3-2-1-130-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-130-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ Vesta Foras hagi Lindwood OÜ vastu 11 036 euro

64 sendi suuruse kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-41296

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Vesta Foras kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9475 eurot 86 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Vesta Foras (registrikood 11745016), esindaja

vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja Lindwood OÜ (registrikood 11646076), esindaja

vandeadvokaat Indrek Sirk

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-41296. Jätta

jõusse Harju Maakohtu 21. augusti 2014. a otsuse resolutsioon samas tsiviilasjas, arvestades

Riigikohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Lindwood OÜ kanda.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada OÜ-le Vesta Foras kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Vesta Foras (hageja) esitas 5. septembril 2013 Harju Maakohtule hagi Lindwood OÜ (kostja)

vastu. Hagis ja selle täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista 11 036 euro 64 sendi suuruse

kahjuhüvitise ja viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21. juunil 2013 töövõtulepingu hagejale kuuluva 22,99 m3

saematerjali kuivatamiseks kostjale kuuluvas kuivatis. Saematerjal oli ostetud OÜ-lt Artra.

Kuivatatud saematerjali kostja hagejale tagasi ei andnud, kuna oli selle väljastanud kolmandale

äriühingule Timberhat OÜ-le. Hageja oleks saanud saematerjali võõrandada hinnaga 400 eurot/m3,

millele lisandub käibemaks. Seega on hagejale tekkinud kahju 11 036 eurot 64 senti. Ebaõiged on

kostja väited, et hageja oli saematerjali müünud Timberhat OÜ-le, sest seda tehingut ei viidud lõpuni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Hageja ei ole kostjale saematerjali üle

andnud ega kostjaga saematerjali kuivatamiseks töövõtulepingut sõlminud, kuna vaidlusaluse

saematerjali toimetas kostja kuivatisse kolmas isik Timberhat OÜ, kellega sõlmiti ka leping

saematerjali kuivatamise kohta ning kellele kostja kuivatatud saematerjali ka väljastas. Hageja

27. juuni 2013. a arvest nähtuvalt oli ta võõrandanud vaidlusaluse saematerjali Timberhat OÜ-le.

Kostja vaidleb vastu ka kahju suurusele, kuna enne kohtusse pöördumist esitas hageja pretensiooni

8507 euro 70 sendi saamiseks.

3. Harju Maakohus rahuldas 21. augusti 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 8231 eurot 49 senti ning kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

544 eurot 69 senti. Lisaks mõistis maakohus kostjalt välja viivise põhinõude tasumiseni. Hageja

menetluskulud jättis kohus 78/100 osas kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda.

Pooled ei vaidle selle üle, et 2013 juunis toimetati OÜ Artra 21. juuni 2013. a saatelehe alusel

22,99 m3 saematerjali kostja kuivatisse, kus see kuivatati, ning kuivatatud saematerjal väljastati

16. juuli 2013. a saatelehe alusel Timberhat OÜ-le. Kirjalike tõendite alusel luges maakohus

tõendatuks, et saematerjali ostis OÜ-lt Artra hageja, kuid kas enne kostjalt saematerjali

kuivatusteenuse tellimist võõrandas hageja saematerjali Timberhat OÜ-le, jääb ebaselgeks. Asjas

tunnistajana ülekuulatud Konstantin Mišin ja Viljar Merisalu, kes tegutsesid vastavalt hageja ja

Timberhat OÜ esindajatena, on andnud saematerjali ostu-müügitehingu kohta erinevaid ütlusi.

K. Mišin seletas, et leppis Viljari nimelise mehega saematerjali müügis Timberhat OÜ-le kokku alles

siis, kui hageja oli saematerjali juba toimetanud kostja kuivati juurde, ning suuline müügileping oli

sõlmitud tingimusega, et kui Timberhat OÜ arvet tähtajaks ei tasu, jääb saematerjal müüjale. Viljar

Merisalu ütluste kohaselt leppis ta Timberhat OÜ nimel Konstantin Mišiniga juba enne saematerjali

kostja juurde viimist kokku, et viimane müüb oma isikliku võla katteks Viljar Merisalule hageja

nimel saematerjali Timberhat OÜ-le, viimane tasub saematerjali eest arve ja saadud rahaga saab

Konstantin Mišin tasuda oma võla Viljar Merisalule. Maakohus leidis, et olenemata sellest, millistel

tingimustel väidetav ostu-müügileping sõlmiti, on asja lahendamise seisukohalt määrav, kes andis

saematerjali kuivatamiseks kostjale üle ning tellis selle kuivatamise kostjalt, kuna sellest sõltub,

kellele pidi kostja kui töövõtja kuivatatud saematerjali üle andma (võlaõigusseaduse (VÕS) § 636

lg 1).

Tunnistajate ütluste alusel ei leidnud kinnitust kostja väide, et saematerjali andis kostjale üle

Timberhat OÜ. Tunnistaja Sergei Djomin seletas, et tema toimetas veofirma Vistalink OÜ autojuhina

saematerjali Ahtmest Arukülla kostja territooriumile, kusjuures juhatas teda kostja juurde hageja

esindaja Konstantin, kes andis ka tellija esindajana kauba kohaletoimetamise kohta saatelehele

allkirja. Kohus võttis arvesse Timberhat OÜ seadusliku esindaja Rauno Induse ütlusi, mille kohaselt

ei olnud ta teadlik Viljar Merisalu poolt juunis 2013 Timberhat OÜ nimel tehtud tehingutest

(saematerjali ost hagejalt, kuivatusteenuse tellimine kostjalt). Ka Viljar Merisalu ütlustest nähtuvalt

toimetas saematerjali kostja juurde hageja. Kostja seaduslik esindaja Tõnu Pärl on kinnitanud, et

Konstantin Mišin tellis vaidlusaluse saematerjali kuivatamise. Kostja on esitanud 3. juulil 2013

hagejale arve kuivatusteenuse eest tasumise kohta.

Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et vaidlusaluse saematerjali kuivatusteenuse kohta

sõlmis lepingu hageja ja seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud kuivatusteenuse lepingut, jättes töö

hagejale kui tellijale üle andmata (VÕS § 636 lg 1). Seega on hagejal VÕS § 115 lg 1 alusel õigus

nõuda kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus leidis, et kuivatatud

kvaliteetse saematerjali harilikuks väärtuseks võib olla 400 eurot/m3, mis on kooskõlas ka hageja

esitatud Runforest OÜ ostupakkumisega. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata hageja säästetud

kuivatusteenuse tasu 965 eurot 71 senti, mida ta ei ole kostjale tasunud. Samuti ei ole hagejal õigust

suurendada kahjuhüvitist saematerjali arvestusliku käibemaksu (1839 euro 44 sendi) võrra, kuna

selles summas ei ole hagejal kahju tekkinud. Maakohus leidis, et kahjuhüvitise suuruseks on

8231 eurot 49 senti.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles hagi rahuldati, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või

saata kohtuasi selles osas uuele arutamisele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata.

Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu käsitlusega selle kohta, et asja lahendamisel ei ole tähtsust

sellel, kes oli saematerjali omanik. Hagis nõuab hageja saematerjali väärtuse hüvitamist ning kasumi

hüvitamist, mida ta oleks saanud saematerjali võõrandamisest. VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja

hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta

hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.

Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et asja taastamiseks või uue samaväärse asja

soetamiseks vajalike kulutuste hüvitamise nõue kuulub üldreeglina üksnes asja omanikule (P. Varul jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 465). Seega tuleb kindlaks teha, kes

oli saematerjali omanik.

Tunnistaja Konstantin Mišini ütluste kohaselt tegutses tema tehingus hageja esindajana. Sel ajal kui

saematerjali kostja juures maha laaditi, tuli tema juurde Timberhat OÜ-d esindanud Viljar Merisalu,

kes soovis saematerjali ära osta. Sõlmiti tingimuslik kokkulepe – hageja müüb materjali juhul, kui

Timberhat OÜ selle eest tasub. Tunnistaja Viljar Merisalu ütluste kohaselt leppis tema Konstantin

Mišiniga saematerjali ostmises kokku juba varem ning hageja pidi kokkuleppe kohaselt tarnima

saematerjali kuivatamiseks kostja juurde.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Konstantin Mišini ütlused lepingu sõlmimise kohta veenvad.

Tunnistaja Elmer Taimi, kes on kostja töötaja, ütluste kohaselt saabus saematerjal kostja

territooriumile 21. juunil 2013. Mõni päev varem helistas temale Viljar Merisalu, kes ütles, et tellis

hagejalt saematerjali, ja soovis, et kostja selle kuivataks. Seega haakuvad Elmer Taimi ütlused Viljar

Merisalu ütlustega. Ka hageja lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja selgitas eelistungil, et

Timberhat OÜ tellis suulise lepingu alusel hagejalt saematerjali, mille hageja ostis OÜ-lt Artra. Kuna

Timberhat OÜ saematerjali eest ei tasunud, ütles Konstantin Mišin müügilepingu üles. Kuigi

lepingulise esindaja väide ei ole tõend, saab ringkonnakohtu hinnangul lepingulise esindaja selgitust

kasutada esitatud tõendite usaldusväärsuse osas järelduste tegemisel. Ringkonnakohus luges

tunnistajate Viljar Merisalu ning Elmer Taimi ütlustega tõendatuks, et müügileping sõlmiti enne

saematerjali kostja territooriumile toomist. Kuna tunnistaja Konstantin Mišini ütlused on vastuolus

nii teiste tõendite kui ka Inna Bodagovskaja selgitusega, siis ei lugenud ringkonnakohus tõendatuks

väidet, et tegemist oli tingimusliku (s.o omandireservatsiooniga) müügilepinguga.

Kuigi Timberhat OÜ seadusliku esindaja Rauno Induse vande all antud seletuse kohaselt ei teadnud

tema sellest tehingust, nähtub tema ütlustest, et ta talus seda, et Viljar Merisalu tegutseb

Timberhat OÜ nimel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 sätestab, et kui esindajana

tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana

tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik

tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on

volituse andnud. Talumist kinnitab ka see, et Timberhat OÜ on tasunud kostjale kuivatusteenuse eest.

Eeltoodust tulenevalt võib asuda seisukohale, et Viljar Merisalul oli esindusõigus müügilepingu

sõlmimiseks.

AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja

valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 33 lg 2

järgi on isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab

talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Tunnistajate Viljar

Merisalu ja Elmer Taimi ütlustega on tõendatud, et saematerjal toodi kostja juurde kuivatamiseks

Timberhat OÜ korraldusel. Seega on ka saematerjali valdus Timberhat OÜ-le üleläinud. Valduse

üleandmises ja vastuvõtmises väljendub ka tahe sõlmida asjaõiguskokkulepe.

Tõendamata on hageja väited müügilepingust taganemise kohta. Aga ka juhul, kui hageja oleks

taganenud müügilepingust, ei tähenda see, et Timberhat OÜ oleks automaatselt kaotanud saematerjali

omandiõiguse. TsÜS § 6 lg 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse

üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise

korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Käesoleval juhul ei

ole omandit Timberhat OÜ-lt hagejale tagasi kantud.

Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et saematerjali omanik oli Timberhat OÜ. Asja väärtuse

hüvitamist saab nõuda üksnes omanik. Samuti saab asja omanik nõuda kasumi hüvitamist, mida oleks

võinud saada asja võõrandamisest. Hageja ei olnud saematerjali omanik. Sellest tulenevalt ei ole asja

lahendamisel tähtsust, kes sõlmis kostjaga töövõtulepingu saematerjali kuivatamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

maakohtu otsus. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on teinud üllatusliku otsuse, kui leidis, et asja lahendamise

seisukohalt ei olegi üldse tähtsust sellel, kes on kostjaga kuivatusteenuse lepingu sõlminud ja kes

andis saematerjali kostjale üle, vaid tähtsust on vaid sellel, kes on saematerjali omanik. Samuti on

pooltele üllatuslik ringkonnakohtu seisukoht, et kahju hüvitamist saab üldreeglina nõuda vaid asja

omanik, ka seda seisukohta ei ole pooltega arutatud ning pooltel ei ole olnud võimalust selle kohta

oma arvamust avaldada.

Ringkonnakohus on põhjendamatult eelistanud ühe tunnistaja ütlusi, jättes teiste tunnistajate ütlused

põhjendamatult kõrvale ning jättes ühtlasi arvestamata n-ö usaldusväärseks loetud tunnistajate

ütlustes sisalduvad olulised vastuolud.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud kostja omaksvõttu. Nimelt võttis kostja seaduslik esindaja

kohtuistungil omaks, et saematerjali toimetas kostja territooriumile hageja esindaja Konstantin Mišin,

kes tellis hageja nimel kostjalt ka saematerjali kuivatusteenuse. Samuti võttis kostja seaduslik

esindaja omaks, et saematerjali kostja territooriumile toimetamise hetkel ei teadnud kostja, et

Timberhat OÜ tahab saada selle materjali omanikuks.

Ringkonnakohtu seisukoht Timberhat OÜ omandiõiguse kohta ei põhine materiaalõigusel.

Ringkonnakohus on saematerjali omaniku selgitamisel jätnud ekslikult tähelepanuta selle, kes on

saematerjali kostjale üle andnud ja kostjalt kuivatusteenuse tellinud, sest just sellele isikule on kostja

kohustatud VÕS § 636 lg 1 kohaselt saematerjali üle andma. AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand

tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku

leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kuna saematerjali toimetas kostjale hageja ja

kuivatusteenuse tellis hageja, siis ei saanud Timberhat OÜ-le tekkida saematerjali omandiõigust, sest

omanik ei andnud saematerjali üle Timberhat OÜ-le ega ka kostjale Timberhat OÜ-le üleandmiseks.

Kostjal oli VÕS § 636 lg 1 järgi kohustus saematerjal tagastada tellijale, s.o hagejale. Seetõttu on

väär ringkonnakohtu seisukoht, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid asja omanik. See, et kostja andis

saematerjali üle kolmandale isikule, on põhjustanud olukorra, kus hageja on saematerjali kaotanud

ega ole selle eest saanud ka hüvitist. Ka VÕS § 132 lg-st 1 ei tulene, et asja soetamiseks vajalike

kulutuste hüvitamist saaks nõuda vaid asja omanik.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja on rajanud oma nõude väitele, et kostja

väidetava lepingurikkumise tõttu kaotas ta asja omandi ning seetõttu ka asja võõrandamisest loodetud

kasu teenimise võimaluse. Selline kahju saab tekkida vaid omanikul, võõrandamisest loodetud kasu

teenimise võimalus ei saa tekkida isikul, kes esitab töövõtuks tellimuse. Omandi kaotusest tuleneva

otsese varalise kahju hüvitamist ja saamata jäänud tulu saab nõuda üksnes omanik ning juhul, kui

hageja ei ole omandit tõendanud, pole muudel asjaoludel tähtsust. Kostja rõhutab, et hageja ei ole

tõendanud seda, et tema oleks sõlminud lepingu kostjaga, ega ka seda, et tema oleks olnud

vaidlusaluse saematerjali omanik. Ilma omandita ei oleks hagejal tekkinud õiguslikku alust ega

võimalust saematerjali võõrandada ning sellest kasu saada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab

TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse resolutsiooni, arvestades Riigikohtu otsuse

põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Hageja esitas hagi kostja vastu saematerjali kuivatamiseks sõlmitud töövõtulepingu

mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju hüvitamise ja viivise nõudes. Pooled ei vaidle selle üle,

et 2013. aasta juunis toimetati kostjale kuuluva puidukuivati territooriumile OÜ Artra 21. juuni

2013. a saatelehe alusel 22,99 m3 saematerjali, et see saematerjal kostja puidukuivatis ära kuivatati

ning et kuivatatud saematerjal väljastati 16. juuli 2013. a saatelehe alusel Timberhat OÜ-le.

Maakohus asus seisukohale, et asja lahendamise seisukohalt on määrav, kes andis saematerjali

kuivatamiseks kostjale üle ja kas materjali üleandja tellis saematerjali kuivatamise kostjalt.

Ringkonnakohus seevastu jättis hagi rahuldamata leides, et oluline on asjas kindlaks teha, kes oli

saematerjali omanik, sest vaid asja omanik saab nõuda nii asja väärtuse hüvitamist kui ka kasumi

hüvitamist, mida oleks võinud saada asja võõrandamisest.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu eeltoodud seisukohaga. Asjas on tuvastatud ja selle üle

pooled ka ei vaidle, et pooled sõlmisid töövõtulepingu. VÕS § 636 lg 1 järgi peab töövõtja tööna

valmistatud asja tellijale üle andma. Sellest tuleneb, et töövõtja peab tööna valmistatud asja andma

üle tellijale ja siinkohal ei ole oluline, kes on asja omanik. Kuna töövõtulepingu sisuks oli

puitmaterjali kuivatamine, siis ka sellisel juhul, kui töövõtulepinguga muudetakse asja, st

kuivatatakse puitmaterjali, tuleb asi üle anda tellijale. Kui töövõtja ei anna asja üle tellijale, on ta

töövõtulepingut rikkunud. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kostja rikkus töövõtulepingut ning

hagejal on õigus nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Kahju hüvitamise aluse tellijale annab VÕS § 115 lg 1, mille järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib

võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või

kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Sellise nõude võib VÕS § 115

lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes

erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist

võimaldamata on mõistlik.

Seega sõltumata sellest, kes oli saematerjali omanik, kui kostja hagejale saematerjali ei tagastanud,

saab hageja nõuda selle väärtust kostjalt.

11. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib

võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised

üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15):

• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui

kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

12. Ringkonnakohus tugines VÕS § 132 lg-le 1, kui leidis, et asja taastamiseks või uue samaväärse

asja soetamiseks vajalike kulutuste nõue kuulub üldjuhul üksnes asja omanikule. Kolleegium märgib,

et selline ringkonnakohtu seisukoht on küll õige, kuid kuna kostja kui töövõtja kohustus oli

saematerjal tagastada hagejale (vt p 10), siis võib ka tellija, kes ei ole asja omanik, nõuda töövõtjalt

asja tagastamist töövõtulepingu järgi. Kui asja ei tagastata, võib tellija nõuda sellega tekitatud kahju

hüvitamist.

13. Maakohus leidis õigesti, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata hageja säästetud kuivatusteenuse

tasu 965 eurot 71 senti. VÕS § 127 lg-st 5 tulenevalt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune

kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja

arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Samuti on

maakohus õigesti maha arvanud kahjuhüvitisest ka käibemaksu 1839 eurot 44 senti. VÕS § 127 lg-

st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku

asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju

hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-45-08, p 16; 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15, p 16).

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

15. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega maakohus

rahuldas hagi osaliselt, jätab kolleegium sarnaselt maakohtuga TsMS § 173 lg 3 esimese lause ja

§ 162 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme hageja menetluskuludest 78% kostja kanda ja

kostja menetluskulud tema enda kanda.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu