamist 1. novembrist 2007.

Hageja seisukohtadest nähtub, et ta ei ole pärast töölepingu lõpetamist ametlikult töötanud.

Mitteametlikult on ta töötanud mõned kuud AS-s Järle ehitustöödel ja Viru kaevanduse

kapitaalehituses. Lisaks sai ta mingi sissetuleku kalapüügist Peipsi järvel ja tomatite müügist turul.

Samas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit oma sellekohaste väidete kinnitamiseks. Seetõttu on

tõendamata hageja väide, et tal tekkis igakuine kahju 191 eurot 73 senti sissetulekute vähenemise

tõttu 1. novembrist 2007.

TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk, s.o isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Maakohtu istungil kinnitas hageja, et tema nõude eesmärgiks on

ennistada olukord, mis oli enne, kui ta kaotas 1. novembrist 2007 oma sissetuleku. Hageja sai enne

1. novembrit 2007 vanaduspensioni ning vanaduspensioni suurus ei ole muutunud pärast väidetavat

tervise halvenemist. Samuti on hageja kinnitanud, et ka töövõime kaotuse protsent ei ole pärast

1. novembrit 2007 muutunud.

Kuna hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist 1. novembrist 2007, siis ainuüksi see asjaolu on

aluseks kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks. Seetõttu puudus maakohtul vajadus hinnata

teisi TsK §-s 448 ettenähtud vastutuse elemente. Maakohus on sellele vaatamata tuvastanud õigesti

kostja õigusvastase käitumise puudumise.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui leidis, et kuna hageja ei ole tõendanud

kahju tekkimist 1. novembrist 2007, siis ainuüksi see asjaolu on aluseks kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmiseks. Hageja märgib, et pooled ei viidanud apellatsioonimenetluses asjaolule, et

hagi oleks tulnud jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud kahju tekkimist 1. novembrist

2007. Seega kontrollis ringkonnakohus otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale ei olnud

edasi kaevatud. Ka ei küsinud ringkonnakohus pooltelt seisukohta enne uuele asjaolule tuginemist.

Ringkonnakohus on mõistnud Riigikohtu praeguses asjas tehtud lahendi (tsiviilasi nr 3-2-1-148-13)

seisukohti vääralt. Riigikohus on käsitlenud varalise kahju tekkimise aja tõendamist, kuid seda on

tehtud hagi aegumise kontekstis. Sellele ja kostja tõendamiskoormusele viitab asjaolu, et kostja esitas

aegumise vastuväite, väites sealhulgas, et hagejal tekkis kahju hagiavalduses märgitust varem ja et

hageja sai seega teada või pidi teada saama varem ka kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust.

Seetõttu peab kostja oma väiteid tõendama. Hageja on esitanud oma seisukoha varalise kahju

tekkimise aja kohta ja kostja pole neid asjaolusid millegagi ümber lükanud.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole tuginenud uuele asjaolule, vaid

asja materjalidele ning maakohtu istungil esitatud hageja väidetele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Hageja esitas maakohtule 29. oktoobril 2010 hagi, milles palus kutsehaigusest põhjustatud

varalise kahju eest välja mõista igakuise hüvitise. Kohtuvaidlus on kahel korral olnud läbivaatamisel

Riigikohtus. Hageja nõue on jäetud rahuldamata. Kassatsioonkaebuses palub hageja teha Riigikohtul

uus otsus, millega hagi rahuldada.

Riigikohus märkis samas vaidluses tehtud otsuses (tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10), et hageja ei

täpsustanud, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Asja uuel läbivaatamisel

täpsustas hageja hagi ja väitis, et tema sissetulek vähenes kostja õigusvastase tegevuse tõttu püsivalt

2007. aasta sügisest. Ringkonnakohus leidis 14. juuni 2013. a otsuses, et hageja väide, et ta sai

kahjust teada 2007. aasta sügisel ja et ta vahepeal sai sissetuleku kalapüügist ja mitteametlikult

ehitustöölisena töötades, on tõendamata ja vastuolus esialgu avaldatuga, kuna hagiavalduses märkis

hageja, et ta pärast töölepingu lõpetamist ei ole töötanud ja selle ajani tal varalist kahju ei olnud.

Järgmises samas vaidluses tehtud otsuses (tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 12 ja 14) leidis Riigikohus,

et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kuna pööras tõendamiskoormuse vääralt

hageja kahjuks ümber. Viimati viidatud lahendis andis Riigikohus ringkonnakohtule juhise selle

kohta, et ringkonnakohus peab lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol

2007. a sügisel. Samuti pidi ringkonnakohus andma kostjale võimaluse esitada lisatõendeid,

tõendamaks, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku varem ning et hageja sai teada või pidi

teada saama kahjust ja kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust varem kui kolm aastat enne

hagi esitamist.

Asja uuel läbivaatamisel leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et

ta töötas pärast töölepingu lõpetamist mõned kuud ehitustöödel ning sai lisaks mingi sissetuleku

kalapüügist Peipsi järvel ja tomatite müügist turul. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et

tõendamata on hageja väide, et tal tekkis igakuine kahju sissetulekute vähenemise näol 1. novembrist

2007. Seetõttu jättis ringkonnakohus kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus vaidlust lahendades oluliselt menetlusõiguse normi,

sest ei järginud sama vaidluse lahendamiseks antud Riigikohtu juhiseid selle kohta, et

ringkonnakohus peab lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol 2007. a

sügisel (vt käesoleva otsuse p 10). TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Tõendamiskoormuse kohta märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu senisest praktikast tulenevalt

oleks ringkonnakohus pidanud eeldama seda, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja selle vahel, et

kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõimest 40% kaotuse. Kolleegium on oma varasemas

praktikas leidnud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel

erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud

(vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10; 7. detsember 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse

tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või

vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja

tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis

seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime

kaotuse tõttu.

12. Kolleegium kordab tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13 tehtud otsuse p-s 14 märgitut, et ringkonnakohus

peab asja uuel läbivaatamisel lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol

2007. a sügisel. Kostjal tuleb tõendada, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku varem ning

et hageja sai teada või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust varem kui kolm

aastat enne hagi esitamist. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid

tuvastada ja tõendeid hinnata ega seega asja lõpuni lahendada.

13. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Henn Jõks, Ants Kull, Malle Seppik