3-2-1-126-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-126-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Hilsa Mosolaineni (Mosolainen) hagi Osaühingu Mulgi

Maaehitus vastu 22 707 euro 84 sendi suuruse

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-54715

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Mulgi Maaehitus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

28 765 eurot 73 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Hilsa Mosolainen, esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Kostja Osaühing Mulgi Maaehitus, esindaja vandeadvokaat

Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-54715 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingule Sikuti Advokaadibüroo.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hilsa Mosolainen (hageja) esitas 10. novembril 2011 hagi Osaühingu Mulgi Maaehitus (kostja)

vastu ja palus hagis ning selle täpsustustes mõista kostjalt välja 22 707 euro 84 sendi suuruse

kahjuhüvitise, perioodi 18. novembrist 2011 kuni 16. oktoobrini 2014 eest viivise 5121 eurot 47 senti

ja alates 17. oktoobrist 2014 kuni kohustuse täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. augustil 2009 töövõtulepingu, mille järgi kostja kohustus

töövõtjana tegema Pärsti mõisa vesiveski katuse remonditöid ja töö hagejale kui tellijale 31. oktoobril

2009 üle andma. Tööde lõppjärgus ilmnesid olulised puudused. Tööde kvaliteeti hinnanud

ehitusspetsialistid leidsid, et katuse seisukord on halb ja puudused tuleb kõrvaldada. Hageja andis

26. oktoobril 2011 kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuid kostja ei kõrvaldanud

puudusi. Hinnapakkumise järgi läheb puuduste kõrvaldamine maksma 22 707 eurot 84 senti, seega

peab kostja hagejale selle summa hüvitama. Lisaks peab kostja tasuma viivist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata. Hagi on esitatud

vale kostja vastu, sest töid tegi osaühing Aamoks. Kui kohus peaks leidma, et hagi on esitatud õige

kostja vastu, siis pole kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. Kostja ei ole lepingut rikkunud.

Tööd on kokkulepitud ulatuses tehtud ja hageja on need 28. oktoobril 2009 pretensioonideta vastu

võtnud. Puudused, mida hageja kostjale ette heidab, ei ole suured ja osa neist on põhjustatud sellest,

et katus on lõpuni ehitamata. Töövõtulepingu järgi tuli aga vahetada vaid osa katusest (200 m²) ja

kostja ei saa vastutada selle kahju eest, mis tekkis katuse ühe osa remontimata jätmise tagajärjel.

Hagejale ei saanud tekkida nii suurt kahju, sest alternatiivsete hinnapakkumiste järgi kuluks katuse

kordategemisele kõige rohkem 2580 eurot. Hageja nõue on ebamõistlikult suur ja ebaõiglane, sest

töövõtulepingu järgi tuli töid teha 4793 euro 37 sendi eest, kuid hageja nõuab koos viivisega kümme

korda suuremat summat. Viivisenõue on arusaamatu, viivis on valesti arvutatud ja ebamõistlikult

suur.

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi 11. novembri 2014. a otsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 8500 euro suuruse kahjuhüvitise. 14 207 euro 84 sendi suuruse kahjunõude ja

viivisenõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades poolte

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmis kostja hagejaga töövõtulepingu, millele kirjutas alla

kostja juhatuse liige. Töövõtja kohustus tegema hinnapakkumises näidatud tööd tellija soetatud

materjalidega. On tõendatud, et kostja andis lepinguobjekti 28. oktoobril 2009 hagejale üle. Kostja on

oma tegudega möönnud, et töö oli puudustega ja ta on käinud katust parandamas ka menetluse kestel.

Seega on tõendatud, et kostja andis hagejale 28. oktoobril 2009 üle lepingutingimustele mittevastava

töö VÕS § 641 mõttes. Kuigi materjali hankis hageja, oli kostjal ehitusettevõtjana kõrgendatud

hoolsuskohustus teavitada hagejat materjali võimalikest puudustest õigel ajal. Kostja ei ole seda

teinud ja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda VÕS § 641 lg-le 3.

Kostja tegevuse tõttu on hagejal tekkinud kahju - ta peab tegema kulutusi puudusega töö

parandamiseks. Selline kahju oli kostjale VÕS § 127 lg 3 järgi ettenähtav, põhjuslikus seoses kostja

ehitustegevusega ja kaetud hageja töövõtulepingust tuleneva huviga saada vesiveskile 200 m²

korralikku katust (VÕS § 127 lg 2). Arvestada tuleb aga ka seda, et kogu materjali tarnis töövõtjale

tellija ja sisuliselt tasus hageja kostjale üksnes katusepanemise teenuse eest ning eelprojekti

muinsuskaitseliste tööde tegemiseks ei olnud. Seega ei ole tulenevalt VÕS § 139 lg-st 1 ega § 140 lg-

st 1 õiglane panna kogu tekkinud kahju hüvitamise kohustust üksnes kostjale ja nõue tuleb rahuldada

osaliselt ning mõista kostjalt välja 8500 euro suurune kahjuhüvitis. Hüvitise määramisel tuleb

arvestada summat, mille hageja tasus kostjale puudustega töö eest, hageja tarnitud ja tõendatud

materjalikulu ning osaliselt katuse ümbertegemise kulusid. Kuna kostja on teinud ettepanekuid

lahendada vaidlus kompromissiga ja kõrvaldanud ka osa puudustest, siis ei ole hea usu põhimõttest

lähtuvalt põhjendatud rahuldada hageja viivisenõuet.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista

kostjalt lisaks välja 14 207 euro 84 sendi suuruse kahjuhüvitise, perioodi 18. novembrist 2011 kuni

16. oktoobrini 2014 eest viivise 5121 eurot 47 senti ja alates 17. oktoobrist 2014 kuni nõude

rahuldamiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta täies

ulatuses kostja kanda.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud hageja

kanda.

6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata, ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi täielikult

ehk 22 707 euro 84 sendi suuruse põhinõude ulatuses. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja

kasuks välja 18. novembrist 2011 kuni 20. aprillini 2015 viivise 6057 eurot 89 senti ja alates

21. aprillist 2015 kuni otsuse täitmiseni viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldas hageja

apellatsioonkaebuse ja jättis kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1

ja § 140 lg-t 1. Samuti ei andnud maakohus pooltele võimalust avaldada arvamust asjaolude kohta,

mille alusel kahjuhüvitist vähendati.

Praegusel juhul ei tekkinud hagejal kahju temast endast tulenevatel asjaoludel. Asja materjalidest ei

nähtu, et puudused oleksid tingitud hageja tarnitud materjalist või sellest, et muinsuskaitseliste tööde

tegemiseks ei olnud eelprojekti. Seega ei ole alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.

Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. See, et kostjale

tasuti lepingu järgi üksnes tehtud töö eest ja materjali muretses hageja, ei anna alust kahjuhüvitise

vähendamiseks. Seega ei ole alust kahjuhüvitist vähendada ka VÕS § 140 lg 1 alusel.

On tõendatud, et kostja andis hagejale üle lepingutingimustele mittevastava töö. Vastutust välistavaid

asjaolusid ei ole asjas tuvastatud. Hinnapakkumine on üldsõnaline ning jääb arusaamatuks, milliseid

töid ja millises mahus tuli teha. Arvestades kostja professionaalsust, pidi ta lepingu sõlmimisel aru

saama, et tööde tegelik maht võib algselt planeeritust olla suurem, mistõttu hinnapakkumises oleks

pidanud töö mahu määrama konkreetsemalt. Kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda puuduste

kõrvaldamise kuludest, samuti tuleb arvestada kahju, mis puuduse tõttu tekkis muudele, puuduseta

töö osadele. On tõendatud, et puuduste kõrvaldamiseks vajalik kulu on muu hulgas 200 m2

katusekivide demontaažile kuluv summa. Kahju suuruse kindlakstegemisel ei saa lähtuda OÜ Silindia

ja Matsi Katus OÜ hinnapakkumistest, sest neist ei selgu, millise hinnaga kõrvaldatakse iga

konkreetne puudus.

Kalkulatsiooni järgi on kostja tekitanud hagejale kahju 23 261 eurot 93 senti (sh lisakulud

käibemaksuga 3765 eurot 97 senti + 19 495 eurot 96 senti). Kuna hageja nõuab kostjalt

kahjuhüvitisena 22 707 eurot 84 senti, siis tuleb see summa ka välja mõista.

Maakohus jättis viivisenõude VÕS §-le 6 tuginedes alusetult rahuldamata. Viivisenõuet ei saa jätta

rahuldamata põhjusel, et kostja on teinud menetluse kestel ettepaneku lahendada asi kompromissiga.

Samuti ei sõltu viivise väljamõistmine sellest, kas kostja on või ei ole osaliselt puudusi kõrvaldanud.

Nimetatud asjaolust saaks sõltuda kahjuhüvitise suurus. Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras

20. aprilli 2015. a seisuga 6057 eurot 89 senti ja ka see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 140

lg 1 ja tegi kostja suhtes äärmiselt ebaõiglase otsuse. Vastupidi ringkonnakohtu väidetele on kostja

toonud esile asjaolud, millest nähtub, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt

ebaõiglane. Kostja tugines menetluses sellele, et nõue on ebamõistlikult suur. VÕS § 127 lg 1 järgi on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel on aga tekkinud olukord, kus hageja teenib kostja arvel

alusetult tulu. Ekslik on ka ringkonnakohtu järeldus, et maakohus jättis viivisenõude alusetult

rahuldamata.

Ringkonnakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jättis põhjendamatult arvestamata kostja esitatud

tõendid. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu tööde üleandmise aktile, mille pooled on

allkirjastanud ilma pretensioonideta ja mis annab ülevaate poolte vahel kokkulepitud töömahtudest.

Seega on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 669 lg 1 p-s 5

sätestatud otsuse põhjendamise kohustust.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tuvastatud asjaoludele ebaõige hinnangu andmise tõttu.

Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatada.

11. Kassatsiooniastmes on vaidluse all 14 207 euro 84 sendi suurune osa hageja nõutavast

kahjuhüvitisest, samuti viivisenõue. Kumbki menetlusosaline ei esitanud apellatsioonkaebust selle

osa peale maakohtu otsusest, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8500 euro

suuruse kahjuhüvitise, seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel

jõustunud.

12. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist selle tõttu, et kostja pidi töövõtulepingu järgi remontima osa

hagejale kuuluva vesiveski katusest, kuid tehtud töö osutus ebakvaliteetseks, mistõttu tuleb teha

kulutusi selle ümbertegemiseks.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8500 euro suuruse

kahjuhüvitise. Maakohus põhjendas hagi osalist rahuldamist sellega, et ebaõiglane on panna kostjale

kogu tekkinud kahju hüvitamise kohustust. Hüvitise suuruse määramisel arvestas maakohus töö

eelarvet, hageja tarnitud ja tõendatud materjalikulu ning osaliselt katuse ümbertegemise kulusid.

Maakohus leidis, et kahjuhüvitist tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus seevastu leidis, et asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mille põhjal võiks

kahjuhüvitist kas VÕS § 139 või § 140 alusel vähendada.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja menetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, millest

järelduks, et kohaldada tuleks VÕS § 139 lg-t 1. Viidatud säte võimaldab vähendada kahjuhüvitist

olukorras, kus kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille

eest kahjustatud isik vastutab, ja ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.

Sama paragrahvi teise lõike järgi kohaldatakse eelnevat ka siis, kui kahjustatud isik jättis kahju

tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise

ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud

isikult võis seda mõistlikult oodata. Eelnimetatud asjaolusid ei ole asjas tuvastatud. Isegi kui kostja

tegi töid hageja materjalidega, ei ole see aluseks kahjuhüvitise vähendamisele, kuna ei ole tuvastatud,

et just hageja tarnitud materjal põhjustas ehituses puudusi. Samamoodi ei ole tuvastatud, et

muinsuskaitseliste tööde eelprojekti puudumine oleks põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga.

13. Samas on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et asjas ei ole esile toodud ega tuvastatud asjaolusid,

millest tulenevalt tuleks kohaldada VÕS § 140 lg-t 1. VÕS § 140 lg 1 võimaldab kohtul kahjuhüvitist

vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane

või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige

vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse

olemasolu. Kolleegiumi arvates on olukorras, kus tööde kokkulepitud eelarve on väike ja selle eest ei

tellita kogu vajalikku tööd, äärmiselt ebaõiglane panna kostjale kohustust tasuda kahjuhüvitist, mis

ületab peaaegu viis korda esialgu tasumisele kuulunud summat ja võib viia olukorrani, kus hageja

saab kahjuhüvitisena sama palju raha, kui võinuks kuluda kogu katuse remondiks.

14. Viivisenõude jättis maakohus rahuldamata, kuna leidis, et selle rahuldamine oleks vastuolus hea

usu põhimõttega. Ringkonnakohus mõistis kostjalt viivise välja.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna kostja on pakkunud hagejale kompromissi ja

parandanud vabatahtlikult osa puudustest, võiks see asjaolu anda aluse kohaldada VÕS § 6 lg-t 2 ja

lugeda viivisenõude hea usu põhimõtte vastaseks. Selles osas on õige ringkonnakohtu seisukoht, et

asjaolud, millest tulenevalt maakohus jättis viivise välja mõistmata, võivad anda aluse kahjuhüvitise

vähendamiseks.

15. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tulenevalt asjas tuvastatud

asjaoludest hinnata VÕS § 140 lg 1 kohaldatavust, arvestades nii tööde eelarve ja nõutava

kahjuhüvitise äärmist ebaproportsionaalsust kui ka seda, et kostja on pakkunud kompromissi ja osa

puudustest ka parandanud. Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada hageja viivisenõue,

hinnates mh seda, kas on alust viivist vähendada (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

16. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja

valikuliselt, märgib kolleegium, et ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, millest ta kahjuhüvitise

kindlaksmääramisel lähtus ja miks ta arvestas just nende tõenditega. Menetlusnorme ei ole seejuures

rikutud. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

17. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik