3-1-1-93-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-93-15

Otsuse kuupäev

20. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Ivor Onksioni süüdistuses KarS § 137 lg 1 ja § 156 lg 1 järgi;

Priit Toobali süüdistuses KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2, § 156

lg 1 – § 22 lg 2 ja § 344 lg 1 järgi;

Lauri Laasi süüdistuses KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2, § 156

lg 1 – § 22 lg 2 järgi;

MTÜ Eesti Keskerakond süüdistuses KarS § 344 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a otsus asjas nr 1-

14-3029

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Toobali, Lauri Laasi ja MTÜ Eesti Keskerakond kaitsjad

vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Gretta

Oltjer

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Inna Ombler

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. oktoober 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a ja Harju Maakohtu 17. oktoobri

2014. a otsus Ivor Onksioni süüditunnistamises KarS § 156 lg 1 järgi ning Priit Toobali ja

Lauri Laasi süüditunnistamises KarS § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi, samuti osas, milles

karistuse mõistmisel kohaldati KarS § 63 lg-t 1, jättes süüdistatavate karistused muutmata.

2. Mõista Ivor Onksion KarS § 156 lg 1 järgi ja Priit Toobal ning Lauri Laasi KarS § 156 lg 1

– § 22 lg 2 järgi õigeks.

3. Muuta kohtuotsuste põhiosa järgmiselt:

1) jätta ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja põhjendus, mille kohaselt oli Ivor Onksioni

tegu korduv;

2) asendada ringkonnakohtu ja maakohtu õiguslik põhjendus selle kohta, milliste

kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoimingute tunnustele Ivor Onksionile

KarS § 137 lg 1 järgi süüks arvatud tegu vastab, käesoleva otsuse põhiosa punktides 88–

93 toodud põhjendustega.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Priit Toobali kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot

kriminaalmenetluses

valitud

kaitsjale

makstud

tasu

katteks

(sh

500

eurot

kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ning 1000 eurot kohtueelses menetluses ja

esimese astme kohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest).

7. Mõista Eesti Vabariigilt Lauri Laasi kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot

kriminaalmenetluses

valitud

kaitsjale

makstud

tasu

katteks

(sh

500

eurot

kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ning 1000 eurot kohtueelses menetluses ja

esimese astme kohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

Ivor Onksioni, Lauri Laasi ja Priit Toobali süüdistus eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse

rikkumises või sellele kihutamises

1. Ivor Onksionile esitati karistusseadustiku (KarS) § 137 lg 1 ja § 156 lg 1 järgi ning Priit Toobalile

ja Lauri Laasile KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 ja § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi süüdistus H. R-i

elektronpostkasti sisenemises ning seal olevate kirjade sisu kohta teabe hankimises või sellele

kihutamises järgmistel asjaoludel.

2. Alates 25. veebruarist 2011 toimunud vestluste ja kirjavahetuse käigus kallutas L. Laasi

I. Onksioni jätkama Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (edaspidi SDE) liikmena ja Tallinna

Linnavolikogu aseesimehe J. J. nõunikuna selleks, et koguda teavet Tallinna linnapea E. S-i vastu

umbusaldusavalduse esitamise kohta. P. Toobal kallutas 19. aprillil 2011 MSN Messengeri

suhtlusprogrammis peetud vestluses I. Onksionit koguma teavet kõige selle kohta, mis on seotud

E. S-i umbusaldamisega, samuti SDE rahaasjade ja SDE liikmete omavaheliste suhete kohta.

Kogutud teabe pidi I. Onksion edastama L. Laasile ja P. Toobalile. I. Onksion nõustus L. Laasi ja

P. Toobali soovitud teavet koguma ja seda neile edastama.

3. 19. juunil 2011 avastas I. Onksion võimaluse siseneda oma tööarvuti kaudu H. R-i teadmata ja

tema loata H. R-i elektronpostkasti X@gmail.com. Ajendatuna L. Laasi ja P. Toobali

kallutamisest, teatas I. Onksion sellest võimalusest kohe telefonitsi L. Laasile ja P. Toobalile,

andes neile ühtlasi lühiülevaate postkastis olevatest elektronkirjadest.

4. Nii P. Toobal kui ka L. Laasi kallutasid 19. juunil 2011 telefonitsi I. Onksionit edastama

elektronpostkastis X@gmail.com asuvad elektronkirjad nende kaudu MTÜ-le Eesti Keskerakond

(edaspidi Keskerakond). Seejuures leppisid L. Laasi ja I. Onksion kokku, et I. Onksion prindib

kõik postkastis X@gmail.com asuvad kirjad välja ja annab L. Laasile, kui viimane jõuab pärast

25. juunit 2011 Lõuna-Ameerika reisilt tagasi Eestisse. 20. juunil 2011 suhtlusprogrammis MSN

Messenger peetud vestluses palus P. Toobal I. Onksionil täpsustada H. R-i elektronpostkastis

asuvate sõnumite sisu, nende väljaprintimise eeldatavat lõpuaega ja väljatrükkide P. Toobalile

üleandmise aega ja kohta, avaldades soovi saada elektronkirjade väljatrükid enda valdusesse

järgmisel päeval.

5. 20. juunil 2011. a ajavahemikus kell 10.00–18.10 sisenes I. Onksion, ajendatuna L. Laasi ja

P. Toobali kallutamisest, oma tööarvutit kasutades H. R-i teadmata ja loata H. R-i kasutuses

olevasse elektronpostkasti X@gmail.com. I. Onksion kogus sealt andmeid H. R-i ja temaga kuni

20. juunini 2011 elektronkirjavahetust pidanud isikute edastatud ja vastuvõetud sõnumite sisu

kohta. Seejuures printis I. Onksion välja vähemalt 455 lehte H. R-i postkasti saabunud

elektronkirju ja nende manuseid.

6. 30. juunil 2011. a ajavahemikus kell 14.55–16.25 sisenes I. Onksion, ajendatuna L. Laasi ja

P. Toobali kallutamisest, oma tööarvutit kasutades H. R-i teadmata ja loata H. R-i kasutuses

olevasse elektronpostkasti X@gmail.com. I. Onksion kogus sealt andmeid H. R-ile samal päeval

kell 15.12 saadetud elektronkirja ja selle manuste kohta. I. Onksion printis elektronkirja ja selle

manuse välja, skaneeris need ning edastas kell 16.14 elektronkirjaga L. Laasi aadressile

Lauri.Laasi@riigikogu.ee.

7. 19. juulil 2011 kohvikus Seiklusjutte Maalt ja Merelt toimunud kohtumisel andis I. Onksion

L. Laasi soovil viimasele üle elektronpostkastist X@gmail.com varjatult kogutud elektronkirjade

ja nende manuste väljatrükid. Pärast seda sai H. R-i elektronkirjade ja nende manuste väljatrükid

enda valdusse P. Toobal, kes tutvus kirjade sisuga ja hoidis neid oma töökohas 6. jaanuaril 2012

toimunud läbiotsimiseni.

8. P. Toobali ja L. Laasi tegevuse eesmärk oli saada enda valdusse elektronpostkastis X@gmail.com

H. R-i ja temaga elektronkirjavahetust pidanud teiste isikute edastatud ja vastuvõetud sõnumite

sisu.

9. Eelnevalt kirjeldatud teole õiguslikku hinnangut andes viidati süüdistuses põhiseaduse (PS) §-le

43. Samuti märgiti, et teise isiku meilikontole ilma loata ja salaja sisenemine ning meilikontol

olevate sõnumitega tutvumine vastab jälitustoimingu tunnustele teo toimepanemise ajal kehtinud

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 114 lg 3 (varjatud sisenemine arvutisüsteemi või

arvutivõrku), § 115 (varjatud läbivaatus) ja § 118 (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe

salajane pealtkuulamine või -vaatamine) järgi. Samasugune käitumine on käsitatav

jälitustoiminguna ka 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1263 lg-te 5 ja 6, § 1264 lg 5, § 1265 ja

§ 1267 kohaselt. I. Onksionil, L. Laasil ega P. Toobalil ei olnud jälitustegevuse seaduse § 6 lg-

test 1 ja 2 (KrMS § 1261 lg-st 5, § 1262 lg-st 1 ja 1263 lg-test 1–4) tulenevalt õigust tegeleda

jälitustegevusega.

P. Toobali ja Keskerakonna süüdistus dokumentide võltsimises

10. P. Toobal anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 344 lg 1 järgi ja Keskerakond süüdistatuna KarS

§ 344 lg 2 järgi Keskerakonna kassa sissetuleku orderite võltsimises järgmistel asjaoludel.

11. P. Toobal on alates 12. septembrist 2007 Keskerakonna peasekretär, kes erakonna põhikirjast ja

ametijuhendist tulenevatest ülesannetest lähtudes on Keskerakonna juhtivtöötaja ja pädev isik

KarS § 14 lg 1 mõttes.

12. P. Toobal võltsis Keskerakonna huvides viimase kassa sissetuleku ordereid, võimaldamaks

Keskerakonnal kasutada erakonna majandustegevuses tuvastamata päritoluga sularaha. Selleks

näitas P. Toobal seda füüsilistelt isikutelt saadud lubatud annetusena.

13. 29. septembrist 26. oktoobrini 2010 koostas ja allkirjastas P. Toobal kokku kolm Keskerakonna

kassa sissetuleku orderit selle kohta, nagu oleksid U. V., J. M. ja E. P. annetanud Keskerakonnale

sularahas vastavalt 40 000, 30 000 ja 40 000 krooni. Tegelikult orderitel nimetatud isikud

Keskerakonnale sel viisil raha ega rahaliselt hinnatavat vara ei annetanud.

14. Lisaks käskis P. Toobal 2011. a esimeses kvartalis Keskerakonna tegevsekretäril P. V-il kahel

korral koostada enda juhiste järgi kaks Keskerakonna kassa sissetuleku orderit selle kohta, nagu

oleksid E. P. ja U. V. kumbki annetanud Keskerakonnale sularahas 2000 eurot. Seejuures andis

P. Toobal kummalgi korral P. V-ile 2000 eurot sularaha. P. V-i koostatud orderitele kirjutas

P. Toobal E. P. ja U. V.-i allkirjad. Orderitesse kantud andmed ei vastanud tõele, sest tegelikult E.

P. ega U. V. sel viisil Keskerakonnale raha ega rahaliselt hinnatavat hüve ei annetanud.

15. Kassa sissetuleku orderid on süüdistuse kohaselt Keskerakonna ametlikud dokumendid, millega

tõendati ja tagati erakonnaseaduse (EKS) §-des 121 ja 123 (8. märtsist 2010 kuni 31. märtsini

2011

kehtinud

redaktsioonis)

sätestatud

nõuetest

kinnipidamist,

samuti

erakonna

raamatupidamise korraldamise nõuete täitmist. Keskerakonna kassa sissetuleku order tõendab ja

tagab, et erakonna kassasse antud vara allikaks on üksnes põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud,

erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ja tulu

erakonna varalt. Kassa sissetuleku orderi alusel on võimalik omandada õigusi, sh õigust kasutada

orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna legaalses majandustegevuses.

Maakohtu otsus

16. Harju Maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsusega tunnistati kõik süüdistatavad neile esitatud

süüdistuses süüdi ja neid karistati järgmiselt:

1) I. Onksioni KarS § 137 lg 1 ja § 156 lg 1 järgi KarS § 63 lg-st 1 juhindudes rahalise

karistusega 200 päevamäära summas 640 eurot;

2) L. Laasit KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 ja § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi KarS § 63 lg-st 1

juhindudes 9-kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga

täitmisele pööramata;

3) P. Toobalit KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 ja § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi KarS § 63 lg-st 1

juhindudes 9-kuulise vangistusega ning KarS § 344 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks. KarS § 64

lg 1 alusel mõistis kohus P. Toobalile liitkaristuseks 1-aastase vangistuse, mis jäeti KarS § 73

alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

4) Keskerakonda KarS § 344 lg 2 järgi rahalise karistusega 10 000 eurot.

17. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

I. Onksioni, L. Laasi ja P. Toobali süüdistus eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse

rikkumises või sellele kihutamises

18. SDE liige ja Tallinna Linnavolikogu aseesimehe J. J. nõunik I. Onksion hakkas 2011. a kevadel

L. Laasile ja P. Toobalile SDE siseinfot edastama. Kohus luges usaldusväärseks ja teiste

tõenditega riimuvaks I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt kogus ja

edastas ta P. Toobalile ja L. Laasile teavet SDE kohta P. Toobali ja L. Laasi korraldusel ning

palvel. P. Toobal avaldas I. Onksionile survet, et viimane jätkaks SDE-s ja volikogu aseesimehe

nõuniku ametikohal selleks, et oleks võimalik koguda kasulikku infot. P. Toobal ja L. Laasi

lubasid I. Onksionile töökohta Keskerakonnas. P. Toobali tööarvuti kõvaketta vaatluse protokolli

kohaselt saatis P. Toobal 19. aprillil 2011 E. S-ile e-kirja teemaga "Ettekanne". Kirjast nähtub, et

samal päeval on I. Onksion saatnud P. Toobalile e-kirja järgmise sisuga: "Tere! Saadan lubatud

ettekande. Andsin endast parima, et kõik, mida eile arutati, kirja panna... Kõige paremat, Ivor

Onksion". P. Toobal saatis I. Onksionile e-kirja, milles kirjutas: "Tere! See on hea info. Mida

rohkem saaksime teada ja riigikogu fraktsiooni plaanidest (sisseantavatest arupärimistest,

seaduseelnõudest jne), seda parem, saaksime neid ennetada. P." I. Onksioni kasutuses olnud

sülearvuti kõvaketta koopia vaatluse protokolli kohaselt leiti kõvakettalt informatsiooni SDE

kohta, sh ettekanded, memod ja koosolekute kajastused ja muud dokumendid; katked

elektronpostkastist X@gmail.com pärinevatest elektronkirjadest; MSN Messengeri xml-faili

katked, mis sisaldavad vestlusi I. Onksioni ja P. Toobali vahel märtsist septembrini 2011.

Vaatlusprotokolli kohaselt kogus I. Onksion L. Laasi ja P. Toobali korraldusel varjatult infot SDE

kohta. Korraldusi info kogumiseks andsid I. Onksionile nii L. Laasi kui ka P. Toobal. L. Laasi

käskis I. Onksionil olla ettevaatlik ja P. Toobal lubas I. Onksioni aidata, kui info edastamisest

teada saadakse. Vaatlusprotokolli kohaselt toimus 15. märtsil 2011 vestlus P. Toobali ja

I. Onksioni vahel, milles I. Onksion kirjutas: "Ma tahaks ausalt öeldes ikka väga kiirelt juba keski

tulla, lauskannatamatu, aga no okei, ma olen nõus selle E umbi ajani siin olema" ja P. Toobal

vastas: "Väga hea, see oleks väga vajalik." 1. aprillil 2011 toimus vestlus P. Toobali ja I. Onksioni

vahel, milles I. Onksion kirjutas: "Ma pole küll sulle rääkinud, aga olen 2x nüüd vahepeal

kohtunud ka lauri laasiga sellel ülemineku teemal. Ta arvas ka juba algusest peale, et mõistlik on

lasta mul siin lõpuni olla ikkagi, et olen kasulikum siin, kus olen hetkel." P. Toobal vastas: "Olen

samal seisukohal." L. Laasi sülearvuti kõvaketta vaatluse protokolli kohaselt saatis I. Onksion

19. aprillil 2011 L. Laasile ja K. S-ile järgmise sisuga e-kirja: "Tere! Saadan ka Teile edasi enda

koostatud eriettekande, mille palus mul valmistada peasekretär Priit Toobal hr E. S-i ettepanekul.

Kõike paremat Ivor Onksion." 28. aprilli 2011. a vestluses kirjutas I. Onksion P. Toobalile: "Laasi

luges mulle ka 3x sõnad peale, et ma ettevaatlik oleks, et kui omad teada saavad, siis lintsitakse ju

ära. Aga kui vahele jään, et siis ikka koristatate mu minema ma loodan." P. Toobal vastas sellele:

"Ikka, ikka." 30. mail 2011 kirjutas P. Toobal I. Onksionile: "Tere, mulle helistas pahane E

helistab ja küsib selle memo kohta." I. Onksion vastas: "Tere, vabandust, olin eemal, kohe saadan.

Ma lihtsalt ei saa enam ise aru. Laasi konkreetselt ütles mulle, et on hea, kui hoida seda väikeses

ringis, ta ise toimetab E-ni. Priit ma ei tea, mida tegema pean." P. Toobal vastas: "Rääkisime E-ga

ja hoiame seda liini minu kaudu." Samal päeval P. Toobali ja I. Onksioni sõnumite vahetus jätkus.

P. Toobal kirjutas I. Onksionile: "Tere, lugesin läbi, väga huvitav, sa lindistad?" I. Onksion vastas:

"Kus sa sellega, ma riskin ikka kõigega teie nimel." P. Toobal: "Peame sulle diktofoni ostma."

30. augustil 2011 saatis P. Toobal I. Onksionile e-kirja järgmise tekstiga: "Kas sul õnnestuks saada

ka SDE (büroo) tööplaani?" Ka L. Laasi elektronpostkastist Lauri.Laasi@riigikogu.ee pärinevate

elektronkirjade ja manuste vaatluse protokolli kohaselt kogus I. Onksion L. Laasi ja P. Toobali

jaoks ja edastas neile ettekannete, memode ning töödokumentide kujul infot SDE ja opositsiooni

tegevuse kohta.

19. Jälitusprotokoll P. Toobali telefoni pealtkuulamise kohta tõendab, et vastutasuna P. Toobali ja

L. Laasi korraldusel SDE kohta info kogumise ja edastamise eest otsisid P. Toobal ja L. Laasi

I. Onksionile töökohta, suheldes sel teemal I. Onksioni ja Keskerakonna liikmetega. Nii soovitas

P. Toobal 12. oktoobril 2011 toimunud telefonikõnes I. Onksionit töötajaks K. T-le. Seejuures

selgitas P. Toobal K. T-le järgmist: "Ta oli, ta ... ütleme niimoodi ... Ta töötas, ee, siin paar kuud

tagasi ja ta ei, on, ee ... volikogu aseesimehe J.-i nõunik. Ja ta ... ütleme, töötas üks aastake või

rohkem meie kasuks ... Ja nüüd ta on meil niimoodi, jäi oma selle ... meile nüüd .. meie heaks

töötamisega nii-öelda vahele ... Nii. Noh, ütleme otse, et ma sain tegelt ikka, saime kõik info, mis

sotsidest, on ju tema käest kätte. ...Ta oli väga tubli, töötas väga hästi ja nüüd võtsime ta erakonda

ka esmaspäeval ja tal oleks hädasti tarvis töökohta." Ka L. Laasi elektronpostkastist

Lauri.Laasi@riigikogu.ee pärinevate elektronkirjade vaatluse protokollist nähtub, et L. Laasi ja

P. Toobal tegelesid I. Onksionile töökoha otsimisega ning pidasid sel teemal kirjavahetust mh

E. S-i, K. A., K. S-i ja M. B-ga.

20. I. Onksioni ütluste kohaselt kasutasid Tallinna Linnavolikogu SDE fraktsiooni liikmed, sh H. R.,

tema tööalast sülearvutit, kuna volikogu liikmete sülearvutid ei ühildunud kabinetis oleva

printeriga. H. R. kasutas I. Onksioni arvutit ka 16. juunil 2011 või enne seda. H. R. kaitses

ligipääsu oma elektronpostkastile X@gmail.com salajase ligipääsuparooliga, mida ta ei olnud

andnud ühelegi teisele isikule. 19. juunil 2011 avastas I. Onksion juhuslikult, et H. R. on

kogemata vastanud arvuti küsimusele parooli salvestamise kohta jaatavalt, mistõttu tekkis

I. Onksionil võimalus siseneda H. R-i isiklikule meilikontole. See juhtus ajal, mil H. R. viibis

Brüsselis ja enda postkasti sisse ei loginud. Kuna L. Laasi ja P. Toobal olid varem I. Onksionit

kallutanud SDE kohta siseinfot hankima, siis andis I. Onksion võimalusest siseneda H. R-i

elektronpostkasti kohe telefonitsi teada L. Laasile ja P. Toobalile, küsides, mida teha. Nii

P. Toobal kui ka L. Laasi vastasid lühisõnumitega, et ta aadressil X@gmail.com asuvad

elektronkirjad kindlasti Keskerakonnale edastaks, ja küsisid kirjade kohta küsimusi. I. Onksion

andis neile seejärel ülevaate e-postkasti sisust. L. Laasi käskis algul edastada H. R-i kirjad e-kirja

teel, kuid I. Onksion keeldus, sest see jätnuks jälje. L. Laasi pakkus välja kirjade väljaprintimise.

20. juunil 2011 printis I. Onksion H. R-i e-kirjad välja. Kuna L. Laasi ja P. Toobal soovisid H. R-i

e-kirju enda käsutusse, siis saatis I. Onksion 30. juunil 2011 L. Laasile ka sel päeval H. R-i

elektronpostkasti saabunud e-kirja. L. Laasi elektronpostkastist Lauri.Laasi@riigikogu.ee

pärinevate elektronkirjade vaatluse protokollist nähtub e-kiri, millega I. Onksion edastas H. R-i

elektronpostkastist sinna 30. juunil 2011 saabunud kirja ja manuse L. Laasile. Väljaprinditud

kirjad andis I. Onksion L. Laasile üle 19. juulil 2011 kohvikus Seiklusjutte Maalt ja Merelt.

Jälitusprotokoll I. Onksioni telefoni kõneeristuste kohta kinnitab I. Onksioni, P. Toobali ja

L. Laasi aktiivset suhtlust 19. juunil 2011, mil I. Onksion oli avastanud juurdepääsuvõimaluse

H. R-i elektronpostkastile, samuti 20. ja 30. juunil ja 19. juulil 2011, mil I. Onksion H. R-i kirju

välja printis ja neid edastas. Jälitusprotokollist nähtub, et 19. juunil 2011 kell 21.32–23.06, mil

I. Onksion oli avastanud juurdepääsuvõimaluse H. R-i elektronpostkastile ja teavitanud sellest

L. Laasit, vahetasid nad 14 sõnumit. Järgmisel päeval, mil I. Onksion H. R-i kirju välja printis,

vahetas ta L. Laasiga kaheksa sõnumit. 30. juunil 2011, mil I. Onksion taas H. R-i e-postkasti

sisenes ja sealt samal päeval saabunud nn S-i kirja välja printis ning L. Laasile edastas, vahetasid

I. Onksion ja L. Laasi kaheksa sõnumit. 19. juulil 2011, mil I. Onksion andis söögikohas

Seiklusjutte Maalt ja Merelt L. Laasile üle väljaprinditud H. R-i e-kirjad, vahetasid L. Laasi ja

I. Onksion viis sõnumit. Jälitusprotokolli kohaselt vahetasid I. Onksion ja P. Toobal 19. juunil

2011 kell 21.32–21.36 neli sõnumit. I. Onksioni kasutuses olnud sülearvuti kõvaketta koopia

vaatluse protokolli kohaselt toimus P. Toobali ja I. Onksioni vahel 20. juunil 2011 vestlus, millest

nähtub, et H. R-i e-postkasti sisenenud I. Onksion annab samal ajal P. Toobalile ülevaate seal

sisalduvatest kirjadest ja nende väljaprintimisest ning P. Toobal avaldab soovi kirjad endale saada.

20. juunil 2011 kirjutas P. Toobal I. Onksionile: "Ütle, kuidas me neid kirju ka endale saaksime."

I. Onksion vastab: "Leppisin Laasiga kokku, et prindin kõik asjad välja, seda tuleb mitusada

lehekülge, ta on sinna suunanud ka kõik oma paremad riigikogu meilid pärast seda, kui riigikogu

volitused lõppesid ... Kui oled lõpuks nõus kokku saama, annan sulle paki üle, kui mitte, siis

Laasile pärast 25-ndat." I. Onksioni telefoninumbrilt toimusid kõned L. Laasi ja P. Toobaliga

10. märtsist 2. veebruarini 2011. 6. jaanuaril 2012 P. Toobali tööruumis toimunud läbiotsimisel

leiti ja võeti ära kinkekott, milles olid väljaprinditud e-kirjad 455 lehel. Osale kirjadele on tehtud

käsikirjalisi märkmeid ja lisatud värvilisi kleebiseid.

21. Eelnevalt osutatud ja veel mõningatele tõenditele tuginedes asus maakohus seisukohale, et

I. Onksion sisenes L. Laasi ja P. Toobali kihutusel varjatult H. R-i elektronpostkasti, kogus sealt

varjatult kirju, printis need välja ja edastas L. Laasile ning P. Toobalile. L. Laasi ja P. Toobali

ütlused, mille kohaselt ei kallutanud nemad I. Onksionit teavet koguma, vaid I. Onksion saatis

neile infot omal initsiatiivil ja nemad üksnes nõustusid seda vastu võtma, luges kohus

ebausaldusväärseteks, sest need on vastuolus teiste tõenditega. Ka kaitsja taotlusel kohtus üle

kuulatud tunnistajate ütlused ei kummuta süüdistust kinnitavaid tõendeid.

22. I. Onksioni tegu vastab KarS § 137 lg 1 tunnustele. Kohus nõustus süüdistuses väljendatud

hinnanguga, et teise isiku meilikontole loata salaja sisenemine ja meilikontol olevate sõnumitega

tutvumine on käsitatav varjatud sisenemisena arvutisüsteemi või -võrku (teo toimepanemise ajal

KrMS § 114 lg 3, praegu § 1263 lg-d 5 ja 6 ning § 1264 lg 5); varjatud läbivaatusena (teo

toimepanemise ajal KrMS § 115, praegu § 1265) ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe

salajase pealtkuulamise või -vaatamisena (teo toimepanemise ajal KrMS § 118, praegu § 1267).

I. Onksionil puudus seaduslik alus jälitustoiminguid teha. Seega kogus I. Onksion isikuna, kellel

ei ole õigust jälitustoiminguid teha, varjatult andmeid SDE liikmete, sh H. R-i kohta.

23. Samuti vastab I. Onksioni tegu KarS § 156 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule. Sõnumina KarS

§ 156 mõttes on käsitatav igasugune kirjavahetuse või sidevahendi abil edastatud informatsioon

sõltumata andmekandjast. Süüteo subjektiks on isik, kellele sõnum ei olnud teo toimepanemise

ajal suunatud. Sõnumisaladust on rikutud, kui toimepanija on loonud endale või kolmandale

isikule võimaluse sõnumiga tutvumiseks. I. Onksion sisenes varjatult ligipääsuparooliga kaitstud

H. R-i elektronpostkasti, kogus sealt varjatult andmeid, printis välja elektronpostkastis olevad

kirjad, vaatas salaja saabunud sõnumeid ja saatis L. Laasile edasi H. R-i postkasti reaalajas

saabunud e-kirja, rikkudes sellega sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust. Maakohus märkis,

et ei sea kahtluse alla Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-14-14 väljendatud seisukohta, mille

kohaselt kuuluvad sõnumisaladuse (PS § 43) kaitsealasse vaid need sõnumid, mis on hetkel

kommunikatsiooniprotsessis, mitte aga juba saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis

on saatja või saaja valduses. Samas leidis kohus, et H. R-il puudus reaalselt võimalus otsustada,

kas sõnumeid kustutada või muul viisil kolmandate isikute eest kaitsta, sest I. Onksion sisenes

H. R-i elektronpostkasti ajal, mil H. R. ei viibinud Eestis ega kasutanud oma elektronpostkasti.

Samuti sisenes I. Onksion H. R-i elektronpostkasti ka 30. juunil 2011, printides sealt reaalajas

välja sinna saabunud sõnumi ja saates selle edasi L. Laasile. Kuna sõnum edastati kohe, siis oli

see sõnumisaladuse kaitsealas.

24. L. Laasi ja P. Toobali tegevus on käsitatav I. Onksioni eraviisilisele jälitustegevusele ja

sõnumisaladuse rikkumisele kihutamisena. Kui I. Onksion, kes oli juba P. Toobali ja L. Laasi

kallutamisel kogunud erinevat informatsiooni SDE liikmete kohta, avastas juurdepääsuvõimaluse

H. R-i sõnumitele, võttis ta kohe ühendust nii P. Toobali kui ka L. Laasiga ja küsis, mida teha.

Selle asemel, et ebaseaduslik käitumine tõkestada, andsid P. Toobal ja L. Laasi I. Onksionile

korralduse siseneda varjatult H. R-i elektronpostkasti ja esitada ülevaade postkasti sisust ning

korraldada seal olevate kirjade edasitoimetamine nende kätte. L. Laasi ja P. Toobali

kihutamistegudeks oli suhtlemine I. Onksioniga varjatud info hankimise teemal, sh korralduste

andmine, millist infot I. Onksion peaks koguma ja edastama; samuti I. Onksioni tunnustamine

juba edastatud info eest ja lubadus leida tasuna teabe varjatud hankimise eest I. Onksionile töö

Keskerakonnas. Osaliselt jäävad tuvastatud asjaolud süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole.

Samas on Riigikohus leidnud, et ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel

võib olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt, sest süüdlase käitumine

kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab

tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (Riigikohtu otsused asjades

nr 3-1-1-16-04, 3-1-1-21-10 ja 3-1-1-41-13). Riigikogu liikmed P. Toobal ja L. Laasi kasutasid

ära oma ametist tulenevat autoriteeti ja poliitilisi kogemusi, samuti teadmist, et kuriteo

toimepanemise ajal 21-aastane I. Onksion soovis erakonda vahetada, ja kallutasid I. Onksionit

hankima Keskerakonna huvides teavet SDE siseinfo ja liikmete kohta. P. Toobal ja L. Laasi

kallutasid I. Onksionit varjatud sisenemisele H. R-i elektronpostkasti ja seal sõnumite salajasele

jälgimisele. Asjaolu, et I. Onksion edastas osa infost süüdistatavatele omal initsiatiivil, ei muuda

järeldust, et nii L. Laasi kui ka P. Toobal, kallutasid I. Onksionit varjatult koguma infot neid

huvitavates küsimustes. Kõik süüdistatavad mõistsid info hankimise viisi ebaseaduslikkust ja

selle võimalikke tagajärgi. Just P. Toobali ja L. Laasi tegevus oli see, mis kallutas I. Onksionit nii

sõnumisaladuse rikkumisele kui ka eraviisilisele jälitustegevusele. P. Toobal ja L. Laasi panid

I. Onksioni kihutamise toime kavatsetult.

P. Toobali ja Keskerakonna süüdistus dokumentide võltsimises

25. Kohus tuvastas, et süüdistuses nimetatud Keskerakonna kassa sissetulekute orderites kajastatud

andmed ei vasta tegelikkusele. P. Toobal võltsis 2010. a kolm ja 2011. a kaks kassa sissetuleku

orderit. 2010. a võltsitud orderitele kandis P. Toobal tegelikkusele mittevastavad andmed

väidetavate sularahaannetuste kohta isikutelt, kes annetusi ei teinud. 2011. a kassa sissetuleku

orderite võltsimise pani P. Toobal toime P. V-i ära kasutades, andes viimasele korralduse kanda

orderitele andmed, mille ebaõigsusest P. V. ei teadnud. P. Toobali teo tulemusena sai Keskerakond

kasutada teadmata päritoluga raha. Sularaha, mis laekus süüdistuses nimetatud orderite alusel,

kasutati Keskerakonna võlgnevuste tasumiseks. P. Toobal pani teo toime kavatsetult.

26. P. Toobali ütlused, nagu kajastaksid orderid J. M-i, E. P. ja U. V.-i tegelikke annetusi, ei ole

usaldusväärsed. Tunnistajad U. V. ja J. M. eitasid kohtuistungil Keskerakonnale sularaha

annetamist ja kinnitasid, et nad ei ole kunagi andnud P. Toobalile ega mõnele teisele

Keskerakonna liikmele luba vormistada annetus nende nimel. Süüdistuses nimetatud ordereid

nägid tunnistajad esimest korda kriminaalasja kohtueelses menetluses. Orderitel nende nimel

antud allkirjad ei ole nende kirjutatud. J. M-i ütluste kohaselt pöördus P. Toobal kohtueelse

menetluse ajal tema poole palvega anda Kaitsepolitseis ütlusi selle kohta, nagu oleks J. M.

erakonnale raha annetanud. Tunnistaja P. V-i ütlustega on tõendatud, et P. Toobal koostas sularaha

ordereid ja andis P. V-ile üle ka sularaha. P. V. tunneb U. V-i, J. M-i ja E. P. ja kinnitas, et need

isikud ei ole talle erakonnale annetamiseks sularaha toonud. U. V.-i ütlusi kinnitab ka

käekirjaekspertiisi akt, mille kohaselt ei ole U. V. andnud allkirju Keskerakonna 8. veebruari

2011. a kassa sissetuleku orderile (maksja U. V.). Samas ekspertiisiaktis on leitud, et 26. jaanuari

2011. a kassa sissetuleku orderil (maksja E. P.) teksti "Andis üle" kohal olevat allkirja ei ole

kirjutanud E. P. Täiendava käekirjaekspertiisi akti kohaselt ei ole Keskerakonna 26. jaanuari

2011. a kassa sissetuleku orderil, kus on maksjana märgitud E. P., teksti "Võttis vastu" kohal

allkirja kirjutanud E. P., vaid allkirja on orderil tõenäoliselt kirjutanud P. Toobal. Tunnistaja E. P.

ütlused Keskerakonnale raha annetamise kohta jättis kohus tõendikogumist välja, sest need olid

umbmäärased ja vastuolus sama tunnistaja KrMS § 289 alusel avaldatud kohtueelses menetluses

antud ütlustega selle kohta, et ta pole Keskerakonnale raha annetanud. Ütluste erinevuse põhjusi

E. P. kohtus usutavalt selgitada ei suutnud. Analüüsides kaitsja taotlusel üle kuulatud tunnistajate

ütlusi selle kohta, et süüdistuses nimetatud isikud siiski annetasid Keskerakonnale sularaha,

jõudis maakohus järeldusele, et need ütlused on vastuolulised, esitatud esmakordselt

põhjendamatult hilises menetlusstaadiumis ega haaku teiste tõenditega, mistõttu ei saa neid

pidada usaldusväärseteks.

27. P. Toobali käitumine on kvalifitseeritud õigesti KarS § 344 lg 1 järgi. Süüdistuses nimetatud kassa

sissetuleku orderid olid õiguskäibe seisukohalt olulised dokumendid. Nendega tõendatakse, et

erakonna kassasse antud vara ja vahendid pärinevad üksnes mõnest seadusega lubatud allikast

(liikmemaksud, eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused, tulu erakonna varalt). Samuti

tagatakse kassa sissetuleku orderitega erakonna raamatupidamise korraldamise nõuete täitmine.

Seega on kassa sissetuleku orderid algdokumendid, mille alusel on võimalik omandada õigusi, sh

õigust kasutada orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna legaalses majandustegevuses.

28. Tulenevalt P. Toobali töölepingust, ametijuhendist ning Keskerakonna põhikirjast on P. Toobal

peasekretärina käsitatav Keskerakonna juhtivtöötajana ja pädeva isikuna KarS § 14 lg 1 mõttes.

P. Toobal pani kassa sissetuleku orderite võltsimise toime Keskerakonna huvides. Orderite alusel

oli Keskerakonnal võimalik omandada õigusi, sh õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse

antud summat erakonna legaalses majandustegevuses. Seega suurendati Keskerakonna vara

rahaga, mille päritolu on teadmata. Seetõttu tuleb Keskerakonda karistada KarS § 344 lg 2 järgi.

Apellatsioon

29. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna kaitsjad

Oliver Nääs ja Gretta Oltjer, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate

õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Ühtlasi

palusid apellandid tunnistada KarS §-d 137 ja 156 osaliselt põhiseadusvastaseks ja kehtetuks.

Ringkonnakohtu otsus

30. Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsuse resolutiivosa

muutmata, kuid muudeti kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt panid

süüdistatavad toime eraviisilisele jälitustegevusele kihutamise muu hulgas seetõttu, et I. Onksion

toimetas varjatult H. R-i elektronpostkasti läbivaatust. Apellatsiooni ringkonnakohus ei

rahuldanud. Kohus mõistis apellatsioonimenetluse kulude katteks riigilt P. Toobali, L. Laasi ja

Keskerakonna kasuks võrdsetes osades välja 3600 eurot.

31. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

32. Maakohtu järeldused tõendite lubatavuse ja neile antud hinnangu kohta on õiged.

33. Maakohus ei väljunud süüdistuse piirest. See, et maakohus on erinevalt süüdistusaktist kasutanud

30. juunil 2011 saabunud kirja kohta andmete kogumist kirjeldades määratlust "reaalajas", ei ole

asjaolu, mis annaks alust rääkida süüdistuse piiridest väljumisest. Maakohus ei lisanud

süüdistatavate teole tunnuseid, mida süüdistusaktis ei kajastata. Samuti on ebaõige väide, nagu

oleks maakohus süüdistatavatele inkrimineerinud jälitustegevuse ka teiste SDE liikmete suhtes.

Teiste liikmete kohta andmete kogumisele kallutamist on kajastatud nii süüdistusaktis kui ka

maakohtu otsuses. Seda ei ole aga käsitatud mitte kui süüdistatavatele etteheidetavat kuritegu,

vaid kui üht tõendit selle kohta, et I. Onksion tegutses L. Laasi ja P. Toobali kallutamistegevuse

tõttu pikka aega SDE ridades viisil, kus ta kogus SDE ja selle liikmete kohta varjatult teavet ning

edastas seda L. Laasile ja P. Toobalile. Selline tegevus päädis kuriteokoosseisule vastava

käitumisega H. R-i suhtes.

34. Kihutamistegevus on võimalik ka olukorras, kus sama isikut kallutavad kuritegu toime panema

kaks või enam teineteisest sõltumatult tegutsevat isikut. On võimalik, et erinevate kihutajate

käitumisel on toimepanija käitumisele kumulatiivne mõju. H. R-i elektronpostkasti pääsenuna

pidas I. Onksion vajalikuks ühendust võtta ja tegutsemisjuhiseid küsida nii L. Laasilt kui ka

P. Toobalilt. Arvestades nendevahelise suhtluse eelnevat konteksti – I. Onksioni kuudepikkust

kallutamist SDE kohta varjatud teabe kogumisele ja edastamisele –, on maakohus õigesti

järeldanud, et nii L. Laasi kui ka P. Toobali käitumine on hinnatav I. Onksioni kihutamisena

ebaseaduslikule jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele.

35. I. Onksioni käitumine vastas KarS § 137 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule. I. Onksion sisenes

H. R-i elektronpostkasti tema eest varjatult, kasutades selleks juhuslikult teada saadud salasõna.

Niisugune käitumine on iseenesest hinnatav süüteona KarS § 217 järgi. Kui selline tegu on aga

toime pandud eesmärgiga koguda teise isiku kohta varjatult andmeid, tuleb juba pelka sisenemist

elektronpostkasti käsitada eraviisilise jälitustegevusena ja seega KarS § 137 lg 1 järgi karistatava

teona. Küll ei saa e-kirjade läbivaatamist käsitada varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1

tähenduses, sest e-kiri ei ole asi. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi KrMS § 337 lg 1 p 3

alusel muuta. On õige, et salaja saab pealt vaadata või kuulata üksnes sõnumeid, mis ei ole veel

adressaadini jõudnud. Pealtvaatamisega ei ole aga tegemist, kui sõnum on adressaadile kohale

jõudnud ning sõnumi kaitse sõltub juba isikust endast, mitte vahendajast. Välistatud on

adressaadile juba kohale toimetatud kirjaga salajase tutvumise käsitamine pealtvaatamisena või

isikule saadetud tema telefoni mälus paikneva häälsõnumi salajase kuulamise käsitamine

pealtkuulamisena. Olukord on aga põhimõtteliselt erinev siis, kui teavet ei saadeta mitte isikule

endale, vaid teenusepakkujale, kelle juures see salvestatakse. Teenusepakkuja (nt Gmail)

serverisse loodud kasutajakontole salvestatud sõnumite puhul on need endiselt võrdsustatavad

alles teel olevate sõnumitega, sest nende sõnumite kaitse ei sõltu üksnes ega (tehnoloogilisi

võimalusi arvestades) isegi mitte esmajoones sõnumi adressaadi suvast. Seega on I. Onksionile

õigesti süüks arvatud H. R-i Gmaili kasutajakonto juurde loodud elektronpostkastis asuvate e-

kirjade salajane pealtvaatamine. Samas on ebaõiged süüdistusaktis ja maakohtu otsuses toodud

viited sätetele, mis kajastavad jälitustoiminguid, mille ebaseaduslikku tegemist või sellele

kihutamist süüdistatavatele ette heidetakse. KrMS § 1264 lg-s 5, §-s 1265 ja §-s 1267 ei sätestata

ühtegi süüdistuses nimetatud jälitustoimingut, vaid esmajoones jälitustoiminguks loa andmist.

Samas ei ole see puudus siiski põhjus lugeda süüdistusakti ebakonkreetseks või mittejälgitavaks,

sest süüdistusaktis viidatakse ka asjakohastele õigusnormidele ehk siis KrMS § 1263 lg-tele 1–6.

36. Nõustuda ei saa kaitsjate väitega, et KarS § 137 on osas, milles see ei sätesta koosseisu

sisustamisel asjasse puutuvaid jälitustoiminguid, vastuolus PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusõiguse

määratletuse põhimõttega. KarS § 137 on blanketne ja selle sisustamiseks tuleb pöörduda

karistusseadustiku-väliste õigusnormide poole, millest peab nähtuma, et süüdistuses kajastatud

tegu vastab mõnele seaduses kirjeldatud jälitustoimingule. Samuti tuleb kindlaks teha, millistest

õigusnormidest lähtuvalt on süüdistuses kirjeldatud teod käsitatavad ebaseaduslikena (Riigikohtu

otsus asjas nr 3-1-1-158-05, p 8). Riigikohus on viidatud otsuses leidnud, et jälitustegevuseks

kvalifitseerub mis tahes seaduses sätestatud jälitustoimingute tegemine. Eelkirjeldatud käsitlust

toetatakse ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes.

37. I. Onksioni käitumine vastab ka KarS § 156 lg 1 teokirjeldusele. Ei ole oluline, et sõnumid,

millega I. Onksion salaja tutvus, olid juba H. R-ile kätte toimetatud ega olnud enam

kommunikatsiooniprotsessis ega seega ka PS § 43 kaitsealas. Õigus sõnumite saladuse kaitsele on

olemuslikult osa isiku privaatsfääri kaitsest, mille hulka lisaks sõnumite saladusele (PS § 43)

kuulub ka era- ja perekonnaelu ning kodu kaitse. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 7 käsitlevad neid õigusi koos.

Põhiseaduses on samade põhiõiguste kaitse aga hajutatud §-de 26, 27, 33 ja 43 vahel. Sellest

tulenevalt on sõnumid, mille saladust ei peeta kaitstavaks PS § 43 kontekstis, hõlmatud teistest

isiku privaatsfääri puudutavatest põhiõigustest. PS § 43 esimene lause sätestab, et igaühel on

õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel "edastatavate"

sõnumite saladusele. Seevastu KarS § 156 lg-s 1 nähakse ette vastutus kirjavahetuse ja

sidevahendi abil "edastatud" sõnumi saladuse rikkumise eest. Kasutades erinevat grammatilist

aega, on antud märku, et sõnumi karistusõiguslik kaitse ei puuduta üksnes veel edastamisel

olevaid sõnumeid, vaid hõlmab ka neid sõnumeid, mis on juba adressaadini jõudnud. Vastupidine

tõlgendus viiks ebaloogilise järelduseni, et isiku privaatsfääri oluline osa – temale edastatud

erinevates vormides teated – on jäetud karistusõigusliku kaitseta, sest peale KarS § 156 ei

hõlmaks sellist informatsiooni ükski teine karistusnorm. Isiku eluruumis olles tema valduses

olevate sõnumite sisuga tutvumine (nt kodus olevate isiklike kirjade lugemine) ei oleks üldse

karistusõigusliku üleastumisena hinnatav. 30. juunil 2011, olles ebaseaduslikult sisenenud H. R-i

elektronpostkasti, sekkus I. Onksion H. R-ile sõnumi edastamise protsessi, sest võttis tema asemel

vastu H. R-ile saadetud e-kirja.

38. KarS § 156 lg 1 dispositsioon ei ole vastuolus põhiseadusest tuleneva riigi omavoli keelu ja

karistusõiguse määratletusnõudega.

39. P. Toobal ja L. Laasi kihutasid I. Onksionit eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse

rikkumisele. Süüdistus ja maakohtu otsus on rajatud käsitlusele, et H. R-i elektronpostkasti

sisenemine oli pikema protsessi tulemus. See hõlmas I. Onksioni ning L. Laasi ja P. Toobali

kuudepikkust suhtlust, kus L. Laasi ja P. Toobal kallutasid I. Onksionit jääma SDE ridadesse ning

koguma Keskerakonna jaoks varjatult SDE ja selle liikmete kohta teavet. Kuigi H. R-i

elektronpostkasti

sisenemiseni

ei

hõlmanud

teabekogumisele

kallutamine

kihutamist

karistatavatele tegudele, on kogu eelneval suhtlusel oluline tähtsus, mõtestamaks L. Laasi ja

P. Toobali tegevuse tähendust ja I. Onksioni käitumise motiive. Süüdistuse tekstist on ilmne, et

I. Onksion pani KarS § 137 lg-s 1 ja § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteod toime korduvalt. Kuigi

esimesel sisenemisel H. R-i elektronpostkasti (19. juunil 2011) ei ole võimalik rääkida sellest, et

I. Onksioni oleks kuriteole kihutanud L. Laasi või P. Toobal, siis järgmised kaks sisenemist H. R-i

meilikontole (20. ja 30. juunil 2011) toimusid juba selgelt L. Laasi ja P. Toobali kihutamise

tulemusena. Seetõttu ei ole oluline, et I. Onksion oli L. Laasi ja P. Toobaliga ühenduse võtmise

ajaks juba H. R-i elektronpostkasti sisenenud ja sellega nii KarS § 137 lg-s 1 kui ka § 156 lg-s 1

sätestatud kuriteokoosseisu realiseerinud. Oluline on, et varem pikema aja kestel varjatud

teabekogumisele ja edastamisele kallutatud I. Onksion informeeris L. Laasit ja P. Toobalit sellest,

et tal on tekkinud ligipääs H. R-i elektronpostkastile. Nii L. Laasi kui ka P. Toobal kallutasid

I. Onksionit kirju edastama. Just P. Toobali ja L. Laasi kallutamistegevuse tõttu sisenes

I. Onksion 20. ja 30. juunil 2011 uuesti H. R-i elektronpostkasti ja printis sealt välja H. R-ile

saadetud e-kirju, mille ta seejärel ka L. Laasile edastas või üle andis.

40. KarS § 344 on blanketne kuriteokoosseis. Nii P. Toobalile ja Keskerakonnale esitatud süüdistuses

kui ka maakohtu otsuses viidatakse võltsitud orderitega omandatud õiguse osas EKS §-dele 121

ja 123. Orderid võltsiti, et võimaldada kasutada Keskerakonna majandustegevuses teadmata

päritolu sularaha.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

41. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna

kaitsjad vandeadvokaat O. Nääs ja vandeadvokaadi abi G. Oltjer, kes taotlevad nii

ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuste õigeksmõistmist või

alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Ühtlasi paluvad kaitsjad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ning jätta

kohaldamata KarS § 137 lg 1 osas, milles see ei sätesta, millised jälitustoimingud on

karistusnormi sisustamisel asjasse puutuvad, samuti KarS § 156 lg 1 osas, milles see ei määra

kindlaks teokirjeldust ega -objekti. Lisaks taotlevad kaitsjad kriminaalmenetluse peatamist.

Kassaatorid paluvad mõista menetluskuluna riigilt P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna kasuks

võrdsetes osades välja 66 533 eurot 56 senti.

42. Prokuratuuri kassatsioonivastuses palutakse jätta kassatsioon rahuldamata.

POOLTE VÄITED JA KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

43. Riigikohus käsitleb otsuse I osas P. Toobali ja L. Laasi saadikupuutumatust (punktid 44–52);

II osas I. Onksioni, P. Toobali ja L. Laasi süüditunnistamist eraviisilises jälitustegevuses ja

sõnumisaladuse rikkumises või sellele kihutamises (punktid 53–114); III osas P. Toobali ja

Keskerakonna süüditunnistamist dokumendi võltsimises (punktid 115–126); IV osas võtab

kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (punktid 127–130) ja V osas lahendab

menetluskulude hüvitamise taotluse (punktid 131–140).

(I) P. Toobali ja L. Laasi saadikupuutumatus

(a) Kassaatorite väited

44. P. Toobal ja L. Laasi kuulusid Riigikogu XII koosseisu, kes 27. märtsil 2014 otsustas võtta neilt

saadikupuutumatuse ja anda nõusoleku koostada P. Toobali ja L. Laasi kohta süüdistusakt. Pärast

süüdistusakti koostamist valiti P. Toobal ja L. Laasi Riigikogu XIII koosseisu liikmeteks. Seega

hakkas 23. märtsist 2015, mil Vabariigi Valimiskomisjon P. Toobali ja L. Laasi Riigikogu XIII

koosseisu liikmetena registreeris, nende suhtes taas kehtima saadikupuutumatus. Seadus ei näe

ette menetlust saadikupuutumatuse äravõtmiseks olukorras, kus isik on omandanud Riigikogu

liikme staatusega kaasas käiva immuniteedi pärast süüdistusakti koostamist, kuid enne

kohtuotsuse jõustumist. Seetõttu tuleb käesolev kriminaalmenetlus KrMS § 2 p 4 alusel peatada.

Alles pärast seda, kui Riigikogu on vajaliku regulatsiooni vastu võtnud, saab otsustada, kuidas

kriminaalmenetlusega edasi toimida.

(b) Prokuratuuri väited

45. KrMS § 381 lg-t 4 ja PS § 76 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et pärast seda, kui Riigikogu on

oma otsusega andnud loa koostada Riigikogu liikme konkreetsete kuritegude kohta süüdistusakt,

ei ole selles kriminaalasjas enam mitte ühegi menetlustoimingu jaoks vaja Riigikogu nõusolekut.

(c) Kolleegiumi seisukoht

46. Asjaolu, et 23. märtsil 2015 algasid P. Toobali ja L. Laasi volitused XIII Riigikogu liikmetena, ei

takista nende suhtes käesoleva kriminaalmenetluse jätkamist ega eelda selleks Riigikogu uut

nõusolekut.

47. P. Toobal ja L. Laasi kuulusid Riigikogu XII koosseisu, kes andis 27. märtsil 2014 PS § 76 teises

lauses ja KrMS §-s 381 (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) nimetatud nõusoleku

koostada P. Toobali ja L. Laasi kohta süüdistusakt. Nõusolek puudutas tegusid, mida P. Toobalile

ja L. Laasile käesolevas kriminaalmenetluses ette heidetakse.

48. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KrMS § 3826 lg 5 sätestab, et Riigikogu liikme suhtes, kelle puhul on

eelmine Riigikogu koosseis juba andnud nõusoleku süüdistusakti koostamiseks ja kes asub täitma

oma kohustusi Riigikogu liikmena järgmises Riigikogu koosseisus, ei ole vaja Riigikogu uut

nõusolekut süüdistusakti koostamiseks. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise

seaduse (KrMSRS) § 253 lg-st 1 ei ole osundatud säte aga käesolevas asjas kohaldatav, sest

P. Toobali ja L. Laasi suhtes alustati kriminaalmenetlust enne 1. jaanuari 2015.

49. Juhtumi kohta, nagu praegune, kus kriminaalmenetlust Riigikogu liikmete suhtes on alustatud

enne 1. jaanuari 2015, pole sätet, mis reguleeriks küsimust, kas Riigikogu nõusolek oma liige PS

§ 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul

tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Vaatamata erisätte puudumisele on

vastus sellele küsimusele jaatav. Riigikogu otsuste ajaline kehtivus ei ole üldjuhul piiratud otsuse

vastu võtnud Riigikogu koosseisu ametiajaga. Riigikogu otsus kehtib kuni selle kehtetuks

tunnistamise või tühistamiseni, tähtajalise otsuse kehtivusaja lõppemiseni või otsuse

reguleerimiseseme ammendumiseni. Riigikogu 27. märtsi 2014. a otsused P. Toobali ja L. Laasi

suhtes süüdistusakti koostamiseks nõusoleku andmise kohta kehtivad praeguseni, sest pole ühtegi

alust, mis oleks nende kehtivuse lõpetanud. Isiku valimine Riigikogu uue koosseisu liikmeks ei

muuda asjaolusid, millest lähtudes parlamendi eelmine koosseis lubas isiku suhtes süüdistusakti

koostada, ja seega ei ole PS § 76 teises lauses (alates 1. jaanuarist 2015 KrMS §-s 3829)

nimetatud otsus antud üksnes Riigikogu sama koosseisu volituste ajaks. Riigikogu otsus kehtib

edasi ka pärast seda, kui nõusoleku andnud Riigikogu koosseisu ametiaeg on möödas.

50. Riigikohus on asunud seisukohale, et PS § 76 teise lause mõte on tagada seadusandliku võimu

korrakohane toimimine, vältides kriminaalmenetluse kasutamist poliitilise võitluse vahendina.

Kõnealune norm peab eeskätt tõkestama poliitiliselt motiveeritud valikulist õigusemõistmist

Riigikogu liikmete üle. Viimast võidakse kasutada näiteks parlamendi tahte mõjutamiseks või

poliitiliseks kättemaksuks. Ühtlasi võtab PS § 76 teine lause teistelt võimuharudelt võimaluse

muuta õiguskantsleri ja Riigikogu nõusolekuta Riigikogu koosseisu. Nimelt tuleb silmas pidada,

et Riigikogu liiget süüdi mõistva kohtuotsusega lõpevad PS § 64 lg 2 p 2 kohaselt Riigikogu

liikme volitused. Selliselt tagab PS § 76 teine lause vahetult ka demokraatia põhimõtet. (Vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-

54-13, p 26). Osutatud eesmärkide saavutamiseks ei ole vaja, et Riigikogu uus koosseis annaks

oma liikme kohta süüdistusakti koostamiseks uue nõusoleku, kui eelmine koosseis on sama isiku

sama teo osas nõusoleku juba andnud.

51. Kuna Riigikogu 27. märtsi 2014. a otsused P. Toobali ja L. Laasi kohta kehtivad, ei ole praeguses

asjas Riigikogu liikme puutumatusest tulenevaid takistusi kriminaalmenetlust P. Toobali ja

L. Laasi suhtes jätkata.

52. Sõltumata eeltoodust on ekslik kassaatorite väide, et kehtivas õiguses puudub kord

"saadikupuutumatuse äravõtmiseks" olukorras, kus isik on omandanud Riigikogu liikme

staatusega kaasas käiva immuniteedi pärast süüdistusakti koostamist, kuid enne kohtuotsuse

jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus süüdistatavast saab Riigikogu liige alles

pärast tema kohta süüdistusakti koostamist või temaga kokkuleppe sõlmimist, kuid enne

kriminaalmenetluse lõppu, on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüdistusakti

koostamise erikord kohaldatav selleks, et õiguskantsler ja Riigikogu saaksid otsustada, kas teha

ettepanek ja anda nõusolek Riigikogu liikme suhtes kriminaalmenetluse (kohtumenetluse)

jätkamiseks või mitte (vt lähemalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

17. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p-d 31–34).

(II) Eraviisiline jälitustegevus ja sõnumisaladuse rikkumine

(1.) Tõendite lubatavus

(a) Kassaatorite väited

53. Kohtud on L. Laasit ja P. Toobalit eraviisilisele jälitustegevusele ning sõnumisaladuse

rikkumisele kihutamises süüdi tunnistades tuginenud määravas osas lubamatutele tõenditele,

milleks on 1) P. Toobali elu- ja töökoha ning sõiduki läbiotsimisel kogutud tõendid; 2) L. Laasi

Riigikogu serveris asunud elektronposti sisu ja 3) I. Onksioni kohtueelses menetluses antud

ütlused.

54. P. Toobali elukohas, töökohas (Keskerakonna kontoris) ja sõidukis toimunud läbiotsimised olid

ebaseaduslikud esiteks seetõttu, et nende toimetamise aluseks olnud kuriteokahtlus puudutas

P. Toobali ja E. T. tegu, mille suhtes hiljem kriminaalmenetlus lõpetati, sest asjas nr 3-1-1-23-12

tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt pole selline tegu KarS § 2981 järgi karistatav. Kuna menetletav

tegu ei olnud läbiotsimiste ajal kuriteona karistatav, puudus põhjendatud kuriteokahtlus, mis on

iga kriminaalmenetlusliku toimingu obligatoorne eeldus. Teiseks oli P. Toobaliga seotud paikade

läbiotsimine ebaseaduslik ebaproportsionaalsuse tõttu. Kuna menetleti tegu, "kus ametiisikute

väidetava tasulise mõjutamise rahaliseks hüveks oli kokku 600 eurot ja mis oli avalikkuse

vaatenurgast vähetähtis", riivati läbiotsimistega ebaproportsionaalselt P. Toobali ja Keskerakonna

privaatsust jm hüvesid, sh Riigikogu liikme puutumatust.

55. Riigikogu serveris asunud L. Laasi e-kirjavahetus on tõendina lubamatu, kuna Riigikogu

Kantseleil ei olnud õigust L. Laasi e-kirju uurimisasutuse (Kaitsepolitseiameti) nõudel viimasele

välja anda. Andmekaitse Inspektsioon on leidnud, et tööandja domeeniga elektronposti

kasutamine isiklikuks otstarbeks on väljakujunenud praktika ja sellest tulenevalt on töötajal

õiguspärane ootus privaatsusele seni, kuni tööandja pole ise kehtestanud teistsuguseid reegleid.

Riigikogu Kantseleil puudub seadusest või lepingust tulenev alus Riigikogu liikme kirjavahetuse

käitlemiseks. Erinevalt tööandjast pole Riigikogu Kantseleil pädevust kontrollida isegi Riigikogu

liikme tööalast kirjavahetust, sest Riigikogu Kantselei ja Riigikogu liikme vahel pole

subordinatsioonisuhet.

56. Tõendina on lubamatud ka I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlused, mille maakohus

avaldas KrMS § 294 p 1 alusel. Tõendi lubamatus tuleneb sellest, et L. Laasil, P. Toobalil ega

nende kaitsjatel polnud võimalik I. Onksionit küsitleda, samas on I. Onksioni ütlused L. Laasi ja

P. Toobali väidetava kihutamisteo tuvastamisel määrava tähtsusega.

(b) Kolleegiumi seisukoht

57. Tõendid, millele tuginedes kohtud I. Onksioni, P. Toobali ja L. Laasi teod tuvastasid, on

lubatavad.

(i) P. Toobali juures toimunud läbiotsimistel saadud tõendid

58. Ei ole vaidlust, et 2012. a jaanuaris P. Toobaliga seotud paikade läbiotsimise aluseks olnud

kuriteokahtlus mõjuvõimuga kauplemises (kohtutoimik (KoTo), kd 4, tl 39–40) langes hiljem ära.

Riigiprokuratuuri 15. mai 2012. a määrusega (KoTo, kd 9, tl 11–19) lõpetati kriminaalmenetlus

P. Toobali ja E. T. kahtlustuses KarS § 2981 järgi, kuna selle kahtlustuse esemeks olevas teos ei

olnud süüteokoosseisu tunnuseid. Sellise järelduseni jõudes tugines prokuratuur Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-23-12 KarS § 2981 tõlgendamisel

väljendatud seisukohtadele. Eelnev ei anna aga veel alust järelduseks, nagu poleks P. Toobali

juures toimunud läbiotsimistega saadud tõendid käesolevas kriminaalasjas kasutatavad.

59. Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav

teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole

tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud

mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud

süüteokoosseisu tõlgendust.

60. Iseenesest on õige, et ka läbiotsimise (KrMS § 91) kui uurimistoimingu toimetamise üheks

eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Läbiotsimist saab aga kuriteokahtluse

puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja

teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see

pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad

faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse

puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post, nagu kassaatorid seda teha

soovivad.

61. KarS § 2981, mille tunnustel läbiotsimismääruse aluseks olevat P. Toobali ja E. T. tegu menetleti,

jõustus aastal 2006. Läbiotsimiste ajal 2012. a jaanuaris puudus selle kuriteokoosseisu kohta

sisuliselt kohtupraktika. Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-23-12 (1-10-16417), milles toodud

materiaalõiguslikele

seisukohtadele

tuginedes

prokuratuur

hiljem

kriminaalmenetluse

mõjuvõimuga kauplemise osas lõpetas, tehti 30. aprillil 2012 ehk enam kui 3 kuud pärast

kõnealuseid läbiotsimisi. Samas oli ajaks, mil P. Toobaliga seotud paikades läbiotsimisi toimetati,

kriminaalasjas nr 1-10-16417 tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu (jõustumata)

otsused. Esimese ja teise astme kohus tõlgendasid KarS § 2981 teisiti kui hiljem Riigikohus,

kusjuures maa- ja ringkonnakohtu tõlgendus ei oleks P. Toobali ja E. T. kahtlustuse esemeks

olnud teo karistatavust välistanud. Eelneva valguses pole võimalik väita, et P. Toobaliga seotud

paikades läbiotsimiste korraldamise ajal teadis kohtueelne menetleja asjaolusid, mis hiljem

läbiotsimiste aluseks olnud kuriteokahtluse välistasid, või jättis need süüliselt tähelepanuta.

62. Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja

läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega

mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid

käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 17.2). Puudub põhjus väita, et P. Toobaliga seotud paikades

läbiotsimist määrates või toimetades kalduti läbiotsimise eesmärgist kõrvale.

63. Nõustuda ei saa ka kaitsjate arvamusega, et proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt pidi

prokuratuur läbiotsimise ära jätma ainuüksi seetõttu, et kahtlustuse kohaselt oli summa, mille

üleandmisega ametiisikuid mõjutati, kõigest 600 eurot. Kolleegium märgib, et aususe kohustuse

rikkumisega seotud kuritegude puhul ei ole ametiisiku mõjutamiseks kasutataval summal

toimepanija süü suuruse kindlakstegemisel samavõrd keskset rolli nagu näiteks varavastaste

süütegude puhul varalise kahju ulatusel või teoobjekti väärtusel. Altkäemaksu koosseisude

kontekstis on kolleegium varem leidnud, et summa suurus näitab vaid seda, kui odavalt või kallilt

ametiisik end laseb ära osta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2001. a otsus asjas

nr 3-1-1-24-01, p 7.4).

(ii) L. Laasi Riigikogu elektronpostkastist saadud kirjad

64. Seaduslik alus, mis andis Kaitsepolitseiametile õiguse nõuda Riigikogu Kantseleilt L. Laasi

Riigikogu elektronpostkastist pärinevate kirjade esitamist ja pani Riigikogu Kantseleile kohustuse

need esitada, tuleneb KrMS § 32 lg-st 2 koostoimes KrMS § 215 lg 1 esimese lausega.

Kassaatorite viited Andmekaitse Inspektsiooni seisukohale ja sellele, et puuduvad normid, mis

annaksid Riigikogu Kantseleile õiguse tutvuda Riigikogu serveris asuva Riigikogu liikme e-

kirjavahetusega ning seda käidelda, pole asjakohased. See, et Riigikogu Kantseleil puudus

õiguslik alus omal initsiatiivil Riigikogu liikme elektronpostkasti sisuga tutvuda või seda kellelegi

edastada, ei tähenda, nagu polnuks Riigikogu Kantseleil õigust täita KrMS § 32 lg-st 2 ja § 215

lg 1 esimesest lausest tulenevat kohustust. KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on

kriminaalmenetluses kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja

omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel

reguleeritud. E-postkasti kasutaja ja serveripidaja ei saa lepinguga või ühepoolsete

tahteavaldustega ümber kujundada enda või teise poole seadusest tulenevaid kohustusi

kriminaalmenetluses.

65. L. Laasi e-kirjade väljanõudmise ja nende väljastamisega ei rikkunud Kaitsepolitseiamet ja

Riigikogu Kantselei ka L. Laasi kui Riigikogu liikme puutumatust (PS § 76). Kuna e-kirjade

väljanõudmine ei ole käsitatav Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisena (vt ka Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p 25

jj), siis PS § 76 teine lause sellele ei kohaldu. Seega polnud kirjade väljaandmiseks

põhiseaduslikult nõutav õiguskantsleri ettepanekul antav Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek.

Riigikogu liikme kirjavahetus võib olla kaitstud PS § 76 esimeses lauses ette nähtud Riigikogu

liikme üldise puutumatusega, mille kujundamisel on seadusandjal ulatuslik otsustusruum (vt ka

otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p-d 22, 39 ja 41). Märtsis 2012, mil Kaitsepolitseiamet L. Laasi e-

kirjad Riigikogu Kantseleilt välja nõudis, ei näinud seadus ette, et selliseks toiminguks oleks vaja

meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli (vt ka otsus asjas nr 3-4-1-54-13,

p 39). Sellise kontrollinõude kehtestamata jätmine ei tähenda, et seadusandja oleks jätnud kaitse

alt välja Riigikogu liikme puutumatuse tuuma ja et kriminaalmenetluse seadustik olnuks seetõttu

vastuolus PS § 76 esimese lausega. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 184 ja KrMS § 3822 lg 4

kehtestamisega 1. jaanuarist 2015 kasutas seadusandja talle põhiseadusega antud otsustusruumi

Riigikogu liikme üldise puutumatuse täpsemal sisustamisel. Samasuguse sätte puudumine

kriminaalmenetluse

seadustiku

varasemast

redaktsioonist

ei

tähenda

aga

selle

põhiseadusvastasust. KrMS § 3822 lg 4 ei laiene isikutele, nagu L. Laasi, kelle suhtes alustati

kriminaalmenetlust enne 1. jaanuari 2015 (KrMSRS § 253 lg 1).

(iii) I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlused

66. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses selle isiku

ütlustele, kes on muudetud sama seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut

allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku

ütlustele. Osundatud sätte teine alternatiiv, mis on asjasse puutuv käesolevas kriminaalasjas,

hõlmab ka kaassüüdistatava ütlusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-41-13, p 10). Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes

leidnud, et tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on

selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui

avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali

sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja

mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks

tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle

otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet

tunnistaja ütlustega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-

1-89-12, p 20.)

67. I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlustel on P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteo

tuvastamisel oluline kaal. Samas nähtub kohtuotsustest, et need rajanevad lisaks I. Onksioni

ütlustele veel mitmele tõendile, mis oma kogumis toetavad I. Onksioni ütlusi arvestataval määral.

Jutt on tõenditest, mis kajastavad I. Onksioni, L. Laasi ja P. Toobali kirjavahetust, salaja pealt

kuulatud telefonikõnede sisu ja andmeid elektroonilise suhtluse toimumise aja ja aktiivsuse kohta,

samuti süüdistatavate omavahelise ja kolmandate isikutega toimunud suhtluse sisu

kuriteosündmusele eelneval ja järgneval perioodil (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 18–20).

Ehkki mitmed I. Onksioni ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, meenutab kolleegium siinkohal,

et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (vt

lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9–10

ja 8. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p 14). I. Onksioni ütlusi kinnitavate tõendite hulk

ja kaal on kokkuvõttes sedavõrd suur, et puudub alus väita, nagu rajaneks L. Laasi ja P. Toobali

süüditunnistamine I. Onksioni eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele

kihutamises KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" I. Onksioni kohtueelses

menetluses antud ütlustel. Seega ei rikkunud kohtud I. Onksioni ütlustele tuginedes KrMS § 15

lg 3 nõudeid.

(2.) Süüdistuse piirid

(a) Kassaatorite väited

68. Kohtud väljusid süüdistuse piiridest sellega, et 1) ringkonnakohus muutis süüdistuses ja

maakohtu otsuses KarS § 137 sisustamiseks tehtud viiteid kriminaalmenetluse seadustiku sätetele,

mis näevad ette jälitustoimingud, millele I. Onksioni kihutamist P. Toobalile ja L. Laasile ette

heidetakse; 2) maakohus heitis I. Onksionile ette H. R-i postkasti sisu reaalajas jälgimist; 3)

P. Toobalile ja L. Laasile on süüks arvatud I. Onksioni kihutamine informatsiooni kogumisele

SDE ja teiste selle erakonna liikmete kohta, mitte üksnes H. R-i elektronkirjade edastamine; 4)

ringkonnakohus nimetas I. Onksioni kuritegu korduvaks; 5) ringkonnakohus märkis, et

teenusepakkuja (nt Gmail) serverisse loodud kasutajakontole salvestatud sõnumid on käsitatavad

"teel olevate" sõnumitena.

(b) Kolleegiumi seisukoht

(i) Kriminaalmenetluse seadustikule tehtud viidete muutmine

69. Kassaatorite väide, et asendades KarS § 137 lg 1 sisustamisel viite KrMS § 1264 lg-le 5, §-le 1265

ja §-le 1267 viitega KrMS § 1263 lg-tele 1–6, rikkus ringkonnakohus KrMS § 268 lg 6 nõudeid, ei

ole nõustumisväärne.

70. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on I. Onksionile mh eraviisilise jälitustegevusena

inkrimineeritav käitumine käsitatav varjatud sisenemisena arvutisüsteemi või -võrku (teo

toimepanemise ajal KrMS § 114 lg 3, praegu § 1263 lg-d 5 ja 6 ning § 1264 lg 5); varjatud

läbivaatusena (teo toimepanemise ajal KrMS § 115, praegu § 1265) ja tehniliste sidekanalite

kaudu edastatava teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamisena (teo toimepanemise ajal KrMS

§ 118, praegu § 1267). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei sätesta süüdistuses ja maakohtu otsuses

viidatud KrMS § 1264 lg 5, § 1265 ja § 1267 ühtegi süüdistuses nimetatud jälitustoimingut, vaid

esmajoones jälitustoiminguks loa andmisega seonduvat. Ringkonnakohtu otsuse järgi on

süüdistuses nimetatud jälitustoimingud kehtivas õiguses sätestatud KrMS § 1263 lg-tes 1–6.

Seetõttu muutis ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust.

71. Kolleegium märgib, et süüdistuses ja kohtuotsustes toodud viited kriminaalmenetluse seadustiku

sätetele demonstreerivad, et P. Toobali ja L. Laasi kihutamisel toime pandud I. Onksioni tegevus

vastab kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud jälitustoimingute tunnustele. Nii

süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on lisaks seaduse sätetele välja toodud ka nende

jälitustoimingute nimetused, mille tegemist või millele kihutamist süüdistatavatele ette heidetakse

(varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku; varjatud läbivaatus; tehniliste sidekanalite

kaudu edastatava teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine). Ringkonnakohus jättis sellest

loetelust välja varjatud läbivaatuse (vt käesoleva otsuse punkt 35), kuid ülejäänud kahte elementi

ei muutnud. Ringkonnakohus ei vaadelnud I. Onksioni käitumist mõne sellise jälitustoiminguna,

mida süüdistuses ei nimetata. Ühtlasi ei muutnud ringkonnakohus viiteid jälitustoiminguid

ettenägevatele sätetele kriminaalmenetluse seadustiku selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo

toimepanemise ajal. Muutusid vaid viited sätetele, mis näevad ette samad jälitustoimingud

kehtivas õiguses. Seega ei saanud ringkonnakohtu tehtud muudatus kaitseõigust riivata, sest see ei

mõjutanud süüdistatavate võimalust vaidlustada süüdistuse väidet, et I. Onksioni tegevus vastab

jälitustoimingu tunnustele. Selle kinnituseks, et süüdistuses nimetatud toimingud on kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses jälitustoimingutena ette nähtud, on asjakohased ka süüdistuses ning

maakohtu otsuses sisalduvad viited KrMS § 1264 lg-le 5, §-le 1265 ja §-le 1267.

(ii) Mõiste "reaalajas" kasutamine maakohtu otsuses

72. Maakohtu otsuse leheküljel 30 on kaks lauset, milles kasutatakse terminit "reaalajas". Lehekülje

kolmandas lõigus on muu hulgas märgitud järgmist: "Kriminaalasjas on tõendatud, et, et

I. Onksion sisenes varjatult ligipääsuparooliga kaitstud H. R-i elektronpostkasti X@gmail.com,

kogus sealt varjatult andmeid, printis välja elektronpostkastis olevad kirjad, vaatas salaja

saabunud sõnumeid ja saatis L. Laasile edasi H. R-i postkasti reaalajas saabunud e-kirja ja rikkus

sellega sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust." Neljandas lõigus korratakse: "Samuti on

tõendatud, et I. Onksion viibis H. R-i elektronpostkastis info kogumise eesmärgil ka 30.06.2011,

vaatas salaja sinna saabunud sõnumeid ja printis sealt välja reaalaajas H. R-ile saabunud sõnumi

ning edastas selle L. Laasile."

73. Nii osundatud lausetest kui ka nende kontekstist on arusaadav, et maakohus ei tarvitanud terminit

"reaalajas" ühegi uue – süüdistuses kajastamata – käitumisakti kirjeldamiseks ega muutnud seda

kasutades ka I. Onksioni teo elulisi asjaolusid. Kohus iseloomustas kõnealuse terminiga

I. Onksioni tegevust, mida on süüdistuses kirjeldatud ja mis seisnes selles, et olles 30. juunil 2011

kella 14.55 ja 16.25 vahel sisenenud H. R-i teadmata viimase elektronpostkasti, printis I. Onksion

välja samal päeval kell 15.12 H. R-ile saabunud elektronkirja ja selle manuse, skaneeris need ning

edastas e-kirjaga L. Laasile. Ehkki maakohus ei kasutanud sõna "reaalajas" õigesti, on

kokkuvõttes siiski piisavalt arusaadav, et silmas peeti seda, et konkreetne kiri, mille I. Onksion

välja printis, saabus H. R-i postkasti samal ajal, kui I. Onksion oli sinna varjatult sisenenud. Need

faktid on aga süüdistuses kajastatud ja maakohus seega süüdistuse piiridest ei väljunud.

(iii) Muu teabekogumise käsitlemine

74. Kohtuotsustes – aga tegelikult ka juba süüdistuses – on võrdlemisi üksikasjalikult käsitletud

I. Onksioni, P. Toobali ja L. Laasi tegevust, mis puudutas peale H. R-i elektronkirjade sisu ka

muude andmete kogumist SDE tegevuse kohta (vt käesoleva otsuse punktid 2 ja 18). Samas on

ringkonnakohus teinud ühemõtteliselt selgeks, et käesolevas asjas tunnistati süüdistatavad süüdi

üksnes varjatud sisenemises H. R-i postkasti ja seal olevate kirjadega tehtud toimingutes või

sellele kihutamises. Muud teabekogumist või sellele kihutamist süüdistatavatele karistatava teona

ette ei heideta (vt käesoleva otsuse punkt 33). Seega on kassaatorite väide süüdistuse piiridest

väljumise kohta ainetu. Selles, et kohtud analüüsisid oma põhjendustes ka süüdistatavate

käitumist, mida karistatava teona ei käsitatud, pole midagi taunitavat. Vastupidi, kolleegium on

varem selgitanud, et ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa

süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus

süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud

käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust.

Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset

teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-16-04, p 9 ja 12. aprilli

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-21-10, p 14.) Käesolevas asjas on kohtud neid põhimõtteid õigesti

järginud.

(iv) I. Onksioni teo lugemine korduvaks

75. Ringkonnakohus märkis otsuse punktis 40, et "süüdistuse tekstist on ilmne, et I. Onksion pani

KarS § 137 lg-s 1 ja § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteod toime korduvalt". Kolleegium leiab

kassaatoritega nõustudes, et süüdistuse sõnastus selliseks järelduseks alust ei anna. Maakohus

pole I. Onksioni üksiktegude jätkuvuse või korduvuse küsimuses seisukohta võtnud ja

ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks kohtukolleegium pidas ilmseks, et süüdistuses loeti

I. Onksioni tegu korduvaks. Süüdistuses ei ole märgitud, kas I. Onksioni sisenemine H. R-i

elektronpostkasti oli 19., 20. ja 30. juunil 2011 kantud ühtsest tahtlusest või katkes I. Onksionil

19. juunil tekkinud tahtlus ja tekkis 20. ning 30. juunil uuesti. Sellised asjaolud ei ole selgelt

tuletatavad ka süüdistuse kontekstist. Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on

õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude

tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis.

Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka

kuriteo

subjektiivse

koosseisu

tunnustele

vastavad

asjaolud

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.2 koos seal toodud

viidetega). Praegusel juhul ei ole süüdistuses faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, kas

I. Onksioni rikkumine oli korduv või jätkuv. Seega on põhjendatud kassaatorite väide, et

I. Onksioni tegu korduvaks lugedes väljus ringkonnakohus KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõuete

vastaselt süüdistuse piiridest.

76. Samas ei ole eelmises punktis osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 mõttes

oluline ega tingi ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest see rikkumine ei toonud kaasa

kohtuotsuse ebaseaduslikkust ega põhjendamatust. Ringkonnakohus tugines järeldusele

I. Onksioni teo korduvuse kohta üksnes selleks, et põhistada I. Onksioni täideviimisteo

põhjuslikku seost P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteoga. Nagu kolleegium hiljem selgitab, ei ole

vaadeldava kihutamisteo ja täideviimisteo vahelise põhjuslikkuse kindlakstegemisel määravat

tähtsust, kas täideviimistegu oli korduv või jätkuv (vt otsuse punktid 110–112). Seega saab

Riigikohus ringkonnakohtu kõneks oleva vea kõrvaldada KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel, jättes

ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja põhjenduse, et I. Onksioni tegu oli korduv.

(v) Kasutajakontole salvestatud sõnumite lugemine "teel olevateks" sõnumiteks

77. Ringkonnakohtu otsuses märgitu, et teenusepakkuja (nt Gmail) serverisse loodud kasutajakontole

salvestatud sõnumid on võrdsustatavad veel teel olevate sõnumitega KrMS § 118

enne 1. jaanuari 2013 kehtinud redaktsiooni mõttes, on käsitatav õigusliku hinnanguna

süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele, mitte aga süüdistuse piiridest väljuva uute

asjaolude esitamisena. Sisuliselt tuleneb selline õiguslik hinnang ka süüdistusest, kus kõiki

I. Onksioni teo objektiks olevaid sõnumeid käsitati tehnilise side kanali teel edastatava teabena.

Ringkonnakohtu seisukoha sisulist paikapidavust käsitleb kolleegium hiljem (vt otsuse punkt 92),

ent süüdistuse piiridest kohus väljunud ei ole.

(3.) Kohtuotsuse põhjendamise kohustus ja tõendite hindamine

(a) Kassaatorite väited

78. Kohtud rikkusid kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja hindasid tõendeid valesti. Kohtud ei

kontrollinud piisavalt I. Onksioni ütluste usaldusväärsust ja lugesid P. Toobali ning L. Laasi

ütlused alusetult ebausaldusväärseteks. Tegelikult edastas I. Onksion Keskerakonna liikmetele

infot SDE kohta enda initsiatiivil. Seega on ebaõige kohtute järeldus, nagu oleksid P. Toobal ja

L. Laasi kihutanud I. Onksioni SDE kohta infot koguma.

79. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tegutsenud P. Toobal ja L. Laasi I. Onksionit kihutades

kaastäideviijatena, vaid eraldiseisvalt. Ei ole põhimõtteliselt võimalik olukord, kus P. Toobal ja

L. Laasi tekitasid teineteisest sõltumatult I. Onksionis tahtluse siseneda H. R-i e-postkasti ja

printida seal olevad kirjad välja. Kui üks kahest väidetavast kihutajast on täideviijas põhiteo

toimepanemise tahtluse tekitanud, ei ole isiku kihutamine sama teo toimepanemisele enam

võimalik. Tunnistades P. Toobali ja L. Laasi süüdi I. Onksioni kihutamises samale teole, tegi

ringkonnakohus otsuse, mis on sisemiselt vastuoluline, rikkudes nii kohtuotsuse põhistamise

kohustust.

(b) Kolleegiumi seisukoht

80. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid on KrMS § 362

p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud

kriminaalmenetlusõiguse norme, mh siis, kui kohtuotsuse põhjendused ei ole selged,

ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-15, p 41). Käesolevas kriminaalasjas on kohtud järginud faktiliste asjaolude

tuvastamisel menetlusnorme, sh piisavalt veenvalt näidanud, miks I. Onksioni ütlusi tuleb pidada

tõendina usaldusväärseks, P. Toobali ja L. Laasi ütlusi aga mitte (vt kokkuvõtlikult käesoleva

otsuse punktid 18–20).

81. Seisukohta, et kaks kihutajat tekitavad täideviijas teineteisest sõltumatult teotahtluse, ei saa

pidada sisemiselt vastuoluliseks. On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud

korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost

eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb

silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk

hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel (vt J. Sootak. Karistusõigus.

Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 650). Riigikohus on märkinud, et karistusõiguslikult ei ole

korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma

osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.5 ja 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 16).

Seega on väide kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumise kohta alusetu.

(4.) KarS § 137 lg 1 kohaldatavus ja põhiseaduslikkus

(a) Kassaatorite väited

82. I. Onksionile süüksarvatav tegu ei vasta KarS § 137 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule, mistõttu

pole P. Toobalit ega L. Laasit võimalik karistada ka sellele kuriteole kihutamise eest. Varjatud

sisenemine arvutisüsteemi või -võrku ega ka tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe

salajane

pealtkuulamine

või

-vaatamine

ei

saa

olla

käsitatavad

jälitustoimingutena

kriminaalmenetluse seadustiku ega KarS § 137 lg 1 mõttes. Pealtvaatamisega ei ole tegemist siis,

kui sõnum on adressaadile kohale jõudnud ja sõnumi kaitse sõltub juba isikust endast, mitte

vahendajast. I. Onksion ei toimetanud H. R-i elektronpostkasti reaalajas jälgimist, vaid printis

välja elektronkirjad, mis ta oli avastanud. Õigusalases kirjanduses on täheldatud, et vaatlemise (sh

salajase pealtvaatamise) alla saab paigutada väga palju tegevusi, mistõttu ei saa teabe salajane

pealtvaatamine iseenesest karistatav olla. Varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku ei

ole iseseisev jälitustoiming, vaid toiming, mis võib olla vajalik KrMS § 1263 lg 1 ja lg 2 p-des 2

ja 3 sätestatud jälitustoimingu tegemiseks.

83. KarS § 137 on osas, milles see ei sätesta, millised on kuriteokoosseisu sisustamisel asjasse

puutuvad jälitustoimingud, vastuolus PS § 23 lg-st 1 tuleneva määratletuse põhimõttega.

Riigikohtu praktika järgi viitab KarS § 137 menetleja volitusi sätestavatele normidele, mis ei ava

karistusnormi sisu, vaid panevad paika, mis on kriminaalmenetluslikult menetleja jaoks lubatav ja

mis mitte. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et kriminaalmenetluslik lubatavus ja

keelatavus ei pruugi kattuda karistusõigusliku lubatavuse ja keelatavusega. KarS § 137 sõnastus

ei sea piire meelevaldselt laiale tõlgendusele, eksides seetõttu PS § 23 lg-s 1 sätestatud

määratletuse põhimõtte vastu. KarS § 137 tõlgendus, mille kohaselt ei hõlma see kuriteokoosseis

mitte üksnes varjatud jälgimist, vaid mis tahes jälitustoimingute tegemist, ei ole kooskõlas

määratletuse põhimõttega.

(b) Kolleegiumi seisukoht

(i) I. Onksioni teo vastavus KarS § 137 lg-le 1

84. KarS § 137 ("Eraviisiline jälitustegevus") lg 1 redaktsioon, mis kehtis süüdistatavatele

etteheidetava teo toimepanemise ajal, tunnistas karistatavaks jälitustegevuseks seadusliku

õiguseta isiku poolt teise inimese jälgimise tema kohta andmete kogumise eesmärgil.

1. jaanuarist 2015 on koosseisu tekstis asendatud sõna "inimese" sõnaga "isiku".

85. Seega on eraviisilise jälitustegevuse üheks koosseisuliseks tunnuseks teise inimese

(alates 2015. aastast "isiku" seega ka juriidilise isiku) jälgimine. Kolleegium asus juba aastal 2004

seisukohale, et kuigi KarS § 137 dispositsioonis räägitakse vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb

kõnealuse paragrahvi pealkirjast, aga ka selles paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise

pinnalt asuda seisukohale, et KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona

üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes

jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-124-04, p 10).

Hiljem on Riigikohus sama seisukohta korranud, selgitades täiendavalt, et kõnealuse

süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu

tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata,

millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-158-05, p 8). Kolleegium

jääb osutatud seisukoha juurde ka käesolevas asjas.

86. Seega vajab selgitamist, kas I. Onksioni tegu, mis seisnes selles, et ta sisenes 19., 20. ja 30. juunil

2011 H. R-i nõusoleku ja teadmiseta viimase e-posti kontole, tutvus seal olevate e-kirjadega,

printis 455 leheküljel kirju välja ja edastas väljatrükid, nagu ka 30. juunil 2011. a saabunud e-kirja

skaneeringu, L. Laasile ning P. Toobalile, vastab mõne jälitustoimingu tunnustele.

87. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt vastab I. Onksioni tegevus jälitustoimingu tunnustele,

kuna see on vaadeldav nii 1) varjatud sisenemisena arvutisüsteemi või arvutivõrku; 2) varjatud

läbivaatusena kui ka 3) tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajase pealtvaatamisena.

Ringkonnakohus leidis, et varjatud läbivaatuse tunnused pole täidetud, sest selle toimingu

objektiks saab olla vaid asi, e-kirjad pole aga asjad. Ülejäänud osas nõustus ka teise astme kohus

prokuratuuri ja maakohtu hinnanguga.

88. Kolleegium leiab sarnaselt süüdistuses ja maakohtu otsuses märgituga, et I. Onksioni tegevus

H. R-i e-posti kontol olevate kirjade kohta teabe kogumisel on käsitatav objekti varjatud

läbivaatusena teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS § 115 ning kehtiva KrMS § 1263 lg 1 ja

§ 1265 mõttes. Ühtlasi on see, kuidas I. Onksion kasutas H. R-i e-kirjadega tutvumiseks enda

arvutisse salvestatud H. R-i ligipääsuparooli, vaadeldav arvutisüsteemi varjatud sisenemisena

KrMS § 114 lg 3 (§ 1263 lg 5 ja § 1264 lg 5) mõttes. Samas puuduvad I. Onksioni tegevuses teabe

salajase pealtvaatamise (KrMS § 118, § 1263 lg 2 p 2 ja lg 4 p 2 ning § 1267) tunnused.

89. Kaitsjate apellatsioonis ja ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendusega selle kohta, miks

I. Onksioni käitumine ei vasta varjatud läbivaatuse tunnustele, ei saa nõustuda. Nii kaitsjad kui ka

ringkonnakohus leidsid, et kuna varjatud läbivaatust saab KrMS § 1265 lg 1 kohaselt läbi viia

vaid asja (kehalise eseme) suhtes, elektronpostkast ega e-kirjad aga asjad ei ole, pole ka

I. Onksioni tegevus varjatud läbivaatus. Kaitsjad viitasid täiendavalt sellele, et I. Onksion kasutas

H. R-i e-postkasti sisenemiseks enda tööarvutit, mistõttu ei saa rääkida ka arvuti varjatud

läbivaatusest (apellatsiooni punkt 186). Kolleegium märgib, et I. Onksion sisenes oma arvuti

kaudu veebipõhiselt H. R-i e-posti kontole. See tähendab, et e-kirjade failid, mille kohta

I. Onksion teavet kogus, olid salvestatud H. R-i poolt kasutatud meiliteenuse (Gmail) pakkuja

(Google Inc.) serverisse loodud kasutajakontole. E-posti teenuse pakkuja server on asi KrMS

§ 1265 lg 1 mõttes. Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale

e-posti kontole sisenenud isik, kes kogub õigustatud isiku teadmata andmeid kontol olevate e-

kirjade kohta, vaatab varjatult läbi teenusepakkuja serveri seda osa, kus kontoomaniku andmed

paiknevad.

90. Kohtute tuvastatud I. Onksioni tegevus H. R-i e-kirjade sisu kohta teabe kogumisel on vaadeldav

H. R-i e-posti konto (teenusepakkuja serveri osa) varjatud läbivaatusena, kuna esiteks toimus see

H. R-i kui õigustatud isiku eest varjatult ja teiseks oli I. Onksioni tegevuse iseloom ja ulatus

piisav, saavutamaks jälitustegevusele iseloomulikku isikuandmete töötlemise intensiivsust.

I. Onksion ei piirdunud põgusa tutvumisega H. R-i postkasti sisuga, vaid printis sealt P. Toobalile

ja L. Laasile edasiandmiseks välja sadade lehekülgede kaupa H. R-i elektronkirju. See oli

süsteemne tegevus, muutmaks H. R-i e-posti kontol olevate kirjade sisu võimalikult suures

ulatuses I. Onksionile ja tema määratud isikutele püsivalt ja kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis kättesaadavaks.

91. Iseenesest on õige kaitsjate seisukoht, et varem KrMS § 114 lg-s 3 ja praegu KrMS § 1263 lg-s 5

nimetatud toimingud (varjatud sisenemine hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või

arvutisüsteemi) ei ole eraldivõetuna käsitatavad jälitustoimingutena. Näiteks kui keegi siseneb

varjatult võõrasse hoonesse üksnes selleks, et seal ööbida, võib tema tegu olla karistatav KarS

§ 266, mitte aga § 137 järgi. Sama moodi võib varjatud sisenemine arvutisüsteemi, kui seda ei

tehta teabe kogumiseks, olla karistatav eeskätt KarS § 217 järgi, mitte eraviisilise

jälitustegevusena. Samas kui KrMS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne

jälitustoimingu

eraviisiliseks

tegemiseks

või

selleks

vajalike

tehniliste

abivahendite

paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks

ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. Kuna I. Onksion

sisenes varjatult H. R-i e-posti kontole selleks, et koguda andmeid H. R-i e-kirjade sisu kohta, on

süüdistuses ja kohtuotsustes I. Onksionile põhjendatult ette heidetud ka varjatud sisenemist

arvutisüsteemi.

92. Samas nõustub kolleegium kassaatoritega selles, et I. Onksioni tegevus ei ole vaadeldav tehniliste

sidekanalite kaudu edastatava teabe salajase pealtvaatamisena (KrMS § 118, § 1263 lg 2 p 2, lg 4

p 2 ja § 1267). Pealtkuulamise või -vaatamisega on kõnealuse jälitustoimingu mõttes tegemist

üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut

suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende

koostamise ja edastamise ajal). Kuna e-kirjad, mille kohta I. Onksion teavet kogus, ei olnud enam

ülekandefaasis, vaid olid muutunud H. R-i e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini

jõudnud, polnud nendega tutvumine teabe pealtvaatamine KrMS § 118 lg 1 mõttes. Siinkohal ei

ole tähtsust ringkonnakohtu osutatud asjaolul, et H. R-i e-kirjad olid salvestatud e-posti teenuse

pakkuja serverisse loodud kasutajakontole. See tõik ei muuda kõnealuseid kirju edastamisel

olevateks.

93. Eeltoodud põhjustel muudab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-st 3 juhindudes nii ringkonnakohtu

kui ka maakohtu hinnangut selle kohta, milliste süüdistuses nimetatud jälitustoimingute

tunnustele I. Onksionile KarS § 137 lg 1 järgi süüksarvatud tegu vastab. Erinevalt

ringkonnakohtust leiab kolleegium, et I. Onksioni tegu on käsitatav varjatud läbivaatusena. Kuna

niisugune õiguslik hinnang kajastub juba süüdistuses ja maakohtu otsuses ning kaitsjad said

sellele esitada oma vastuväiteid, mida kolleegium ka hindas, ei nõua ringkonnakohtu põhjenduse

muutmine poolte täiendavat ärakuulamist. Erinevalt nii ringkonnakohtust kui ka maakohtust on

kolleegium seisukohal, et I. Onksioni tegu ei ole käsitatav (tehniliste sidekanalite kaudu

edastatava) teabe salajase pealtvaatamisena.

94. Kohtud on tuvastanud, et I. Onksion oli jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isik. Samuti

järeldub tuvastatud asjaoludest, et I. Onksion pani teo toime tahtlikult andmete kogumise

eesmärgil. Seega täidab I. Onksioni täideviimistegu eraviisilise jälitustegevuse (KarS § 137 lg 1)

objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused.

(ii) KarS § 137 lg 1 põhiseaduslikkus

95. Seoses kassaatorite taotlusega alustada KarS § 137 lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust osutab kolleegium esmalt väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt saab kohus

konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava

kohtuasja asjaolude põhjal (vt Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-

02, p 23 ja 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 53; kriminaalkolleegiumi

20. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-20-06, p 7 ning põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09 p 26). Seega ei tule kolleegiumil

kaitsjate taotluse lahendamiseks hinnata mitte seda, kas KarS § 137 lg 1 põhjal on võimalik

piisava selgusega ette näha kõiki käitumisviise, mis on selle sätte järgi karistatavad, vaid seda, kas

ettenähtav on konkreetselt I. Onksionile omistatud teo karistatavus.

96. Riigikohus möönab, et KarS § 137 lg 1 sõnastus ei ole õigusselguse aspektist õnnestunud. Teise

inimese (isiku) jälgimise mõiste võib olla mitmeti mõistetav. Samuti näib valitsevat teatav

ebakõla KarS §-de 137 ja 315 teokirjelduste vahel. Samas tuleb arvestada, et juba aastaid enne

I. Onksioni teo toimepanemist oli välja kujunenud Riigikohtu praktika, mis piiritles teise isiku

jälgimise mõiste seaduses ette nähtud jälitustoimingute ringiga (vt otsuse punkt 85). Selline

tõlgendus konkretiseerib teise isiku jälgimise mõistet märgatavalt. Euroopa Inimõiguste Kohus on

asunud seisukohale, et EIÕK art 7 lg-st 1 tulenev nõue, mille kohaselt peab kuriteokoosseis olema

õigusnormidega selgelt määratletud, on täidetud, kui isik saab asjasse puutuva sätte sõnastusest

aru, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse

eest on ta kriminaalkorras vastutav (vt nt EIK 21. jaanuari 2003. a otsus asjas Veeber vs. Eesti

nr 2, p 31). EIK on kinnitanud, et õigusnormi sõnastuse selgusest olenemata kuulub iga

õigusharu, kaasa arvatud kriminaalõiguse juurde kohtupoolne tõlgendus. Kuigi konkreetsus on

äärmiselt soovitav, võib sellega kaasneda liigne jäikus ning õigusnormid peavad suutma

muutuvate asjaoludega sammu pidada. Sellest tulenevalt sisaldavad paljud seadused suuremal või

vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus.

Kohtute

õigusemõistmise

roll

seisnebki

selliste

tõlgenduslike

kahtluste

hajutamises.

Konventsiooni artiklit 7 ei saa käsitada selliselt, et see välistab kriminaalvastutuse normide

lõpliku selgitamise igakordse kohtupoolse tõlgenduse abil, tingimusel, et lõpptulemus on

kooskõlas kuriteo põhiolemusega ning et see on mõistlikult ettenähtav. (Vt EIK 25. juuni 2009. a

otsus asjas Liivik vs. Eesti, p 94.)

97. Kolleegium on veendunud, et arvestades I. Onksioni teo iseloomu, ulatust ja süsteemsust (vt ka

otsuse punkt 90), vastab see KarS § 137 lg-s 1 sätestatud "teise inimese jälgimise" ja "eraviisilise

jälitustegevuse" mõistete põhiolemusele ja selle karistatavus pidi olema mõistlikult ettenähtav –

seda eriti Riigikohtu eelnevalt viidatud praktika valguses. Seetõttu leiab kolleegium, et konkreetse

kohtuasja asjaolude (I. Onksioni teo kirjelduse) põhjal puudub alus algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus, kontrollimaks KarS § 137 lg 1 vastavust PS § 23 lg-st 1 tulenevale

karistusseaduse määratletuse nõudele.

(5.) KarS § 156 lg 1 kohaldatavus ja põhiseaduslikkus

(a) Kassaatorite väited

98. I. Onksioni tegu ei vasta KarS § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, mistõttu pole P. Toobalit

ega L. Laasit võimalik karistada ka sellele kuriteole kihutamise eest. KarS § 156 kohaldamisala

ühtib PS § 43 kaitsealaga ega saa seda laiendada. KarS § 156 on sekundaarnorm, mis

sanktsioneerib PS §-ga 43 tagatud sõnumi saladuse rikkumise. Kohtupraktika kohaselt kuuluvad

PS § 43 kaitsealasse vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis, mitte aga

saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses (Riigikohtu

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 816). Seega on ka KarS § 156 järgi karistatav üksnes edastamisel

olevate, mitte juba saaja valdusse jõudnud sõnumite saladuse rikkumine. Kui seadusandja oleks

soovinud KarS § 156 kohaldamisala laiendada, ei oleks see paragrahv pealkirjastatud sõnumi

saladuse rikkumisena, vaid näiteks privaatsusõiguse rikkumisena. Puudub põhjus kaitsta

adressaadini jõudnud sõnumeid rangemalt kui näiteks isiklikku päevikut, milles on intiimsed

mõtted. Eeltoodust johtuvalt ei ole isiku mõjusfääris olevate kirjade kaitseta jätmine ebaloogiline,

nagu väidab ringkonnakohus. Sõnumi sisu on sõnumisaladuse kaitsealas piiratud aja jooksul –

seni, kuni see on jõudnud adressaadi mõjusfääri. Kui sõnum on adressaadini juba jõudnud, on

inimesel võimalik enda huvide kaitseks võtta kasutusele vajalikke meetmeid. Seega on

sõnumisaladuse kaitsealas ainult need sõnumid, mis on teel adressaadini ja mis on seetõttu

väljunud nii saatja kui saaja mõjualast. E-kirjad, mida I. Onksion käitles, oli H. R. kätte saanud ja

need asusid tema valduses. Seetõttu ei olnud kirjad PS § 43 kaitsealas ja I. Onksioni tegevus

nende käitlemisel ei ole käsitatav KarS § 156 järgi kvalifitseeritava süüteona. Ei ole oluline,

millises serveris sõnumid salvestatakse. Sõnumisaladuse kaitsmisväärsuse aspektist on oluline

vaid see, kas sõnum on läbinud edastusprotsessi ning jõudnud isiku mõjusfääri. Elektronkirjade

puhul jõuab sõnum isiku mõjusfääri, kui tal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda ning

otsustada selle üle, kas sõnum salvestada või kustutada. Gmaili teenus võimaldab saajal sõnumi

kustutada, mistõttu oleneb sõnumi kaitse sõnumi adressaadi suvast.

99. KarS § 156 on osas, milles see ei sätesta teoobjekti ega -kirjeldust, vastuolus PS § 13 lg-ga 2 ja

§ 23 lg-ga 1. Teokirjeldus kui selline ei saa olla "rikkumine", sest iga karistusnorm

kriminaliseerib mingi hüve rikkumise. Seega on KarS § 156 koosseisus teokirjeldus

määratlemata. Teoobjekt peab olema mõni reaalse maailma ese, aga "sõnumi saladus" on üksnes

abstraktne määratlus. Õiguskirjanduses on täheldatud, et säärane sõnakasutus sobib kasutamiseks

üldiste mõistetega opereerivas konstitutsiooniõiguses, kuid on sobimatu konkreetsust nõudvas

karistusõiguses.

(b) Kolleegiumi seisukoht

(i) I. Onksioni teo vastavus KarS § 156 lg-le 1

100. KarS § 156 ("Sõnumisaladuse rikkumine") lg 1 näeb ette karistuse kirjavahetuse ja sidevahendi

abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest. Kolleegium on erinevalt ringkonnakohtust

seisukohal, et KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 816) olevate

sõnumite saladust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-

5-09, p 10). Esmalt viitab sellele "sõnumisaladuse" termin, mis seob KarS § 156 mõistelisel

tasandil PS §-ga 43, seda eriti 10. peatüki 2. jao pealkirja ("Põhivabaduste rikkumised")

arvestades. Osutatud argument ei ole aga peamine. Juhul kui seadusandja soovinuks KarS §-ga

156 kaitsta ka sellist teavet, mis ei ole enam kommunikatsiooniprotsessis, puudunuks mõte

piiritleda kaitstavat teavet üksnes kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumitega. Isiku

mõjusfääris oleva privaatse teabe kaitsmisväärsus ja sellise teabe puutumatuse rikkumisega

kaasneva PS § 26 riive intensiivsus ei olene sellest, kas sama teavet on kunagi varem kirja teel või

sidevahendi abil edastatud või mitte. Kui teave on kommunikatsiooniprotsessi läbinud, ei ole seda

privaatsuse

kaitse

aspektist

enam

alust

eristada

teabest,

mis

pole

kunagi

kommunikatsiooniprotsessis olnudki. Seega saab KarS §-s 156 sisalduv viide kirjavahetuse ja

sidevahendi abil edastatud sõnumitele tähendada üksnes seda, et kõnealuse kuriteokoosseisuga

kaitstakse privaatset teavet suurema riski eest, mis kaasneb teabe edastamisega kirjavahetuses või

sidevahendi

abil.

Kui

teabe

puutumatust

rikutakse

viisil,

mis

ei

ole

seotud

kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe

edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi

karistada. Kirjavahetuse või sidevahendi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumine KarS § 156

lg 1 tähenduses eeldab järelikult alati kommunikatsiooniprotsessi sekkumist.

101. Seega otsustamaks, kas I. Onksioni tegu vastab KarS § 156 lg-s 1 sätestatud

kuriteokoosseisule, tuleb vastata küsimusele, kas I. Onksion, sisenedes H. R-i e-posti kontole,

tutvudes

seal

salvestatud

kirjadega

ja

jäädvustades

nende

sisu,

sekkus

kommunikatsiooniprotsessi.

102. Riigikohus on varem leidnud, et e-kiri on PS § 43 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle

ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist

väljas

ning

ta

ei

saa

seda

kolmandate

isikute

eest

kaitsta

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 816–817). Sarnaselt tuleb

kommunikatsiooniprotsessi mõista ka KarS § 156 kontekstis. Kolleegium leiab, et e-kiri on

saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks.

Elektronkirja kättesaadavaks muutumisega saaja e-posti kontol on sõnumi edastamine lõppenud.

See risk, mis realiseerub kontoomaniku turvaelementide ebaseaduslikul ärakasutamisel, ei tulene

kirja saatja ja saaja jaoks kontrollimatust kommunikatsiooniprotsessist. E-posti konto

kasutajatunnus ja salasõna, nagu ka nende abil kättesaadavad kirjad, on kontoomaniku

mõjusfääris. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal

nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist

kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi.

103. Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine

olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis,

kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu

kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei

ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat).

104. I. Onksion tutvus H. R-i e-posti kasutajakontol seal kättesaadavaks muutunud kirjadega,

kasutades kontole sisenemiseks H. R-i enda kasutajatunnust ja salasõna, mis H. R. oli kogemata

I. Onksioni tööarvutisse salvestanud. Seega ei sekkunud I. Onksion kirjadega tutvudes

kommunikatsiooniprotsessi ja tema tegu ei vasta KarS § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteo

objektiivsele koosseisule.

105. Vastutus kuriteole kihutamise (KarS § 22 lg 2) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse

põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 45). Seetõttu välistab I. Onksioni teos sõnumisaladuse

rikkumise tunnuste puudumine ka P. Toobali ja L. Laasi karistamise sõnumisaladuse rikkumisele

kihutamise eest.

(ii) KarS § 156 lg 1 põhiseaduslikkus

106. Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimesest

lausest saab kohus konkreetse kohtuasja lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks üksnes

asjassepuutuva sätte. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega,

s.t mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse

korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 44). Kuna

I. Onksioni tegu ei vasta sõnumisaladuse rikkumise, P. Toobali ja L. Laasi teod aga sellele

kihutamise tunnustele, ei olene kohtuasja lahendus sellest, kas KarS § 156 lg 1 on põhiseadusega

vastuolus või mitte. Järelikult pole see säte PSJKS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses

asjassepuutuv ja kaitsjate taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks tuleb jätta

läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-

12, p 27).

(6.) P. Toobali ja L. Laasi kihutamistegu

(a) Kassaatorite väited

107. P. Toobal ja L. Laasi ei kihutanud I. Onksionit H. R-i elektronpostkasti sisenema ega sealt

sõnumeid edastama. Kuriteole kihutamise puhul on vaja ära näidata põhjuslik seos kihutamise ja

põhiteo vahel, samuti asjaolu, et toimepanija asus tegutsema ajendatuna kihutajate käitumisest.

Kuna kihutamine peab ajaliselt eelnema põhiteole, ei saa see olla toime pandud pärast põhitegu.

Nagu ka ringkonnakohus tuvastas, oli I. Onksion selleks ajaks, kui ta ise L. Laasi ja P. Toobaliga

ühendust võttis, teo toimepanemist juba alustanud. Seega ei olnud L. Laasil ega P. Toobalil enam

võimalik I. Onksionit sellele tegevusele kihutada. I. Onksion sisenes esimesel korral H. R-i e-

postkasti kellegi kihutamiseta, ülejäänud kaks sisenemist olid aga kantud sellestsamast tahtlusest.

Seega oli I. Onksioni teotahtlus tekkinud P. Toobali ja L. Laasi panuseta. Puuduvad

usaldusväärsed

tõendid,

millest

nähtuks,

et

P. Toobal

ja

L. Laasi

kihutasid

I. Onksionit 20. ja 30. juunil 2011 aset leidnud tegudele. I. Onksion edastas H. R-i kirjad

P. Toobalile ja L. Laasile omal initsiatiivil, ilma, et viimased teda kuidagi kihutanud oleksid.

108. Ringkonnakohus leidis vääralt, et H. R-i postkasti sisenemised 19., 20. ja 30. juunil on

vaadeldavad korduva teona. Tegemist on ühtsest tahtlusest kantud jätkuva teoga. I. Onksion on

pannud toime kolm tegu, mis on ajaliselt lähedased (19., 20. ja 30. juuni 2011), need on suunatud

sama objekti (H. R-i elektronpostkasti sisu) vastu ning toime pandud sarnasel viisil (I. Onksioni

kasutuses

olnud

sülearvuti

kaudu,

kuhu

oli

salvestunud

H. R-i

elektronpostkasti

juurdepääsuparool). Kõik osateod on kantud ühtsest tahtest. I. Onksioni tahe H. R-i

elektronpostkasti siseneda manifesteerus juba 19. juunil 2011. Ei ole kahtlust, et sel ajal ei olnud

P. Toobal ega L. Laasi teda kuriteo toimepanemisele kihutanud. Samuti ei ole tõendatud, et keegi

oleks

I. Onksionit

kihutanud

järgnevatele

tegudele.

I. Onksioni

ütlused

tuleb

ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja jätta. Ka I. Onksioni varasemal käitumisel puudub

menetletava teoga seos. Seejuures edastas I. Onksion ka varem teavet omal algatusel.

(b) Kolleegiumi seisukoht

109. Kohtud ei ole P. Toobali ja L. Laasi käitumist eraviisilisele jälitustegevusele (KarS § 137 lg 1)

kihutamisena (KarS § 22 lg 2) käsitades materiaalõiguse vastu eksinud.

110. KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse

esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus

juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba

langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt

teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses

teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma

varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on

kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest

osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks

toime pannud.

111. See, et I. Onksion asus juhuslikult avastatud juurdepääsuvõimalust H. R-i e-posti kontole

kasutama selleks, et H. R-i kirjade sisu kohta süsteemselt teavet koguda ja seda Keskerakonna

liikmetele edastada, oli tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tingitud P. Toobali ja L. Laasi

sooviavaldusest. Olles 19. juunil 2011. a avastanud juurdepääsu H. R-i elektronpostkastile, ei

asunud I. Onksion omal initsiatiivil e-kirju välja printima ja väljatrükke kellelegi toimetama, vaid

ta võttis ühendust P. Toobali ja L. Laasiga, küsides neilt, mida edasi teha. Just selleks, et täita

P. Toobali ja L. Laasi soovi H. R-i kirjade sisuga tutvuda, sisenes I. Onksion ka 20. ja 30. juunil

2011 H. R-i postkasti, printis sealt 455 lehekülge e-kirju ja nende manuseid ning saatis 30. juunil

2011 kell 15.12 saabunud e-kirja skaneeritult L. Laasile. P. Toobali ja L. Laasi kallutamiseta

võinuks I. Onksioni tegu piirduda vaid 19. juunil 2011 põgusa tutvumisega H. R-i postkasti

sisuga. Olenevalt asjaoludest ei pruugi selline käitumine eraldivõetuna olla vaadeldav

jälitustoiminguna ega seega ka eraviisilise jälitustegevusena (KarS § 137). Igal juhul olnuks

teoebaõiguse ulatus olulisel määral väiksem kui kohtute tuvastatud teo puhul. I. Onksioni tahtlus

panna tegu toime mastaabis, nagu see aset leidis, oli tingitud P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteost.

112. Eeltoodust tulenevalt ei ole P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteo seisukohalt otsustavat tähtsust,

kas I. Onksioni tegevus 19., 20. ja 30. juunil 2011 oli kantud ühtsest tahtlusest, mida P. Toobal ja

L. Laasi üleval hoidsid, või tekitasid kihutajad I. Onksionis 20. ja 30. juuniks uue tahtluse H. R-i

e-postkasti siseneda ja seal olevate kirjade sisu kohta andmeid koguda.

113. Alusetu on ka kassaatorite väide, et P. Toobali ja L. Laasi kihutamistegu on tõendamata.

Kohtud tuginesid P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteo tõendatuks lugemisel lisaks I. Onksioni

ütlustele ka süüdistatavate omavahelisele kirjavahetusele, millest nähtub nii P. Toobali kui ka

L. Laasi aktiivne soov e-kirjadega tutvuda (vt käesoleva otsuse punkt 20). Kohtute järeldustele

selle kohta, milline oli P. Toobali, L. Laasi ja I. Onksioni käitumine seoses H. R-i e-kirjadega,

lisab olulisel määral veenvust seegi, et tuvastatu sobitub suhete iseloomuga, mis oli süüdistatavate

vahel välja kujunenud juba mitme varasema kuu vältel (vt käesoleva otsuse punktid 18–19).

Kohtute kindlakstehtust nähtub, et P. Toobal ja L. Laasi veensid I. Onksionit, kes soovis SDE-st

lahkuda ja liituda Keskerakonnaga, veel mõneks ajaks SDE-sse jääma selleks, et I. Onksion saaks

neile SDE kohta siseinfot edastada. Seejuures meelitasid P. Toobal ja L. Laasi I. Onksionit

lubadusega viimane tulevikus Keskerakonda võtta ja talle sobiv töökoht leida. Kohtuotsustes

viidatud tõendid kinnitavad, et kaitseversioon, nagu oleks I. Onksion pakkunud P. Toobalile ja

L. Laasile SDE siseinfot omal algatusel ja P. Toobali ning L. Laasi roll piirdus selle info passiivse

vastuvõtmisega, on vale. See omakorda kinnitab I. Onksioni ütlustest ja seda toetavast

süüdistatavate kirjavahetusest tulenevat järeldust, et I. Onksion kopeeris H. R-i kirju ja edastas

neid P. Toobalile ja L. Laasile viimaste initsiatiivil.

114. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire osutab kolleegium järgnevale. Kui ilmneb, et

täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS

§ 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat

õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku

olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus

asjas nr 3-1-1-55-09, p 20), peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava

käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis

vaid

toetab

ja

kinnitab

täideviija

tahtlust

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-4-12, p 10 ja 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-

11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221

järgi.

(III) Dokumendi võltsimine

(1.) Süüdistuse selgus ja konkreetsus

(a) Kassaatorite väited

115. P. Toobalile KarS § 344 lg 1 järgi ja Keskerakonnale KarS § 344 lg 2 järgi esitatud süüdistus on

ebakonkreetne. Süüdistuses, nagu ka kohtuotsustes, on viidatud EKS §-dele 121 ja 123,

täpsustamata, millist lõiget ja punkti silmas peetakse. Samuti ei ole kontrollitud – ja süüdistuse

ebakonkreetsust arvestades ei olegi võimalik seda teha –, kas süüdistatavate tegu on jätkuvalt

karistatav ka EKS §-de 121 ja 123 kehtivaid redaktsioone arvestades. Süüdimõistva kohtuotsuse

tegemine ebakonkreetse süüdistuse alusel ja kohtuotsustes põhistuste puudumine on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

(b) Kolleegiumi seisukoht

116. Süüdistuse vaidlusaluses lõigus, mida kassaatorid ebakonkreetseks peavad, põhjendatakse,

miks on Keskerakonna kassa sissetuleku orderid õiguslikult vaadeldavad KarS §-s 344 nimetatud

dokumentidena, mille alusel on võimalik omandada õigusi. Selle lõigu täpne sõnastus on

järgmine: "Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order on MTÜ Eesti Keskerakond ametlik

dokument, millega tõendatakse ja tagatakse erakonnaseaduse (ajavahemikus 08.03.2010 kuni

31.03.2011 kehtinud redaktsioonides) § 12¹ ja § 12³ sätestatud nõuetest ja piirangutest

kinnipidamine, samuti erakonna raamatupidamise korraldamise nõuete täitmine. Eesti

Keskerakonna kassa sissetuleku order tõendab ja tagab, et erakonna kassasse antud vara ja

vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, erakonnaseaduse

alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Eesti

Keskerakonna kassa sissetuleku order on samuti dokumendiks, mille alusel on võimalik

omandada õigusi, s.h. õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna

legaalses majandustegevuses."

117. EKS §-d 121 ja 122 sätestasid süüdistuses viidatud redaktsioonis järgmist:

"§ 121. Erakonna vara ja vahendid

(1) Erakonna vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud

liikmemaksud, käesoleva seaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute

annetused ning tulu erakonna varalt.

(2) Erakond ei tohi vastu võtta anonüümset ega varjatud annetust.

(3) Varjatud annetuseks loetakse mis tahes kaupade, teenuste, varaliste ja mittevaraliste õiguste

loovutamist erakonnale tingimustel, mis ei ole kättesaadavad teistele isikutele.

(4) Erakond võib sõlmida laenu- või krediidilepingu, kui laenuandja või krediidiandja on

krediidiasutus ning leping on tagatud erakonna varaga või tema liikme käendusega.

[...]

§ 123. Annetuste avalikkus

(1) Erakonna poolt saadud annetuste kohta peab erakond registrit. Erakond avalikustab

annetuste registri oma veebilehel.

(2) Annetuste registris märgitakse annetaja nimi, tema kontaktandmed ning annetuse väärtus.

Mitterahalise annetuse korral määrab annetuse väärtuse annetaja.

(3) Annetuste registris toodud andmete õigsuse tagab erakonna juhatus.

(4) Erakond ei tohi vastu võtta anonüümset annetust ega juriidilise isiku annetust. Sellise

annetuse tagastab erakond võimaluse korral annetajale. Võimaluse puudumisel kannab erakond

kümne päeva jooksul annetuse riigieelarvesse, kus see lisatakse järgmisel eelarveaastal

riigieelarvest erakondadele eraldatava toetuse hulka."

118. Ehkki süüdistuses ei ole viidatud EKS §-de 121 ja 123 konkreetsetele lõigetele, on süüdistuse

tekstis otsesõnu välja toodud, et Keskerakonna kassa sissetuleku order tõendab ja tagab, et

erakonna kassasse antud vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud

liikmemaksud, erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused

ning tulu erakonna varalt. Sellise piirangu sätestab EKS § 121 lg 1. Samas on osutatud nõudega

lahutamatult seotud – sisuliselt seda täpsustav – EKS § 121 lg-s 2 ja § 123 lg-s 4 sätestatud

anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmise keeld. Arvestades eeltoodut ja

samuti asjaolu, et süüdistuse kohaselt võltsiti ordereid selleks, "et võimaldada kasutada erakonna

majandustegevuses tuvastamata päritoluga sularaha, näidates seda füüsilistelt isikutelt saadud

lubatud annetusena", on süüdistuse tekstist raskusteta mõistetav, millise EKS §-dest 121 ja 123

tuleneva õiguse omandamist prokuratuur silmas pidas. Kaitseõiguse rikkumisest rääkida ei saa.

119. EKS §-de 121 ja 123 sisu on aja jooksul muutunud, kuid sellel pole käesolevas asjas tähtsust.

KarS § 344 kohaldamise seisukohalt on oluline üksnes see, kas võltsitud dokument võimaldas

omandada õigusi või vabaneda kohustustest võltsimise toimepanemise ajal. Kui pärast võltsimise

toimepanemist kehtestatakse seadus, mis kaotab õiguse või kohustuse, mille omandamine või

millest vabanemine dokumendiga selle võltsimise ajal võimalik oli, ei ole tegemist teo

karistatavust välistava seadusega KarS § 5 lg 2 mõttes. Võltsimise teoebaõigus jääb püsima ka

siis, kui samasuguse dokumendi võltsimine millalgi hiljem enam õigusi omandada või

kohustustest vabaneda ei võimalda. Esiteks ei mõjuta selline õigusliku olukorra muutus üldjuhul

õigussuhteid, mis eksisteerisid võltsimise ajal ja mida võltsitud dokument jätkuvalt mõjutada

võib. Kuid sõltumata sellest ei kaota dokumendi õigusliku tähenduse muutumine tagantjärele seda

karistamisväärsust, mis oli võltsimisel selle toimepanemise ajal. Isegi kui seadusandja oleks

millalgi pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist lubanud erakondadel kasutada oma

tegevuses ka tuvastamata päritolu vara ning võtta vastu anonüümseid ja varjatud annetusi (mida

tegelikult ei ole juhtunud), ei mõjutaks see P. Toobali ja Keskerakonna teole antavat

karistusõiguslikku hinnangut. Seega on alusetud kassaatorite etteheited, et süüdistuses ja

kohtuotsustes pole erakonnaseaduse muudatuste valguses hinnatud, kas süüdistatavate tegu on

jätkuvalt karistatav.

(2.) Võltsimisteo tõendatus

(a) Kassaatorite väited

120. Kohtud hindasid tõendeid valesti ja rikkusid põhjendamiskohustust. Tõendite usaldusväärsust

kinnitavates järeldustes on kohtuotsused põhjendamatult üldsõnalised, mistõttu ei ole kohtute

siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohtud lugesid P. Toobali, samuti tunnistajate A. H. ja T. P.

ütlused alusetult ebausaldusväärseteks ja jätsid arvestamata, et tunnistaja U. V. on P. Toobali

suhtes vaenulik. Eksperdiarvamustest ei saa kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit järgiva

kindlusega järeldada, et P. Toobal kirjutas allkirjad 26. jaanuari ja 8. veebruari 2011. a orderitele.

(b) Kolleegiumi seisukoht

121. Arvestades KrMS § 363 lg-st 5 ja § 362 p-st 2 tuleneva pädevusega (vt otsuse punkt 80),

märgib kolleegium, et kohtud ei ole P. Toobalile KarS § 344 lg 1 järgi ja Keskerakonnale KarS

§ 344 lg 2 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude tuvastamisel

kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtud on veenvalt põhjendanud tõendite hindamisel tehtud

järeldusi, mh seda, miks P. Toobali, A. H. ja T. P. ütlusi ei saa uskuda ning miks tunnistajate

U. V.-i ja J. M-i ütlused on usaldusväärsed. Mis puudutab kassaatorite kriitikat käekirjaekspertiisi

aktide aadressil, siis esmalt märgib kolleegium, et kohtupraktika kohaselt on kriminaalmenetluses

tõendina

lubatav

ka

tõenäolik

eksperdiarvamus

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

5. detsembri

2008.

a

otsus

asjas

nr

3-1-1-63-08,

p

17.4

ja 17. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-29-14, p 11.2). Lisaks jätavad kaitsjad tähelepanuta,

et ehkki ekspertide järeldus osade allkirjade pärinemise kohta P. Toobali sulest on tõenäoliselt

jaatav, on eksperdid kategoorilises vormis välistanud võimaluse, et orderitele oleksid alla

kirjutanud nendes nimetatud väidetavad annetajad. Kuna kriminaalasjas on tuvastatud, et

kõnealused orderid esitas Keskerakonna raamatupidamisele P. Toobal, kinnitab seegi tõik fakti, et

aktide võltsija oli just P. Toobal. Koostoimes tunnistajate ütlustega moodustasid ekspertiisiaktid

piisavalt kaaluka tõendikogumi, mis võimaldas kohtutel teha veenvad järeldused võltsimise

tegelike asjaolude kohta.

(3.) Teo koosseisupärasus

(a) Kassaatorite väited

122. Väidetavalt võltsitud kassa sissetuleku orderid ei andnud EKS §-dest 121 ja 123 tulenevalt

Keskerakonnale mingit õigust. Annetatud raha erakonna huvides kasutamiseks ei olnud selle

kohta kassa sissetuleku orderi vormistamine nõutav. Kumbki erakonnaseaduse viidatud

paragrahvidest ei sätesta kohustust vormistada sularahas tehtud annetuse vastuvõtmisel kassa

sissetuleku order selleks, et erakonnal oleks õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse antud

summat erakonna legaalses majandustegevuses. KarS § 344 koosseisuline tunnus "omandada

õigusi või vabaneda kohustustest" ei ole erakonnaseaduse viidatud sätetega sisustatav.

(b) Kolleegiumi seisukoht

123. KarS § 344 järgi on karistatav üksnes sellise dokumendi võltsimine, millega on võimalik

omandada õigusi või vabaneda kohustustest. KarS § 349 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et

õigusena selle paragrahvi tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-71-10, p 9.2). Osutatud seisukoht

laieneb ka õiguse mõistele KarS § 344 tähenduses. Ehkki õigus KarS § 344 mõttes peab olema

tegelik, peetakse selle omandamise võimaluse all kõnealuses kuriteokoosseisus silmas

esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. Nimelt ei saa võltsitud dokumendiga

enamasti õigust tegelikult omandada, vaid saab luua üksnes õigusnäivuse sellise õiguse olemasolu

kohta. Osutatud olukorra vältimine ongi KarS § 344 eesmärk. KarS §-s 344 peetakse silmas

dokumenti, mis selle ehtsuse korral võimaldaks õigusi omandada või kohustustest vabaneda.

Seega on kuriteokoosseis täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt

omandada mõne tegeliku õiguse.

124. Niisiis on oluline leida vastus küsimusele, kas süüdistuses nimetatud kassa sissetuleku orderid

olid kohased mingi tegeliku õiguse näilikuks omandamiseks või mitte.

125. P. Toobalile ja Keskerakonnale etteheidetava võltsimisteo toimepanemise ajal kehtinud EKS

§ 121 lg 1 sätestas, et erakonna vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga

kehtestatud liikmemaksud, sama seaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute

annetused ning tulu erakonna varalt. Paragrahvi lõige 2 keelas erakonnal vastu võtta anonüümseid

ja varjatud annetusi. Osutatud sätetest järeldub, et erakonnal oli keelatud vastu võtta – ja seega ka

oma tegevuses kasutada – tuvastamata päritolu raha. Sellise annetuse oli erakond kohustatud EKS

§ 123 lg 4 kohaselt annetajale tagastama või selle võimatuse korral riigieelarvesse kandma. Lisaks

oli erakonna poolt talle tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmine

karistatav kuriteona 31. märtsini 2011 kehtinud KarS § 4022 lg 2 järgi.

126. Juhul kui EKS § 121 lg-s 1 nimetamata allikast pärineva laekumise kohta vormistati dokument,

mis kinnitas, et tegemist on mõne EKS § 121 lg-s 1 nimetatud laekumisega, tekkis selle

dokumendi alusel õigusnäivus, justkui oleks erakonnal õigus vara vastu võtta, see EKS § 123 lg 4

alusel tagastamata jätta ja kasutada seda erakonna tegevuses. Sellise õigusnäivuse tekkimine on

käsitatav tegeliku õiguse näiliku omandamisena. Järelikult on süüdistuses ja kohtuotsustes õigesti

leitud, et P. Toobali poolt Keskerakonna huvides võltsitud kassa sissetuleku orderite puhul oli

tegemist dokumentidega, mille alusel oli võimalik KarS § 344 mõttes õigusi omandada. Nendega

oli võimalik tekitada õigusnäivus, et Keskerakonnale tuvastamata allikast laekunud raha on

saadud füüsiliste isikute annetustest, mistõttu ei pea Keskerakond seda EKS § 123 lg 4 alusel

annetajale tagastama ega riigile tasuma, vaid saab raha kasutada enda tegevuseks.

(IV) Kokkuvõte

127. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015. a ja Harju

Maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas uue otsuse, samuti muudab

kolleegium osaliselt vaidlustatud kohtuotsuste põhiosa. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

KrMS § 3602 lg 3 alusel laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire ka I. Onksionile,

ehkki tema huvides pole kassatsiooni esitatud.

128. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse osas, millega kohtud tunnistasid

I. Onksioni süüdi KarS § 156 lg 1 järgi ja P. Toobali ning L. Laasi KarS § 156 lg 1 – § 22 lg 2

järgi. Kuna süüdistatavate käitumine ei vasta sõnumisaladuse rikkumise ega sellele kihutamise

tunnustele, mõistab kolleegium, juhindudes KrMS § 309 lg 2 teisest alternatiivist, § 352 lg-st 1 ja

§ 313 lg-st 2, I. Onksioni KarS § 156 lg 1 järgi ning P. Toobali ja L. Laasi KarS § 156 lg 1 – § 22

lg 2 järgi õigeks. Sellest tulenevalt ei ole karistuse mõistmisel enam põhjust tugineda KarS § 63

lg-le 1. Kolleegium tühistab kohtuotsused ka selle sätte kohaldamise osas. Kuna karistatava teo

ulatus ei muutu ja kogu ebaõigus, mida süüdistatavatele ette heidetakse, on hõlmatud ka

eraviisilise jälitustegevuse või sellele kihutamise kvalifikatsiooniga, jätab kolleegium KarS § 137

lg 1 või KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi mõistetud karistused muutmata. Seega ei muutu ka

P. Toobalile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus.

129. KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja põhjenduse,

mille kohaselt oli I. Onksioni tegu korduv. Samuti asendab kolleegium ringkonnakohtu ja

maakohtu õigusliku põhjenduse selle kohta, milliste kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud

jälitustoimingute tunnustele I. Onksionile KarS § 137 lg 1 järgi süüks arvatud tegu vastab,

käesoleva otsuse põhiosa punktides 88–93 esitatud põhjendustega.

130. Muus osas jääb kassatsioon tagajärjetuks. Kaitsjate taotluse peatada KrMS § 2 p 4 alusel

kriminaalmenetlus, kuni Riigikogu on täiendanud Riigikogu liikme puutumatust reguleerivaid

norme, jätab kolleegium rahuldamata. Rahuldamata jääb ka taotlus alustada KarS § 137 lg 1

suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. KarS § 156 lg 1 kohta esitatud põhiseaduslikkuse

järelevalve taotluse jätab Riigikohus läbi vaatamata.

(V) Menetluskulud

(a) Kassaatorite taotlus

131. Kassatsioonis on esitatud taotlus mõista Eesti Vabariigilt P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna

kasuks välja 66 533 eurot 56 senti võrdsetes osades. Taotluse põhjenduste kohaselt koosneb see

summa P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna poolt käesolevas kriminaalmenetluses valitud

kaitsjatele (OÜ-le Advokaadibüroo LEXTAL) makstud tasust. Süüdistatavate menetluskulu oli

kohtueelses menetluses 4785 eurot 89 senti; maakohtus 44 347 eurot 67 senti; ringkonnakohtus

9600 eurot ja Riigikohtus 7800 eurot.

(b) Kolleegiumi seisukoht

(i) Kassatsiooni- ja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamine

132. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 lg

1 p-des 2–7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas

P. Toobali ja L. Laasi suhtes KrMS § 361 lg 1 p-des 3 ja 7 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama

nende süüdistatavate kassatsioonimenetluse kulud.

133. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust

hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid

põhjendatud ja millises mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 1058).

134. Käesolevas asjas esitatud kassatsioonis vaidlustati edukalt P. Toobali ja L. Laasi

süüditunnistamist KarS § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi; samuti osutusid põhjendatuks kassaatorite

väited selle kohta, et ringkonnakohus väljus I. Onksioni tegu korduvaks lugedes süüdistuse

piiridest ja et kohtud hindasid I. Onksioni tegevust ekslikult teabe salajase pealtvaatamisena

enne 1. jaanuari 2013 kehtinud KrMS § 118 lg 1 mõttes. Samuti on kassatsioonis käsitletud veel

mitmeid probleeme, mille osas edasikaebuse esitamist ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks.

Samas osutusid kassatsiooni argumendid valdavas osas siiski alusetuks.

135. Arvesse tuleb võtta sedagi, et ringkonnakohus mõistis süüdistatavate menetluskulude katteks

välja summa (kokku 3600 eurot), mis moodustab apellatsioonimenetluse kulust oluliselt suurema

osa, kui see, milles teise astme kohus apellatsiooni väiteid põhjendatuks pidas. KrMS § 191 lg 3

annab

Riigikohtule

pädevuse

hinnata

süüdistataval

varasemas

menetluses

tekkinud

menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski

kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1066).

Kolleegium leiab, et kui võtta aluseks seisukoht, mille kaitsjate apellatsiooni kohta kujundas

ringkonnakohus, oli teise astme kohtu poolt süüdistatavate kasuks välja mõistetud menetluskulu

hüvitis põhjendamatult suur. Arvestades seda ja asjaolu, et kassatsioon põhineb suuresti

apellatsioonis esitatud väidetel, katab ringkonnakohtu poolt välja mõistetud hüvitis ka suurema

osa summast, millele P. Toobalil ja L. Laasil on õigus KrMS § 186 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu

määratud hüvitise summat arvestades ei tingi käesolevast otsusest tulenev järeldus, et

ringkonnakohus pidanuks apellatsiooni osaliselt rahuldama, KrMS § 185 lg 1 alusel makstava

hüvitise suurendamist (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-

1-6-11, p 21).

136. Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis tuleb

süüdistatavatele kassatsioonimenetluses KrMS § 186 lg 1 alusel täiendavalt hüvitada, on 1000

eurot.

137. Kassatsioonis palutakse menetluskulude hüvitis välja mõista võrdsetes osades P. Toobalile,

L. Laasile ja Keskerakonnale. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas on õigus menetluskulude

osalisele hüvitamisele üksnes P. Toobalil ja L. Laasil, mitte aga Keskerakonnal, keda puudutavas

osas Riigikohus ringkonnakohtu otsust ei muutnud. Seega tuleb eelmises punktis nimetatud

hüvitis välja mõista võrdsetes osades P. Toobali ja L. Laasi kasuks. Seejuures ei ole tähtsust

asjaolul, et kassatsioonile lisatud õigusteenuse arvetel on maksjana märgitud üksnes

Keskerakond. Ka kassatsioonimenetluse kulude puhul on asjakohane kolleegiumi poolt varem

apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kontekstis märgitu, mille kohaselt on hüvitisnõude

õigustatud subjektiks süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides

menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku

arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb

KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud

menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest

võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on

võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48.) Ehkki Keskerakond ei ole käesolevas

kriminaalasjas menetlusväline isik, tuleb eeltoodud põhimõtteid kohaldada ka tema suhtes, sest

kassatsiooni need osad, millest tulenevalt süüdistatavate menetluskulude hüvitamise nõue tekkis,

Keskerakonda ei puuduta. Järelikult jaguneb eelmises punktis nimetatud hüvitis võrdsetes osades

P. Toobali ja L. Laasi vahel ning kummalegi tuleb kassatsioonimenetluse kulude hüvitisena riigilt

välja mõista 500 eurot. Samas ei pea kolleegium vajalikuks väljuda kassatsiooni piiridest selleks,

et muuta ringkonnakohtu otsust osas, milles teise astme kohus määras ühe osa

apellatsioonimenetluse kulude hüvitisest Keskerakonnale.

(ii) Maakohtus ja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine

138. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral

menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral

hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb

neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel

lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel

jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa

menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.

Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud

süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes

kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud

kohtupraktikaga). Seega tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada P. Toobali ja L. Laasi

kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulud, mis on seotud sellega,

et süüdistuses kvalifitseeriti nende käitumine mitte üksnes kihutamisena eraviisilisele

jälitustegevusele, vaid ka kihutamisena sõnumisaladuse rikkumisele.

139. Kassaatorite taotlusest ja sellele lisatud arvetest ei nähtu, milline osa süüdistatavatele

kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusteenusest (mahus 373 tundi 21 minutit

koguhinnaga 49 133 eurot 56 senti) oli vajalik, vaidlustamaks süüdistuses sisalduvat väidet, et

P. Toobali ja I. Onksioni käitumine vastab ka KarS § 156 lg 1 – § 22 lg 2 tunnustele. Järelikult

tuleb see asjaolu tuvastada hinnanguliselt. Süüdistuses väljendatud ekslik õiguslik hinnang, et

I. Onksioni tegu, millele kihutamises P. Toobalit ja L. Laasit süüdistatakse, on lisaks KarS § 137

lg-le 1 karistatav ka KarS § 156 lg 1 järgi, ei mõjutanud selle töö mahtu, mida kaitsjad tegid,

vaidlustamaks I. Onksioni põhiteo ja P. Toobali ning L. Laasi osavõtutegude tõendatust;

kihutamise (KarS § 22 lg 2) üldiste eelduste olemasolu ja süüdistatavate tegude karistatavust

KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi. Muu hulgas ei tinginud süüdistatavate teo ebaõige käsitlemine

sõnumisaladuse rikkumise või sellel kihutamisena vajadust maakohtus toimunud tõendite

uurimise järele. Tõendeid tulnuks samas mahus uurida ja sellega seotud kulud polnuks väiksemad

ka siis, kui süüdistatavaid oleks süüdistatud üksnes eraviisilises jälitustegevuses või sellele

kihutamises. Süüdistatavate osalisel õigeksmõistmisel ei ole puutumust kuludega, mis tekkisid

P. Toobalile KarS § 344 lg 1 ja Keskerakonnale KarS § 344 lg 2 järgi esitatud süüdistuse

menetlemise tõttu. See, kas I. Onksioni põhitegu vastab KarS § 156 lg 1 tunnustele, on keskmise

keerukusastmega ja mitte eriti mahukas materiaalõiguslik probleem, mida maakohtule esitatud

kaitsekõne teesides käsitleti umbes kolmel leheküljel. Nagu ka ringkonnakohus õigesti märkis,

tugineb kaitsjate KarS § 156 lg-t 1 puudutav argumentatsioon märkimisväärses osas ühe

õiguskirjanduses

avaldatud

artikli

refereeringul.

Töömaht,

mida

kaitsepositsiooni

ettevalmistamine ja esitamine KarS § 156 lg 1 kohaldamise küsimuses eeldatavalt nõudis,

moodustas kogu kaitsetööst väikese osa.

140. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et see osa P. Toobali ja L. Laasi kaitsjatasust, mille

maksmine oli vajalik, vaidlustamaks P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteo kvalifitseerimist KarS

§ 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi, ja mida saab ühtlasi pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks,

on 2000 eurot. See summa tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada. Hüvitis jaguneb võrdsetes

osades P. Toobali ja L. Laasi vahel (vt ka otsuse punkt 137).

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

(allkirjastatud digitaalselt)