3-2-1-37-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Jaak Luige täiendav arvamus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. novembri

2015. aasta määruse nr 3-2-1-37-15 juurde

Nõustun kolleegiumi määruse selgitustega. Ma ei ole aga leidnud ühist keelt seadusandja ja

kohtupraktikas valitseva seisukohaga, et VÕS §-des 1046 ja 1047 sätestatu tagab sisuliselt PS §-s 17

sätestatud au ja hea nime teotamise keelu järgimise. Arvamuse eesmärk on heas tahtes kaitsta

põhiseaduslikke, sh kõlbelisi väärtusi, et ühiskonnas oleks vähem vihkamist, mis tahes vormis

vägivalda ja hirme. Ühtlasi käsitlen ka ratsionaalse mõtlemise korrastamise olulisust ühtse

kohtupraktika kujundamise ülesande täitmisel.

I

1. Kõneldes keelest kui inimeste tähtsaimast suhtlemisvahendist, osutab H. Õim oma raamatu

"Semantika" sissejuhatuses Vana-India upanišaadidele: „Kui ei oleks kõnet, ei tunneks inimesed ei

head ega kurja, ei tõde ega valet, ei rahulolu ega pettumust. Kõne teeb võimalikuks kõige selle

mõistmise. Mõtisklege kõne üle."

2. Keele ja tähenduse mõisted osutusid H. Õimu selgituste kohaselt tunnetuslike probleemide

lahendamisel 19. sajandi lõpus ja sajandivahetusel keskseteks mitmes teaduses nn aluste kriisi tõttu:

teaduse põhimõisted ja põhiprintsiibid, millega seni oli opereeritud kui täiesti kindlaks määratutega,

osutusid ebatäpseteks ning võimaldasid koguni vasturääkivaid tõlgendusi. Oli vaja võimalikult täpselt

määratleda, milline on ühe või teise mõiste või väite sisu ning mis neile vastab reaalsuses. Samas ta

rõhutab, et mis tahes teaduses tuleb uuritavate nähtuste kirjeldused esitada selle teaduse spetsiifiliste

mõistete abil, ehk siis neid nähtusi tuleb kirjeldada selles kindlas keeles.

3. Mõtlemise vormideks on mõiste, otsustus ja järeldus. Mõisteline mõtlemine võib olla ratsionaalne

või irratsionaalne. Ratsionaalne mõtlemine on järjekindel ja reeglipärane mõisteline mõtlemine.

Irratsionaalne mõtlemine on üldjuhul ebajärjekindel ja reeglipäratu. Erialane, sh juriidiline

sõnakasutus eeldab, et sõna või fraas on võimalikult täpselt piiritletud tähendusega. Sõna või fraasi

tähendus ilmneb enamasti lause kontekstis. Lause on kommunikatsiooniühik, mis väljendab sõnumit

(väidet, käsku, küsimust jne). Sõna, fraasi või lause tähendus võib aga ilmneda ka selle funktsioonist

teoorias.

II

4. Põhiõiguste piiratavuse küsimust käsitledes kasutab kohtupraktika nn välisteooriat koos

põhiõiguse rikkumise tuvastamise skeemiga. Välisteoorias olulised põhimõisted on: kaitseala ja riive,

piirklausel ning proportsionaalsus (proportsionaalsuse põhimõte). Põhiõiguste kollisioonide

lahendamisel on kohtupraktikas kasutusel printsiibiteooria, mis on võrdväärne proportsionaalsuse

põhimõttega.

Erinevalt reegliteooriast, mis peab põhiõigusi loomult reegliteks, tunnustab printsiibiteooria

põhiõiguste printsiibilist iseloomu, määratledes printsiipidena norme, mis käsivad midagi realiseerida

tegelike ja õiguslike võimalustega võrreldes võimalikult suurel määral. Õiguslikud võimalused on

seotud reeglite ja vastassuunaliste printsiipidega.

5. Käsitades väljendusvabadust ja õigust aule ja heale nimele printsiipidena, jäetakse sageli

tähelepanuta, et reeglit (definitiivset käsku) ei ole nagu printsiipi (optimeerimiskäsku) võimalik täita

erineval määral, vaid tuleb täita nii, nagu reegel nõuab. Au ja hea nime teotamise keeldu sätestav

PS § 17 on deontiline norm, seega reegel. G. H. von Wrighti käsitluse järgi koosneb deontilise normi

põhistruktuur sellest, mis on kästud, keelatud või lubatud (normi esemest), ja selle olema pidamisest

käsu, keelu või loa vormis. Põhiseaduse määrangu järgi on au ja hea nime teotamine selle põhiõiguse

lubamatu riive (rikkumine), tähistades sellega ühtlasi väljendusvabaduse realiseerimise õiguslikult

võimaliku (lubatava) määra lõplikku piiri.

6. Definitiivse käsu (reegli) kohaldamise viisiks on subsumptsioon, optimeerimiskäsul (printsiibil)

aga kaalumine. Seda asjaolu arvestades tuleb ka avarat kaitsealateooriat järgides paratamatult

tunnistada, et käsitletav keeld tähendab väljendusvabaduse esemelise kaitseala põhiseaduslikku

kitsendust. Seetõttu puudub väljendusvabadusel selle keeluga kitsendatud osas printsiibiline iseloom.

Kuna definitiivne käsu kohaldamine kaalumist ei võimalda, on au ja hea nime teotamise tuvastatuse

korral väljendusvabaduse ning au ja hea nime kollisiooni tekkimine välistatud. Sel juhul on tegemist

käsitletavate põhiõiguste konfliktiga.

Samale seisukohale kõnealuse konflikti määratlemisel asus Riigikohtu tsiviilkolleegium 10. juunil

2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-43-03 otsuse punktis 15: „PS § 45 esimese lõike esimeses lauses

tagatakse igaühe õigus väljendusvabadusele, s.o õigusele levitada mis tahes sisuga informatsiooni mis

tahes viisil. Seda õigust on piiratud põhiseaduses sätestatud au ja hea nime teotamise keeluga

(PS § 17). Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb kolleegiumi arvates

silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse,

vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Teisisõnu, kõnealuse keelu eiramine ei

oleks kooskõlas põhiseadusega (PS § 11)."

7. Ma ei välista võimalust, et põhimõtteliselt võib mõne põhiseadusliku keelu piirang osutuda

demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks. Olenemata sellest, et keelu piirangule võib leida legitiimse

eesmärgi, ei tohi aga piirang moonutada keeluga kaitstava põhiõiguse olemust (vt PS § 11). Kuna au

ja hea nime teotamise keelu kitsendamine oleks ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ning sotsiaalse ja

demokraatliku õigusriigi põhimõttega, siis siin legitiimset eesmärki otsida ei tasu. Milles seisneb aga

õiguste ja vabaduste olemus?

8. I. Berlin esitab vabaduse kahte mõistet käsitlevas loengus küsimuse vabaduse alammäärast, millest

inimene ei saa loobuda, kahjustamata inimloomuse tuuma. Ta leiab, et ükskõik millist printsiipi

sekkumatuse-jaosmaa piiritlemisel ka järgitaks, on vabadus selles tähenduses alati vabadus millestki.

Viitega Millile peab Berlin sundi selle jaosmaa kaitsmisel õigustatuks, kuna õiglus nõuab, et igal

üksikisikul oleks õigus vabaduse alammäärale, tuleb paratamatult kõiki teisi, vajaduse korral jõuga,

tagasi hoida kelleltki seda ära võtmast.

Kõneldes sõna vabadus positiivsest tähendusest, leiab Berlin selle tulenevat üksikisiku soovist olla

iseenda peremees. Ta selgitab: "Ma soovin olla keegi, mitte eikeegi; tegija - see, kes otsustab, mitte

see, kelle eest otsustatakse; ise ennast suunav olend, mitte see, kes laseb välismaailmal või teistel

inimestel endaga suvaliselt ümber käia nagu eseme või loomaga või orjaga, kes pole suuteline täitma

inimese rolli, see tähendab, ise kavandama oma sihte ja suunda ning neid järgima." Vabadus selles

tähenduses on vabadus millekski.

9. Kaasaegses tähenduses on sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest (PS § 10) tulenevalt

vabaduse alammääraks, kõikide põhiseaduse II peatükis loetletud ja loetlemata õiguste ja vabaduste

sekkumatuse-jaosmaaks (tuumaks) inimväärikus. Seega peame PS §-s 17 sätestatud au ja hea nime

teotamise keeldu tunnustama ja austama piiritähisena, mis kaitseb õiguste ja vabaduste tuuma ehk

olemust.

Enda peremeheks olemise ja oma soovi kohaselt elu korraldamise jaosmaa, nii lex generalis

põhiõigused (nt PS § 26 esimeses lauses sätestatud õigus eraelu puutumatusele) kui ka üldine

isikupõhiõigus enesemääramis- ja enesekujutamisõigustena on piiritletud teiste inimeste samasuguste

õiguste austamise ja arvestamise ning seaduse järgimise kohustusega.

10. Minu arvates avaldub põhiseaduse aluspõhimõte riigi rajatusest vabadusele, õiglusele ja õigusele

eelkõige õiglase õiguse idees, mille üheks olulisemaks nõudeks on järgida riigivõimu teostamisel

omavahel orgaaniliselt seotud põhiseaduse ülimuslikkuse, demokraatia ja seaduslikkuse põhimõtet.

Õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsuse põhimõtte on sõnastanud Ü. Vooglaid: „Vabadus millestki ja

vabadus millekski on alati seotud kellegi kohustusega tagada vabaduse kasutamise eeldused.

Väärtuseks on õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsus, mitte mõni neist omaette." See põhimõte on

oluline ka õiglase õiguse eesmärgiseade mõtestamisel.

11. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kohustus (PS § 14).

Menetluse tõhususe eesmärgi on Riigikohtu üldkogu sõnastanud 22. märtsi 2011. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-85-09, asudes seisukohale, et PS §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused

sisaldavad isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus.

Tegemist on menetluslike põhiõigustega, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste

teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse. See kohustus seob eelkõige seadusandjat, kes on

kohustatud kehtestama normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste

teostumise ning kaitse (p 75). Põhiseaduse järgimise kohustus eeldab, et kohus tuvastaks

asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse ka selle normi põhiseadusele vastavuse kahtluse korral.

12. Põhiõiguse kandjal on PS § 13 lg 1 esimesest lausest - igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele -

tulenevalt õigus saada riigipoolset kaitset ka kolmandate isikute sekkumise eest. Kaitseõigus selles

tähenduses väljendab kolme osalisega õigussuhet, milles kaitstaval isikul on õigus riigi aktiivsele

sekkumisele, riigil on kolmanda isiku ohjeldamise kohustus ja kolmandal isikul on õigus riigi ja

seaduse kaitsele riigi ülemäärase sekkumise eest. Just nende põhimõtete järgimisest sõltub, kas

otsustusprotsessis sünnib formaalsest õigusest õiglane õigus või õiguste ja vabaduste kaitstuse näivus.

III

13. Au ja hea nimi on määratlemata õigusmõiste. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 26. augusti

1997. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-80-97 au ja hea nime mõiste sisustamisel lähtunud

inimväärikusest - kompleksest põhiõigusest, pidades head nime inimväärikuse üheks elemendiks.

Nõustun seisukohaga, et inimväärikuse osaks on ka au ja väärikus individuaalse subjektiivse hüvena

ning et hea nimi (maine) on vaadeldav valdavalt välise hinnanguna, mida kannavad teised inimesed ja

avalik arvamus.

14. PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime

kaitseks seadusega. Au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad

VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg-d 1, 2 ja 4, § 1055 lg-d 1 ja 2 ning § 134 lg 2.

15. VÕS §-de 1046, 1047 ja 1055 tõlgendamisel on asjakohased TsÜS § 138 lg 1, mis sätestab, et

õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus, ja sama paragrahvi lõige 2, mis

sätestab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse

teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka VÕS § 6 kohustab võlausaldajat ja

võlgnikku käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 7 lg-s 1 sätestatud

mõistlikkuse põhimõtte üheks väljenduseks on heas usus käitumise ootus.

Universaalsed kõlbelised põhimõtted - hoiduda teiste heaolu ülekohtusest kahjustamisest, eetilised

peavad olema nii eesmärgid kui ka nende saavutamise vahendid - on väga vanad, lausa iidsed. Need

on leidnud väljenduse ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksis. Koodeksi järgi teenib ajakirjandus

avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta (p 1.2), ajakirjanik

vastutab oma loomingu eest ning ajakirjandus kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne,

moonutatud või eksitav informatsioon (p 1.4), ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada

põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada

(p 1.5).

16. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda märkis Delfi AS vs. Eesti (kaebus nr 64569/09)

16. juuni 2015. a otsuses, et riigisiseste õigusaktide tõlgendamisega seotud probleemide lahendamine

on riigisiseste ametiasutuste, eelkõige kohtute ülesanne. Koda nõustus, et kuigi vastavad tsiviilõiguse

sätted olid üsna üldsõnalised ega sisaldanud üksikasju, kuid koos asjassepuutuva kohtupraktikaga

tegid selgeks, et meediaväljaanne vastutab mis tahes laimavate avalduste eest oma väljaandes (p 62).

17. Õiguste ja vabaduste tõhusa kaitse tagamisel on olulise tähtsusega seaduse kvaliteet, seega

eelkõige küsimus seaduses au ja head nime kahjustavate tegude piisava selgusega määratletuse,

sekkuja ohjeldamiseks ettenähtud õiguskaitsevahendite ja nende kohaldamise tingimuste

arusaadavuse kohta. Kas VÕS §-s 1046 on au ja head nime kahjustavad õigusvastased teod piisava

selgusega määratletud?

18. VÕS § 1046 lg 1 järgi on isiku au teotamine, mh ebakohase väärtushinnanguga õigusvastane, kui

seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki,

põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.

Au teotamine ei ole VÕS § 1046 lg-st 2 tulenevalt õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud,

arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.

Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide

võrdlevast hindamisest.

19. Seaduslikkuse nõue eeldab seaduse kohaldamisel kõigi üldtunnustatud, sh põhiseaduse

konformse, õiguse tõlgendamise viiside kasutamist. Kuna põhiseaduses sätestatud au teotamise keelu

eiramine tähendab minu arvates nii põhiõiguse kui ka vastava subjektiivse õiguse rikkumist, VÕS §-

s 1046 aga kasutatakse mõisteid au teotamine, maine kahjustamine ja rikkumine samatähenduslikena,

siis on juba ainuüksi terminoloogilise kaose tõttu selle sätte põhiseaduspärane tõlgendamine küsitav.

Pealegi ei luba kõrgema õiguse kehtimise prioriteet seadusega põhiseaduse mõisteid sisustada.

Kuidas siis võiks isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasus VÕS §-s 1046 sätestatud olla?

20. Jagan EIK praktikast tulenevat arusaama, et au ja hea nime teotamise olulised tunnused on

tahtlik, sihipärane soov kellegi mainet kahjustada (teo eesmärk), avaldades teadvalt tegelikkusele

mittevastavaid faktiväiteid ja/või alusetuid väärtushinnanguid ja/või, avaldades informatsiooni, mis

on väljendusviisilt isikut alandav, mõnitav, häbistav ja naeruvääristav ja/või õigustatud kriitika piiri

teadlik ületamine. Nimetatud tunnuste tuvastatuse korral on sisuliselt tegemist PS §-s 17 sätestatud au

ja hea nime teotamise keelu rikkumisega ning tegu tuleb kvalifitseerida au ja hea nime teotamisena.

Kirjeldatud tunnuste puudumisel on tegemist au ja hea nime ning väljendusvabaduse kollisiooniga,

mis lahendatakse kaalumise tulemusena.

21. Niisiis võiks au ja hea nime kahjustamise õigusvastasuse VÕS §-s 1046 sätestada järgmiselt:

1) au ja hea nime tahtlik kahjustamine (au ja hea nime teotamine) on õigusvastane; 2) maine

kahjustamine on õigusvastane sekkumist õigustavate asjaolude puudumisel. Ma ei näe mingit

tarvidust sätestada au ja hea nime kahjustamise õigusvastasus eraldi väärtushinnangu ja andmetega

(vt VÕS § 1046 lg 1 ja § 1047 lg 2). Pahatahtliku maine kahjustamise (au ja hea nime teotamise)

korral on õigusvastane nii avaldatud informatsioon kui ka selle avaldamine. Nii et ka VÕS § 1047

lg 3 kohaldamiseks ei ole alust.

22. Au ja head nime kaitseks on Eestis võimalik kasutada üksnes tsiviilõiguslikke

õiguskaitsevahendeid. Õiguskaitsevahendina mõistetakse kõiki võlausaldaja käsutuses olevaid

võimalusi kõrvaldada kohustuse rikkumise tagajärjed või takistada nende saabumist. Au ja hea nime

õiguskaitsevaheneid on varalise ja/või mittevaralise kahju hüvitamine ja kahju tekitava tegevuse

keelamine. VÕS § 1047 lg-s 4 sätestatud ebaõigete andmete ümberlükkamise või paranduse

avaldamise ja VÕS §-s 134 lg-s 2 sätestatud mõistliku rahasumma väljamõistmise nõue, on minu

arvates käsitatavad mittevaralise kahju heastamise viisidena.

Kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõude võib kannatanu esitada VÕS § 1055 lg 1 alusel. Menetluse

lõpetamise määruses antud selgitusest saan ma aru nii, et oluline ei ole, kas tegemist on faktiväidete

või negatiivse tähendusega väärtusmõistet sisaldava kategoorilises vormis esitatud väitelausega

(väärtushinnanguga), lausub nende tõendamise koormus isikul, keda kohtupraktika kohaselt loetaks

au ja head nime kahjustava informatsiooni avaldajaks. Kui tegemist võib olla kirjeldatud

väärtushinnangutega, võib kannatanu esitada avaldajale taotluse lõpetada au ja hea nime

kahjustamine, avaldades paranduse: „(Avaldaja nimi) on õigusvastaselt väitnud:.." Kui avaldaja seda

taotlust ei rahulda, on kannatanul õigus esitada vastav nõue VÕS § 1047 lg 4 ja § 1055 alusel

kohtule.

23. Kui minu arvamuses väljendatud mõtetest on heasoovlikuma, lahkema, sallivama ja

vastutustundlikuma ühiskonna loomisel sama palju kasu, kui palju on kivi sees kulda, siis on need

oma eesmärgi täitnud.

Jaak Luik