3-2-1-125-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Netica OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu

Riigiressursside Keskus vastu põhivõla 265 000 euro,

intressi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-21639

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu Riigiressursside

Keskus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

265 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Netica OÜ, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja

Arsi Pavelts

Kostjad Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühing

Riigiressursside Keskus, mõlema esindaja vandeadvokaat

Leon Glikman

Asja läbivaatamise kuupäev

19. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Osaühingule Riigiressursside Keskus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Netica OÜ (hageja) esitas 31. mail 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski Logistikapark OÜ

(kostja I) ja Osaühingu Riigiressursside Keskus (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt

välja mõista põhivõlg 265 000 eurot, intress 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste

täitmise päevani ja viivis 265 000 eurot ning kuni põhinõude täitmiseni 0,2% põhinõudest päevas.

Hageja nõue tuleneb kostjate 20. juunil 2008 OÜ-le Atelier Gurman väljastatud võlatunnistusest.

Võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja jõustub juhul, kui kostja I kantakse

kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna võlatunnistuse punktis (C) märgitud tingimustel. Kostja I

kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008 ning sellest kuupäevast võlatunnistus ka

jõustus. Võlatunnistusega võtsid kostjad solidaarse kohustuse tasuda 265 000 eurot, millest

200 000 eurot tuli tasuda hiljemalt 1. juunil 2009 ja 65 000 eurot hiljemalt 1. septembril 2009.

Intressi 12% summast kohustusid kostjad tasuma alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmiseni

ja viivise määraks oli märgitud 0,2% päevas. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Hageja ei ole tõendanud nõudeõigust kostjate vastu. Hageja on

esitanud kohtule võlatunnistuse, mille pooleks ta ei ole. Võlatunnistus on näilik. Initsiatiiv

võlatunnistuse vormistamiseks tuli AS TKE Grupp pankrotitoimkonna liikmelt härra Jakersonilt, kes

pani kostjad olukorda, kus kinnistut Lõuna 6b Paldiskis ei olnud pankrotipesast teisiti võimalik

omandada kui võlatunnistust andes. Lepiti kokku, et võlatunnistuse tõttu rahalisi raskusi kandma ei

peaks. Kolme aasta jooksul ei nõudnud OÜ Atelier Gurman kordagi võlgnevuse tasumist ning ei ole

võlatunnistusejärgseid arveid esitanud. Võlatunnistuses märgitud teenuseid ei ole kostjad saanud ega

teenuse osutajaga kordagi kohtunud. OÜ-l Atelier Gurman puudusid 2008.-2009. a majandusaasta

aruande järgi tegevus ja töötajad, alates 2010 ei ole majandusaasta aruannet üldse esitatud. Tegemist

ei ole tegelikke teenuseid osutava äriühinguga. 8. novembri 2013. a istungil esitasid kostjad ka hagi

aegumise vastuväite.

3. Harju Maakohus jättis 25. novembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt väljastasid kostjad 20. juuni 2008. a võlatunnistuse järgi OÜ-

le Atelier Gurman (võlausaldaja) võlatunnistuse eesmärgiga luua iseseisev kohustus seni

eksisteerinud õigussuhete muutmiseks vaieldamatuks õigussuhteks. Võlatunnistuse kohaselt osutas

võlausaldaja kostjatele mitmeid (sh kinnisvaraga seotud) teenuseid, sh leiti kostjate vajadustele sobiv

objekt Lõuna 6b Paldiskis. Sellega, et kostja I kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, loeti

võlausaldaja kohustused kostjate ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks. Võlatunnistus jõustus

juhul, kui kostja I on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kostjad kohustusid

vastuvaidlematult tasuma hagejale tema esitatud arvete alusel 265 000 eurot, millest 200 000 eurot

tuli tasuda 1. juuniks 2009 ja 65 000 eurot 1. septembriks 2009. Alates 31. märtsist 2009 pidid

kostjad tasuma intressi 12% aastas ja kohustuste täitmata jätmise korral viivist 0,2% päevas. Kostja I

kanti Paldiski linnas asuva Lõuna 6b kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 9. juulil 2008.

Kostjad vaidlustavad hageja nõudeõigust. Hageja märgib hagis, et on võlausaldaja õigusjärglane, kuid

hagi lisana märgitud hageja õiguseellase kirjalikku kinnitust nõude hagejale loovutamise kohta ei ole

esitanud. Menetluse käigus esitas hageja nõude loovutamise kohta kinnituse, mille kohaselt

OÜ Atelier Gurman kinnitab, et on võlatunnistusest tuleneva nõude hagejale loovutanud. Kinnitus on

digitaalselt allkirjastatud 15. aprillil 2013. Seega on nõue hagejale loovutatud alates 15. aprillist 2013,

sest nõude varasema loovutamise kohta ei ole tõendeid esitatud. Hagi on esitatud 31. mail 2012. Hagi

esitamise hetkel ei olnud hagejal kostjate vastu nõudeõigust. Samas on praeguseks nõudeõigus

kostjate vastu tõendatud ning asjaolu, et hagi esitamise hetkel ei olnud hagejal nõudeõigust, ei ole

aluseks hagi rahuldamata jätmiseks.

Maakohus leidis, et ka konstitutiivne võlatunnistus võib olla näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustu hagejaga, et võlatunnistusega sooviti ümber kujundada

juba eksisteerivaid õigussuhteid. Võlatunnistuses viidatakse kohustusele, mida ei ole veel täidetud.

Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu

kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli

võlausaldaja võlatunnistuses eraldi välja toodud kohustusena märgitud teenuste osutamine Lõuna 6b

kinnistu osas. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma väidetavaid kohustusi lõpuni täitnud, ei saa

võlatunnistust pidada juba eksisteerivate õigussuhete ümberkujundamise kokkuleppeks ega seega

konstitutiivseks võlatunnistuseks, mille aluseks olevatele õigussuhetele vastuväidete esitamise õiguse

oleksid kostjad minetanud.

Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid Paldiski 6b kinnistu

omandamiseks. Kinnistu omandamisel on võlatunnistuse järgi keskne koht, kuna kinnistusraamatu

kande järel võlatunnistus jõustus ning tekkis seega ka tasu maksmise kohustus. Kinnistu on aga

omandatud AS-lt TKE Grupp (pankrotis) 20. juunil 2008 lepinguga ning müük toimus

pankrotimenetluses enampakkumisega (I kd, tl 132-152). Veenvad on kostjate väited, et võlausaldaja

tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest nende teenuste osutamiseks puudus vajadus.

Pankrotimenetluses on toimunud enampakkumine ning võlausaldajal ei ole siin mingeid teenuseid

osutada. Võlausaldaja, s.o OÜ Atelier Gurman 2007.-2008. a majandusaasta aruande kohaselt ei

olnud võlausaldajal 2008. a-l töötajaid ning tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses tasuta.

Samuti ei ole majandusaasta aruandes märgitud suuremahuliste teenuste osutamist (mis

võlatunnistuses märgitud hinnaga teenused kahtlemata on), vaid on märgitud, et 2008. a-l tegeleti uue

tegevusvaldkonna leidmisega. Tegevuskulud olid 395 krooni (asutamiskulud ja pangateenused), mis

oli ka võlausaldaja majandusaasta kahjumiks. 2009. a majandusaasta aruande järgi oli tegevuse

eesmärk samuti turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine ning tegevuskulud olid 0 krooni,

s.o tegevust ei toimunud. Seega ei viita võlausaldaja majandusaasta aruanded suuremahulisele

teenuste osutamisele ja vastavale äritegevusele. Arvestades asjaolusid, et võlatunnistuses rõhutatakse

kinnistu omandamisega seotud teenuse olulisust ning tasumise kohustus seatakse sõltuvusse

omanikukandest, kinnistu omandamiseks pankrotimenetluses puudub vajadus osutada teenuseid ning

teenuse osutajal ei toimunud tegelikult mingit majandustegevust, leidis maakohus, et võlatunnistus on

näilik, s.o pooltel ei olnud soovi õiguslikku tagajärge selle tehinguga kaasa tuua. TsÜS § 89 lg 2 järgi

on näilik tehing tühine. Kuivõrd võlatunnistus on tühine, puudub vajadus selle edasiseks

kvalifitseerimiseks. Samuti puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid aegumisest.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjad vaidlesid

apellatsioonkaebusele vastu.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutis

maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendustel. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Seadus ei keela võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohast võlatunnistust anda tingimuslikult,

s.o seada tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimine sõltuvusse tulevikus tekkivast

tingimusest. Edasilükkava tingimuse seadmine ei anna iseenesest alust väita, et tegemist ei saanud

olla abstraktse kohustustehinguga ehk konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohtu hinnangul

leppisid pooled kokku, et kostjad annavad OÜ-le Atelier Gurman võlatunnistuse, mille kehtivus ei

sõltu selle andmise aluseks olnud suhtest, s.o konstitutiivse võlatunnistuse. See nähtub võlatunnistuse

preambulist, mille kohaselt kostjad väljastavad võlatunnistuse eesmärgiga luua sellega iseseisev

kohustus VÕS § 30 lg 1 mõttes (nn konstitutiivne võlatunnistus) poolte vahel seni eksisteerinud

õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks. Preambuli punktis D väljendasid võlatunnistuse pooled, et

võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ja suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest

õigussuhetest. Võlatunnistuse punktis 1 võtsid kostjad endale kohustuse maksta võlausaldajale

265 000 eurot, sealhulgas 200 000 eurot 1. juuniks 2009 ning 65 000 eurot hiljemalt 1. septembriks

2009, ning tasuda lepingu punkti 4 järgi intressi 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuse

täitmise tähtpäeva saabumiseni „vastuvaidlematus korras". Võlatunnistuse punktis 8 on pooled kokku

leppinud, et varasemad lepingud ja neist tulenevad kohustused jäävad kehtima paralleelselt

võlatunnistusega. Konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevatele nõuetele ei saa esitada vastuväiteid,

mis tulenevad võlatunnistuse andmise aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse

aluseks oleva lepingu tühisusele. Seega on ebaõige maakohtu põhjendus, mille kohaselt

pooltevahelist võlatunnistust ei saa pidada konstitutiivseks seetõttu, et võlausaldaja ei olnud oma

väidetavaid kohustusi võlatunnistuse andmise hetkeks lõpuni täitnud. Võlatunnistuse välja andnud

pool võib juhul, kui võlatunnistusega loodud kohustust majanduslikus mõttes ei ole, esitada

võlausaldaja vastu nõude (hagi) võlatunnistuse tagasiandmiseks alusetu rikastumise sätete alusel.

Sellist nõuet ei ole kostjad OÜ Atelier Gurman vastu esitanud.

Ebaõiged on ka maakohtu järeldused võlatunnistuse näilikkuse ja seeläbi TsÜS § 89 lg 2 järgi

tühisuse kohta. Sellest, et kostjate huvi oli omandada enampakkumisel olev kinnistu ja selleks puudus

vajadus neile teenuseid osutada ning et OÜ-l Atelier Gurman tehingu sõlmimise ajal

majandustegevust ei toimunud, ei saa kuidagi välja lugeda, et võlatunnistuse pooled olid

võlatunnistuse sõlmimisel kokku leppinud, et võlatunnistusest ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi,

kuna nad tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad.

Praegusel juhul tuleb aga hagi rahuldamata jätmise põhjuseks lugeda nõude aegumist. TsÜS § 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostjad nõudsid juba

maakohtus aegumise kohaldamist, vastuses apellatsioonkaebusele märkisid, et jäävad kõikide oma

maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde, ning aegumise kohaldamist nõudis nende esindaja

ka apellatsioonikohtu istungil. Maakohus, leides, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne ja on näilik, s.o

tühine, jättis kostjate aegumise vastuväite tähelepanuta, osutades, et aegumise vastuväite

analüüsimiseks puudub vajadus. Võlatunnistuse kohaselt muutusid sellest tulenevad nõuded

200 000 euro ja intressi osas sissenõutavaks 1. juunil 2009 ja 65 000 euro ja intressi osas

1. septembril 2009. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes seega vastavalt 1. juunil 2012 ja

1. septembril 2012.

Hageja, olemata võlatunnistuse järgi õigustatud isikuks, esitas hagi võlatunnistuse järgi võlgnetava

saamiseks 31. mail 2012. Samast võlatunnistusest tuleneva nõude esitas OÜ Atelier Gurman 1. juunil

2012 (ringkonnakohtu otsuses ekslikult märgitud 2016) (tsiviilasi nr 2-12-2012). OÜ Atelier Gurman

oli õigustatud hagi esitama (õige hageja), kuid tema hagi jäeti maakohtu 11. detsembri 2012. a

määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu). Seega OÜ Atelier Gurman

hagiavalduse esitamine ei peatanud nõude aegumist ja hetkeks, kui OÜ Atelier Gurman loovutas

võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale, s.o 15. aprilliks 2013 oli nõuete aegumistähtaeg

möödunud. Kuivõrd õigustamata isiku esitatud hagi ei peata aegumist, tuleb järeldada, et hagi on

tervikuna aegunud (TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka

kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud), ja taotlus aegumise

kohaldamiseks tuleb rahuldada.

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate

kanda. Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu.

7. Riigikohus tühistas 3. detsembri 2014. a otsusega (tsiviilasja nr 3-2-1-121-14) ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige hageja seisukoht, et ringkonnakohus tegi aegumist

kohaldades hageja jaoks üllatusliku otsuse. Asja materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid pooltega

aegumisega seotud küsimusi arutanud, samuti ei nähtu, et pooled oleks ise aegumise kohta seisukohta

avaldanud. Kuigi õige on kostjate väide, et kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll

sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 49 lg 2), siis kuna

pooled aegumise kohta sisulisi väiteid kirjalikes dokumentides ei esitanud, oleks juhul, kui need

istungil esitati, tulnud need TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt kajastada kohtuistungi protokollis. Kostjad

esitasid esimest korda aegumise vastuväite maakohtu istungil (II kd, tl 118). Istungiprotokollist

nähtub üksnes aegumise vastuväite esitamine. Ka ringkonnakohtu istungi protokollist (II kd, tl 192) ei

nähtu, et aegumist oleks põhjalikumalt arutatud või poolte seisukohta küsitud. Seega olukorras, kus

maakohus aegumise üle ei arutanud ja oma otsuses aegumise kohta ka seisukohta ei võtnud, oleks

ringkonnakohus pidanud andma hagejale võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht ja tõendid.

Seda tegemata on ringkonnakohtu otsus hagejale üllatuslik.

Üllatuslik on ringkonnakohtu otsus samuti osas, milles ringkonnakohus põhjendas nõude aegumist ka

sellega, et OÜ Atelier Gurman loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale 15. aprillil 2013.

Hageja ei ole enda väitel tuginenud sellele, et nõue oleks loovutatud talle alles 15. aprillil 2013, vaid

viidanud sellele, et 15. aprillil 2013 allkirjastatud kinnitusega (II kd, tl 18-19) on OÜ Atelier Gurman

kinnitanud talle nõude loovutamist. Hageja viitab kassatsioonkaebuses sellele, et on nõude

omandanud hoopis 31. mail 2012, s.o enne hagi esitamist. Ringkonnakohus oleks pidanud pooltega

nõude loovutamise aega arutama ja võimaldama pooltel esitada selle kohta oma seisukoht.

Ringkonnakohus on viidanud ka sellele, et kuna OÜ Atelier Gurman hagi jäeti maakohtu

11. detsembri 2012. a määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu), ei

peatanud OÜ Atelier Gurman esitatud hagiavaldus nõude aegumist. Ka selles osas on hageja

põhjendatult leidnud, et tegemist on üllatusliku otsusega, kuna varem selle asjaolu üle ei arutatud.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus pooltega nõude aegumist puudutavaid väiteid arutama,

sh andma pooltele võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid nõude loovutamise aja kohta, samuti

arutama pooltega nõude aegumise võimalikku peatumist. Nõude aegumise juures tuleb arvestada, et

tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine

maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses - aegumine loetakse TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2

p 3 alusel peatunuks ajaks, mil kohtu menetluses on hageja avaldus kostja pankroti

väljakuulutamiseks, mis põhineb samast alusest tuleneval nõudel (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 12). TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud

isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava

tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni

(nimetatud sätte alusel peatub nõude aegumine ka pankrotihoiatuse esitamise korral - vt Riigikohtu

18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17). TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne

kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei

aegu pikema aja jooksul.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse, tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla

265 000 eurot, intressi 7453 eurot 97 senti, viivise 530 000 eurot ja otsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni viivise 0,2% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest, aga mitte rohkem kui

265 000 eurot.

Ringkonnakohus viitas VÕS §-le 30. Pole tõendatud, et kostjate ja hageja eriõiguseellase ühine

tegelik tahe oli suunatud muule kui võlatunnistuses kajastatud raha maksmise kohustuse

loomisele/kinnitamisele. See, kui kinnisasja vahendusteenust oleks osutatud oluliselt väiksemas

mahus või kui vastavat teenust ei osutatud, ei välista, et pooled ei oleks võinud kinnisasja

vahendustasus kokku leppida. Võlatunnistus ei ole näilik. Kostjad pole kohtu ette toonud asjaolusid,

millest saaks järeldada vastupidist. Hagi ei ole aegunud - 200 000 eurot tuli kostjatel tasuda hiljemalt

1. juunil 2009 ning 65 000 eurot hiljemalt 1. septembril 2009. Seega hakkas 200 000 euro osas nõude

aegumine kulgema alates 2. juunist 2009 ning 65 000 euro osas alates 2. septembrist 2009.

Aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud isiku

poolt nõude rahuldamiseks hagi esitamisega. Hagi esitati 31. mail 2012, seega enne kolmeaastase

aegumistähtaja möödumist. Hageja oli hagi esitamise hetkel õigustatud isik TsÜS § 160 lg 1

tähenduses. Nõue loovutati enne hagi esitamist, mida tõendab digiallkirjastatud kinnitus nõude

loovutamise kohta.

Kostjate väide, et hagi tuleks jätta rahuldamata seetõttu, et kostjatele ei ole esitatud arveid, pole

põhjendatud. Kostjad esitasid nimetatud vastuväite alles apellatsioonimenetluses, maakohtus

tuginesid kostjad arvete mittesaamisele kui asjaolule, mis kinnitab tehingu näilikkust. Kostjad ei

tuginenud varasemas menetluses sellele, et nad keeldusid kohustuste täitmisest põhjusel, et neile pole

arveid esitatud. Arve mittesaamine ei anna õigust keelduda raha maksmisest. Võlatunnistuses oli

selgesti ja üheselt märgitud, et kostjatel tuleb raha maksta kindlateks kuupäevadeks. Võlatunnistust ei

saa mõista selliselt, et kokkulepitud rahasumma tuleb kindlaksmääratud kuupäevadeks tasuda üksnes

juhul, kui selle kohta esitatakse enne arve. Arvete mitteesitamine ei saanud põhjustada täitmise

võimatust (VÕS § 108 lg 1). Kostjad pole kohtu ette toonud ka selliseid asjaolusid, millest saaks

järeldada, et hageja või hageja eriõiguseellane oleks põhjustanud arvete esitamata jätmisega

vastuvõtuviivituse ning et arvete mitteesitamine oleks tingitud võlausaldaja vastuvõtuviivitusest.

Hagejatel on õigus nõuda kostjatelt 265 000 euro suuruse põhivõla tasumist (vastav kohustus

võlatunnistuse p-s 1). Kohustuse sissenõutavus ei sõltu arve esitamisest. Asjaolu, et võlatunnistuses

on märgitud, et summa sisaldab käibemaksu, ei tähenda, et kostjatel võiks lasuda väiksema summa

tasumise kohustus.

Hagi tuleb osaliselt rahuldada ka intressi nõudes. Kostjatelt tuleb välja mõista intressina 7453 eurot

97 senti.

Kostjad ei esitanud maakohtus viivise vähendamise taotlust, seetõttu ei saa ringkonnakohus viivist

vähendada. Hagiavaldusest ei saa järeldada, et hageja oleks piiranud oma viivisenõuet selliselt, et ta

põhivõlga ületavas osas viivist ei nõua. Oma protsessuaalses taotluses palus hageja viivist põhivõla

ulatuses perioodi eest kuni hagi esitamiseni ja sealt edasi protsendina 0,2% põhivõlast iga viivitatud

päeva eest. Väide, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja enne kohtusse

pöördumist kordagi viivist ei nõudnud, ei anna alust jätta viivisenõue rahuldamata. Ka see väide, et

hageja ei ole arveid esitanud, ei saa olla viivise välja mõistmata jätmise aluseks, sest kostjad pole

tõendanud, et nad jätsid arved tasumata põhjusel, et neile ei olnud arveid esitatud. Kostjate esitatud

asjaolud ei anna alust pidada viivisenõuet hea usu põhimõtte vastaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule või maakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt võttis ringkonnakohus hagejalt vastu tõendeid, mida oleks hageja

saanud esitada ka varem. Ringkonnakohus pole sõnaselgelt tuvastanud, kas tegemist on deklaratiivse

või konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus polnud konstitutiivne. Maksekohustus oli

sõltuvuses teenuse osutamises seisnevast kausaalvõlasuhtest. Tegemist sai olla vaid deklaratiivse

võlatunnistusega. Olematut võlakohustust ei saanud ümber vormistada võlatunnistuseks.

Vahendusteenuseid polnud pankrotimenetluses toimuva enampakkumise puhul vaja. Ringkonnakohus

jaotas tõendamiskohustuse vääralt. Tehing oli näilik. Tehing oli TsÜS § 87 alusel tühine.

Võlatunnistusega kohustuse võtmine pankrotitoimkonna liikme kasuks on ebaseaduslik. Pankrotivara

ostjalt pole lubatud nõuda enam raha, kui on enampakkumise aktis ette nähtud. Kohus oleks pidanud

tuvastama tehingu tühisuse TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Kohus

pole hinnanud asjaolusid TsÜS § 86 alusel.

Pooled leppisid kokku, et makse toimub käibemaksu sisaldava arve alusel. „Arve alusel" tähendab, et

maksekohustuse tekkele eelneb arve. Kohus pole tuvastanud, et hageja oleks kostjaid teavitanud

viivise nõudmise kavatsusest enne hagimaterjalide kättetoimetamist kostjatele, mis toimus ligi kolm

aastat pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist, mistõttu oleks kohus pidanud jätma viivisenõude

TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel rahuldamata. Ringkonnakohus pole tuvastanud kahju olemasolu, seega

puudus alus välja mõista põhisummast mitu korda suuremat viivist.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

12. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et hagi ei ole aegunud. Kassatsioonimenetluses

aegumise üle enam sisuliselt ei vaielda, kuigi kostjad heidavad ringkonnakohtule ette seda, et viimane

kohtles pooli ebavõrdselt, kui arvestas hageja esitatud tõendeid aegumise peatumise kohta.

Kolleegium ei nõustu kostjatega, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud hageja tõendeid ja esitatud

asjaolusid aegumise peatumise kohta arvestada. Asja varasemal lahendamisel leidis Riigikohus

3. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-2-1-121-14, et ringkonnakohus tegi aegumist kohaldades

hageja jaoks üllatusliku otsuse. Asja materjalidest ei nähtunud, et kohtud oleksid pooltega

aegumisega seotud küsimusi arutanud, samuti ei nähtunud, et pooled oleks ise aegumise kohta

seisukohta avaldanud. Olukorras, kus maakohus aegumise üle ei arutanud ja oma otsuses aegumise

kohta ka seisukohta ei võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale võimaluse esitada selle

kohta oma seisukoht ja tõendid. Üllatuslikuks pidas Riigikohus ringkonnakohtu varasemat otsust ka

osas, milles ringkonnakohus põhjendas nõude aegumist ka sellega, et OÜ Atelier Gurman loovutas

võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale 15. aprillil 2013 ning ringkonnakohus oleks pidanud

pooltega nõude loovutamise aja üle arutama ja võimaldama pooltel esitada selle kohta oma seisukoht.

Riigikohus andis eelmisel asja arutamisel juhise, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

pooltega nõude aegumist puudutavaid väiteid arutama, sh andma pooltele võimaluse esitada oma

seisukohad ja tõendid nõude loovutamise aja kohta, samuti arutama pooltega nõude aegumise

võimalikku peatumist (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p-d 11-

12, 14). Sellest juhisest ongi ringkonnakohus põhjendatult lähtunud, arvestades ka aegumise

peatumist puudutavaid hageja väiteid ja tõendeid.

13. Kostjad tuginevad kassatsioonkaebuses mh sellele, et ringkonnakohus pole menetlusõigust

rikkudes sõnaselgelt tuvastanud, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega.

Riigikohus on korduvalt käsitlenud deklaratiivse (kausaalse) ja konstitutiivse (abstraktse)

võlatunnistuse eristamist (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 35-

37, 41-46). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda,

et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik võlast

vabanemiseks esitama hagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus

on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem

ära, st kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada

vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Lisaks võib võlatunnistusest (nii deklaratiivsest kui ka

konstitutiivsest) tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavad

vastuväited. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul

eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

162-13, p 36). Kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saab võlgnik välistada

hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest

(VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise

tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud

(vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 36, 41-46). Sisuliselt on

vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise

(kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine

(vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 41; Riigikohtu 10. detsembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23-24).

14. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 8 viidanud sellele, et kuna hageja eriõiguseellane ja kostjad

allkirjastasid vaidlusaluse võlatunnistuse, milles pooled kinnitasid, et kostjad ja hageja

eriõiguseellane sõlmisid teenuse osutamise lepingu, millest tulenes kostjatele kohustus tasuda hageja

eriõiguseellasele põhivõlana 265 000 eurot, samuti intressi ja põhivõla tasumisega viivitamise korral

viivist, ja kuna hageja eriõiguseellane loovutas võlatunnistuses kajastatud nõuded hagejale, tuleb

lähtuda eeldusest, et kostjatel on teenuse osutamise lepingust tulenevad raha maksmise kohustused,

mille täitmist võib hageja nõuda (VÕS § 30). Samuti on ringkonnakohus viidanud, et kuna kostjad

allkirjastasid vaidlusaluse võlatunnistuse, tuleks kostjatel tõendada, et võlatunnistuses sätestatud

kohustusi ei ole või et võlatunnistus ei kehti. Kui kostjad seda ei tõenda, tuleb lähtuda eeldusest, et

kostjatel lasuvad võlatunnistusest tulenevad kohustused. Ringkonnakohus on viidanud otsuse p-s 10,

et kostjad ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille õigsust eeldades võiks järeldada, et

võlatunnistuse allkirjastamise ajal oleks selle poolte tegelik tahe olnud suunatud muule kui

võlatunnistuses kirjeldatud raha maksmise kohustuse kinnitamisele. Samuti on ringkonnakohus

viidanud otsuse p-s 11, et see, kui kinnisasja vahendusteenust oleks osutatud oluliselt väiksemas

mahus või kui vastavat teenust ei osutatud, ei välista, et kostjad ja hageja eriõiguseellane ei oleks

võinud kinnisasja vahendustasus kokku leppida. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste p 12 järgi ei

toonud kostjad kohtu ette mitte ühtegi sellist asjaolu, millest saaks järeldada, et kostjatega sarnane

mõistlik isik oleks võinud eeldada, et pooled lepivad kokku milleski muus kui kostjate suhtes raha

maksmise kohustuse loomises. Ringkonnakohtu viitest VÕS §-le 30, mis reguleerib konstitutiivset

võlatunnistust, võiks järeldada, et ringkonnakohtu arvates allkirjastasid hageja eriõiguseellane ja

kostjad konstitutiivse võlatunnistuse. Samas viitavad ringkonnakohtu põhjendused kostjate

tõendamiskoormuse kohta (et kostjad pole tõendanud, et võlatunnistuses sätestatud kohustusi pole) ja

viide asjaolule, et tuleb lähtuda eeldusest, et kostjatel on teenuse osutamise lepingust tulenevad raha

maksmise kohustused, pigem sellele, et ringkonnakohus lähtub deklaratiivse võlatunnistuse eeldusest

ja sellest tulenevast tõendamiskoormusest. Ringkonnakohus pole ka viidanud, et vastuväiteid

võlatunnistusele oleks saanud esitada vaid vastuhagiga, mille esitamine on vajalik konstitutiivse

võlatunnistuse puhul. Ringkonnakohus on ka otsuse põhjenduste p-s 24 märkinud, et kostjad ei ole

kohtu ette toonud asjaolusid, mis saaks tingida võlatunnistuses kajastatud kohustuse olemasolust

lähtumise eelduse mittearvestamist. Sellest võiks samuti järeldada, justkui peaks ringkonnakohus

võlatunnistust deklaratiivseks. Seega ei ole ringkonnakohus võlatunnistuse olemust otsuses üheselt

mõistetavalt tuvastanud. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

TsMS § 654 lg 4 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida

ringkonnakohus kohaldas. Jättes tuvastamata võlatunnistuse olemuse, on ringkonnakohus rikkunud

TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t 4, sest tuvastamata on asja lahendamiseks olulised asjaolud. Kuna

kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata,

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis

konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus

konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse

tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe

sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-

14, p 28). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas tegemist on deklaratiivse või

konstitutiivse võlatunnistusega, ja sellest ning muudest asjaoludest tulenevalt hindama, kas hageja

nõue on põhjendatud või mitte. Ringkonnakohus peab võtma uuesti seisukoha ka muude esitatud

väidete kohta.

15. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Jaak Luik, Ants Kull, Tambet Tampuu