3-3-1-56-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-56-15

Otsuse kuupäev

30. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Tõnu Anton ja Viive

Ligi

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus vanglate relvastatud üksuse tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Justiitsministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-11-256

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda ja Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus.

2. Jätta Romeo Kalda kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2015. a otsus haldusasjas nr 3-11-256 osas,

millega kaebus rahuldati. Jätta selles osas jõusse Tartu Halduskohtu 9. juuni 2011. a otsus,

millega kaebus täies ulatuses rahuldamata jäeti.

4. Jätta läbi vaatamata Romeo Kalda taotlus mõistliku menetlusaja rikkumise tuvastamiseks

ja sellega põhjustatud kahju hüvitamiseks.

5. Arvata Romeo Kalda eest tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vanglate relvastatud üksus toimetas 5. märtsil 2010 Romeo Kalda saatebussis Viru Vanglast Harju

Maakohtusse kohtuistungile. Kaebaja lukustati bussis eraldi ühekohalisse kambrisse, mille laius oli

0,6 m, pikkus 0,75 m ja kõrgus 1,5 m. Ohjeldusmeetmena paigaldati talle käe- ja jalarauad.

2. R. Kalda esitas 31. jaanuaril 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Justiits-

ministeeriumilt välja 5000 eurot hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati tema vastu jõu

kasutamisega ning talle käe- ja jalaraudade paigaldamisega.

Kaebaja selgitas, et talle paigaldati keskelt jäigalt ühendatud käe- ja jalarauad, mis ühendati omavahel

ketiga. Rauad soonisid ning kaebaja käed ja jalad valutasid ning "surid ära". Kohale jõudes oli

kaebajal raskusi tõusmisega ja sõrmede liigutamisega. Kaebaja käed ja jalad valutasid veel mitu

päeva. 10. märtsil etapeeriti kaebaja tagasi Viru Vanglasse raudu kasutamata. Ka ei pandud kaebajat

raudadesse varasematel etapeerimistel. Korraga käe- ja jalaraudade kasutamine oli õigusvastane,

alandas kaebaja väärikust ja kahjustas tema tervist. Puudus igasugune vajadus raudade kasutamise

järele, sest kaebaja oli niigi saatebussi eraldi lukustatud kongi paigutatud ning lisaks tavapärasele

konvoile saatis kinnipeetavaid relvastatud eriüksus. Kaebaja oli sunnitud viibima, käed-jalad oma-

vahel liikumatult koos, kitsas metallkongis kaks tundi.

3. Tartu Halduskohus jättis 9. juuni 2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste

kohaselt rajaneb kaebaja nõue väidetavalt põhjendamatul käe- ja jalaraudade kasutamisel. Selliste

ohjeldusmeetmete kohaldamine on kaalutlusotsus. Kohtuistung, millel osalemiseks kaebaja Tallinna

viidi, oli avalikkuse suure tähelepanu all. Kaebaja kui mitmete raskete kuritegude eest eluaegset

vanglakaristust kandva kinnipeetava transportimisega kaasnevad olulised julgeolekuriskid, mida ei

pruugi maandada vaid tema kambrisse lukustamine. Riske suurendas see, et lisaks kaebajale

transporditi ka teist eluaegset vanglakaristust kandvat kinnipeetavat. Kaebaja on ise varasemaid

põgenemiskatseid tunnistanud. Ka kaebaja individuaalne täitmiskava, milles kaebaja on määratletud

kõrgohtliku isikuna, ei välista seda, et tema puhul võib esineda põgenemisoht. Sellises olukorras ei

ole määrav, et kaebaja pole viimasel ajal agressiivselt käitunud või põgeneda üritanud. Ohjeldus-

meetmete kasutamise õiguspärasus ei sõltu ka sellest, et kaebajat on enne ja pärast ilma raudu

kasutamata transporditud. Sama süüasja erinevatele kohtuistungitele transportimisel võib julge-

olukoht olla erinev. Samuti erineb kohtuistungile sõitmine istungilt naasmisest.

Kokkuvõttes leidis kohus, et ohjeldusmeetmete kasutamine oli põhjendatud ja proportsionaalne.

Kohus märkis, et isegi kui raudade kasutamine olnuks õigusvastane, ei olnud tegemist sellise raskus-

astmega kannatusega, mis kujutaks endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Ka ei tekitanud raudade

kasutamine kaebajale rahaliselt hüvitatavat tervisekahju.

4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. oktoobri 2012. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega tunnistas kaebaja käe- ja jalaraudadesse panemise põhjenduste puudumise tõttu

formaalselt õigusvastaseks. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitas, et ohjeldusmeetmete kasutamine kinnipeetava transportimisel ei ole õigus-

aktides detailselt reguleeritud. Vangistusseadus jätab vanglateenistusele laia kaalutlusruumi.

Kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus peab olema piisavalt põhjendatud, et kohtul oleks võimalik

veenduda selle õiguspärasuses. Saateplaanis on kaebaja nime taha märgitud üksnes: "KarS § 114 –

mõrv, eluaegne." Puudub dokumenteeritud riskianalüüs või asjaolude kirjeldus, mis võimaldaks

kohtul ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasust hinnata. Seetõttu oli raudade kohaldamine

formaalselt õigusvastane.

Ringkonnakohus leidis, et sisuliselt oli ohjeldusmeetmete kasutamine põhjendatud. Kinnipeetava

huvi tunda end transportimisel võimalikult mugavalt ei kaalu üles avalikkuse huvi, et kinnipeetav

oleks vanglateenistuse kontrolli all. Asjaolu, et etapibuss oli turvaline, ei välista teiste turvalisust

tagavate meetmete rakendamist. Raudade kasutamisega kaasnenud mõõdukas valu ja kannatused ei

kujutanud endast tervise kahjustamist ega väärikuse alandamist. Seega pole kahjunõuet alust

rahuldada. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on formaalse rikkumise eest piisav

kompensatsioon.

6. Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus tunnistas raudade kasutamise õigusvastaseks.

7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

tema kaebus rahuldamata jäeti.

8. Riigikohus rahuldas 23. mai 2013. a otsusega asjas nr 3-3-1-19-13 mõlemad kassatsioonkaebused

osaliselt, tühistas Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbi-

vaatamiseks.

Riigikohus selgitas, et saatmisel ohjeldusmeetme kohaldamine on toiming. Toimingu põhjendamise

nõuded erinevad oluliselt haldusakti põhjendamise nõuetest. Põhjendused võib esitada nii eelnevates

menetlusdokumentides, isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses. Ringkonnakohus on vääralt

tuvastanud toimingu õigusvastasuse põhjusel, et tegevuskavas ja saatmisplaanis puuduvad

põhjendused.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohus pole piisavalt põhjendanud, miks ei olnud saatebussi, saate-

meeskonna ja relvastatud üksuse abil võimalik julgeolekuriske piisavalt maandada. Kohtud ei ole

uurinud, millised olid saatebussi tingimused ja kas need tagasid piisava turvalisuse. Hinnatud pole ka

kaebaja väidet, et teda on sama kriminaalasja raames varem korduvalt samasse kohtusse istungile

viidud, kuid raudade kasutamist pole vajalikuks peetud. Varasematel saatmistel ohjeldusmeetmete

kohaldamata jätmine ei tähenda tingimata vaidlustatud toimingu õigusvastasust, kui esinesid

asjaolud, mille tõttu oli sel korral rangemate meetmete kohaldamine vajalik. Arvestada tuleb ka seda,

et käe- ja jalaraudade üheaegne kasutamine piirab isiku füüsilist vabadust enam kui üksnes ühe

meetme kohaldamine või raudade kasutamine omavahel ühendamata kujul.

9. Justiitsministeerium esitas ringkonnakohtule seisukoha, milles selgitas, et 1996. aastal õnnestus

kaebajal saatebussist põgeneda, kuigi talle olid paigaldatud käerauad. Kaebaja vanuse ja füüsilise

seisundi alusel ei saa põgenemiskatset välistada. Saatebussis on võimalus riske maandada väiksem

kui vangla territooriumil. Avatud linnaruumis või maanteel hädapeatumise korral on põgenemisoht

suurem. Kaebaja viidi kriminaalasja kohtuistungile, kus teda ähvardas uus kriminaalkaristus, mis

samuti suurendas põgenemise ohtu. Kaebajat saadeti koos teise eluaegset vanglakaristust kandva

kõrgohtliku kinnipeetavaga, kelle käitumine on problemaatiline ja ettearvamatu. Kaebaja puhul on nii

varasematel kui ka hilisematel saatmistel raudu kasutatud.

10. Kaebaja esitas ringkonnakohtule seisukoha, milles selgitas, et alates 2007. aastast ei olnud teda

varem kordagi saatmisel raudu pandud, muuhulgas ka saatmistel koos sama kinnipeetavaga, kellega

teda sel korral koos transporditi.

Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 8. jaanuari 2013. a otsusele Retunscaia vs.

Rumeenia, milles leiti, et kinnipeetavale transpordivahendis vähem kui 0,8 m2 suuruse isikliku ruumi

võimaldamine on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3

rikkumine. Kaebajal oli saatebussi kongis isiklikku ruumi alla 0,6 m2, seejuures oli ta veel käe- ja

jalaraudadesse aheldatud.

11. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 13. märtsi 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja 50 eurot liiga väikeses kambris transportimise hüvituseks. Ülejäänud

osas jättis kohus kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitas esmalt seda, mis on kaebuse esemeks. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on

halduskohtule esitatud kaebuses viidanud lisaks raudadega põhjustatud kannatustele ka sellele, et

bussikongis oli kitsas ja ta pidi seal istuma sundasendis. Seega on ka etapeerimiskambri väiksus

vaidlusesemeks.

Kamber, milles kaebajat transporditi, oli 1,5 m kõrge, 0,6 m lai ja 0,75 m pikk, seega pindalaga

0,45 m2. EIK uuema praktika kohaselt ei vasta see EIÕK nõuetele. Kohtuasjas Retunscaia vs.

Rumeenia (8. jaanuar 2013) leidis EIK, et alla 0,8 m2 suurune ruum ei ole sõltumata reisi kestusest

kinnipeetava transpordiks sobilik. Asjas M.S. vs. Venemaa (10. juuli 2014) kordas EIK seda seisu-

kohta. Kaebajat transporditi veelgi väiksemas kambris, mistõttu oli kaebaja transportimine õigus-

vastane.

Ringkonnakohus leidis, et vastustaja on kohtumenetluses piisavalt selgitanud käe- ja jalaraudade

kasutamise vajalikkust. Kohaldatud ohjeldusmeetmed ei olnud üleliia koormavad ja meetmete

kohaldamise aeg – 2 tundi – ei olnud ülemäära pikk. Kaebajat transporditi avalikkuse ja ajakirjanduse

kõrgendatud tähelepanu all oleva kriminaalasja istungile, kusjuures kaebajale oli esitatud

mõrvasüüdistus. Ühes bussis etapeeriti kaht kõrgohtlikku kinnipeetavat. Kaebaja on füüsiliselt tugev

ja on varem käeraudadest hoolimata etapibussist põgenenud. Pikal teekonnal esineb liiklusõnnetuse

või ootamatu peatumise võimalus, mispuhul võib tekkida vajadus lasta kinnipeetavad bussist välja.

Üksnes eraldi lukustatud kambritesse paigutamisega ning saatemeeskonna ja relvastatud üksuse

juuresviibimisega ei olnud võimalik riske maandada.

Täie kindlusega ei ole enam võimalik välja selgitada, kas kaebajale on ka varem etapeerimisel käe- ja

jalarauad paigaldatud. See ei ole ka määrava tähendusega. Oluline on, kas selliseid ohjeldusmeetmeid

on kaebaja suhtes kohaldatud süstemaatiliselt pika aja vältel. Kaebaja kinnitusel seda tehtud ei ole.

Raudade kasutamist 5. märtsil 2010 õigustasid riskide hinnang ja etapeerimise asjaolud.

Ringkonnakohus leidis, et 0,45 m2 suuruses ruumis transportimine kogumis etapeerimiskambris

veedetud aja (2 tundi ja 15 minutit) ning kaebaja suure kasvuga alandas tema inimväärikust ja ületas

kannatuste läve, mis kinnipeetava transportimisega paratamatult kaasneb. Arvestada tuleb ka sellega,

et kaebaja ei saanud Tallinna jõudes valutavate ja tuimade jalgade pärast esialgu püstigi tõusta. Kõiki

asjaolusid arvestades tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju 50 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega

kaebus rahuldamata jäeti. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaebaja taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks ja istungi korraldamiseks ning tagastas vääralt kaebaja esitatud tõendid.

Ka jättis ringkonnakohus põhjendamatult hüvitamata menetluskulud (riigilõiv koopiate eest).

Ringkonnakohtu väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult väike ja vastuolus EIK praktikaga, millega

on mõistetud isikutele hüvitis inimväärikust alandavalt väikeses ruumis transportimise eest. Pealegi ei

olnud EIK praktikas analüüsitud juhtumitel transporditavad kinnipeetavad aheldatud omavahel

ühendatud käe- ja jalaraudadesse. Selline kohtlemine on käsitatav piinamisena. Kaebaja olukord oli

võrreldav rahustusvoodisse fikseerimisega. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited ja

tõendid tema füüsiliste kannatuste kohta. Euroopa vanglareeglistiku p-st 68.1 tulenevalt on kettide ja

raudade kasutamine keelatud. Samuti on keelatud vangide transportimine tingimustes, mis võivad

põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandust.

Ringkonnakohus tagastas põhjendamatult kaebaja esitatud tõendid, jättis põhjendamatult istungi

korraldamata ja kaebaja soovitud tunnistajad üle kuulamata. Tunnistajad oleks saanud kinnitada tema

väidet, et varem pole vanglate relvastatud eriüksus kordagi kaebaja transportimisel talle käe- ja

jalaraudu paigaldanud.

Kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1/2-1676/96 on tuvastatud, et 1996. aastal, kui toimus vastustaja

viidatud põgenemiskatse, etapeeriti kaebajat nõuetele mittevastavas etapeerimisbussis. Lisaks olid

vahialused käeraudadega kahekaupa ühendatud, nii et nende üks käsi jäi vabaks. Vahistatuid ei

otsitud läbi, seega sai kaebaja vanglast kaasa võtta raudkangi ja käeraudade võtme. Bussikongis olid

kõik vahialused koos ning sinna pääses bussi tagumise luugi kaudu. Seega erinesid toonased asjaolud

oluliselt praeguse juhtumi omadest.

Viide kaebaja kohta koostatud riskihindamise dokumendile ei ole õige, kuna see dokument ei

kehtinud. Üksnes viitega individuaalsele täitmiskavale ei saa põhjendada kaebaja vägivaldsust või

kõrgohtlikkust, kuna sellel dokumendil pole tõenduslikku tähendust.

Isegi kui ohjeldusmeetmete kasutamine olnuks põhjendatud, oleks piisanud ühest meetmest.

Mõlemate raudade üheaegne kasutamine ühendatud kujul oli ebaproportsionaalne ja inimväärikust

alandav. Vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1 on põhiseadusega vastuolus.

Kaebaja palub Riigikohtul mõista vastustajalt välja 18 eurot ja 40 senti koopiate eest tasutud riigi-

lõivu hüvitamiseks.

13. Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

kohus kaebuse rahuldas.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusreegleid, tehes vastustaja jaoks üllatusliku otsuse asjaolu

kohta, mille üle pooled varem sisuliselt vaielnud ei ole. Kaebaja ei taotlenud saateauto tingimuste

õigusvastasuse tuvastamist. Kuni kassatsiooniastmeni lahendati kohtuasjas üksnes kaebaja nõuet käe-

ja jalaraudade kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus tegi otsuse nõude kohta,

mida ei olnud esitatud. Sellises olukorras ei olnud vastustajal efektiivset võimalust esitada asja kohta

oma arvamus. Isegi kui tegemist oleks olnud senises kohtumenetluses tehtud vea parandamisega,

rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust.

Ringkonnakohus on teinud EIK lahenditest väärad järeldused. Saatmise tingimusi tuleb analüüsida

kogumis. Asjas Yakovenko vs. Ukraina oli sõidukis kinnipeetava kohta 0,3 m2 isiklikku ruumi, kus-

juures ühes kambris viibis palju kinnipeetavaid. Asjas Retunscaia vs. Rumeenia ei olnud tõendatud, et

igal kinnipeetaval oleks olnud oma istekoht. EIK viitas selles asjas Piinamise ja Ebainimliku või

Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportites toodud

arvamustele piisava isikliku ruumi kohta, kuid ei võtnud seisukohta, kui suur peab olema ühele

kinnipeetavale mõeldud saatebussi kamber. EIK pole oma praktikas selle kohta kunagi ühest seisu-

kohta võtnud.

Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Lähtuda tuleb seega VangS § 41

lg-st 1, mille kohaselt tuleb kinnipeetavaid kohelda inimväärikust austavalt ja karistuse kandmine ei

tohi isikule põhjustada rohkem kannatusi, kui paratamatu on. Kinnipeetava transpordiga kaasnevad

ebameeldivused on paratamatud. Kui saatebussis on isikul ruumi samas suurusjärgus kui

ühistranspordiks kasutatavas reisibussis, ei saa bussi tingimused kinnipeetava õigusi rikkuda. Istmete

suurust ja istmetevahelist kaugust reisijateveol reguleerib direktiiv 2001/85/EÜ, milles sätestatud

miinimummäärad on võrreldavad saatebussi tingimustega. Üksnes CPT soovitustele mittevastamisest

ei saa järeldada tingimuste õigusvastasust. CPT praktika ei ole pealegi järjekindel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Riigikohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme. Haldus-

kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse

nõue ja alus. Kaebuse alus on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41

lg 2). Kaebaja on algsest kaebusest saadik väitnud, et tema õigusi rikkus ülemääraste ohjeldus-

meetmete kasutamine etapeerimisbussi kitsastes tingimustes. Kuigi kaebuses oli eelkõige rõhutud

ohjeldusmeetmete põhjendamatule ja ülemäärasele kasutamisele, kuuluvad etapeerimisbussi kongi

mõõtmed kaebuse aluse moodustanud asjaolude hulka.

15. Riigikohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et ringkonnakohus tegi üllatusotsuse. Riigikohus

on varasemas praktikas selgitanud, et kohtu õiguslik hinnang ei tohi olla pooltele üllatuseks. Kohtul

on kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning

menetlusosalistele tuleks anda võimalus esitada selle kohta oma arvamus (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 18. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-25-12 p 20 ja seal viidatud lahendid).

Ringkonnakohus on palunud vastustajal selgitada, millised olid saatebussi tingimused ja kas nendega

oli võimalik julgeolekuohtu maandada. Ringkonnakohus edastas vastustajale kaebaja 13. veebruari

2015. a seisukoha, milles kaebaja tõi välja EIK praktika transporditingimuste kohta ja millest on

selgelt mõista, et kaebaja pidas EIK praktikale tuginedes enda kohtlemist õigusvastaseks. Vastustajal

oli võimalus kaebaja sellele seisukohale vastata.

16. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega selle kohta, et ohjeldusmeetmete

kasutamine kaebaja saatmisel 5. märtsil 2010 oli põhjendatud. Riigikohus ei pea vajalikuks

ringkonnakohtu sellekohaseid põhjendusi korrata.

17. Kaebaja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus jättis vääralt istungi korraldamata, kaebaja

soovitud tunnistajad üle kuulamata ja kaebaja esitatud tõendid asja juurde võtmata. Tunnistajate

ütluste ja tõenditega soovis kaebaja tõendada seda, et teda ei ole varem kordagi käe- ja jalaraudades

transporditud.

Kaebaja lähtus tõendite esitamisel ilmselt Riigikohtu poolt ringkonnakohtule antud juhtnöörist

hinnata kaebaja väiteid, et varem pole raudade kasutamist saatmistel vajalikuks peetud. Samas märkis

Riigikohus, et ka asjaolu, et raudu pole varem kasutatud, ei tähenda seekordse raudade kasutamise

õigusvastasust, kui esinesid asjaolud, mis näitavad, et see oli vajalik. Seega pole Riigikohus kohtule

ette heitnud mitte tõendite kogumata jätmist vaid kaebaja väite hindamata jätmist.

Ringkonnakohus on pidanud oluliseks seda, et raudu ei ole kohaldatud süstemaatiliselt pika aja vältel.

Selle asjaolu üle pooled ringkonnakohtu hinnangul ei vaidle. Eeltoodust tulenevalt on

ringkonnakohus leidnud, et kaebaja tõenditel pole asjas tähtsust – asja lahendamiseks oli piisav võtta

seisukoht küsimuses, kas kaebajale on kohaldatud raudu süstemaatiliselt ning selles osas vaidlust

polnud. Ringkonnakohus pole tõendamisele kuuluvate asjaolude kindlaks määramisel eksinud.

Samuti on ringkonnakohus välja toonud asjaolud, mis tingisid raudade kasutamise kaebaja saatmisel

5. märtsil 2010. Seetõttu ei rikkunud ringkonnakohus menetlusnorme, kui jättis varasemate saatmiste

asjaolud lõplikult välja selgitamata.

18. Järgnevalt selgitab Riigikohus, kas kaebaja transportimine 0,45 ruutmeetrise pindalaga 1,5 m

kõrguses bussikongis võis iseseisvalt või koosmõjus raudade kasutamisega alandada kaebaja inim-

väärikust.

19. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole käeraudade ja muude ohjeldusmeetmete

kasutamine vastuolus EIÕK art-ga 3 juhul, kui seda tehakse seoses seadusliku kinnipidamisega ning

sellega ei kaasne ülemäärase jõu kasutamist ja ülemäärast avalikkusele eksponeerimist. Meetmete

kasutamisel tuleb arvestada ohtu, et isik põgeneb, käitub vägivaldselt või põhjustab varalist kahju (vt

20. jaanuari 2011. a otsus Kashavelov vs. Bulgaaria, 891/05, p 38 ja viidatud kohtupraktika). Kaebaja

ei ole väitnud, et teda oleks raudades ülemäära avalikkusele eksponeeritud. Kohtud ei ole tuvastanud

ülemäärase jõu kasutamist ohjeldusmeetmete kohaldamisel.

20. Kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinni-

peetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon,

kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade

arv (vt 10. juuli 2014. a otsus M.S. vs. Venemaa, 8589/08; 8. jaanuari 2013. a otsus Retunscaia vs.

Rumeenia, 25251/04; 25. oktoobri 2007. a otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06).

21. Vastustaja on viidanud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusele "Mootorsõiduki ja selle

haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele", mille "Lisa 1" viitab punktis "üldnõuded bussile"

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/85/EÜ, mis käsitleb reisijateveoks mõeldud

sõidukitele kohaldatavaid eeskirju.

Vastustaja on õigesti järeldanud, et direktiivis miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jala-

ruumi mõõtmed on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha mõõtmed 5. märtsil 2010 toimunud

etapeerimisel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm (III lisa

13. joonis "Vaba ruum istuvale reisijale"). Kaebaja kongi pikkus oli 75 cm. See hõlmas küll ka ruumi,

mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik erinevus ei ole sellegipoolest

märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm

ja tavabussides 50 cm (III lisa 9. joonis "Reisijate istekohtade mõõtmed"). Bussikongi laius oli 60 cm.

Arvestades ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale siiski kasutada

reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius.

22. Riigikohus leiab, et ühekordne veidi üle kahe tunni kestnud etapeerimine kirjeldatud oludes ei

alandanud kaebaja inimväärikust ei bussikongi mõõtmete alusel eraldivõetuna ega kogumis ohjeldus-

meetmete kasutamisega. Oluline on see, et ohjeldusmeetmete kasutamine oli õigustatud ja kaebajale

tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. Riigikohus

möönab, et omavahel ühendatud raudades kitsas bussikongis viibimine võis põhjustada kaebajale

ebamugavust, kuid seda mitte sellisel määral, mida saaks pidada inimväärikuse alandamiseks.

23. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus vastustaja kassatsioonkaebuse. HKMS § 230 lg 5 p 4

alusel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus kaebuse rahuldas, ja

jätab jõusse halduskohtu otsuse. Kaebaja kassatsioonkaebuse jätab Riigikohus rahuldamata. Kaebaja

menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja eest tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4

viimase lause alusel riigituludesse arvata.

24. Kaebaja esitas 19. oktoobril 2015 Riigikohtule taotluse kohtuasjas mõistliku menetlusaja

rikkumise tuvastamiseks ja selle eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja esitas halduskohtule

kaebuse 31. jaanuaril 2011. Taotluse esitamise ajaks oli kohtumenetlus kestnud juba 4 aastat ja 8

kuud.

Riigikohus selgitab, et taotlus kohtumenetluses mõistliku menetlusaja ületamise tõttu tekitatud kahju

hüvitamiseks tuleks esitada riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 alusel kas halduskohtule või Justiits-

ministeeriumile. Riigikohus sellist taotlust lahendada ei saa, mistõttu tuleb taotlus jätta läbi

vaatamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi