3-2-1-131-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-131-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu ARQUETTE GROUP hagi Elviine Ruuse

vastu aluseta saadud 30 000 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-60534

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu ARQUETTE GROUP kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

32 550 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing ARQUETTE GROUP, esindaja

vandeadvokaat Marek Herm

Kostja Elviine Ruuse

Asja läbivaatamise kuupäev

2. november 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-60534 osas,

milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega maakohus mõistis Elviine Ruuselt

Osaühingu ARQUETTE GROUP kasuks välja 30 000 eurot ja viivise võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Saata

asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-60534 osas,

milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluse lõpetamise kohta Osaühingu

ARQUETTE GROUP nõudes Elviine Ruuse vastu lepingu kehtivuse tuvastamiseks, lepingu

alusel saadu väljaandmiseks, kahjuhüvitise saamiseks, samuti leppetrahvi ja alternatiivselt

kahju ja leppetrahvi saamiseks. Jätta selles osas jõusse maakohtu otsus.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Osaühingule ARQUETTE GROUP kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing ARQUETTE GROUP (hageja) esitas 18. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi

Elviine Ruuse (kostja) vastu lepingu täitmise kohustuse tuvastamise, kahju hüvitamise ning

leppetrahvi nõudes. Hageja täiendas ja muutis korduvalt hagiavaldust. Hageja palus lõpliku nõudena

kostjalt välja mõista alusetult saadud 30 000 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagiavalduse

esitamisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kandis hageja kostja pangakontole kokku 30 000 eurot

kohustuse täitmiseks, mida ta arvas endal lepingu alusel olevat. Hageja sõlmis 11. oktoobril 2013

kostjaga raiumata metsamaterjali müügilepingu, mille kohaselt tegi hageja kostjale ettemakse

15 000 eurot enne metsateatise väljastamist. Pärast metsateatise väljastamist sõlmisid pooled

15. novembril 2013 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu ning hageja tasus kostjale veel

15 000 eurot. Hageja alustas metsakinnistul raiet, kuid politsei peatas tööd kuriteoavalduse esitamise

tõttu. Kui lepingud on tühised, on hagejal kostja vastu nõue tühise tehingu alusel saadu (30 000 eurot)

tagastamiseks. Kostja rikastumine ei ole ära langenud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja vastuväidetel ei ole ta hageja nimetatud lepinguid allkirjastanud

ega neid heaks kiitnud, kostja teadmata tegid toiminguid kostja isikuandmeid ja dokumente kasutades

kolmandad isikud. Kostja pangakontodele laekus tema teadmata osade kaupa 30 000 eurot, kuid

kostja ei saanud kasu, kuivõrd kolmandad isikud kandsid raha kohe edasi. Seega kasutasid petturid

kostja pangakontot raha endale saamiseks (n-ö vahekontona kuriteo täideviimiseks). Kostja ei ole

30 000 euro võrra rikastunud. Viivise väljamõistmise korral palub kostja viivist vähendada mõistliku

suuruseni, milleks on null eurot.

3. Harju Maakohus rahuldas 6. jaanuari 2014. a määrusega osaliselt hageja hagi tagamise taotluse

ning seadis kohtulikud hüpoteegid kostja kaasomandiosadele Arno, Ruuse, Aasu ja Kopliku

kinnistutest Harjumaal Kiili vallas.

4. Harju Maakohus rahuldas 22. detsembri 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 30 000 eurot ning viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus lõpetas

TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi menetluse 15. novembril 2013 sõlmitud lepingu kehtivuse tuvastamise,

selle lepingu alusel raiutud metsamaterjali väljaandmise, 6129 euro 90 sendi kahjuhüvitise, 3000 euro

leppetrahvi ning alternatiivselt 12 750 euro kahju ja 3000 euro leppetrahvi väljamõistmise nõudes.

Maakohus tuvastas, et hageja tasus kostja arvelduskontole 14. oktoobril 2013. a 15 000 eurot

selgitusega „metsamaterjali müügileping 11. okt. 2013" ja 18. novembril 2013. a 15 000 eurot

selgitusega „lepingu viimane osamakse". Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole allkirjastanud

raiumata metsamaterjali müügilepingut, mille kohaselt ta pidi müüma metsamaterjali 1000 tm ja

hageja kohustus tasuma müügihinna 15 000 eurot ettemaksena enne kehtivat metsateatist ja veel

15 000 eurot kehtiva metsamajanduskava korral. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tegi kostjale

ülekanded lepingu alusel, mida ta arvas kostjaga sõlminud olevat. Kuna hagejal ei olnud kohustust

tasuda kostjale kokku 30 000 eurot, siis on hagejal õigus kostja arvelduskontole ülekantud raha tagasi

nõuda (VÕS § 1028 lg 1).

Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole rikastunud tema arvelduskontole kantud 30 000 euro võrra

(VÕS § 1033 lg 1). Ei ole tõendatud, et petturid kandsid kostja arvelduskontolt raha edasi. Kostja tegi

raha ülekanded isiklikult pangakontoris ja seda fakti ei muuda asjaolu, et tehingute juures viibis ka

väidetav pettur Marko Roostalu. Kostja vande all antud seletustest nähtub, et ta oli teadlik temale üle

kantud esimesest 15 000 eurost, mistõttu ei ole veenev, et ta teise 15 000 euro ülekandest midagi ei

teadnud. Ei ole alust järeldada, et kostja pangaarvelt on raha üle kantud tema tahte vastaselt. Kostja

seletustega on tõendatud, et ta soovis M. Roostalut aidata ja seda ka rahaliselt. Ei vaielda selle üle, et

kostja oli volitanud M. Roostalut tegelema kostjale kuuluva metsaga ning sõlmis 26. septembril 2013

lepingu R.R.Õigusteenused TÜ-ga (kolmas isik) metsa hooldamiseks. Väidet, et 30 000 euro

kandmine M. Roostaluga seotud kolmandale isikule võis olla tehtud mõne kostja kohustuse täitmise

katteks, ei lükka ümber kostja vande all antud seletust, et tal ei ole mingeid kohustusi. Panga

väljavõtted selle kohta, et kolmas isik pole seda raha kostjale tagastanud, ei luba samuti iseenesest

arvata, et kostja ei ole rikastunud. Kostja suhtel kolmanda isikuga ei ole vaidluse lahendamisel

tähtsust.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt ka viivist, seadusjärgse viivise vähendamine ei ole põhjendatud.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel tugines hageja oma lõplike seisukohtade järgi hagi alusena

sellele, et ta kandis kostja pangakontole kokku 30 000 eurot, ilma et poolte vahel olnuks kehtivat

lepingut. Kostja võttis omaks väite, et ta ei ole hageja viidatud lepingutele alla kirjutanud. Seega

võiks hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Juhul kui kõik nõude eelduseks olevad asjaolud on

tõendatud, võib kostja tugineda rikastumise äralangemisele VÕS § 1033 lg 1 ja § 1034 lg 1 alusel.

Maakohus jaotas poolte vahel valesti tõendamiskoormuse ning eksis tõendite hindamisel. Kostja

tõendas, et tema pangakontol oli enne vaidlusaluste ülekannete tegemist oluliselt vähem raha ja et ta

kandis 30 000 eurot peale saamist kolmandale isikule edasi, mistõttu jäi tema pangakontole oluliselt

vähem raha. Kostja selgitas, et tegi ülekanded põhjusel, et kolmanda isikuga seotud isik

(M. Roostalu) väitis, et tema kandis selle raha kostja kontole, ning et sellel põhjusel tuleb kostjal see

raha kolmandale isikule edasi kanda. Kostja selgitas, et mingi kohustuse täitmiseks ta raha

kolmandale isikule üle ei kandnud ning et raha ülekandmisega ta mingitest kohustustest vabanemise

tõttu ei rikastunud. Kostja esitas ka kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu. Seega tõi

kostja kohtu ette kõik asjaolud, selgitamaks, miks ta raha kolmandale isikule üle kandis. Sellises

olukorras ei saa eeldada, et kostja oleks pidanud veel mingeid asjaolusid kohtule esitama selleks, et

tõendada rikastumise äralangemist. Juhul kui hageja soovib tõendada, et rikastumise äralangemist ei

toimunud seetõttu, et kostja täitis raha kolmandale isikule ülekandmisega mingit rahalist kohustust

kolmanda isiku vastu, ning et raha kolmandale isikule ülekandmisega on kostja kohustustest

vabanemise tõttu rikastunud, tuleb hagejal kohtu ette tuua sellise järelduse tegemist võimaldavad

elulised asjaolud ning neid tõendada. Nii tulnuks hagejal kohtule esitada faktiväited selle kohta, mis

konkreetset kohustust kostja kolmanda isiku ees täitis, samuti asjaolud, mille alusel saanuks

järeldada, et kostjal olid nimetatud isiku vastu need kohustused. Hagejal oleks tulnud ka oma väiteid

tõendada.

Maakohus leidis seega ekslikult, et kostja peab tõendama, et tal ei olnud kolmanda isiku vastu ühtegi

varalist kohustust. Rikastumise äralangemisele tuginemisel saab kostja tõendada seda, et ta on jäänud

hagejalt saadud soorituse võrra (kas täielikult või osaliselt) vaesemaks. Sellisel juhul tuleb lähtuda

rikastumise äralangemisest. Kui hageja soovib rikastumise äralangemisele tuginemist välistada, tuleb

hagejal tõendada, et kostja tegi rahaülekanded kolmandale isikule kohustuse täitmise eesmärgil ning

rikastus seetõttu siiski kohustustest vabanemise tõttu. Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel lähtuda

kirjeldatud tõendamiskoormuse jaotusest ja anda hagejale võimalus tuua kohtu ette asjaolud, mille

alusel saaks järeldada, et rikastumise äralangemist ei esinenud põhjusel, et kostja täitis kolmanda

isiku ees mingit konkreetset kindlas suuruses kohustust.

Juhul kui maakohus jõuab asja uuel arutamisel järeldusele, et rikastumise äralangemine (VÕS § 1033

lg 1) kasvõi osaliselt esines, tuleb tuvastada, millises ulatuses see toimus. Samuti tuleb kontrollida

VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. VÕS § 1034 lg 1 välistab rikastumise äralangemise nii

juhul, kui vastastikuse lepingu on sõlminud kostja ise, kui ka muudel juhtudel, nt ka siis, kui

mitmepoolne leping on tühine esindaja puuduva esindusõiguse tõttu ning esindatav esindaja tehtud

tehingust ei teadnud. VÕS § 1034 lg-st 1 tulenevalt võib tingida VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise

asjaolu, et kostja on piiratud teovõimega (lepingutest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud need esindaja

kaudu). Kuivõrd kostja on tuginenud menetluses sellele, et ta on piiratud teovõimega, tuleb

maakohtul täpsustada, kas kostja peab siinkohal muuhulgas silmas ka seda, et ta oli piiratud

teovõimega juba vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal. Juhul kui kostja soovib sellele tugineda,

tuleb kostjale anda võimalus seda väidet tõendada. Kohaseks võib osutuda ka eeltoodu tuvastamiseks

ekspertiisi määramine. Kui leping võib olla tühine mitmel alusel, ei välista VÕS § 1034 lg-s 1

sätestatud saaja piiratud teovõime arvestamist see, kui tehing võis olla samal ajal tühine ka muul

alusel.

Ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, sest eeltoodut arvestades väljub uute tõendite kogumise

menetlus mahust, mida ringkonnakohus saaks maakohtu minetuste kõrvaldamiseks korraldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus.

Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, lükates enne ümber

ringkonnakohtu ekslikud juhised.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis, et hageja on omaks võtnud, et

kolmandad isikud sõlmisid hagejaga kaks lepingut kostja nime kasutades. Hageja ei ole eeltoodut

omaks võtnud.

Ringkonnakohus jagas menetlus- ja materiaalõiguse norme rikkudes valesti poolte

tõendamiskoormuse, kui leidis, et hageja peab tõendama, et rikastumine ära ei langenud. Hageja

kohustuseks oli tõendada soorituskondiktsiooni olukord ning kostjal tuli tõendada sellele esitatud

vastuväiteid (rikastumise äralangemine). Ringkonnakohus on vabastanud aga kostja oma vastuväite

tõendamise koormusest ning kohustanud hagejat tõendama asjaolu, mis on kostja kontrolli all.

Samuti rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme sellega, et heitis maakohtule ette kostja

teovõime küsimuse lahendamata jätmist. Kostja ei tõendanud, et ta oleks olnud tehingute tegemise

ajal piiratud teovõimega. Kohtul ei ole hagimenetluses kohustust ega õigust selgitada omal algatusel

välja tõendamiseseme asjaolud. Kuivõrd kostja ei ole taotlenud maakohtus ekspertiisi tegemist tema

piiratud teovõime kohta vaidlusaluste tehingute tegemise ajal, siis ei saanud ringkonnakohus

kohustada maakohut ekspertiisi tegema.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja alusetult saadud 30 000 eurot ja viivis, ning saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 järgi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas,

milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluse lõpetamise kohta hageja teistes kostja

vastu esitatud nõuetes, tuleb jätta jõusse maakohtu otsus.

10. Kohtud menetlesid hageja nõuet tagastada alusetult saadud 30 000 eurot, Lisaks palus hageja

põhinõudelt välja mõista viivise hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.

Hagiavalduses ja selle täiendustes esitatud muudest nõuetest on hageja loobunud ja maakohus on

loobumise vastu võtnud. Eeltoodut arvestades otsustas maakohus kohtuotsuse resolutsioonis lõpetada

menetluse hageja nõuetes kostja vastu kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu kehtivuse

tuvastamiseks, selle lepingu alusel raiutud metsamaterjali väljaandmiseks, kahjuhüvitise ja

leppetrahvi saamiseks, samuti alternatiivselt kahjuhüvitise ja leppetrahvi saamiseks (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 1).

Maakohus rahuldas hageja nõude tagastada alusetult saadud 30 000 eurot. Maakohtu tuvastatud

asjaoludel ei vaielnud pooled selle üle, et hageja tegi kostjale ülekanded lepingu alusel, mida ta arvas

kostjaga sõlminud olevat, ja kuna hagejal ei olnud kohustust kostjale seda raha maksta, siis on hagejal

õigus kostja arvelduskontole kantud raha tagasi nõuda (VÕS § 1028 lg 1). Maakohus leidis

VÕS § 1033 lg-t 1 kohaldades, et kostja ei ole tõendanud, et tema alusetu rikastumine on ära

langenud.

Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustunud, leides, et maakohus on eksinud

hageja ja kostja vahelise tõendamiskoormuse jagamisel. Ringkonnakohus selgitas poolte

tõendamiskohustusi ja VÕS § 1033 lg 1 ja § 1034 lg 1 kohaldamist ning andmaks pooltele võimaluse

asjaolusid tõendada, saatis asja koos enda suunistega uueks arutamiseks maakohtule. Seejuures

tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse tervikuna.

11. Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus osades hageja

nõuetes menetluse lõpetas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1). on maakohtu otsus selles osas

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna ületas

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1. Apellatsioonkaebuse piiride

ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause

järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja

põhjendusest (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 17).

Eeltoodut arvestades tühistab kolleegium kõnealuses osas ringkonnakohtu otsuse ja jätab selles osas

jõusse maakohtu otsuse, millega osades hageja nõuetes menetlus lõpetati.

12. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja on hageja

arvel 30 000 euro võrra rikastunud ning kas kostjal on sellest tulenevalt hagejale raha tagastamise

kohustus.

13. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas,

kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel kohalduvad

asjas alusetu rikastumise sätted (VÕS § 1028 jt). Nii ei ole pooled apellatsioonimenetluses

vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et hageja tegi kostjale soorituse, ilma et hageja ja kostja vahel

oleks olnud kehtivat lepingut. Ringkonnakohus leidis, et kostja on omaks võtnud väite, et ta ei ole

hageja viidatud lepingule alla kirjutanud. Eeltoodu on kooskõlas asja materjalidega ja

ringkonnakohus ei rikkunud siinkohal menetlusõiguse norme. Hageja on selgitanud, et ta esitas oma

nõude kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu alusel, mis on allkirjastatud digitaalselt (II kd,

tl 25). Kostja on selgitanud, et selle lepingu allkirjastas kostja ID-kaarti kasutades Marko Roostalu

(II kd, tl 13, 49, 53, 142-143). Arvestades kostja selgitusi, märkis hageja esindaja maakohtu

1. detsembri 2014. a istungiprotokolli kohaselt, et soovib kostjalt VÕS § 1028 alusel ülekantud raha

tagastamist, kuna kostja on väitnud, et ta ei ole lepinguid, mille alusel hageja raha üle kanti, sõlminud

(II kd, tl 192-193).

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga poolte tõendamiskoormuse jagamise kohta

alusetust rikastumisest tuleneva nõude lahendamisel ja selgitab selle kohta järgmist.

Kui hageja tugineb sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning

kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene

lause), on tema tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel kostja

arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine

(kehtetu). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja arvelduskontole lepingu alusel, mida

kostja ei allkirjastanud, 30 000 eurot.

Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab

kostja VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. Viidatud sätte järgi ei pea

saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise,

äratarvitamise või kahjustamise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.

VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et kostja oli rikkumise äralangemisel heauskne

VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes.

VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on

tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi

kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning

kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha

ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Kolleegium märgib, et ka siis,

kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal

kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1

esimese lause alusel.

Ülaltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega tühistati maakohtu otsus

kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 30 000 euro ja viivise väljamõistmiseks ning saadeti asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

15. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse rikastumise

äralangemine (VÕS § 1033 lg 1), tuleb kontrollida lisaks VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid.

VÕS § 1034 lg 1 järgi, kui vastastikune leping on tühine, võib saaja lepingu kohaselt saadu

tagastamise nõude suhtes tugineda VÕS § 1033 lg-s 1 sätestatule üksnes juhul, kui leping on tühine

saaja piiratud teovõime või üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu. Viidatud sättest tulenevalt on

kehtetu vastastikuse lepingu tagasitäitmise korral üldjuhul rikastumise äralangemise vastuväite

esitamise võimalus välistatud ning vastuväidet on võimalik esitada vaid siis, kui leping on tühine

saaja piiratud teovõime tõttu või tehing on tühine üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu. Ka

VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud erandi korral on VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks see, et ei

esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid.

Kõnealust sätet selgitades viitas ringkonnakohus sellele, et kostja on menetluses tuginenud oma

piiratud teovõimele, kuid otsusest ei selgu, millist tähtsust ringkonnakohus sellele omistas.

VÕS § 1034 lg 1 kohaldamise eelduseks asjas on see, et vaidlusaluse lepingu sõlmis kostja. Kuivõrd

kostja on eitanud vaidlusaluse lepingu allkirjastamist ja asjas on tuvastatud, et tema vaidlusalust

lepingut ei allkirjastanud, ei saa kostja saajana tugineda VÕS § 1034 lg 1 järgi sellele, et leping on

tema piiratud teovõime tõttu tühine.

16. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades apellatsioonkaebuse alusel

otsustada hagi rahuldamise üle.

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik