3-1-1-81-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-81-15

Otsuse kuupäev

24. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi S. L-i (L) süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13

lg 1 – § 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a otsus kohtuasjas nr 1-

14-5541

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. L-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saare kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a otsus osas, millega kohustati S. L-i KarS §

74 lg-te 1 ja 3 alusel järgima katseajal KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 loetletud kontrollnõudeid.

2. Täpsustada Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a otsust, märkides, et nii S. L-ilt, B-lt kui ka

C-lt väljamõistetavast menetluskulust moodustab sundraha 650 (kuussada viiskümmend)

eurot.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata Advokaadibüroo Ann Saar OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks S. L-ile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa)

eurot, sealhulgas käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises, s.o vägistamisele tegevusetusega kaasaaitamises. Süüdistuse kohaselt sõlmis

ta X Linnavalitsusega lapse perekonnas hooldamise lepingu, millega ta võttis kohustuse olla

ajavahemikul 1. detsembrist 2005 kuni 4. veebruarini 2014 A hooldaja. S. L. kohustus tegema

hooldatava üle järelevalvet, tagama tema turvalisuse ja kohe teavitama olukorrast, kus ta ise või tema

täiskasvanud perekonnaliikmed ei vasta enam teenuse osutamise nõuetele sotsiaalhoolekande seaduse

§ 252 lg 1 p-des 3-6 sätestatu kohaselt. S. L. jättis aga lapse kaitsmise kohustuse täitmata. Ta sai A-lt

teada, et tema pojad B ja C on nende ühises elukohas alates 2010. aastast pikema aja jooksul

korduvalt A-d seksuaalselt väärkohelnud. Ta oli ka ise tunnistajaks sellise kuriteo toimepanemisele,

kuid üksnes karistas C-d taskuraha äravõtmisega. Jättes täitmata kohustuse A-d kaitsta, aitas ta kaasa

olukorrale, kus C ja B võisid jätkuvalt A-d vägistada ja ära kasutada seisundit, kus A ei olnud

võimeline toimunust aru saama ja vastupanu osutama. Seetõttu jätkasid C ja B A seksuaalset

väärkohtlemist kuni õiguskaitseorganite sekkumiseni 1. veebruaril 2014. S. L. ei taganud A

turvalisust, rikkus lepingust tulenevat teatamise kohustust ega hoidnud ära kuritegude toimepanemist

A suhtes, mis oli tema kui hooldaja kohustus.

2. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2015. a otsusega mõisteti S. L. õigeks süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1

– § 22 lg 3 järgi. Maakohus mõistis S. L-i osaliselt õigeks põhjusel, kuna ei leidnud tõendamist, et S.

L. oli tunnistajaks B ja C poolt kannatanu seksuaalsele väärkohtlemisele, nagu ka see, et ta karistas

C-d taskuraha äravõtmisega. Sama kohtuotsusega tunnistati S. L. süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg

1 järgi ning KarS § 60 lg 1 alusel karistati teda kaheaastase vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel

jättis kohus karistuse täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et S. L. ei pane 2 aasta ja 6 kuu

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohtu sama otsusega tunnistati KarS § 141

lg 2 p 1 järgi süüdi ja karistati ka B-d ja C-d, kuid nende osas ei ole Riigikohtule kassatsiooni

esitatud.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes

taotles kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et maakohus kohaldas

vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja hinnangul on S. L-ile

esitatud süüdistus ebakonkreetne, selle tekstist ei nähtu, millal ja mil viisil sai süüdistatav teada, et

kannatanut on tema elukohas seksuaalselt ära kasutatud, ja millal kannatanu sellest S. L-ile rääkis.

Kannatanu ütlused on vastuolulised ja neist ei selgu, et ta rääkis vägistamisest S. L-ile. Kaitsja ei

nõustunud sellega, et S. L. tunnistati süüdi teo täideviimises tegevusetusega. Kohus ei arvestanud ka

tõenditega, mille kohaselt oli süüdistatav eeskujulik ja kohusetundlik lapsevanem. Kokkuvõtvalt ei

ole kaitsja arvates kriminaalasjas tõendeid selle kohta, et S. L. asetas garandina kannatanu ohtlikku

olukorda. Ühtlasi vaidlustas kaitsja S. L-ilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise.

4. Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus S. L-i õigeksmõistmises

KarS § 141 lg 2 p 1 – § 22 lg 3 järgi ning talle KarS § 74 lg-te 1 ja 3 kohaldamisel katseajaks

kontrollnõuete määramata jätmises, samuti väljamõistetud menetluskulude osas. Ringkonnakohtu

otsusega tunnistati S. L. süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati KarS §

60 lg 1 alusel kahe aasta pikkuse vangistusega. Ühtlasi määrati KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel, et

mõistetud vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, kui S. L. ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja

jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid. S. L-ilt mõisteti riigi

kasuks menetluskuluna välja 5109,57 eurot ning riigi kanda jäeti S. L-i menetluskulu 2554,79 euro

ulatuses. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu jäeti riigi

kanda.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. L-i kaitsja vandeadvokaat A. Saar.

Kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning S. L-i õigeksmõistmist,

alternatiivselt aga kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või S. L-i karistuse ja temalt

väljamõistetavate menetluskulude vähendamist. Kassatsiooni põhiseisukohad on lühidalt järgmised.

5.1. Kohtuotsustes puuduvad põhjendused, S. L-ile esitatud süüdistus on ebakonkreetne ja

nõuetekohaselt ei ole tuvastatud S. L-i garandikohustuse rikkumist. Otsusest ei nähtu, milline pidi

olema tegu, mille tegemata jätmise eest on S. L. vastutusele võetud.

5.2. Ringkonnakohtul ei olnud alust naasta esialgse süüdistuse juurde olukorras, kus prokurör

apellatsiooni ei esitanud. Ringkonnakohus sai S. L-i kas õigeks mõista või saata kriminaalasja uueks

arutamiseks maakohtule. Samuti muutis ringkonnakohus S. L-i olukorra raskemaks, kuna tühistas

ilma prokuröri või kannatanu sellekohase apellatsioonita tema osalise õigeksmõistmise ja mõistis

talle raskema karistuse kui maakohus.

5.3. Kassaator vaidlustab ka S. L-ilt väljamõistetud menetluskulude suurust ja taotleb nende

vähendamist. Kaitsja on esitanud ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

summas 288 eurot (sh käibemaks) S. L-ile kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kontrollides kriminaalmenetlusõiguse järgimist, saab Riigikohus selgitada, kas kohtute

siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsustest nähtub, millised asjaolud kohtuliku

arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kaitsja kordab

kassatsioonis kuriteo tõendatuse kohta juba apellatsioonimenetluses esitatud väiteid, millele

ringkonnakohus on kriminaalkolleegiumi hinnangul ammendavalt vastanud. Seejuures taotletakse

Riigikohtult kohtute poolt tõenditele antud hinnangu muutmisega sisuliselt uute faktiliste asjaolude

tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei ole see aga võimalik.

7. Kassatsiooni väidetest väärivad tähelepanu aga need, milles leitakse, et ringkonnakohtul ei olnud

alust naasta esialgse süüdistuse juurde olukorras, kus prokurör apellatsiooni ei esitanud, ning et

tühistades S. L-i osalise õigeksmõistmise ja mõistes talle raskema karistuse kui maakohus, raskendas

ringkonnakohus lubamatult S. L-i olukorda.

8. S. L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 järgi, s.o vägistamisele

tegevusetusega kaasaaitamises. Maakohtu otsusega mõisteti ta õigeks KarS § 141 lg 2 p 1 – § 22 lg 3

järgi kaasaaitamisteos, kuid samas tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 järgi

tegevusetusega vägistamise täideviimises. Apellatsioonis heitis kaitsja muu hulgas maakohtule ette

seda, et tema kaitsealune tunnistati süüdi täideviimisteos, seega kuriteos, mille toimepanemises teda

ei

süüdistatud,

sest

süüdistus

oli

esitatud

kuriteo

toimepanemisele

kaasaaitamises.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul nõustus ringkonnakohus sellises olukorras põhjendatult kaitsjaga,

leides, et S. L-i süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 järgi täideviijana, väljus maakohus

alusetult süüdistuse piiridest ning raskendas süüteo ümberkvalifitseerimisega süüdistatava olukorda.

Seega tuvastas ringkonnakohus õigesti, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust.

8.1. KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või

sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab

ringkonnakohus

otsuse

tegemisel

apellatsiooni

piiridest

väljuda

süüdistatava

olukorra

kergendamiseks. Seetõttu lähtus ringkonnakohus õigesti S. L-ile esitatud süüdistusest ning kergendas

tema olukorda, tunnistades ta süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui

täideviimine.

8.2. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjaga, et S. L-i osalise õigeksmõistmise tühistamisel rikkus

ringkonnakohus KrMS § 340 lg 4 p 2 nõudeid. Kuigi viidatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus

tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse ja teha süüdimõistva kohtuotsuse üksnes prokuratuuri või

kannatanu apellatsiooni alusel, tuleb KrMS § 340 süstemaatilisel tõlgendamisel asuda seisukohale, et

selle 4. lõikes sätestatakse juhud, mil ringkonnakohus on pädev tegema maakohtu otsusega võrreldes

süüdistatava olukorda raskendava kohtuotsuse. Selline süüdistatava olukorra raskendamine on

tõepoolest võimalik üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Praeguses asjas aga

süüdistatava olukorda ei raskendatud.

9. Puutuvalt kaitsja väitesse selle kohta, et kaitsja apellatsiooni alusel kriminaalasja arutades mõistis

ringkonnakohus S. L-ile raskema karistuse kui maakohus, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

9.1. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud,

milline peab olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus,

saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saab tulla tema karistusest tingimuslik

vabastamine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06,

p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus lähtub

kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse

liik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8 ja

18. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-138-04, p 12). Seega ei ole ringkonnakohus raskendanud S.

L-ile mõistetud karistust. Viimati nimetatu nähtub üheselt ka ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-st

2.1, milles karistatakse S. L-i kaheaastase vangistusega, s.o sama pika vangistusega, nagu karistas S.

L-i ka maakohus.

9.2. Ringkonnakohus leidis, et maakohus pidi S. L-i karistuse kandmiselt vabastamisel panema talle

KarS § 74 lg 1 alusel katseajaks kohustuse täita KarS §-s 75 loetletud kontrollnõudeid. Sel põhjusel

pidas ringkonnakohus vajalikuks maakohtu vea parandada ja määras S. L-ile katseajaks kohustuse

täita KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid. KrMS § 313 lg 1 p 4 kohaselt esitatakse

süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas ka katseaja kestus ja süüdistatavale pandud kohustuste

loetelu, kui vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata. KrMS § 340 lg 4 p-st 5 nähtub, et

ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes

prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus maakohtu

otsuse kõnealust nõuet rikkudes ja minnes seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega,

kuna S. L-i olukord halvenes tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu. Seda rikkumist loeb

kriminaalkolleegium oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse

osalise tühistamise.

10. Seoses menetluskulude hüvitamisega märgib kolleegium, et ringkonnakohus on seda küsimust

ammendavalt käsitlenud. Ringkonnakohus leidis sarnaselt kaitsjaga, et menetluskulude täies mahus

tasumine võib käia süüdistatavatele üle jõu. Sel põhjusel vähendas ringkonnakohus kõikidelt

süüdistatavatelt väljamõistetavaid menetluskulusid 1/3 võrra, jättes samas eraldi märkimata sundraha

osa.

10.1. Kriminaalkolleegium märkis kriminaalasja nr 3-1-1-79-14 otsuse p-s 52, et kuigi kohtuotsuse

resolutiivosas ei ole üldjuhul vaja iga menetluskulu liigi kohta eraldi otsustust teha, tuleb eraldi välja

tuua otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Seda seetõttu, et ohvriabi seaduse § 32 lg

2 p 1 kohaselt kasutatakse riigile laekuvat sundraha sihtotstarbeliselt, samuti näeb justiitsministri 27.

veebruari 2002. a määruse nr 11 lisa punkti 1.4 alapunkt 14 ette, et esimese ja teise astme kohtute

statistika ja lahendite andmekogus tuleb kriminaalasja puhul iga kohtualuse kohta registreerida

andmed esimeses, teises ja kolmandas astmes välja mõistetud sundraha kohta. Seega pidi

ringkonnakohus ka praeguses asjas menetluskulude hüvitamise kohta uut otsust tehes eraldi märkima,

millise osa süüdistatavatelt väljamõistetavatest menetluskuludest moodustab sundraha. Kolleegiumi

hinnangul on selle vea kõrvaldamine võimalik ringkonnakohtu otsuse täpsustamisega, kuna see ei

raskenda süüdistatavate olukorda. Seejuures laiendab kriminaalkolleegium KrMS § 191 lg-te 2 ja 3

alusel kaebuse läbivaatamise piire kogu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsusele ja täpsustab

ringkonnakohtu otsust ka B-lt ja C-lt väljamõistetud menetluskulude osas.

10.2. Maakohtu otsusest nähtuvalt mõisteti igalt süüdistatavalt välja sundraha 975 eurot.

Ringkonnakohtu otsusega jäeti riigi kanda 1/3 iga süüdistatava poolt hüvitatavast menetluskulust,

sealhulgas sundrahast. Seetõttu täpsustab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsust, määrates igalt

süüdistatavalt väljamõistetava sundraha suuruseks 650 eurot ja riigi kanda jäävaks sundraha osaks

325 eurot.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 2 ja 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a otsuse osas, milles kohustati S. L-i

katseajal järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 loetletud kontrollnõudeid. Samuti täpsustab

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsust, märkides, et nii S. L-ilt, B-lt kui ka C-lt

väljamõistetavast menetluskulust moodustab sundraha 650 eurot. Muus osas jäävad kohtuotsused

muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

12. S. L-i kaitsja A. Saar esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Taotluse kohaselt

kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kassatsiooni koostamiseks ja täiendamiseks

kokku 12 pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi

seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 7. aprilli 2015. a otsuse p-de 2 ja 16

alusel rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-des 2 ja 7 nimetatud

lahendi, tuleb kõnealune menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)