3-2-1-64-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i Eesti Keskkonnateenused hagi BTA Insurance

Company SE Eesti filiaali vastu kahjuhüvitise

10 623 euro ja 81 sendi ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-34334

9159 eurot ja 34 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BTA Insurance Company SE Eesti filiaali

kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Eesti Keskkonnateenused (registrikood

10277820), esindaja vandeadvokaat Risto Rüütel

Kostja BTA Insurance Company SE Eesti filiaal

(registrikood 11223507), esindaja vandeadvokaat Marit

Toom

Asja läbivaatamise kuupäev

28. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34334

osas, milles hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud, ning saata asi selles osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Kautsjon tagastada BTA Insurance Company SE Eesti filiaali arvelduskontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Keskkonnateenused (hageja) esitas 18. märtsil 2013 BTA Insurance Company SE Eesti

filiaalile (kostja) avalduse liikluskahju hüvitamiseks. 27. mail 2013 otsustas kostja kahju mitte

hüvitada. Hageja pöördus Kindlustuse vaidluskomisjoni. Kindlustuse vaidluskomisjon rahuldas

10. juuli 2013 otsusega nr 7-1/13/76 hageja kaebuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kindlustushüvitise 8869 eurot, ekspertiisikulud 200 eurot ja õigusabikulud summas 1535 eurot ja

60 senti. Kindlustuse vaidluskomisjon asus seisukohale, et tegemist oli segasüüga, kus mõlema

veokijuhi vastutus liiklusõnnetuse põhjustamise eest oli võrdne.

Kostja ei nõustunud vaidluskomisjoni otsusega ja esitas 22. augustil 2013 taotluse asja

läbivaatamiseks hagimenetluses.

8. märtsil 2013 toimus liiklusõnnetus, milles osalesid metsaveok, mille suhtes oli kohustuslik

liikluskindlustuse leping sõlmitud kostjaga, ja hagejale kuuluv prügiveok. Liiklusõnnetuse

põhjustajaks on metsaveoki juht, kes ei näidanud üles liikluses tavaliseks peetavat hoolsust.

Liiklusõnnetus toimus märtsikuus hommikul kell 9.50 ja nähtuvalt sündmuskohal tehtud fotodest

sõitis metsaveoki juht vastu päikest. Arvestades talvise päikese heledust koosmõjus peegeldusega

lumelt ja suhteliselt varast hommikutundi, pimestas päike märkimisväärselt metsaveoki juhti.

Metsaveok oli ülekoormatud, laotud ülemise ääreni palke täis. Liiklusõnnetus toimus lumisel ja

jäisel teel. Metsaveoki juht ei vähendanud sõidukiirust, kuigi ta lähenes libedale kurvile kitsal teel.

Metsaveok peatus peale liiklusõnnetust ca 40 meetri kaugusel kokkupõrkekohast, liikudes

ülesmäge. Metsaveoki kiirus oli oluliselt suurem kui 20 km/h, vastasel korral olnuks objektiivselt

võimatu libedal teel kallakust üles saada. Kokkupõrge toimus kurvis, seejuures möödus metsaveok

prügiveokist väliskurvis. Haagise pöörderaadius erineb seda vedava veoki pöörderaadiusest.

Metsaveoki juht ei arvestanud järelhaagise suurema pöörderaadiusega kurvis ega asjaoluga, et isegi

kui kabiiniosa mahub prügiveokist mööda, ei pruugi haagiseosa mööda mahtuda. Prügiveok oli

enne õnnetust võtnud võimalikult tee paremasse serva, keerates esiosa tee parempoolsesse lumevalli

esirattaga vastu teepiirde tähisposti ning õnnetuse ajal prügiveok juba seisis. Prügiveok oli

varustatud ABS-ga.

Liiklusõnnetuse tõttu kannatada saanud prügiveoki taastamise maksumuseks on 8112 eurot ja

99 senti (hageja vähendas nõuet 13. detsembri 2013 menetlusdokumendis). Lisaks on hageja teinud

kulutusi ekspertiisile ja kohtueelsele õigusabile kokku 2510 eurot ja 82 senti. Lisaks palus hageja

kostjalt välja mõista 25. märtsi 2014 seisuga viivise 655 eurot ja 61 senti ja sealt edasi viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Pärast nõude vähendamist ei vaidlustanud kostja hageja veokile

tehtavaid remondikulutusi. Kostja leidis, et hageja esitatud õigusabi- ja ekspertiisikulud on

menetluskulud, mitte kahju. Lisaks on õigusabikulud põhjendamatult suured ja osaliselt

mittevajalikud.

Kostja vähendas kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel 100%. Hageja ei ole tõendanud, et päike pimestas

metsaveoki juhti. Ei ole üldteada asjaolu, et rohkem kui ¾ ulatuva koorma korral on metsaveok

ülekoormatud. Hageja ei ole tõendanud, et metsaveoki kiirus oli suurem kui 20 km/h. Puuduvad

tõendid, et prügiveok sõitis kokkupõrke vältimiseks enne lumevalli. Ei ole üldteada asjaolu, et

haagise pöörderaadius erineb seda vedava veoki pöörderaadiusest. ABS ei toimi kiirustel alla

10 km/h, seega ei saanud prügiveok seista. Arvestades teeolusid, vastutulnud sõiduki kiirust

20 km/h ja prügiveoki kiiret seismajäämist, on täiesti usutav, et prügiveok sõitis minimaalse kiiruse

ja blokeerunud ratastega ning ABS ei rakendunud väikse kiiruse tõttu tööle. Vastasel juhul olnuks

ka liiklusõnnetuse tekkemehhanism teistsugune ning prügiveok ei jäänuks teeserval pidama, vaid

sõitnuks teelt välja. Sellega on seletatav ka horisontaalne nühkejälg prügiveoki rehvil ja

ümberlükatud hageja väide, et sõidukid põrkasid kokku hageja kirjeldatud viisil. See on kooskõlas

nii metsaveoki juhi telefonikõne salvestise, tema seletuse, Raul Põdersalu arvamuse kui ka

sündmuskoha fotodega.

Metsaveok on liikunud teeservas oma suunavööndis. Kahju on tekitanud prügiveoki juht, kes eiras

liiklusnõudeid ja jättis vajaliku hoolsuse järgimata. Selles kohas oli teekallak, kus laskumisel oli

prügiveok ja mäkke tõusul metsaveok. Kuigi liiklusseadus seda otsesõnu ei sätesta, pidanuks

prügiveoki juht kui laskuja kiirust vähendama, vajadusel seisma jääma ning võimaldama mäkke

tõusval raskemal sõidukil oma sõidukist mööduda. Prügiveoki juhil oli parem ülevaade

liiklussituatsioonist ja temal oli võimalik ka kahju tekkimist vältida, nähes vastutulevat koormatud

järelhaagisega sõidukit.

3. Harju Maakohus tegi 9. mail 2014 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

kohus hageja kanda.

Hageja tugines hagiavalduses liiklusõnnetuse asjaoludele, mille üle ei vaieldud: 8. märtsil 2013

kella 10.00 paiku toimus Rapla maakonnas Märjamaa vallas Velise külas Velise-Sillaotsa

Talumuuseumi tee 1. km-l avarii, milles põrkasid omavahel kokku hagejale kuuluv

jäätmeveosõiduk Scania, registrimärgiga 170 MGB, mida juhtis Aivo Kivilo, ning metsaveosõiduk

Scania, registrimärgiga 099 BFM, mida juhtis Andres Sagar. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et hageja

prügiveok sai liiklusõnnetuses kahjustada. Kostja ei vaidlustanud kahju suurust, v.a OÜ Lettore

arves (vaidluskomisjoni tl 89) toodud konsultatsioonikulu.

Asjatundja R. Põdersalu arvamuse järgi põhjustas liiklusõnnetuse prügiveoauto Scania juht, kelle

juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku seal liikunud metsaveoki haagisega.

Samale järeldusele on jõudnud liiklusekspert, vastates kohtu küsimustele liiklusõnnetuse

tekkemehhanismi kohta. Hageja esitas dokumentaalse tõendina asjatundja Ain Leppiku 18. juuni

2013. a arvamuse, mis ei ole aga kohtu hinnagul kooskõlas teiste tõenditega. Hageja väiteid, nagu

olnuks metsaveoki kiirus oluliselt suurem kui 20 km/h, ei kinnita ükski tõend.

Liiklusõnnetuses osalenud juhtide ütlustest saab üheselt järeldada, et tee oli libe, kitsas ja lumine

ning nähtavus oli hea. Tunnistaja A. Sagari ütluste, R. Põdersalu arvamuse ja EKEI ekspertiisakti

eksperdiarvamusega on tõendatud, et metsaveok sõitis oma sõidureas, prügiveok ei seisnud

kokkupõrke hetkel, vaid liikus, kaldudes vastassuunavööndisse, misjärel põrkas kokku metsaveoki

haagisega. Kohus loeb ekspertiisiaktis nr 14E-LL0004 toodud arvamusega tõendatuks, et

prügiveoki ja metsaveoki kokkupõrge toimus olukorras, kus prügiveok oli liikumas metsaveoki

vasaku külje poole, s.t veokite kokkupõrge toimus prügiveoki liikumise tagajärjel. Kohtu arvates on

võimalik järeldada, et tee äärde ei hoidnud prügiveoki juht ja see viitab otseselt tema teeolusid

mittearvestavale käitumisele.

Kohus leidis esitatud tõendite põhjal, et avarii põhjustas ainuüksi kannatada saanud prügiveoki juhi

raske eksimus, kes pidurdas ega hoidnud tee äärde. Hagis esile toodud väited metsaveoki juhi poolt

kahju põhjustamise kohta on täielikult tõendamata ning kahjuhüvitist tuleb vähendada 100%.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus,

teha uus otsus, millega hagi rahuldada, ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas oma 12. detsembri 2014 otsusega maakohtu otsuse ja tegi ise uue

lahendi, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

9159 eurot ja 34 senti (põhivõlg ja viivis kohtuotsuse tegemise seisuga) ja edasiulatuvalt alates

kohtuotsuse tegemisest viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Ringkonnakohus rahuldas

hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Poolte menetluskulud jättis ringkonnakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel nii maakohtu- kui ka

apellatsioonimenetluses kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt: palgiveok ei kaldunud

oma haagisega vastassuunavööndisse (asja tundva isiku R. Põdersalu arvamus); jäätmeveok ei

seisnud kokkupõrke hetkel parempoolsel teeserval, mõlemad veokid liikusid õnnetuse toimumise

hetkel (samas ja eksperdiarvamus); jäätmeveok kaldus õnnetuse hetkel vastassuunavööndisse

(samas ja eksperdiarvamus); tee oli libe, kitsas ja lumine, aga nähtavus oli hea (tunnistajate

A. Kivilo ja A. Sagari ütlused); pole teada, kas palgiveoki juht oli päikesest pimestatud, tõendid

seda ei kinnita; kokkupõrge toimus prügiveoki liikumise tagajärjel.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt VÕS § 1057 koosmõjus § 139 lg-s 1

sätestatuga. Maakohus on jätnud analüüsimata ja hindamata poolte õnnetuse toimumise ohu ja

riskidega seotud väited, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Nõustuda ei saa maakohtu

seisukohaga, et kokkupõrge toimus üksnes prügiveoki liikumise tagajärjel, mistõttu saab vähendada

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg l alusel 100%.

Maakohus on jätnud arvestamata esmalt igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt

lähtuva ohu suurusega, mis sõltub sõiduki massist, mõõtudest ning liikumiskiirusest.

Ringkonnakohtu hinnangul on palgikoormaga sõitvast haagisega varustatud veokist lähtuv risk

tulenevalt tema massist ja veoki pikkusest suurem prügiveokist lähtuvast riskist. Palgikoormaga

sõitva veoki pidurdustee on tema massi tõttu suurem kui jäätmeveoki oma. Nimetatut kinnitab

palgiveoki edasisõitmine pärast kokkupõrget kallakust üles 40 meetrit.

Hinnates palgiveoki manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, tuleb arvestada hageja väidetega,

et haagise pöörderaadius erineb veoki enda omast, mis võib väliskurvis olla täiendavaks ohuks

vastutulevale sõidukile. Hageja esitatud väljavõttega haagisega sõiduki Honda Civicu käsiraamatust

(I kd, tl 86˗87) loeb kohus tõendatuks, et järelhaagise mass, pikkus ja kõrgus mõjutavad auto

juhitavust ja suutlikkust, seega nõuab haagise vedamine spetsiaalseid juhtimisvõtteid. Haagisega

tuleb läbida kurve aeglasemalt ja suurema kaarega. Haagis lõikab kurvi rohkem kui auto ning võib

sõita otsa objektidele, millest auto pääseb mööda. Pidurdamiseks haagisega tuleb varuda rohkem

aega ja teepikkust.

Pooled on toonud vastastikku esile mitmeid liiklusseaduse sätete eiramisi, eitamata kummagi

liiklusõnnetuses osaleja rikkumisi. Kostja väited, et prügiveoki juht laskus mäest, on ümber lükatud

sündmuskohast tehtud fotodega. Tegemist on tee kallakuga, kuid fotode põhjal pole võimalik väita,

et prügiveoki juht laskus mäest. Mõlemal sõidukil oli kitsal, libedal ja kurvilisel teel kohustus olla

tähelepanelik, mõlemal oli kohustus hoida ohutut külgvahet ja vajadusel sõiduk peatada

(liiklusseaduse (LS) § 46 lg 3 ja § 50 lg 3 p-d 1 ja 2).

Ringkonnakohus leidis poolte esile toodud ja tõendatud asjaolude alusel, et avariid ei põhjustanud

üksnes prügiveoki juhi raske eksimus, mis annaks aluse vähendada kahjuhüvitist nullini. Seejuures

arvestas ringkonnakohus järgmiste, maakohtus tähelepanuta jäänud asjaoludega: prügiveoki

kiirusega alla 10 km/h; palgiveoki haagise pöörderaadiusest tuleneva vajadusega läbida kurve

suurema kaarega; palgiveoki suurema massi ja pikkusega võrreldes jäätmeveokiga; palgiveoki

pikema pidurdusteega võrreldes jäätmeveokiga; õnnetuskohal kurvi ja libeda teega. Pooled ei vaidle

selle üle, et tavaolukorras oleks sõidukid üksteisest mööda pääsenud, kuid arvestada tuleb

lumevallidega tee ääres, libedusega ja kurviga õnnetuspaigas.

Ringkonnakohtu hinnangul on juhtide osalus õnnetuse põhjustamises enam-vähem võrdne ja ei

esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi. Seetõttu peab kumbki sõidukivaldaja teisele

tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja otsene varaline kahju on pärast nõude vähendamist 8112 eurot

ja 99 senti. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 28 lg 3 p 2 sätestas, et varakahjuks on muu

hulgas mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile. Hageja ei ole esile toonud asjaolu, et tal oleks enne

vaidluskomisjoni menetlust tekkinud kulutusi kahjuavalduse esitamise tõttu kindlustusandjale.

Kuna vaidluskomisjoni otsus ei jõustunud ja vaidlus vaadatakse läbi kohtus, siis on

vaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikulud TsMS § 144 p 4 järgi kohtuvälise menetluse

kulud ja neid ei ole võimalik välja mõista LKindlS § 28 lg 3 p 2 järgi kahjuna. Seega ei tule hageja

nõudest 2510 eurot ja 82 senti rahuldada kahju hüvitisena ja ringkonnakohus nende kulude

vajalikkust ja põhjendatust ei hinnanud. Hageja põhinõue tuleb rahuldada osaliselt, s.o 8112 euro ja

99 sendi ulatuses.

Hageja palus kostjalt välja mõista viivise. Hüvitis oleks tulnud hagejale tasuda 28. mail 2013.

Kokku on viivise summa kohtuotsuse tegemise aja seisuga 1046 eurot ja 35 senti. Edasi tuleb viivis

välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja pakkus kostjale maa- ja ringkonnakohtus kompromissi poole esialgse hagis nõutud summa

ulatuses, millele lisanduvad vaidluskomisjonis kantud kõik ekspertiisi- ja õigusabikulud, st kostja

oleks pidanud hüvitama 20 249 eurot ja 98 senti : 2 = 10 124 eurot ja 99 senti. Hagi tuleb rahuldada

9159 euro ja 34 sendi ulatuses ehk ligilähedases ulatuses sellele, mida hageja kompromissina

pakkus. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel nii maakohtu- kui ka

apellatsioonimenetluses kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas 12. jaanuaril 2015 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu 12. detsembri 2014 otsus osas, milles Harju Maakohtu 9. mai 2014 otsus tühistati

ning hagi rahuldati, ning jätta jõusse Harju Maakohtu 9. mai 2014 otsus. Alternatiivselt, kui

Riigikohus ei pea sellise lahendi tegemist võimalikuks, palub kostja tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu 12. detsembri 2014 otsus osas, milles hagi rahuldati, ning saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust (VÕS § 139) ning seejuures valesti kohaldanud Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-

7-13 (lahendit on kohaldatud ilma 26. märtsi 2013 parandusmäärust arvestamata). Ringkonnakohus

on maakohtu otsuse tühistanud põhjendusega, et kuna juhtide osalus õnnetuse põhjustamises oli

ringkonnakohtu hinnangul enam-vähem võrdne ja ei esinenud sõidukitest nähtuvate riskide olulisi

erisusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.

Ringkonnakohus on selle järelduse tegemisel tuginenud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-7-13,

kuid sellele viidanud ebaõigesti. Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-7-13 tuleb lugeda koos

26. märtsi 2013 parandamismäärusega. Käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades oleks õige

vähendada jäätmeveokile tekkinud kahju eest makstavat hüvitist nullini.

Metsaveokist objektiivselt potentsiaalselt lähtuvat riski mõjutavatel asjaoludel (mass, pikkus, pikem

pidurdusteekond, haagise pöörderaadius) ei olnud mingisugust mõju liiklusõnnetuse toimumise

faktile.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kassaator märgib, et ringkonnakohtu

resolutsioon ei ole selge. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et ringkonnakohus on rahuldanud hagi

põhinõudest 8112 eurot ja 99 senti, lisaks sellele välja mõistnud kohtuotsuse tegemise seisuga

viivise 1046 eurot ja 35 senti ning sellest edasi viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Kohtuotsuse resolutsioon on kaheti mõistetav väljamõistetud põhinõude suuruse osas. Kohtuotsuse

resolutsiooni punktis 2 nimetatud 9159 eurot ja 34 senti peaks sisaldama nii põhinõuet 8112 eurot ja

99 senti kui ka viivist 1046 eurot ja 35 senti. Samas võib resolutsiooni sõnastusest jääda ka mulje,

et 9159 eurole ja 34 sendile lisandub veel viivis 1046 eurot ja 35 senti.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginevad ringkonnakohtu järeldused

metsaveokist lähtuva objektiivse potentsiaalse riski kohta. Metsaveoki haagise pöörderaadiusest

tulenevat riski arvestades on ringkonnakohus ebaõigesti tuginenud Honda Civicu käsiraamatule.

Ringkonnakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud (TsMS § 163 ebaõige kohaldamine). Hageja

pakutud kompromissi (11 380 eurot ja 40 senti + menetluskulud) ja ringkonnakohtus hagi

rahuldamise ulatuse (9159 eurot ja 34 senti) vahe on 2221 eurot ja 6 senti + hageja menetluskulud.

Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust kohaldada TsMS § 163 lg-t 2.

7. Hageja vaidles 24. aprillil 2015 esitatud vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see

rahuldamata. Hageja nõustus kassatsioonkaebusega üksnes osas, mis puudutab ringkonnakohtu

otsuse resolutsiooni ebaselgust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb hagi rahuldatud osas TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium kassatsiooni korras

ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohus rahuldas hagi

osaliselt. Hageja ei ole ringkonnakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas vaidlustanud. Seega on

ringkonnakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt

jõustunud.

10. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 ei ole selge.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Kohtuotsuse resolutsiooni arusaadavuse nõuet on Riigikohus rõhutanud ka oma varasemas

praktikas (vt Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9; 3. aprilli 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17; 9. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21;

13. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p 14; 11. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-9-10, p 9).

Ringkonnakohtu otsuse punkt 2 jääb ebaselgeks osas, kas ringkonnakohus on mõistnud viivise

1046 eurot ja 35 senti välja lisaks 9159 eurole ja 34 sendile või sisaldub viivis selles summas.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostjalt mõistetud välja põhivõlg 8112 eurot ja 99 senti ning

viivis 1046 eurot ja 35 senti. Eeltoodu tõttu ei vasta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkt 2

TsMS § 442 lg 5 nõuetele.

11. Kassatsioonkaebuse peamise väite kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti

VÕS § 139 lg-t 1. Kostja on seisukohal, et ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kuna juhtide osalus

õnnetuse põhjustamises oli ringkonnakohtu hinnangul enam-vähem võrdne ja ei esinenud

sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erisusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies

ulatuses hüvitama. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga.

Ringkonnakohus on selle seisukoha esitamisel viidanud Riigikohtu 19. märtsil 2013 tsiviilasjas

nr 3-2-1-7-13 tehtud otsuse p-le 33, arvestamata selle otsuse 26. märtsi 2013 parandamismäärusega.

Parandamismäärust arvestades ei võtnud Riigikohus selles tsiviilasjas seisukohta kahjuhüvitise

maksmise kohta juhul, kus juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine

sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi. Riigikohtu võttis selles lahendis seisukoha ainult

juhu kohta, kus juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate

riskide olulisi erinevusi.

Kolleegium märgib juhuks, kui ringkonnakohus leiab käesoleva asja uuel läbivaatamisel, et

mõlemad juhid rikkusid liiklusseaduses sätestatud ohutu liiklemise nõudeid ja nende osalus

liiklusõnnetuses oli, arvestades nii nende käitumist kui ka nende sõidukitest lähtuvaid käitamisriske,

enam-vähem võrdne, et kohtul on alust VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada hagejale mõistetavat

varalise kahju hüvitist eelduslikult 50%.

12. Kostja märgib kassatsioonkaebuses, et kahju põhjustas üksnes hageja sõiduki juht, mistõttu

tuleks hageja kahjuhüvitist vähendada nullini.

Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt kaldus jäätmeveok

vastassuunavööndisse õnnetuse hetkel ja kokkupõrge toimus jäätmeveoki liikumise tagajärjel.

Ringkonnakohus on viidanud lisaks mõlema sõidukijuhi kohustusele olla kitsal, libedal ja kurvilisel

teel tähelepanelik, hoida ohutut külgvahet ja vajadusel sõiduk peatada (LS § 46 lg 3 ja § 50 lg 3 p-

d 1 ja 2). Samuti on ringkonnakohus märkinud, et pooled on toonud esile mitmeid liiklusseaduse

sätete eiramisi mõlema sõidukijuhi poolt, eitamata kummagi liiklusõnnetuses osaleja rikkumisi.

Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millest selline järeldus tuleneb, sest asjaolude järgi on

kostja algusest peale eitanud metsaveoki juhi poolseid rikkumisi. Ringkonnakohus on küll viidanud

sõidukijuhi kohustustele liiklusseaduse järgi, kuid ei ole näidanud, milles seisnes metsaveoki juhi

poolne nimetatud kohustuste rikkumine. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, mida saanuks

metsaveoki juht teha ohutu külgvahe hoidmiseks olukorras, kus ta ise liikus oma suunavööndis, aga

prügiveok kaldus vastassuunavööndisse. Oma lõppjäreldust, mille kohaselt juhtide osalus

liiklusõnnetuse põhjustamises oli enam-vähem võrdne, on ringkonnakohus põhjendanud veel

järgmisega: prügiveoki kiirusega alla 10 km/h; palgiveoki haagise pöörderaadiusest tuleneva

vajadusega läbida kurve suurema kaarega; palgiveoki suurema massi ja pikkusega võrreldes

prügiveokiga; palgiveoki pikema pidurdusteega võrreldes prügiveokiga; õnnetuskohal kurvi ja

libeda teega. Ringkonnakohus ei ole aga seejuures põhjendanud, kuidas mõjutasid nimetatud

asjaolud, sh metsaveoki mass, pikkus, pikem pidurdustee ja pöörderaadius liiklusõnnetuse

toimumist käesoleval juhul. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3–5 ei saa Riigikohus ise asjaolusid

tuvastada ega tõendeid hinnata. Samas peab TsMS § 436 lg 1 järgi kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline

(vt ka Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17).

Riigikohus on varem leidnud, et VÕS § 139 tähenduses saab hüvitise suuruse määramisel arvestada

nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki

otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit (Riigikohtu

19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 30).

Kolleegium leiab, et hüvitise vähendamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla

üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi kannatanu

raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam

mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud

mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud (Riigikohtu

19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 33).

13. Riigikohus on varem ka leidnud, et sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse

mõttes õnnetuse põhjustas. Juhul, kui mõlemad pooled rikkusid süüliselt liiklusseaduse nõudeid,

tuleb kannatanu osa üle otsustamisel muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral

järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse (Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-7-13, p 32). Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et prügiveoki juhi osalus

õnnetuse põhjustamises oli suurem kui metsaveoki juhil, tuleb seda VÕS § 139 lg 1 alusel hüvitise

vähendamisel arvestada. Metsaveoki juhi võimalikku liiklusseaduse rikkumist saab hageja

kahjuhüvitise suuruse määramisel hinnata, sest sellest sõltub hageja enda rikkumise olulisus.

Kolleegium märgib, et kohus peab VÕS § 139 kohaldama ilma kohustatud isiku taotluseta, hüvitise

vähendamiseks piisab sellest, et vähendamise asjaolud on menetlusosaliste poolt esitatud

(Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12; 17. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13). See tähendab, et kui liiklusõnnetuse asjaolud, mis võivad anda

alust kahjuhüvitist vähendada, on kohtu ette toodud, tuleb kohtul hinnata, kas esineb alus hageja

kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega tuleb kohtul hinnata liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid

tervikuna.

14. Vastuseks kassatsioonkaebuses esitatud väitele, mille kohaselt ei olnud metsaveokist

objektiivselt potentsiaalselt lähtuvat riski mõjutavatel asjaoludel mingisugust mõju liiklusõnnetuse

toimumise faktile, märgib kolleegium järgmist. Riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada

igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh

sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms.

Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata juhi hoolsusest saab selle ohu kahju

põhjusena täielikult välistada vaid erandina (Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-7-13, p 31).

Kolleegiumi hinnangul saab sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust arvestada VÕS § 139

kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Seega

peab kohus hindama, kas sõidukile iseloomulik ohutegur mõjutas konkreetsel juhul liiklusõnnetuse

toimumist.

15. Kolleegium leiab, et ka juhul, kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et on

tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, peab

kohus ikkagi vähendama hageja nõutavat kahjuhüvitist, arvestades hageja osa kahju tekkimises

üksnes poolte sõidukitest lähtunud käitamisriskide alusel.

Kolleegium lisab veel, et juhtide osaluse teadmatuks jäämine saab tulla kõne alla üksnes

erandjuhtudel. Riigikohus on varem leidnud, et kuigi sageli võivad liiklusõnnetuse osaliste

arusaamad liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta lahku minna, ei saa sellest veel üldjuhul

järeldada, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata (Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-61-15, p 13).

16. Kostja on heitnud ringkonnakohtule ette ka menetluskulude jagamist. Kuna menetluskulude

jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise

tulemusest, ei võta kolleegium selle etteheite kohta seisukohta.

17. Tasutud kautsjon 100 eurot tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse

rahuldamise tõttu tagastada. Kautsjon tagastatakse kassatsioonkaebuses esitatud taotluse alusel BTA

Insurance Company SE Eesti filiaali arvelduskontole nr 10220084773013.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu