3-2-1-151-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-151-15

Otsuse kuupäev

25. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu

Kõve

Kohtuasi

Hello Trading OÜ hagi Kairi Suigusaare vastu 5886 euro

74 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-31053

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kairi Suigusaare kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Hello Trading OÜ, esindaja vandeadvokaat Maire

Arm

Kostja Kairi Suigusaar , esindaja vandeadvokaat Cardo

Soosaar

Asja läbivaatamise kuupäev

9. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-31053 osas,

milles mõisteti Kairi Suigusaarelt Hello Trading OÜ kasuks välja 2000 eurot ning jaotati

menetluskulud.

2. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Kairi Suigusaarele tasutud kassatsioonikautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hello Trading OÜ (hageja) esitas 22. aprillil 2013 Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni

töövaidluskomisjonile Kairi Suigusaare (kostja) vastu avalduse, milles palus mõista kostjalt välja

5934 eurot 74 senti, sh töölepingu rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitise 4734 eurot 74 senti ja

õigusabikulu 1200 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas 23. mai 2013. a otsusega avalduse osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4734 eurot 74 senti, kuid jättis rahuldamata õigusabikulude

väljamõistmise nõude. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega mõisteti

temalt välja 4734 eurot 74 senti, ning esitas 21. juunil 2013 Harju Maakohtule avalduse asja

lahendamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 11. juulil 2013 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja

5886 eurot 74 senti ja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. aprillil 2012 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

kaupluses tööle saalitöötaja-müügikonsultandina. 22. detsembril 2012 ca kell 17.00 sisenes

kauplusesse Ene Kummer koos abikaasa ja pojaga ning viis ära kaupu. E. Kummer oli sõlminud

hagejaga suulise kokkuleppe, mille kohaselt oli hageja kohustatud müüma tema kaupu, kuid ei olnud

kokkulepet kaupade kauplusest äraviimise kohta. Kostja ei teavitanud hagejat E. Kummeri

saabumisest ja nõustus kaupade äraviimisega, lahkudes kaupade äraviimise ajal mõneks ajaks

kauplusest. 23. detsembri 2012 hommikul avastas hageja teine töötaja, et kauplusest on ära viidud ka

hageja asju, ning teavitas sellest hagejat. Hageja äraviidud asjade väljaselgitamiseks koostati

inventuuriakt, milles kostja kinnitas asjade äraviimist oma allkirjaga. Asjade äraviimisega tekitati

hagejale kahju 4594 eurot 74 senti. Lisaks tuvastas hageja kaupluse kassas sularaha puudujäägi

140 eurot. Kostja rikkus töölepingust ja töölepingu seadusest (TLS) tulenevaid kohustusi, tekitades

sellega hagejale kahju. Ametijuhendi p 3 kohaselt võis kostja lahkuda kauplusest päeva jooksul kuni

kümme minutit korraga, sulgedes kaupluse ukse ja pannes uksele tagasitulemise aega tähistava kella.

Kui keegi tahab kauplusest viia asju välja nende eest maksmata, tuleb helistada turvameestele. Lisaks

kandis hageja töövaidluskomisjonis 1152 eurot menetluskulusid, mille kostja peab hüvitama

võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 alusel.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel ei ole ta töölepingut rikkunud. E. Kummer oli hageja pikaajaline koostööpartner, kes

käis peaaegu iga päev hageja kaupluses oma asjade komisjonimüügi tõttu. Hageja juhatuse liige Kaia

Ruhno selgitas kostjale enne tööle asumist, et poest võib lahkuda kahel juhul – ust lukustades ja kella

uksele pannes või kui poes on E. Kummer. Kostjal ei olnud põhjust arvata, et E. Kummer tahab

kauplusest kaupa selle eest maksmata välja viia. Kostja ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi.

Koostöö vältel oli kujunenud tava, mille kohaselt E. Kummer tõi kauplusesse uut kaupa ja viis ära

ebavajalikud asjad. Kostja ei rikkunud käibes vajalikku hoolt, sest ta juhindus hageja juhistest.

Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja selle suurust. Hageja ei ole teinud inventuuri ning tal ei

olnud kaubast ülevaadet. Kostja ei osalenud hageja väidetavas inventuuris, tema järgmine tööpäev oli

30. detsember 2012. Kostja kirjutas seletuskirja ning allkirjastas inventuuriakti ja kassa puudujäägi

dokumendi hageja survel. Hageja ei tõendanud, et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, hageja

väidetav kahju võib olla tekkinud tema enda tegevusest. Hagejal ei olnud ülevaadet, kui palju ja

millist kaupa kaupluses on, ta muutis sageli sularaha liikumist ja aruandeid, kaotas sularaha tehingud

ega teinud inventuure. Hageja nõutav hüvitis on ebamõistlik. Kui kahju hüvitamise eeldused on

täidetud, tuleb TLS § 74 lg 2 alusel määrata mõistlik hüvitis, arvestades kostja väikest töötasu, talle

antud juhiseid ja süü astet. Töövaidluskomisjonis kantud menetluskulude hüvitamise nõue ei ole

põhjendatud.

4. Harju Maakohus jättis 27. juuni 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Samuti lõpetas maakohus hageja töövaidluskomisjonis kantud 1152 euro suuruste õigusabikulude

hüvitamise nõudes menetluse.

Maakohtu otsuse kohaselt oli töölepingu p 2.3 järgi kostja tööülesandeks müüa kaupa ja nõustada

ostjaid. Lisaks on töölepingus märgitud, et kostja täidab muid tööülesandeid tulenevalt töö iseloomust

ja hageja korraldustest. Hageja suulisi korraldusi ning hageja ja E. Kummeri üürisuhet kinnitavad

kostja ja hageja teiste endiste töötajate ütlused. Pooled ei vaidle, et 22. detsembril 2012 sisenes

kauplusesse E. Kummer, kostja ei teavitanud sellest hagejat ning lasi E. Kummeri asjad ära viia.

Tuvastatud asjaolud ei anna alust väita, et kostja ei järginud töökohustuste täitmisel TLS § 16 lg-s 2

sätestatud hoolsuse määra. Kostja toimis hageja juhiste ja oma parimate teadmiste kohaselt.

Kauplusest lahkumisel ust sulgemata ajal, kui seal viibis E. Kummer, käitus kostja enne tööle asumist

K. Ruhnolt saadud juhise järgi. Kuna E. Kummer ja hageja suhtlesid omavahel, ei pidanud kostja

vajalikuks ka hagejat teavitada. Seega ei ole kostja töölepingut ega seadust süüliselt rikkunud.

23. detsembri 2012. a inventuuriakti, mille on allkirjastanud ka kostja, ei saa käsitada kostja

võlatunnistusena. Inventuuriaktist ei nähtu kostja tahet võtta endale asjaoludest sõltumatult kehtiv

vastutus või soov pöörata tõendamiskoormus enda kahjuks ümber. Kostja ei viibinud inventuuri

tegemise juures, kostja seletuskiri ja inventuuriakt on omavahel vastuolus. Ei ole usutav, et kõik aktis

märgitud hageja asjad mahtusid ühte kauplusest väidetavalt äraviidud kasti. Hageja ei ole

vaidlustanud E. Kummeri asjade väljaviimist ega nõudnud selle eest kahjuhüvitist. Turvakaamera

lindistuste põhjal ei ole võimalik tuvastada, kui palju ja milliseid hageja asju kauplusest ära viidi.

Kostja andis töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses hagejale kirjaliku nõusoleku, et kassast

puuduv raha peetakse kinni tema lõpparvest. Järelikult on see eelduslikult kostja lõpparvest kinni

peetud. Arvestades, et nii 22. detsembril 2012 kui ka varem viidi asju kauplusest ära hageja ja

E. Kummeri kokkuleppel, ei saa kostja vastutada hageja lepingupartneri käitumise eest. Selles osas

on kahju tekkimine hageja äririsk, mille eest kostja ei vastuta.

Kuna hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti tema õigusabikulude

hüvitamise nõue rahuldamata, on otsus selles osas jõustunud ning menetlus tuleb selles osas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning hagi rahuldada või saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas 5. juuni 2015. a

otsusega maakohtu otsuse osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2000 eurot ja jättis hageja

õigusabikulude hüvitamise nõude läbi vaatamata. Maakohtus kantud menetluskulud jäid poolte endi

kanda ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja tõendanud, et tal tekkis kahju sellest, et E. Kummer viis

takistamatult kostja tööloleku ajal ära kaupu inventuuriaktis märgitud ulatuses ja maksumuses ja

võttis kassast 140 eurot. Kahju tekkimine on tõendatud inventuuriaktiga, millel on kolme isiku, sh

kostja allkirjad. Kostja on seletuskirjas kinnitanud, et nägi E. Kummeri äraviidava kauba hulgas ka

hagejale kuuluvat asja (roosat jopet). Ei ole tõendatud, et hageja mõjutas kostjat seda seletuskirjas

märkima. Asjaolu, et kostja järgmine tööpäev oli 30. detsembril 2012, ei kinnita, et teda ei kutsutud

23. detsembriks 2012 kahju kindlakstegemiseks kauplusesse. Hageja kauba äraviimist tõendab

kaudselt ka see, et kaup viidi ära pika ajavahemiku jooksul, s.o kostja seletuste järgi vähemalt tunni ja

15 minuti jooksul, inventuuriaktis märgitud turvakaamerate salvestistele viidatu kohaselt kahe tunni

jooksul. Asjaolu, et inventuuriaktis ei ole märgitud komisjonimüügis olnud E. Kummeri kauba

äraviimist (puudujääk), ei ole oluline, sest inventeerimise eesmärk oli fikseerida hageja kauba

puudujääk (kahju). Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis seaksid kahtluse alla inventuuriakti andmed.

Kostja rikkus töölepingus kokkulepitud kohustusi ja oli raskelt hooletu, võimaldades E. Kummeril

viia ära hageja asju ja sularaha. Müüja kohustus on tagada kaupluses oleva tööandja vara säilimine.

Ametijuhendi kohaselt, kui keegi tahab kauplusest viia kaupa välja ilma maksmata, tuleb helistada

turvamehele. Kostjal oli TLS § 15 lg 1 kohaselt kohustus täita oma kohustusi tööandja ees lojaalselt

ning lg 2 p 7 järgi kohustus viivitamatult teatada hagejale töötakistusest või selle tekkimise ohust.

Asjaolust, et hageja oli selgitanud, et E. Kummeri kaupluses viibimise korral ei pea töötajad

kauplusest ajutiselt lahkudes kauplust sulgema, ei saa järeldada, et kostja ja teised töötajad võisid

lubada E. Kummeril kaupluses olnud asjad omavoliliselt ära viia väidetava võla katteks. Kuna asjade

väljaviimine kestis pikka aega, oli tegemist töötakistusega võrreldava asjaoluga. Kauplusest lubatud

eemaldumise ja E. Kummeri usaldamisega ei ole põhjendatav ega vabandatav hagejale asjade

äraviimisest teatamata jätmine.

Kostja ja E. Kummer tekitasid hagejale kahju ühiselt ning vastutavad selle eest VÕS § 137 lg 1 alusel

solidaarselt. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud hagi E. Kummeri vastu kahju hüvitamiseks, ei välista

hagi rahuldamist TLS § 72 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kostja kui kahju eest solidaarselt vastutava

isiku vastu. Kui kostja oleks täitnud oma töökohustusi müüja-kassapidajalt oodatava hoolsusega, s.o

takistanuks kauba äraviimist hageja nõusolekuta või teda sellest kohe teavitanud, ei oleks hagejale

kahju vähemalt sellises ulatuses tekkinud. Seega on hageja kahju ja kostja õigusvastane tegevusetus

põhjuslikus seoses. Kuna asjas ei ole tuvastatud kostja tahtlust kaupu ära viia ja tegemist on süüga

hooletuse vormis, tuleb hageja nõue rahuldada TLS § 74 lg-t 2 arvestades 2000 euro ulatuses.

Kuna hageja esitas hagiavalduse kohtule enne töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaja

möödumist, vaidlustas ta tähtaegselt töövaidluskomisjoni otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema

õigusabikulude hüvitamise nõue. Töövaidluskomisjoni menetlusega tekkinud õigusabikulu on

TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p-de 1 ja 7 järgi kohtuväline kulu, mille hüvitamist ei saa TsMS § 174 lg 11

järgi nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt kahju hüvitamise või muul

sellesarnase alusel. Õigusabikulude hüvitamisenõue tuleb jätta läbi vaatamata, sest sellist nõuet ei ole

võimalik rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja 2000 eurot ja jaotati menetluskulud, ning saata asja ringkonnakohtule uueks

lahendamiseks.

Kostja arvates ei põhjendanud ringkonnakohus, kuidas ta hindas TLS § 74 lg-s 2 sätestatud kostja

vastutuse määramisel arvestatavaid asjaolusid ning miks vastutab kostja hageja ees just 2000 euro

ulatuses. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas kostja vastutuse ulatuse määramisel arvestati kostja

väidet, et kahju tekkimine oli hageja äririsk, mida kostja ei pea kandma.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 115 lg-t 1, sest kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud –

kostja ei rikkunud töölepingut ega vastuta kahju tekitamise eest, sest tema tegevuses ei ole süüd ja

hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja selle suurust. Tunnistajate ütlustega on tõendatud kostja

väited, et lisaks ametijuhendile oli hageja andnud suulise juhise, lubades kauplusest lahkuda, kui

kaupluses viibib E. Kummer, kes oli hageja äripartner ja allüürnik. Ringkonnakohus jättis põhjusliku

seose tuvastamisel arvestamata tunnistajate ütlustega, mille kohaselt ei olnud hagejal kauba kohta

ülevaadet ning hageja ei teinud inventuure ning mis seavad inventuuriakti andmed kahtluse alla.

Tühistades maakohtu otsuse, ei hinnanud ringkonnakohus maakohtus ülekuulatud tunnistajate ütlusi,

millele maakohus otsuses tugines, ega põhjendanud, miks tuleb tunnistajate ütlused ümber hinnata.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles

ringkonnakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691

p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium kassatsiooni korras

ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja esitas kassatsioonkaebuse

ringkonnakohtu otsuse peale osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti temalt hageja kasuks välja

2000 eurot ning jaotati menetluskulud. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega

ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ja õigusabikulude hüvitamise nõude läbi vaatamata.

Nimetatud osas on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

11. Hageja nõuab kostjalt hüvitist töökohustuste rikkumisega kahju tekitamise eest, heites kostjale

ette, et viimane võimaldas E. Kummeril viia ära hageja asju, tekitades sellega hagejale varalise kahju.

Maakohus leidis, et tõendatud ei ole kostja süüline rikkumine, hagejal tekkinud kahju ega ka

põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on samad kahju hüvitamise

üldised eeldused tõendatud.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 654 lg-s 5 sätestatuga oma seisukohta

põhjendanud ning on rikkunud ka TsMS §-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite

ümberhindamise põhjendamise kohustust.

12. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus kostja töölepingust tulenevaid kohustusi raske

hooletusega, sest võimaldas E. Kummeril viia ära kostja asju ja raha. Samas ei selgu ringkonnakohtu

otsusest üheselt, millist töölepingust tulenevat kohustust kostja ringkonnakohtu arvates rikkus. Jääb

arusaamatuks, kas kostja rikkus töölepingut sellega, et lahkus ajutiselt töökohalt, või sellega, et ei

teatanud asjade äraviimisest hagejale. Lisaks ei ole ringkonnakohus tuvastanud nõuetekohaselt kostja

süüd. Seega on ringkonnakohus ka kostja rikkumise ja süü tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse

norme.

Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja TLS § 72 kohaselt kasutada

VÕS-is ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja

hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske

hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2).

13. Maakohus tuvastas kostja ametijuhendi alusel, et kostja võis lahkuda töökohalt päeva jooksul

korraga kuni kümneks minutiks, sulgedes kaupluse ukse ja pannes uksele kella, ning kostjal oli

kohustus helistada turvamehele, kui kauplusest soovitakse viia kaupa välja ilma selle eest maksmata.

Kostja ja tunnistajate ütluste alusel tuvastas maakohus, et hageja oli lubanud töötajatel lahkuda

kauplusest ka juhul, kui seal on E. Kummer (maakohtu otsuse p-d 10 ja 11). Ringkonnakohus pidas

aga paljasõnaliseks kostja väidet, et ta toimis hageja juhiste järgi, ning leidis, et isegi kui hageja oli

selgitanud, et E. Kummeri kaupluses viibimisel ei pea töötajad kauplusest ajutiselt lahkudes seda

sulgema, ei saa asuda seisukohale, et töötajad võisid lubada E. Kummeril viia kauplusest ära asju

(ringkonnakohtu otsuse lk-d 9 ja 10).

Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostjal oli TLS § 15 lg 1 järgi kohustus täita oma

kohustusi hageja ees lojaalselt. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TLS § 16 lg-s 1

sätestatu, mille kohaselt peab töötaja täitma töökohustusi lisaks oma teadmiste ja oskuste kohaselt

tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töölepingu täitmisel

järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest,

määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga

seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti

töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Kostja hoolsuse määra hindamisel

tuleb nende sätete järgi hinnata mh seda, kas kostja teadis või pidi teadma, et E. Kummeri ära

viidavate asjade hulgas on hageja asjad.

Ringkonnakohus ei ole kostja hoolsuse määra hindamisel kostja kohustuste rikkumise hindamise

kontekstis TLS § 16 lg-s 2 nimetatud asjaoludega arvestanud ega neid hinnanud. Lisaks jättis

ringkonnakohus käsitlemata nii kostja väited kui ka tunnistajate ütlused, millele maakohus oli kostja

hoolsuse määra hindamisel olulises osas tuginenud. Ringkonnakohus oleks pidanud TsMS § 653

kohaselt põhjendama, miks ta tunnistajate ütlusi teisiti hindab, kuid ei ole neid tõendeid otsuses

käsitlenud.

14. Ringkonnakohus leidis, et hageja kahju on tõendatud inventuuriaktiga ja kostja ei ole

vastupidiseid tõendeid esitanud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta TsMS § 654 lg 5 teise lause,

mille kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb võtta otsuses

seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.

Kostja on maakohtus avaldanud mh seda, et hageja ei ole poolte töösuhte ajal kordagi inventuuri

teinud ning tal ei olnud kauba laoseisust ülevaadet (tl 30). Ringkonnakohus ei ole kostja vastuväiteid

otsuses hinnanud. Samuti ei ole ringkonnakohus maakohtu otsust tühistades hinnanud maakohtu

analüüsitud tõendeid, mille alusel maakohus leidis, et hageja väidetav kahju ei ole tõendatud

(maakohtu otsuse p 13), rikkudes sellega TsMS §-s 653 sätestatut. Ringkonnakohus on hinnanud

üksnes inventuuriakti ja kostja seletuskirja, jättes muud tõendid käsitlemata.

Lisaks ei ole ringkonnakohus kostjalt kahjuhüvitist välja mõistes arvestanud sellega, kas ja mis

ulatuses oleks hagejal võimalik E. Kummerilt äraviidud kaupu tagasi saada. Juhul, kui asjad on alles,

ei ole hagejale kahju tekkinud. Kui aga alles on osa asjadest, on kahju tekkinud osaliselt.

15. Kui töötaja rikkus süüliselt töölepingust tulenevat kohustust, mille eesmärgiks oli kahju

ärahoidmine (VÕS § 127 lg 2), tuleb selgitada, kas töötaja vastutab tekkinud kahju eest. VÕS § 127

lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Seega peab kohustuse

rikkumise ja tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos ja töötaja peab hüvitama vaid sellise kahju,

mis tekkis töösuhtest tuleneva kohustuse süülise rikkumise tulemusena (vt ka nt Riigikohtu

7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05, p 12).

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu üheselt, kas ringkonnakohtu arvates tekkis hagejal kahju töökohalt

lahkumisega või sellest, et kostja ei teatanud asjade äraviimisest hagejale. Vähemalt osaliselt on

ebaloogiline ja vastuoluline ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei võinud lubada E. Kummeril viia

kauplusest asju ära vaatamata sellele, et tal võis olla lubatud kauplusest ajutiselt lahkuda, kui sinna jäi

E. Kummer. Kui hageja asjad viidi ära ajal, mil kostja oli hageja loal töökohalt ajutiselt eemal, ei

saanud kostja hageja asjade äraviimist takistada.

16. Ringkonnakohus ei ole kooskõlas TLS § 74 lg-ga 2 põhjendanud oma seisukohta, et kostja

vastutab TLS § 74 lg 2 järgi 2000 euro ulatuses, rikkudes sellega ka TsMS § 654 lg-t 4.

Töötaja vastutuse ulatuse määramiseks võimaldab TLS § 74 lg 2 arvestada töötaja tööülesandeid, süü

astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise

kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahju

vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seotud tüüpilise kahju

tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste

asjaoludega on kostja vastutuse ulatuse kindlaksmääramisel arvestatud. Ainuüksi see, et töölepingut

rikuti hooletusest, mitte tahtlusega, ei anna kohtule õigust jätta otsuses kahjuhüvitise suuruse

kindlaksmääramise asjaolud märkimata.

Kolleegium märgib lisaks, et asja uuel läbivaatamisel ei saa ringkonnakohus mõista kostjalt hageja

kasuks kahjuna välja rohkem kui 2000 eurot, kuna hageja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust

osas, milles jäi hagi rahuldamata.

17. Kuigi kostja ja E. Kummer võisid tekitada hagejale kahju ühiselt ja võivad seetõttu vastutada

VÕS § 137 lg 1 alusel hageja ees ka solidaarselt, on ringkonnakohus konstateerinud E. Kummeri

vastutuse olemasolu ilma selle eeldusi tuvastamata.

18. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas ja kui, siis

millises ulatuses vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest. Selleks tuleb teha kindlaks, kas

hagejale on tekkinud kahju, kas kostja on oma töökohustusi süüliselt rikkunud ning kas hageja kahju

ja kostja rikkumine on põhjuslikus seoses.

19. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse ja asi saadetakse uueks lahendamiseks ringkonnakohtule,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel kostjale tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve