3-1-1-93-15 · Riigikohus

Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. aasta otsuse 3-

1-1-93-15 (edasiselt Otsus) juurde

I

Selle kohtuasja üks õiguslikke küsimusi on see, kas kriminaalmenetluse tulemina tuvastatud

Ivor Onksioni käitumine vastas KarS §-s 156 ettenähtud kuriteo tunnustele ja kas Priit Toobali

ning Lauri Laasi käitumist sai kvalifitseerida Ivor Onksioni kihutamiseks selle kuriteo

toimepanemisele. Teisisõnu - kas kõnealune käitumine oli sõnumisaladust rikkuv.

Sõnumisaladus on Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigus. Kuna postmodernses maailmas, ei

olevat heaks kombeks põhiõigusi tähtsuse järgi reastada, siis nendin vaid seda, et maailma

virtuaalsuse piiramatu kasvuga ei saa minu veendumuse kohaselt mõistusepäraselt

korreleeruvaks pidada sõnumisaladuse olulisuse pidevat kahanemist.

Sõnumisaladuse kui põhiõiguse näol on mitmel põhjusel tegemist väga keeruka õigusliku

mateeriaga. Käesoleva kirjutise eesmärk ei saa kahtlemata olla selle põhiõiguse kõigi nüansside

analüüs. Keskendugem vaid käesoleva kriminaalasja kontekstis olulisimale.

Kõigepealt võib nentida, et sõnumisaladust analüüsinud õigusteadlased on olnud ehk mõneti

hämmingus seoses asjaoluga, et Eesti „põhiseadusandja“ on pidanud vajalikuks paigutada

sõnumisaladuse „eraldi reale“, samas kui näiteks EIÕK artiklis 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste

harta artiklis 7 on sõnumisaladus lihtsalt üks era- ja perekonnaelu austamise kui inimõiguse

osis.

Eesti Põhiseaduse kõnealuse eripära praktiline õiguslik tähendus on aga (eeskätt) selles, et PS

§-s 43 sisalduva sõnumisaladuse riive kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe

selgitamise eesmärgil on seaduses sätestatud juhtudel ja korras võimalik eranditult vaid kohtu

loal. Samas aga PS §-s 26 sätestatud (sõnumisaladuse suhtes mõneti üldisemat) põhiõigust

lubatakse riivata tervise, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo

tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks küll samuti vaid seaduses sätestatud juhtudel ja

korras, kuid kohtu luba põhiseadus selle põhiõiguse riiveks ei nõua.

Paraku ei tunne ma kohtunikuna mingit kohustust ega näe ka enda õigust hakata arutlema selle

üle, kas meie „põhiseadusandja“ ei ole sõnumisaladuse riiveks kohtu luba nõudes mitte

eksinud. Vastupidi: mina saan küll sedapuhku vaid rõõmustada „põhiseadusandja“

ettenägelikkuse üle, kes PS § 43 sõnastamisel võis mu meelest mõelda umbes järgmisi sõnu

kasutades: „Mingil hetkel kasutavad tulevikuinimesed kindlasti midagi umbes nagu Interneti-

sarnast sidepidamise vahendit. Ja inimestevaheline sidepidamine moodustab tulevikus määrava

osa nende privaatsfäärist. Sellepärast eeldab sellise sidepidamise kaitsmine ka täiendavaid

garantiisid.“

II

Täpsemalt öeldes on käesoleva kohtuasja üks põhiseaduslik probleem selles, kuidas sisustada

sõnumisaladuse kui põhiõiguse esemelist (ja selle põhiõiguse kontekstis spetsiifiliselt

aktualiseeruvat ka ajalist) kaitseala.

Otsuse p-des 100-105 on asutud kokkuvõtvalt seisukohale, et I. Onksion, tutvudes H. R-i e-

posti kasutajakontol seal kättesaadavaks muutunud kirjadega, kasutades kontole sisenemiseks

H. R-i enda kasutajatunnust ja salasõna, mis H. R. oli kogemata I. Onksioni tööarvutisse

salvestanud, ei sekkunud kommunikatsiooniprotsessi ja tema tegu ei vasta seetõttu KarS § 156

lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Seda seisukohta põhjendades on Otsuses

lühidalt ja kokkuvõtvalt märgitud, et erinevalt ringkonnakohtust jääb kolleegium PS §-s 43

sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala küsimuses samale seisukohale, mida on kolleegium

eelnevalt väljendanud otsuses 3-1-1-14-14. Seisukoht on selline, et PS § 43 tagab väidetavalt

sõnumisaladuse kaitse üksnes kommunikatsioonprotsessis ja et kommunikatsiooniprotsess ei

hõlma näiteks (veel) saatja arvutis paiknevaid, kui saatmata sõnumeid ega (enam) sõnumi saaja

arvutisse jõudnud sõnumeid.

See,

et

Otsuses

kaitstakse

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

varasemat

seisukohta

sõnumisaladuse esemelise kaitseala küsimuses on kohtupraktika stabiilsust silmas pidades

iseenesest kahtlemata kiiduväärt samm. Selliselt toimides on Riigikohus muuhulgas, ridade

vahelt, sisuliselt öelnud ka seda, et ausa kohtumenetluse ja ilmselt veel rea teiste printsiipidega

ei saa kooskõlas olla see, kui mingi põhiõiguse esemelist kaitseala tõlgendatakse erinevalt

sõltuvalt sellest, kas vaja on õigustada mingit menetlustoimingut või sisustada

kuriteokoosseisu. Paraku just selliselt diferentseeritult on aga minu arusaamise kohaselt

prokuratuur soovinud tõlgendada sõnumisaladuse kaitseala ühelt poolt kohtuasjas 3-1-1-14-14

ja teiselt poolt käesolevas kohtuasjas.

Vaatamata viimatimärgitule jagan ma sõnumisaladuse esemelise kaitseala küsimuses

prokuratuuri seisukohta just käesolevas asjas. See tähendab mõistetavalt, et ma ei saa selles

küsimuses nõustuda Otsuses väljendatud seisukohaga, sest see on minu arusaamise kohaselt

põhiõiguse toimeala alusetult piirav. Ka elementaarse elulise usutavuse nõudega (mida ka on

Riigikohus enda lahendeis argumendina kasutanud) kooskõlas olevaks ei saa nimetada väidet,

et kommunikatsiooniprotsessi mõistest tuleb välja arvata need inimesed, kelle jaoks

kommunikatsioon üldse olemas on, et kommunikatsiooniprotsess on vaid midagi vikerkaare

sarnast, millel puudub igasugune seos reaalse eluga.

Nõustun selles küsimuses ka Uno Lõhmusega, et ühelt poolt on Eesti seadusandja nt

jälitustegevuse sätestamisel ja teiselt poolt meie senine kohtupraktika PS § 43 kaitseala

määratlemisel toiminud viisil, mis ei pruugi olla kooskõlas kõnealuses küsimuses Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikas valitseva arusaamaga. Ehk tsiteerides Uno Lõhmust: „Siinkirjutaja

ei näe argumente, miks peaks andma saatmisele kuuluvatele või kohalejõudnud sõnumitele

nõrgema kaitse, kui on kommunikatsiooniprotsessis olevatel sõnumitel.“[1]

Ka siinkirjutaja ei näe neid argumente.

Eerik Kergandberg

(allkirjastatud digitaalselt)

[1] U. Lõhmus Põhiõigused kriminaalmenetluses. teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne.

Tallinn: Juura, 2014, lk 334