3-2-1-129-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) pankrotihalduri Peeter

Sepperi hagi Andres Pürgi (Pürg), Rein Reitalu ja Urmas

Laursoni (Laurson) vastu 32 300 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-45509

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Pürgi kassatsioonkaebus ja Rein Reitalu

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Andres Pürgi kassatsioonkaebuse hind 36 481 eurot 74 senti

Rein Reitalu kassatsioonkaebuse hind 36 481 eurot 74 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) pankrotihaldur

Peeter Sepper, esindajad vandeadvokaat Urmas Ustav ja

vandeadvokaat Magnus Braun

Kostja Andres Pürg, esindaja vandeadvokaat Marit Toom

Kostja Rein Reitalu, esindaja vandeadvokaat Rauno Ligi

Kostja Urmas Laurson

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-45509 osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 16. detsembri 2014. a otsuse Andres

Pürgilt ja Rein Reitalult kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmise osas, ja saata asi selles osas

uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Rahuldada nii Andres Pürgi kui ka Rein Reitalu kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid vastavalt Andres Pürgile ja Rein

Reitalule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Water Ser No-dig (pankrotis, WSN) pankrotihaldur Peeter Sepper (hageja) esitas

30. septembril 2013 Harju Maakohtule hagi Andres Pürgi (kostja I), Rein Reitalu (kostja II) ja Urmas

Laursoni (kostja III) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 32 300 euro suuruse

kahjuhüvitise ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus

hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid WSN ja OÜ Water Ser Holding (WSH) 10. veebruaril 2011

laenulepingu (laenuleping), millega WSN andis WSH-le laenu 32 300 eurot. Tagatistes pooled kokku

ei leppinud. WSH ei tagastanud laenu WSN-ile. Laenulepingu sõlmimise ajal kuulus WSH-le

osaühingu Water Ser Group (WSG) osa nimiväärtusega 29 200 krooni, mis moodustas 51,05% WSG

osakapitalist, ja WSG-le 160 000 kroonise nimiväärtusega osa WSN-i 400 000 kroonise

nimiväärtusega osakapitalist. Harju Maakohus lõpetas 7. oktoobri 2011. a määrusega WSH

pankrotimenetluse raugemisega. WSG pankrot kuulutati välja 31. oktoobril 2011 ja WSN-i pankrot

5. märtsil 2012.

Laenulepingu sõlmimise ajal olid kostjad WSN-i juhatuse liikmed. WSG juhatuse liikmed olid sel

ajal kostja I ja kostja II ning raamatupidaja oli kostja I. Laenulepingu sõlmimisega rikkusid kostjad

juhatuse liikme kohustusi, sest ei veendunud enne laenulepingu sõlmimist, et laenusaajal on piisavalt

likviidset vara. Andes tagatiseta laenu varatule äriühingule, võtsid kostjad juhatuse liikmetena

põhjendamatuid riske ega tegutsenud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja I korraldas

WSG raamatupidamist ja pidi teadma, et WSG ainus vara (WSN-i osa) oli väärtusetu. Seda kinnitab

ka fakt, et WSH-le nimetati ajutine haldur umbes neli kuud pärast laenulepingu sõlmimist. Oma

kohustuste rikkumisega tekitasid kostjad WSN-ile kahju 32 300 eurot. Lisaks peavad kostjad tasuma

alates kahjunõude esitamisest viivist, mis hagi esitamise seisuga on 1436 eurot 24 senti.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostjate vastuväidete kohaselt oli laenulepingu sõlmimine vältimatult vajalik WSN-i

majandustegevuse jätkamiseks. Laenusaaja ja laenuandja moodustasid koos mitme teise äriühinguga

kontserni ja 2011. a alguses oli kontserni kuuluvate äriühingute majanduslik olukord keeruline.

Laenuleping sõlmiti selleks, et katta kõigi kontserni kuuluvate ühingute tegevuse jätkamiseks

hädavajalikud kulud. Laenu andmine võimaldas jätkata nii kontserni kui ka WSN-i majandustegevust

ja püüda sõlmida kokkuleppeid kontserni finantseerimiseks. WSH laenas WSN-ilt saadud

32 300 eurot edasi WSG-le ja selle rahaga tasuti kontserni majandustegevuse jätkamiseks vajalikud

kohustused, mh maksti töötasu WSG töötajatele, kes osutasid tugiteenuseid (ehitus-, IT-, turundus-,

personali- ja finantsvaldkonna juhtimine) ka WSN-ile. Kui WSG töötajad oleksid töölt lahkunud, ei

oleks WSN-i majandustegevus saanud jätkuda. Saadud rahast tasuti ka WSG kohustused

kindlustusandjate vastu. WSN-i tegevuse jätkamiseks oli vaja tasuda ka WSG maksuvõlad. WSG

tegevuse jätkamine oli WSN-ile vajalik ka seetõttu, et viimane vajas oma tegevuseks masinaid, mis

olid WSN-i kasutuses liisingulepingute alusel. Kui mõni kontserni kuulunud ühing oleks muutunud

maksejõuetuks, oleks liisinguandja liisingulepingud üles öelnud. WSN-i käibest oli umbes 40%

seotud kontserni teistele ühingutele tehtava tööga ja WSN osales paljudes hangetes konsortsiumina

teiste kontserni kuuluvate ühingutega.

Laenulepingu sõlmimine ei tekitanud WSN-ile kahju. Kui laenulepingut ei oleks sõlmitud, pidanuks

WSN kandma kulusid töötajate värbamise, kindlustuslepingute sõlmimise, krediidi ja muude

pangateenuste saamise, uute liisingulepingute sõlmimise ja uute koostööpartnerite leidmise tõttu.

Kahju ei tekkinud ka seetõttu, et WSN võlgnes WSG-le (ehk ühingule, kellele laenuraha lõppastmes

üle kanti) kontsernikonto kasutamise lepingu alusel eraldatud arvelduslaenu ja tasumata intressina

1 556 669 eurot 63 senti.

Kostja I leidis lisaks, et tema ei ole vaidlusalust laenulepingut sõlminud ja ta ei olnud teadlik

laenulepingu sõlmimisest. Juhatuse liige ei pea jooksvalt kontrollima teiste juhatuse liikmete

tegevust. Kostja II märkis, et on tõendamata, et ta oleks rikkunud oma kohustusi juhatuse liikmena.

Iga juhatuse liikme rikkumine tuleb tuvastada eraldi. Kostja III vastuväidete kohaselt ei kuulunud

laenu andmise otsustamine tema kohustuste hulka. Kogu kontserni üld- ja finantsjuhtimine oli

koondunud WSG kätte, mistõttu tütarühingud olid küll iseseisvad juriidilised isikud, kuid toimisid

tegelikult WSG osakondadena. Laenu andmine oli WSG juhtimis- ja finantsteenuste raames tehtud

otsus. Kostja III kirjutas laenulepingule alla kontserni suuromaniku Janno Kella veenmisel, kuna talle

selgitati, et kontsern on raskustes ning WSG pankrotistumisel osutub ka WSN-i tegevuse jätkamine

võimatuks.

3. Harju Maakohus rahuldas 16. detsembri 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja põhivõla 32 300 eurot, viivise 4465 eurot 18 senti ja alates 20. novembrist 2014

kuni põhivõla tasumiseni viivise protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oleksid kostjad pidanud WSN-i nimel laenu andes veenduma,

et laenusaajast äriühingul (WSH-l) on piisavalt likviidset vara, millega rahuldada laenuandja nõue.

Seda kostjad ei teinud ja andsid laenu sisuliselt varatule äriühingule. Kostja I korraldas WSG

raamatupidamist ja pidi teadma, et WSH ainus vara - WSG osa - oli väärtusetu. Korraliku ettevõtja

hoolsusega oleks olnud kooskõlas, kui laenulepingus oleks lepitud kokku tagatised, kuid seda ei

tehtud. Andes 32 300 eurot tagatiseta laenu varatule äriühingule, võtsid kostjad juhatuse liikmetena

põhjendamatu riski ega järginud korraliku ettevõtja hoolsust. Kostjad ei ole eitanud, et nad teadsid

laenusaaja varalisest seisukorrast.

Kuigi kostjad leiavad, et kontserni kui terviku tegutsemine oli vajalik sinna kuuluvate üksikute

äriühingute, sh WSN-i tegevuse jätkamiseks, ei saa kontsernisisesed otsused prevaleerida juhatuse

liikmete kohustuste üle ja iga juhatuse liige peab tegutsema selle äriühingu huvides, mille juhatuse

liige ta on. Isegi kui WSG juhtis kogu kontserni, ei muuda see kontserni kuuluva ühingu juhatuse

liikmete seadusest tulenevaid õigusi ja kohustusi ja juhatuse liikmed ei saa vabaneda vastutusest

põhjusel, et emaühing andis neile tegutsemisjuhiseid. Ükski seadus ei näe kontserni kuuluvate

ühingute juhatuse liikmete hoolsuskohustuse kohta ette erandeid. Kahjuliku laenulepingu sõlmimise

asemel oleks WSN saanud osta vajalikke teenuseid mõnelt teiselt äriühingult. Isegi kui jaatada

kostjate väidet, et laenusaaja tegeles kogu kontserni juhtimisega, ei ole see mõistlik põhjus WSN-i

rahaga WSG töötajatele palga maksmiseks, sest äriühingut peab juhtima tema enda juhatus. Teiste

kontserni kuuluvate äriühingute majanduslik käekäik ei puutunud WSN-i ja kostjad kui WSN-i

juhatuse liikmed pidid hoolt kandma vaid selle eest, et WSN oleks saanud majandustegevust jätkata.

Kahju suuruse ja põhjusliku seose üle ei saa vaidlust olla ja seega tuleb kostjatelt hageja kasuks

solidaarselt välja mõista kahjuhüvitis 32 300 eurot ja viivis.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata ning menetluskulud

kostjate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

kostjatelt mõisteti solidaarselt hageja kasuks välja viivis 4442 eurot 39 senti ületavas osas, ja jättis

hagi selles osas rahuldamata. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige maakohtu seisukoht, et kostjad rikkusid

hoolsuskohustust. Laenulepingu sõlmimise ajal kuulus WSH-le enamusosalus WSG-s. Seega oli

WSH emaühing ja WSG tütarühing. Ka WSN oli WSH tütarühing. Äriseadustiku (ÄS) § 159 lg 2

kohaselt võib tütarühing anda emaühingule laenu üksnes juhul, kui laenu andmine ei kahjusta

tütarühingu majanduslikku seisundit ega tema võlausaldajate huve. Kostjad on tunnistanud, et 2011. a

alguses oli kontserni kuuluvate ühingute majanduslik olukord väga keeruline ja laenulepinguga

kahjustati WSN-i majanduslikku seisundit ning tema võlausaldajate huve. Ei vaielda selle üle, et

WSH WSN-ile laenu tagasi ei maksnud ja seega halvenes WSN-i majanduslik seisukord veelgi.

Ekslik on kostjate arvamus, et laenulepingu tagajärjel ei tekkinud kahju, kuna tegelikult laenas WSN

raha WSG-le, kellel oli laenusummat oluliselt ületav nõue WSN-i vastu. Vaidlusalune laenuleping

sõlmiti WSN-i ja WSH vahel. WSN laenas raha WSH-le, mitte WSG-le ja seega ei ole tähtsust, kas ja

millised nõuded olid WSG-l WSN-i vastu. Lisaks ei ole vastunõudel tähendust, sest tasaarvestust ei

tehtud.

Laenu andmine ei olnud WSN-i tegevuse jätkamiseks hädavajalik. Kui WSG ei oleks saanud

maksejõuetuse tõttu teenuseid osutada, siis ei oleks WSN pidanud ka nende teenuste eest maksma ja

kokkuhoitud raha arvel oleks WSN saanud osta teenuseid kolmandalt isikult. Seega ei pidanud WSN

teenuste saamiseks vältimatult laenu andma.

Kuna WSN tegi tehingu, mis ei olnud ÄS § 159 lg 2 kohaselt lubatud, siis rikkusid juhatuse liikmed

hoolsuskohustust. Laenulepingule kirjutas alla kostja III. Kostja I ja kostja II olid nii WSN-i kui ka

WSG juhatuse liikmed ja seega pidid nad laenulepingu sõlmimisest teadma. Kostja II kirjutas alla

lepingule, millega laenusumma anti WSH-lt üle WSG-le. Kõik asjaga seotud juhatuse liikmed

vastutavad solidaarselt juhul, kui nad olid kahju tekitanud juhatuse liikme tegevusest või

tegevusetusest teadlikud ja nad ei teinud midagi selleks, et hoida ära või vähendada sellest tulenevaid

kahjulikke tagajärgi, kuigi neil oli selleks võimalus. Seega mõistis maakohus kostjatelt kahjuhüvitise

põhjendatult välja.

Hagejal on õigus nõuda ka viivist ja viivist tuleb arvestada alates 29. märtsist 2013 ehk järgmisest

päevast pärast seda, kui hageja saatis e-kirja, milles nõudis kahju hüvitamist. Maakohus eksis

osaliselt viivise määra kohaldamisel ja seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kostjatelt

mõisteti solidaarselt välja 19. novembri 2014. a seisuga viivis 4442 eurot 39 senti ületavas osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja I palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja I saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda.

Kostja I kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kostja I

vastutab WSN-ile tekitatud kahju eest, kuna ta ei teinud kõike võimalikku laenulepingu sõlmimise

ärahoidmiseks. Selleks, et kostjale I saaks tegevusetust ette heita, oleks hageja pidanud tõendama ja

kohtud pidanuks tuvastama, et kostja I sai laenulepingu sõlmimise kavatsusest enne selle sõlmimist

teada ja et kostjal I oli kohustus ja võimalus laenulepingu sõlmimist ära hoida. Isegi kui kostja I oleks

laenulepingu sõlmimisest teadnud, ei oleks ta saanud seda ära hoida. Kui juhatuse liikmetel on kõigil

iseseisev esindusõigus, siis ei saa üks juhatuse liige teise tegevust äriühingu esindamisel takistada. Ka

osanike teavitamine ei oleks aidanud, sest osanikud teadsid laenulepingu sõlmimisest.

Samuti ei ole kostja I väidetava rikkumise ja kahju vahel põhjuslikku seost. Kohtud ei ole

põhjuslikku seost otsuses käsitlenudki. Tegevusetuse korral tuleb põhjusliku seose tuvastamisel

kasutada asendusmeetodit ja kontrollida, kas kahju oleks tekkinud ka juhul, kui kostja oleks nõutaval

viisil tegutsenud. Praegusel juhul oleks laenuleping sõlmitud olenemata kostja I tegevusest.

Ringkonnakohus eksis ka selles, et jättis arvesse võtmata olulise asjaolu, millest tulenevalt oli

laenulepingu sõlmimine praegusel juhul kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Ringkonnakohus

lähtus vaid sellest, et nii WSN kui ka WSH olid laenulepingu sõlmimise ajal majandusraskustes, ja

jättis täielikult tähelepanuta, et laenu andmine oli hädavajalik kogu kontserni, sh WSN-i tegevuse

jätkamiseks ja selle eesmärk oli püüda vältida kogu kontserni maksejõuetust. Kui asjaolusid

arvestades on riski võtmine põhjendatud, siis ei ole see vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusega.

Praegu oli riski võtmine põhjendatud. Ringkonnakohus on kostjate eelnimetatud väited ning tõendid

jätnud arvestamata ja on rikkunud sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5,

§ 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 ja see on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Samuti on ringkonnakohus

valesti kohaldanud ÄS § 187 lg-t 2 ja § 159 lg-t 2.

7. Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda.

Kostja II kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus asja lahendamisel

ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 1, leides, et laenuandmisega tekitati WSN-ile kahju. Tegelikult ei sattunud

laenuandja laenu andmisel halvemasse olukorda, sest laenusaajal oli laenuandja vastu laenusummat

ületav nõue. Kahju ei saanud tekkida ka seetõttu, et laenust saadud kasu (kokkuhoitud kulu) oli

vähemalt võrdne antud laenusummaga. Samuti jättis ringkonnakohus arvesse võtmata

kontsernisuhted - kogu kontsern sai eksisteerida vaid tervikuna ja ükski tütarühing (sh WSN) ei oleks

eraldi püsima jäänud. WSN-i jaoks oli hädavajalik, et just WSG majandustegevus jätkuks, sest WSG

osutas tugiteenuseid kogu kontsernile. Hagis ega kohtuotsustes ei ole kontrollitavat arvestust ega

võrdlust selle kohta, milline oleks WSN-i majanduslik olukord olnud juhul, kui laenu ei oleks antud.

Pigem oli laenu andmine WSN-ile kasulik ja vajalik. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et laenu

andmine ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega.

Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti ÄS § 187 lg-t 2, leides, et kostja II rikkus juhatuse liikme

kohustusi. Praegusel juhul oli laenu andmine kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Lisaks ei

saanud ringkonnakohus hagi rahuldada, viidates ÄS § 159 lg 2 väidetavale rikkumisele, sest hageja ei

ole sellele sättele või sellega seotud rikkumisele tuginenud.

Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 230 lg-st 1 tulenevat tõendamiskoormust, sest hageja peab

tõendama, kas ja millal kostja II tema e-kirja kätte sai. Kostja II on hageja kirjale vastanud 4. aprillil

2013, mistõttu ei ole põhjust eeldada, et ta sai hageja e-kirja kätte varem. Kostja II ei pea tõendama,

millal ta e-kirja kätte sai. Tõendamiskoormuse ekslik jaotus on toonud kaasa VÕS § 113 lg 2 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 väära kohaldamise ja ebaõige otsuse, kuna kohus

on arvestanud viivist valest kuupäevast. Ka seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

8. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata ning

menetluskulud kostjate I ja II kanda.

9. Kostja III leiab vastuses, et kassatsioonkaebused on õiged osas, mis puudutab juhatuse liikme

hoolsuskohustuse rikkumist ja kahju tekitamist WSN-ile, st ta leiab samuti, et WSN-ile ei ole kahju

tekitatud ja juhatuse liikmed ei ole oma hoolsuskohustust rikkunud. Samas leiab kostja III, et kui

juhatuse liikmete vastutust tuleb kohaldada, on vastutus solidaarne.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu otsuse kostjatelt I ja II kahjuhüvitise ning viivise väljamõistmise osas. Asi tuleb tühistatud

osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse

osaliselt.

11. Kassatsioonkaebuse on esitanud kostja I ja kostja II. Kostja III ei ole kassatsioonkaebust esitanud,

seega on ringkonnakohtu otsus tema suhtes jõustunud TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel, mis

TsMS § 639 lg 1 järgi kohaldub ka apellatsioonimenetluses.

12. Pooled ei vaidle järgmiste asjas tuvastatud oluliste asjaolude üle:

• WSN ja WSH sõlmisid 10. veebruaril 2011 laenulepingu, mille alusel WSN andis WSH-le

tagatiseta laenu 32 300 eurot tähtajaga kuni 31. märts 2011;

• WSG-le kuulus laenulepingu sõlmimise ajal 160 000 kroonise nimiväärtusega osa WSN-i

400 000 krooni suuruse nimiväärtusega osakapitalist ja WSH-le kuulus WSG osa nimiväärtusega

29 200 krooni ehk 51,05% WSG osakapitalist. Seega moodustasid WSH, WSG ja WSN kontserni,

kus WSH oli emaühing ja WSG ning WSN tütarühingud;

• laenulepingu sõlmimise eesmärk oli rahastada kontserni kuuluvat tütarühingut WSG-d, mis

osutas tugiteenuseid kõigile kontserni kuuluvatele ühingutele ja oli majandusraskustes;

• laenulepingu sõlmimise ajal olid kostjad WSN-i juhatuse liikmed, laenulepingule kirjutas alla

kostja III;

• WSG juhatuse liikmed olid laenulepingu sõlmimise ajal kostjad I ja II ning nad teadsid

laenulepingu sõlmimisest;

• WSH ei tagastanud laenusummat ja tema pankrotimenetlus lõpetati Harju Maakohtu 7. oktoobri

2011. a määrusega raugemise tõttu;

• WSG-le nimetati ajutine haldur 21. juunil 2011 ja Harju Maakohus kuulutas 31. oktoobri 2011. a

määrusega välja WSG pankroti;

• Harju Maakohus kuulutas 5. märtsi 2012. a määrusega välja WSN-i pankroti.

Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostjad I ja II on rikkunud juhatuse liikme

kohustusi, kas nad tegutsesid kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega ja kas WSN võis WSH-le

vaidlusaluse laenu anda ehk kas ÄS § 159 lg 2 esimese lause järgi kahjustas laenu andmine WSN-i ja

tema võlausaldajaid.

Hagi alusena tugineb hageja sellele, et kostjad tekitasid WSN-ile kahju sellega, et andsid 32 300 euro

suuruse laenu samasse kontserni kuuluvale varatule äriühingule WSH-le ja laen jäi tagasi saamata,

sest WSH pankrotimenetlus lõppes raugemisega. Hagi on ÄS § 187 lg 4 teise lause alusel esitanud

WSN-i pankrotihaldur. Hageja tugineb sellele, et kostjad rikkusid laenulepingu sõlmimisega

hoolsuskohustust. Lojaalsuskohustuse rikkumisele hageja ei tugine.

13. Hageja nõue kostjate vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi oma

kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liige vastutab tekitatud kahju

hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud sama lõike teises lauses ja selle järgi

vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja

hoolsusega.

ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised:

• juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);

• osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

• juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja

hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).

Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse

liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena.

Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja

hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13,

p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13; 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).

14. Kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb ülalnimetatud nõude eeldused teha kindlaks iga

juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema kohustuste rikkumine ja kas selle

rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.

Praegusel juhul omistas maakohus tagatiseta laenulepingu sõlmimise kui kohustuse rikkumise kõigile

juhatuse liikmetele vaatamata sellele, et kostjad I ja II tõid esile, et nemad ei ole laenulepingule alla

kirjutanud. Maakohus andis hinnangu üksnes juhatuse kui terviku tegevusele, märkides, et kostjad

rikkusid oma kohustusi, andes tagatiseta laenu majanduslikes raskustes olevale äriühingule.

Ringkonnakohus leidis, et kostjate I ja II vastutuseks piisab sellest, et nad pidid laenulepingu

sõlmimisest teadma, ja lisaks kirjutas kostja II alla lepingule, millega laenusumma anti WSH-lt edasi

WSG-le. Samuti märkis ringkonnakohus, et kõik asjaga seotud juhatuse liikmed vastutavad

solidaarselt, kui nad olid kahju tekitanud juhatuse liikme tegevusest või tegevusetusest teadlikud ega

teinud midagi selleks, et hoida ära või vähendada sellest tulenevaid kahjulikke tagajärgi, kuigi neil oli

selleks võimalus.

15. Samas ei ole ringkonnakohus selgitanud, mida täpsemalt oleksid kostjad I ja II pidanud tegema

või mida nad oleksid saanud teha laenulepingu sõlmimise takistamiseks või selle tagajärgede

ärahoidmiseks. Juhatuse liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda,

kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Selliseks võrdlemiseks peab lisaks

sellele, mida juhatuse liige tegi, olema tuvastatud ka see, mida ta pidanuks tegema. Seega ei saa

rikkumist järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg. Kohtulahendist peab olema jälgitav,

milline pidanuks olema kostjate käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas neil tulnuks käituda.

Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa

asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma

kohustust, olla piisav, et pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks.

Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, milles seisnes kostjate I ja II kohustuste rikkumine, ega

kirjeldanud, kuidas nad oleksid saanud laenulepingu sõlmimise ära hoida või selle tagajärgi

vähendada.

TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab

kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja

seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Seega rikkus ringkonnakohus kostjate I ja II suhtes otsust

tehes põhjendamiskohustust ja see on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ning kuna see võis

mõjutada asja lahendamise tulemust, tuleb ringkonnakohtu otsus kostjate I ja II osas tühistada ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

16. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus lahendab hagi nende asjaolude põhjal, mis hageja hagi

alusena välja toob. Kui hageja nõuab äriühingu juhatuse liikmetelt äriühingule kahjuliku tehingu

tulemusel tekkinud kahju hüvitamist, siis peab ta muu hulgas esile tooma, millist juhatuse liikme

kohustust on kostjad I ja II laenulepingu juures rikkunud, arvestades iga juhatuse liikme

individuaalset õigussuhet WSN-iga. Praegusel juhul on hageja hagi alusena tuginenud sellele, et

kostjad I ja II teadsid laenulepingu sõlmimisest. Muid asjaolusid ei ole hageja esile toonud.

Ringkonnakohtul ei olnud tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 õigust tugineda sellele, et kostjad I ja II

rikkusid laenukeelu sätteid (toimisid vastuolus ÄS § 159 lg-ga 2), kuna hageja ei tuginenud neile

rikkumistele.

17. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostjad on kogu menetluses tuginenud sellele, et laenu

andmine oli hädavajalik kontserni kui terviku, sh WSN-i tegevuse jätkamiseks ja selle eesmärk oli

püüda vältida kogu kontserni maksejõuetust. ÄS § 159 lg 2 kohaselt võib tütarühing anda

emaühingule laenu üksnes juhul, kui laenu andmine ei kahjusta tütarühingu majanduslikku seisundit

ega võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et kuna kontsern oli laenulepingu sõlmimise ajal

majandusraskustes, siis kahjustas laenu andmine igal juhul tütarühingu majanduslikku seisundit.

Seejuures jättis ringkonnakohus kõrvale laenulepingu sõlmimise põhjused, millele kostjad tuginesid,

nimelt ei kaalunud ringkonnakohus üldse kontsernisuhete võimalikke eripärasid ega pööranud

tähelepanu kostja väidetele, et laenu eesmärk oli püüda säilitada kontserni kui terviku tegevust.

Kolleegium märgib, et ekslik on ka maakohtu seisukoht, et kontsernisisesed otsused ei saa üheski

olukorras prevaleerida juhatuse liikmete kohustuste üle ja et iga juhatuse liige peab tegutsema alati

vaid selle äriühingu huvides, mille juhatuse liige ta on. Õige on küll see, et seadus ei näe ette selgeid

erandeid kontserni kuuluvate ühingute juhatuse liikmete hoolsuskohustuse kohta, kuid juhatuse

liikme hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid. Ärilise kaalutluse reegli

nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta

on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases

olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on

ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda

osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg. Ärilise kaalutluse reegli

järgimise hindamisel on keskse tähendusega otsuse tegemise protsess, mitte otsusega kaasnev

tagajärg.

Kolleegium märgib, et kontsernihuvist lähtumine ja emaühingu antud juhiste järgimine võib välistada

tütarühingu juhatuse liikme vastutuse olukorras, kus tegu on selgelt tuvastatava kontsernisuhtega, ja

eeldusel, et tegevus, mille hoolsusstandardile vastavust hinnatakse, on äratuntavalt kontserni kui

terviku huvides (st ei piisa, kui see on ühe ühingu, nt ainult emaühingu huvides). Lisaks peab

niisuguses olukorras tehtud tehing olema tehtud vastusooritusega. Kontsernihuvi järgimisega ei saa

õigustada lojaalsuskohustust rikkuvaid kuritarvitusi ega ühtegi sellist tehingut, mis tehakse

hoolsuskohustust rikkudes juba maksejõuetu ühingu arvel (vt ÄS § 180 lg 51) või millega

põhjustatakse tütarühingu maksejõuetus. Seega võib kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige

vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis

kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud

tütarühingu huvides), eeldusel et tehinguga ei tehta hoolsuskohustust rikkudes sooritust mõne teise

kontserni kuuluva ühingu kasuks maksejõuetu tütarühingu arvel ega põhjustata tütarühingu

maksejõuetust.

18. Kostja II on kassatsioonkaebuses leidnud, et ringkonnakohus on arvestanud viivist valest ajast ja

seda tulnuks hakata arvestama mitte järgmisest päevast alates nõuet sisaldava e-kirja saatmisest ehk

29. märtsist 2013, vaid ajast, mil kostja II hageja nõudekirjale vastas, ehk 4. aprillist 2013. TsÜS § 69

lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud

tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegium on oma

varasemas praktikas leidnud, et e-kirjaga tekib majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul üldjuhul

mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud

teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12).

Tuleb eeldada, et e-kiri jõudis saaja serverisse selle saatmise päeval, ja kostja II ei ole ka väitnud, et

kiri oleks tema serverisse jõudnud hiljem või et tal ei olnud mingil põhjusel mõistlikku ja hageja

jaoks äratuntavat võimalust sellega kohe järgmisel päeval tutvuda. Riski, mis tuleneb sellest, et

kostja II ei tutvunud e-kirjaga pärast selle eeldatavat kättesaamist kuni 4. aprillini, kannab kostja II

ise. Seega leidsid kohtud iseenesest õigesti, et kui kostja II saamata jäänud laenusumma kui kahju

eest vastutaks, algaks viivise arvestus järgmisest päevast pärast e-kirja saatmist.

19. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse madalama astme kohtus kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4

ja 6 sätestatu kohaselt.

20. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel nii kostjale I kui ka kostjale II tagastada.

Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu