3-2-1-134-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Eesti Raudtee hagi Robert Narusingi vastu

hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või hüvitise

suuruse vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-4675

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Eesti Raudtee kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3623 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Eesti Raudtee (registrikood 11575838),

esindaja vandeadvokaat Triin Raudsepp

Kostja Robert Narusing

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4675 osas,

millega ringkonnakohus jättis rahuldamata AS-i Eesti Raudtee hagi hüvitise tasumise

kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks ning jättis maa- ja

ringkonnakohtus kantud hagiga seotud menetluskulud AS-i Eesti Raudtee kanda. Saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo Glimstedt OÜ

pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Eesti Raudtee (kehtetu ärinimi AS EVR Infra; hageja) esitas 31. jaanuaril 2012 Tartu

Maakohtule hagi Robert Narusingi (kostja) vastu jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud hüvitise

tasumise kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks.

Hagiavalduse kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus 1. juuli 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2-

2/142/2005 hagejalt kostja kasuks välja tervisekahjustusega tekitatud kahju eest hüvitise 4168 eurot

(65 214 krooni 65 senti) ja alates 1. novembrist 2001 hüvitise 428 eurot 40 senti (6702 krooni

90 senti) kuus. Kohtuotsuse kohaselt tuleb iga kuu makstavast hüvitisest arvata maha kutsehaiguse

tõttu saadav invaliidsuspension ning igal aastal tuleb hüvitist korrutada Statistikaameti avaldatava

tarbijahinnaindeksiga.

Kostja töötas hageja juures autojuhina. Alates 15. novembrist 2004 määrati kostjale töövõime

kaotuseks 80%. Kostja on jõudnud vanaduspensioniikka, mistõttu ei maksta talle alates oktoobrist

2009 töövõimetuspensioni ning hageja maksab jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud hüvitist kogu

ulatuses. Tarbijahinnaindeksi järgi on indekseeritud hüvitis 886 eurot 40 senti kuus. Kostja

terviseseisundit mõjutavad lapsepõlvetraumad ning lisaks on ta vanaduspensionär. Kostja vanus ja

tervis ei võimaldaks tal ka ilma kutsehaiguseta enam autojuhina töötada. Kui kostja üldine tervislik

seisund ei vabasta hagejat hüvitise maksmise kohustusest, tuleb igakuist hüvitist võlaõigusseaduse

(VÕS) § 136 lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel vähendada vähemalt

407 euro 20 sendini (80% × 509 eurot). Kuigi hüvitise indekseerimine oli otsuse tegemise ajal

kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise ajutise korraga", siis on nüüdseks hüvitis indekseerimise tulemusena

kasvanud ebamõistlikult suureks. Indekseerimise tulemusena rikastub kostja alusetult. Kahjustatule

tuleb korvata kahju ning ta ei tohiks kahju tekitamise tõttu sattuda paremasse olukorda, kui ta oleks

olnud enne kahju tekkimist. Kostja keskmine kuusissetulek tervistkahjustaval tööl ajavahemikul 1993

aprillist kuni 1994 märtsini oli 2567 krooni 50 senti. Hagejal ei ole autojuhi töökohta, kuid side- ja

turvanguameti autojuht-mehaaniku töötasu oli 2012 jaanuaris 509 eurot kuus. Statistikaameti

andmetel on sõidu- ja pakiautojuhi kuutöötasu 531 eurot 20 senti. Hüvitis, mida hageja kostjale

maksab, on tunduvalt suurem kui samaväärset tööd tegevate autojuhtide keskmine töötasu. Hageja ei

pea hüvitama kostjale kõiki ravikulusid. Kostjal on õigus nõuda hagejalt üksnes kutsehaigusega

tekitatud ravikulude hüvitamist ning need on hõlmatud igakuise hüvitisega või tuleb selgelt kindlaks

määrata.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hagi on esitanud vale isik, kostja nõue on üle antud AS-ile EVR Infra. Kuna tsiviilasjas nr 2-

2/142/2005 on jõustunud kohtuotsus, oleks maakohus pidanud jätma hagi menetlusse võtmata. Hagis

ei ole esitatud uusi asjaolusid, mis võimaldaks hagi menetleda. Asjas kohalduvad tsiviilkoodeks ja

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrus nr 172, mitte VÕS. Tõendatud ei ole hageja väide

lapsepõlvetraumade mõjust kostja tervisele. Hüvitis tuleb indekseerida. Hagi on aegunud.

3. Kostja esitas 26. aprillil 2012 Tartu Maakohtule hageja vastu vastuhagi, milles palus tsiviilasjas

nr 2-2/142/2005 Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2005. a otsusega väljamõistetud igakuist hüvitist

suurendada. Kostja loobus 20. jaanuari 2014. a kohtuistungil vastuhagist. Maakohus võttis loobumise

vastu ning lõpetas 24. jaanuari 2014. a määrusega vastuhagi menetluse.

4. Tartu Maakohus jättis 31. oktoobri 2014 otsusega rahuldamata hüvitise tasumise kohustuse

lõpetamise nõude ning rahuldas osaliselt nõude vähendada hüvitist ja vabastada hageja kostja

lisakulude hüvitamise kohustusest. Maakohus muutis alates hagi esitamisest tsiviilasjas nr 2-

2/142/2005 Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks välja mõistetud

hüvitise suurust, mõistis hagejalt alates 31. jaanuarist 2012 kostja kasuks välja igakuise kahjuhüvitise

483 eurot 81 senti ning retseptiravimite ostmiseks hüvitise 25 eurot kuus. Hagiga seotud

menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tervislik seisund võrreldes hüvitise määramise ajaga

muutunud sedavõrd, et oleks põhjendatud lõpetada hüvitise maksmine. Asjakohane ei ole hageja

väide, et kuna kostja on vanaduspensionär, siis ei peaks ta seetõttu enam töötama. Hageja on

kohustatud hüvitama kostjale kutsehaiguse tagajärjel sissetuleku vähenemise või ärajäämise tõttu

tekkinud kahju. Kostja kutsehaigus on tuvastatud ning sellest tulenevad terviserikked ei parane.

Kostjale tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise suurus erineb

oluliselt mootorsõidukijuhtide keskmisest töötasust. Kostja ei ole tõendanud, et tema sissetulek oli

üle keskmise töö suure efektiivsuse ja intensiivsuse või kostja kvalifikatsiooni, tööülesannete vms

tõttu. Kostjale jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitis ei täida enam kahju hüvitamise

eesmärki. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2005. a otsuses ei ole arvestatud asjaoluga, et hüvitise

indekseerimise tulemusena võib tekkida olukord, kus kannatanule sissetuleku vähenemise eest

makstav hüvitis on suurem kui terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal, kus töötas

ka kostja. Seega on hüvitis otseses vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga ning võimaldab kostjal

alusetult rikastuda.

Hagi esitamise ajal oli mootorsõidukijuhtide keskmiseks töötasuks 604 eurot 76 senti kuus. Kuna

kostja töövõimekaotus on 80%, ei saa hüvitis olla suurem kui 483 eurot 81 senti. Üldjuhul tuleb

hüvitist indekseerida, kuid kuna pooled ei ole seda taotlenud, ei saa kohus nõude piire ületades seda

teha. Indekseerimise tõttu ongi hageja makstav hüvitis kasvanud ebamõistlikult suureks ega ole kahju

hüvitamise eesmärgiga kooskõlas.

Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kostja vajab kutsehaiguse tõttu retseptiravimeid. Hageja peab

jätkama kostjale iga kuu retseptiravimite ostmiseks 25 euro suuruse hüvitise maksmist. Hageja nõue

ei ole aegunud, sest ta on kooskõlas TsMS § 459 lg-ga 2 palunud lõpetada hüvitise tasumine või

vähendada hüvitist alates hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, jätta tsiviilasjas nr 2-

2/142/2005 tehtud ringkonnakohtu 1. juuli 2005 otsuse muutmata, hagi läbi vaatamata ja menetluse

lõpetada ning jätta menetluskulud hageja kanda.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse,

millega jättis rahuldamata hageja nõude lõpetada hüvitise tasumise kohustus või vähendada hüvitise

suurust ning jättis läbi vaatamata hageja nõude vabastada ta kostja lisakulude hüvitamise kohustusest

või kohustada teda hüvitama üksnes eksperdi nimetatud lisakulud. Maakohtus kantud hagiga seotud

menetluskulud jäid hageja ja vastuhagiga seotud kulud kostja kanda. Apellatsiooniastme

menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib kohus VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 alusel muuta

perioodiliste maksete tasumise aega ja suurust, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on

maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud

maksete määramisel. Hageja tugines maksete suuruse muutmisel sellele, et jõustunud kohtuotsusega

välja mõistetud igakuise hüvitise korrutamisel tarbijahinnaindeksiga on hüvitis kasvanud

ebamõistliku suuruseni; olenemata kutsehaigusest ei töötaks kostja enam oma vanuse tõttu ja seega

on hüvitise maksmise alus ära langenud; kui kostja on võimeline töötama, tuleb hüvitist vähendada

kahju hüvitamise eesmärgiga vastavuses oleva määrani; hüvitise muutmisel tuleb lähtuda kahju

hüvitamise põhimõtetest, sest kahjuhüvitis ei tohi olla alusetu rikastumise allikas; kostjal on tervist

mõjutavaid lapsepõlvetraumasid.

Asjaolu, et tarbijahinnaindeksi tõttu on jõustunud kohtuotsusega kostjale välja mõistetud hüvitis

ebamõistlikult suurenenud, ei saa olla TsMS § 459 lg 1 alusel hüvitise suuruse muutmise aluseks.

Tarbijahinnaindeks ei ole asjaolu, mille alusel hüvitis hagejalt kostja kasuks välja mõisteti.

Ka kostja väidetavad lapsepõlvetraumad ei ole TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi asjaoluks, mis

annaks õiguse taotleda maksete suuruse muutmist. See asjaolu ei ole tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud vastuväiteid esitada.

Igakuise hüvitise muutmisel ei tule lähtuda kahju hüvitamise põhimõtetest. Kahjuhüvitise

perioodiliste maksete suurus on määratud kindlaks jõustunud kohtuotsusega. TsMS § 459 lg 1 p-

dest 1 ja 2 ei tulene õigust taotleda hüvitise vähendamist seetõttu, et hageja väitel on kahjuhüvitis

liiga suur ning seega alusetu rikastumise allikaks. Need väited võis hageja esitada tsiviilasjas nr 2-

2/142/2005.

Jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud perioodiliste maksete suuruse muutmise aluseks võib olla

TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt hageja väide, et olenemata kutsehaigusest ei töötaks kostja

enam vanuse tõttu ning isegi kui kostja oleks oma vanuse ja tervisliku seisundi poolest võimeline

töötama, oleks tema töövõime vanuse tõttu vähenenud ja seetõttu ka sissetulek väiksem.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja töövõimetus on osaliselt või täielikult põhjustatud tema vanusest.

Eksperdi kirjalik arvamus ja kohtuistungil suuliselt antud arvamus ei võimalda tuvastada, kui suures

osas ja kas üldse on kostja töövõimetus põhjustatud tema vanusest. Kohtuistungil eksperdi antud

vastused on vastuolulised, sest kuigi ta on leidnud, et vanuse tõttu on kostja kaotanud töövõimest 10–

20%, on ta kokkuvõttes märkinud, et kostja töövõimekaotus on valdavalt tingitud tööst ja

töötingimustest ning vanuse osa on minimaalne. Ka meditsiiniline ekspertiis ning kohtuistungil

ülekuulatud ekspertide ütlused ei tõenda hageja väidet, nagu oleks kostja töövõimetus põhjustatud

tema vanusest.

Maakohus, mõistes hagejalt kostja kasuks välja lisakulu 25 eurot kuus, ületas hagi piire, sest tegi

otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud (TsMS § 439).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada hüvitise tasumise

kohustuse lõpetamata jätmise või hüvitise suuruse vähendamise osas ning jätta selles osas jõusse

maakohtu otsus või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et igakuise hüvitise muutmisel ei saa

arvestada kahju hüvitamise põhimõtetega. VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 võimaldavad hüvitise

suurust muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete suuruse määramiseks

olulised ja mille ilmnemise võimalust ei arvestatud maksete määramisel. Kohtuotsuses väljamõistetud

hüvitise indeksiga korrigeerimise eesmärk oli hüvitada kostjale sissetuleku äralangemine ning

arvestada seejuures raha väärtuse muutust ajas. Kui korrigeerimise tulemusena kasvab hüvitis

märkimisväärselt kiiremini kui kostja endise töö eest praegu makstav töötasu, siis tuleb hüvitise

suurust muuta, muidu ei oleks hüvitis enam vastavuses kahju hüvitamise eesmärgiga, abivajaduse ja

võimalustega. See on uus asjaolu, mis annab aluse hüvitist muuta. Kuna kostja saab alates 2009. a-st

vanaduspensioni ja talle jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud hüvitis indekseeritakse, saab ta

sama tööd tegevate töötajate töötasu ning tema tervist ja vanust arvestades ebamõistlikult suurt

hüvitist. Igakuise hüvitise õige suurus on 407 eurot 20 senti.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et hageja ei tõendanud, et kostja töövõimetus on osaliselt või

täielikult põhjustatud tema vanusest. Eksperdi arvamuse järgi on kostja töövõime kaotusest 10–20%

põhjustatud vanusest.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda,

ning asi saata tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. TsMS § 688 lg 1 alusel kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Hageja on esitanud kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale

osas, millega jäeti rahuldamata tema hagi kostjale hüvitise maksmise kohustuse lõpetamiseks või

hüvitise suuruse vähendamiseks. Hageja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti

läbi vaatamata tema hagi vabastada ta kostja lisakulude hüvitamise kohustusest või kohustada teda

hüvitama lisakulud eksperdi nimetatud kulude ulatuses. Nimetatud lisakulude osas on

ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohtu otsust ei ole

vaidlustatud ja see on jõustunud ka osas, millega kostja vastuhagiga seotud menetluskulud jäid kostja

kanda.

12. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtu otsus on menetluslike järelduste

osas vastuoluline. Maakohus jättis rahuldamata hagi osas, milles hageja taotles enda vabastamist

kostjale igakuise hüvitise maksmise kohustusest. Seega tegi maakohus selles osas otsuse kostja

kasuks. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna menetluslikel kaalutlustel, leides, et hagi oleks

tulnud jätta läbi vaatamata või hagi menetlemine lõpetada, sest vaidlus hüvitise üle on juba varasemas

menetluses lahendatud ning esitatud hagile ei oleks tulnud anda ka õiguskaitset. Ringkonnakohus

selles osas apellandi seisukohaga ei nõustunud, kuid rahuldas sellele vaatamata apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täielikult, sh osas, millega maakohus jättis hagi igakuise

hüvitise maksmise kohustuse lõpetamiseks rahuldamata. Samas jõudis ringkonnakohus kirjeldatud

nõude osas maakohtuga samale lõppjäreldusele, jättes oma otsusega selle nõude samuti rahuldamata.

Nii oleks ringkonnakohtul tulnud TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta kohtuotsuse põhjendusi, kui pidas

seda vajalikuks, jättes resolutsiooni muutmata, mitte tühistada maakohtu otsust selles osas ja teha uut

otsust TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel, nagu ringkonnakohus tegi. See tõi kaasa menetluslikult ebaselge

olukorra ja võimaldas hagejal vaidlustada ringkonnakohtu otsuse kogu hagi rahuldamata jätmise osas,

vaatamata sellele, et maakohtu otsust ei olnud hageja apellatsiooni korras vaidlustanud. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul siiski arvestada maakohtu otsuse apellatsioonimenetluses

vaidlustamise sisulist ulatust, sealhulgas seda, et hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei

esitanud.

13. Hagejalt on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 kostja kasuks välja mõistetud

igakuine kahjuhüvitis, mis on käsitatav perioodilise maksena VÕS § 136 lg 2 tähenduses. Hageja

palus hagis lõpetada tema kohustus selle otsuse alusel kostjale hüvitist maksta või vähendada hüvitise

suurust. Hageja leiab mh, et kuna kostjale väljamõistetud hüvitis tuleb jõustunud kohtuotsuse

kohaselt indekseerida tarbijahinnaindeksiga, peab kostja maksma hagejale ebamõistlikult suurt

hüvitist. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et jõustunud kohtuotsusega võlgnikult väljamõistetud

perioodiliste maksete suurust võib kohus muuta VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 alusel.

Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et hüvitise ebamõistlik suurenemine

tarbijahinnaindeksiga indekseerimise tõttu ei saa olla hüvitise suuruse muutmise aluseks TsMS § 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ning et nendest sätetest ei tulene õigust taotleda hüvitise vähendamist põhjusel,

et kahjuhüvitis on liiga suur ja seega kostja alusetu rikastumise allikaks.

14. VÕS § 136 lg 4 teine lause võimaldab kohtul juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette

maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Perioodiliste maksete

indekseerimiseks kasutatakse indeksit, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku

võimalikku muutumist ajas. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib kohus tulevikus tekkiva

kahju prognoosimiseks kasutada nt tarbijahinnaindeksit, kuid indeksina on kolleegium tunnustanud nt

ka üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute

keskmise brutopalga muutust kajastavat indeksit (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11). Perioodiliste maksete indekseerimine VÕS § 136 lg 4 teise lause

alusel juba maksete väljamõistmisel ei välista maksete suuruse muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese

lause ja TsMS § 459 lg 1 alusel pärast maksete väljamõistmist, sh indeksi sisu või suuruse muutumise

tõttu, kui kohtuotsusega perioodiliste maksetena väljamõistetud hüvitis osutub VÕS § 127 lg-tes 1

ja 5 sätestatut arvestades liiga suureks.

Kui võlgnikku on kohtulahendiga kohustatud maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136

lg 4 esimese lause alusel maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast

otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning

mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. TsMS § 459 lg 1 kohaselt

on poolel õigus nõuda perioodiliselt väljamõistetud maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui

oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude

rahuldamise otsus, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Kolleegium selgitab, et sarnaselt VÕS § 136 lg 4 teise lause alusel perioodiliste maksete

väljamõistmisele tuleb ka sama lõike esimese lause alusel perioodiliste maksete suuruse muutmisel

arvestada mh kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks

asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui

kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selleks tuleb VÕS § 127 lg 5

kohaselt arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tagajärjel. Perioodiliste maksete indekseerimise eesmärgiks on kohandada tulevikus makstava

hüvitise suurust muutuvatele oludele. Tegemist on prognoosiga, mis ei pruugi aja möödudes algsele

eesmärgile vastata.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kui jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud perioodilised

maksed ei peegelda nende indekseerimiseks kasutatava indeksi muutumise tõttu kahjustatud isiku

kaotatud sissetuleku vastavust muutunud oludele, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja

TsMS § 459 lg 1 koostoimes muuta perioodiliste maksete suurust. Kolleegium rõhutab, et maksete

suuruse muutmisel ei muudeta jõustunud kohtuotsust ega selle alusel enne hagi esitamist makstud

hüvitist, vaid edaspidi tasutava hüvitise suurust selliselt, et see vastaks kohtuotsuse tegemisel arvesse

võetud kahju hüvitamise põhimõtetele. Hüvitise suuruse muutmisel tuleb kahju hüvitamise eesmärki

silmas pidades arvestada, et indekseerimise tulemusena ei tekiks olukorda, kus kostjale makstav

hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu.

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, kas on

alust hageja hüvitise maksmise kohustus lõpetada või hüvitise suurust vähendada. Kohustuse

lõpetamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, et hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega

see nõue jäeti rahuldamata. Hüvitise vähendamise nõude lahendamisel tuleb ringkonnakohtul eespool

tooduga arvestades hinnata uuesti kõiki poolte esitatud väiteid ja tõendeid, sh nii neid, mis

puudutavad kostja kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist maksete indekseerimiseks kasutatava

indeksi muutumise tõttu, kui ka neid, mis käivad selle kohta, nagu oleks kostja töövõimetus osaliselt

või täielikult põhjustatud tema vanusest.

16. Hagiga seotud menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu

otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja esindaja advokaadibüroo pangakontole.

Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu