3-2-1-127-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-127-15

Määruse kuupäev

Tartu, 17. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Kaarel Otsingu hagi Aleksander Vääri vastu kaasomandi

lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-18724

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksander Vääri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kaarel Otsing

Kostja Aleksander Väär, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Eve Grass, seaduslikud esindajad

Jaanika Rajaste ja Ivo Väär, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Katrina Juhkami

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 21. jaanuari 2015. a kompromissi kinnitav määrus ja Tallinna

Ringkonnakohtu 4. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-18724 ning saata asi samale

maakohtule menetluse jätkamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Ivo Väärile Aleksander Vääri määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaarel Otsing (hageja) esitas 9. mail 2014 Aleksander Vääri (kostja) vastu Pärnu Maakohtule hagi,

milles palus lõpetada poolte Kuressaares asuva hoonestatud kinnisasja kaasomandi viisil, millega

jäetakse kinnisasja omandiõigus hagejale kohustusega tasuda kostjale 4000 eurot hüvitist.

2. Pärnu Maakohus võttis 22. mai 2014. a määrusega hagi menetlusse ja otsustas toimetada määruse

koos hagiavalduse ja lisadega kätte kostja kui alaealise lapse lahus elavatele vanematele Jaanika

Rajastele (kostja seaduslik esindaja I) ja Ivo Väärile (kostja seaduslik esindaja II).

3. Kostja seaduslik esindaja I kinnitas hagiavalduse kättesaamist ja leidis, et kaasomand tuleb

lõpetada, kuid hageja pakutud hüvitis ei ole õiglane. Samuti ei ole õige jätta menetluskulusid kostja

kanda, sest hageja ei ole otsinud kohtuvälist lahendust. Ühtlasi palus kostja seaduslik esindaja I

määrata kostjale riigi õigusabi korras esindaja. Pärnu Maakohus rahuldas avalduse ja määras kostjale

riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

4. Kostja seaduslikule esindajale II ei õnnestunud hagiavaldust kätte toimetada ning see tagastati

hoiutähtaja möödumisel.

5. Pärnu Maakohus määras 29. oktoobri 2014. a määrusega eelistungi toimumise aja (21. november

2014) ja väljastas menetlusosalistele, sh kostja seaduslikele esindajatele kohtukutse. Kostja

seaduslikule esindajale II toimetati kohtukutse kätte 3. novembril 2014 ja 4. novembril 2014 palus

kostja seaduslik esindaja II selgitada, millised on tema õigused selles kohtumenetluses, kas ta saab

toimikuga tutvuda ja kas ta peab kohtuistungil osalema.

6. 21. novembri 2014. a eelistungil osalesid kostja poolel kostja seaduslik esindaja I ja riigi õigusabi

korras määratud esindaja, kostja seaduslik esindaja II kohtusse ei ilmunud. Kohus andis pooltele

19. detsembrini 2014 aega läbirääkimisteks ja määras kohtuistungi ajaks 15. jaanuari 2015.

7. Kostja seaduslik esindaja II esitas 10. detsembril 2014 kohtule seisukoha kostjale kuuluva

kaasomandi lõpetamise kohta, milles ei nõustunud hagis taotletud kaasomandi lõpetamise viisiga ja

pidas õiglaseks jagada kaasomand reaalosadeks. Kaasomandi osa võõrandamine ei ole põhjendatud,

sest tegemist on ajalooliselt perekonnale kuulunud varaga, mis kannab endas olulisi mälestusi kostja

vanaemast. Samuti on tegemist väga hea asukohaga kinnisasjaga, mille hind on oluliselt kõrgem

hageja pakutud hinnast.

8. Kostja seaduslik esindaja I jäi 22. detsembri 2014. a vastuses endiselt seisukohale, et kostja

kaasomandi osa tuleb võõrandada hagejale, kuid müügihinnaks peab olema 8500 eurot, samuti tuleb

talle hüvitada kohtus käimise kulud.

9. Kostjale määratud esindaja leidis, et kaasomandi jagamine hagis nõutud viisil vastab kostja

huvidele, sest kostja ei seo oma tulevikuplaane Kuressaarega, kus kinnisasi asub, ning tema

hariduskulude katmiseks on vaja raha, kuid hüvitis omandiõiguse kaotuse eest peaks olema suurem.

10. 15. jaanuari 2015. a kohtuistungil kostja seaduslik esindaja II ei osalenud, kuid teatas kohtule

enne selle toimumist, et ei saa kohtuistungil osaleda, kuna sattus autoavariisse. Ta kinnitas, et asja

võib arutada tema osavõtuta, sest kohtuistungil osaleb kostja seaduslik esindaja I. Hageja ja kostja

seaduslik esindaja I jõudsid kohtuistungil kokkuleppele ning esitasid kohtule kompromissilepingu,

mille olid allkirjastanud kostja seaduslik esindaja I ja hageja lepinguline esindaja.

11. Pärnu Maakohus kinnitas 21. jaanuari 2015. a määrusega kompromissi, lõpetas asjas menetluse ja

jättis menetluskulud poolte enda kanda.

Kompromissilepinguga lõpetasid pooled kinnisasja kaasomandi ja jätsid kinnisasja hageja

ainuomandisse kohustusega maksta kostjale omandiosa kaotuse eest hüvitis 6000 eurot, mis tuleb

tasuda ühe kuu jooksul alates kohtulahendi jõustumisest kostja seadusliku esindaja I pangakontole.

Kostja seaduslik esindaja I andis ühtlasi nõusoleku ja hageja esindaja nõustus, et kinnistusraamatus

kustutatakse senine omanikukanne ja ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse hageja. Samuti

leppisid pooled kokku, et kohtulahend asendab kostja tahteavaldust omanikukande muutmiseks.

12. Kostja seaduslik esindaja II esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja

jätkata asja menetlust maakohtus.

13. Hageja ja kostja seaduslik esindaja I vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle

rahuldamata.

14. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

15. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. mai 2015. a määrusega kostja seadusliku esindaja II

määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Määruskaebuse menetlemise kulud

jättis ringkonnakohus määruskaebuse esitaja kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei esine asjas asjaolusid, mis välistaksid kompromissi

kinnitamise tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 3 järgi.

Määruskaebuses ei ole kostja seaduslik esindaja II selgitanud, kuidas rikub kaasomandi lõpetamine

kostja õigusi, kui kostja ei kasuta kinnisasja oma elukohana. Kostja seaduslik esindaja I selgitas

maakohtule, et kostjal ei ole vahendeid kinnisasjal asuva hoone remondiks ega teise kaasomaniku osa

väljaostmiseks. Alaealine kostja avaldas määratud esindajale, et ta ei vaja elamispinda Kuressaares

ega seo oma tulevikuplaane Kuressaarega. Asjaolu, et kostja seaduslik esindaja II sooviks kinnisasja

enda perekonna omandis säilitada, ei anna alust arvata, et kaasomandi lõpetamine nimetatud viisil

riivaks alaealise kostja huve. Kostja seaduslik esindaja II ei ole teinud ettepanekut, millisel viisil

võiks kaasomandi lõpetamine olla kostja huvides või kuidas saaks kostja huvides olla tsiviilasjas

menetluse jätkamine.

Kuna kostja seaduslik esindaja II ei ilmunud maakohtu 15. jaanuari 2015. a kohtuistungile ja teatas,

et asja võib arutada tema osavõtuta, kuna kohtuistungil osaleb kostja seaduslik esindaja I, oli kostja

seaduslikul esindajal I perekonnaseaduse (PKS) § 120 lg-te 1 ja 7 järgi õigus kostja nimel

kompromiss kinnitada.

Kompromissis kokkulepitud 6000 euro suuruse hüvitise kandmine kostja seadusliku esindaja I

kontole on põhjendatud. Kostja seaduslik esindaja II ei ole tõendanud, et seda raha ei ole tarvis

kasutada kostja ülalpidamiseks. PKS § 132 lg 1 järgi võib lapse sissetulekut kasutada lapse

ülalpidamiseks. Kostja seadusliku esindaja I ütluste kohaselt kostja isa lapse ülalpidamises ei osale ja

elatise võlgnevus ulatub 7000 euroni. Kostja seaduslik esindaja II ei ole veenvalt põhjendanud, et

kaasomandi lõpetamisest saadavat hüvitist ei ole vaja kostja ülalpidamiskulude katteks, ega seda,

kuidas rikub alaealise kostja õigusi asjaolu, et temale kuuluva vara eest saadav tulu kantakse teda ülal

pidava vanema arvelduskontole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kostja seaduslik esindaja II esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu

määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta kompromiss kinnitamata ja saata asi maakohtule

menetluse jätkamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kinnistas maakohus põhjendamatult kompromissilepingu, kuigi

see on seadusega vastuolus ja tühine. Kostja seaduslik esindaja II ei ole kompromissilepingut

allkirjastanud, samuti ei ole ta andnud selleks nõusolekut, kuigi kostja vanematel on ühine

hooldusõigus. Maakohus ei saanud lähtuda PKS § 120 lg-s 7 sätestatud nõusoleku eeldusest, sest

maakohtule oli teada, et kostja seaduslik esindaja II on kaasomandi lõpetamisele sel viisil vastu.

Ainuüksi asjaolust, et kostja seaduslik esindaja II ei osalenud kohtuistungil, ei saa järeldada, et ta oli

kompromissilepingu sõlmimisega nõus.

Kompromissilepingu p 1.4 ei ole täidetav, sest ilma kostja seadusliku esindaja II nõusolekuta ei saa

teha ka kinnistusraamatusse vastavat kannet. Kostja kui alaealise lapse kinnisasja käsutamiseks on

PKS § 131 ja § 187 lg 1 p 1 järgi vaja kohtu nõusolekut, mida praegusel juhul antud ei ole.

Kohtud ei ole asja lahendades selgitanud välja kostja kui 16-aastase lapse huve. Kostjat ei ole vanema

kõrval TsMS § 202 lg 2 teise lause järgi menetlusse kaasatud ega TsMS § 552¹ järgi ära kuulatud.

Asjas ei ole tuvastatud kostjale kuuluva kinnisasja tegelikku väärtust ega selgitatud välja asjaolusid,

mille alusel saaks järeldada, millisel viisil võiks kaasomandi lõpetamine olla lapse parimates huvides.

Kostja seaduslikul esindajal II on vahendeid, et osta välja teise kaasomaniku osa kinnisasjast või

hoida kostjale kuuluv osa korras. Kohtud ei ole alaealise kostja tegelikku soovi välja selgitatud.

Määruskaebusele lisatud avalduses kinnitab kostja, et toetab määruskaebust.

Omandi kaotuse eest saadava hüvitise kandmine kostja seadusliku esindaja I kontole on vastuolus

PKS § 186 lg-ga 1, sest kostja raha tuleb hoida kostja seadusliku esindaja I rahast eraldi ning raha

paigutamisel tuleb teha märgi, et konto käsutamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Ka selles küsimuses

ei ole kohtud välja selgitanud kostja seisukohta.

Kuna kostja huvide kaitseks ei ole võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid, tuleb

ringkonnakohtu määrus tühistada.

17. Määruskaebusele lisatud kostja allkirjastatud seisukoha järgi ei ole kohus ega kohtu määratud

esindaja küsinud kostja seisukohta. Kui oleks küsitud, ei oleks ta toona osanud selgelt vastata. Nüüd

leiab kostja, et ta sooviks tulevikus maja korda teha.

18. Määruskaebusele lisatud kostja seadusliku esindaja I seisukoha järgi toetab ta määruskaebust, sest

pärast kompromissi sõlmimist avaldas kostja talle, et ei soovi kinnisasja kaasomandist loobuda.

Kohtumenetluses ei selgitatud välja kostja tahet ning kompromiss ei ole kostja huvides.

19. Kostjale määratud esindaja toetas määruskaebust, kuid juhtis tähelepanu, et maakohus rikkus

kostja seadusliku esindaja I allkirjastatud kompromissilepingut kinnitades TsMS § 217 lg-t 7 ja § 430

lg-t 3, sest kostjale oli määratud kohtumenetluses esindaja, kes pidi kompromissilepingu

allkirjastama. Õige ei ole määruskaebuse väide, et kostja kui lapse huve ei ole välja selgitatud.

20. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja seaduslik esindaja I

sai kostjat PKS § 120 lg 7 järgi üksi kohtumenetluses esindada ja kompromissilepingu sõlmida, sest

kostja seaduslik esindaja II loobus kostjat kohtumenetluses esindamast. Kohus on asja lahendades

andnud ühtlasi nõusoleku kinnisasja käsutamiseks ja raha paigutamiseks teistsugusel viisil.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks.

22. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et asjas ei esine asjaolusid, mis välistaks kompromissi

kinnitamise TsMS § 430 lg 3 järgi. Viidatud sätte järgi ei kinnita kohus kompromissi, kui see on

vastuolus heade kommete või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole

võimalik täita.

Praeguses asjas väitis kostja seaduslik esindaja II, et kompromiss on seadusega vastuolus, sest selle

on allkirjastanud üksnes üks kostja seaduslik esindaja, kuigi kostja vanematel kui seaduslikel

esindajatel on ühine hooldusõigus ja sellest tulenevalt ka ühine esindusõigus.

23. Asjas esitati hagi alaealise isiku vastu, kellel on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2

teise lause järgi piiratud teovõime ja kellel ei ole TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi üldjuhul

tsiviilkohtumenetlusteovõimet. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus

TsMS § 217 lg 3 järgi tema seaduslik esindaja. Lapse seaduslikuks esindajaks on PKS § 120 lg 1

esimese ja teise lause järgi tema hooldusõiguslik vanem, sh on ühise hooldusõigusega vanematel ka

ühine esindusõigus. Seega esindavad ühise hooldusõigusega vanemad last kui menetlusosalist

kohtumenetluses üldjuhul ühiselt.

Siiski võivad vanemad PKS § 120 lg 1 viimase lause järgi ühise hooldusõiguse korral leppida kokku

ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Kolleegiumi hinnangul saavad vanemad viimati

nimetatud sätte järgi eelkõige leppida kokku, et last esindab tehingu tegemisel üks vanem, ning

vanem saab sellisel juhul TsÜS § 119 lg 2 järgi volitada teist vanemat enda asemel last ka esindama

(edasivolitus). Seejuures toimub volituse andmine TsÜS § 118 lg 1 kohaselt esindatava poolt vastava

tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või

avalikkusele. Kuna esindusele kohtus kohaldatakse TsMS § 217 lg 4 järgi tsiviilseadustiku üldosa

seaduses esinduse kohta sätestatut, saab ülalmärgitu kohaselt volitada vanem teist vanemat esindama

enda asemel last ka kohtumenetluses.

Vanemad peavad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad

ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel

anda PKS § 119 esimese lause järgi selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Sellisel juhul saab

vanem PKS § 120 lg 2 p 2 järgi esindada last selles küsimuses üksi. Eeltoodu kehtib ka lapse

esindamisele kohtumenetluses. Kui vanemad ei ole enne kohtumenetlust või ka kohtumenetluse ajal

vaidlust puudutavas küsimuses üksmeelel, saab vanem taotleda PKS § 119 järgi endale

ainuotsustusõiguse andmist, mis annab talle ühtlasi õiguse last üksi kohtumenetluses esindada.

Lisaks ülalmärgitule eeldatakse PKS § 120 lg 7 järgi teise vanema nõusolekut, kui vanem esindab last

iseseisvalt (üksi). Kolleegiumi hinnangul ei tulene viidatud sättest, et ühise hooldusõiguse korral

võibki vanem last üksi esindada. Sellise arusaama korral kaotaks vanemate ühine hooldus- ja

esindusõigus oma mõtte. Viidatud sättes sisalduv eeldus on ümberlükatav. Eeltoodu kehtib ka

kohtumenetluses lapse esindamise kohta.

24. Asja materjalidest nähtub, et vanematel oli ühine hooldusõigus. Vanemad ei olnud lapse vara

puudutavas vaidluses üksmeelel, mida kinnitavad kostja seadusliku esindaja I ja kostja seadusliku

esindaja II kohtule esitatud vastused, millest nähtub, et kostja seaduslik esindaja I oli nõus kostjale

kaasomandina kuuluva kinnisasja kaasomandi lõpetamise käigus võõrandama, kuid kostja seaduslik

esindaja II ei olnud. Tulenevalt vanemate ühisest hooldusõigusest tuli neil siiski kohtus last ühiselt

esindada või korraldada omavahel lapse esindamine.

Toimikumaterjalidest ei nähtu, et kostja seaduslikud esindajad oleksid PKS § 120 lg 1 viimase lause

järgi korraldanud omavahelise kokkuleppega kostja esindamise kohtumenetluses või et kostja

seaduslik esindaja II oleks volitanud kostja seaduslikku esindajat I kostjat kohtumenetluses ka tema

asemel esindama. Asjaolust, et kostja seaduslik esindaja II ei saanud liiklusavarii tõttu osaleda

15. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil ja teatas sellest telefonikõnes kohtule ning andis ühtlasi

teada, et asja võib arutada ilma temata, kuna kohtuistungil viibib ka kostja seaduslik esindaja I, ei saa

järeldada, et kostja seaduslik esindaja II oleks volitanud kostja seaduslikku esindajat I

kohtumenetluses ka tema asemel osalema ning lapse nimel kõiki menetlustoiminguid ise tegema.

Pigem saab sellest järeldada, et kostja seaduslik esindaja II ei palunud kohtuistungit oma puudumise

tõttu edasi lükata ja oli nõus, et kohus lahendab asja, arvestades kostja seadusliku esindaja II

kohtumenetluses esitatud seisukohti. Seega on väär ringkonnakohtu järeldus, et kostja seaduslikul

esindajal I oli õigus üksi kostja nimel kompromiss kinnitada.

Eelmärgitut ei muuda ka see, et PKS § 120 lg 7 järgi eeldatakse teise vanema nõusolekut, kui vanem

esindab last iseseisvalt. Kuna nii maakohtule kui ka hagejale oli kompromissi kinnitamise ajal teada,

et kostja seaduslikud esindajad on kaasomandi lõpetamise ja lõpetamise viisi osas eri meelt, ei saanud

maakohus lähtuda PKS § 120 lg-s 7 sätestatud eeldusest, sest kohus teadis, et kostja seaduslik

esindaja II ei ole sellise sisuga kompromissiga nõus.

Ülalmärgitud põhjendustel kinnitas maakohus asjas kompromissilepingu, mis on seadusega

vastuolus, sest kostjat ei ole kompromissilepingu sõlmimisel esindanud tema mõlemad ühist

hooldusõigust omavad vanemad, kuigi see oli asjaolude kohaselt nõutav. Kostja seaduslik esindaja II

ei ole ka hiljem kompromissilepingut heaks kiitnud. Sellist kompromissilepingut ei võinud maakohus

TsMS § 430 lg 3 järgi kinnitada, mistõttu tuleb asjas tühistada nii ringkonnakohtu määrus kui ka

maakohtu kompromissi kinnitav määrus.

25. Lisaks ülalmärgitule on õige ka kostja seadusliku esindaja II väide, et nii kostjale kuuluva

kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks ja kinnisomandi üleandmiseks kui ka talle makstava hüvitise

kandmiseks kostja seadusliku esindaja I pangakontole kompromissilepingu alusel on vaja kohtu

nõusolekut.

Kui vanem soovib käsutada lapsele kuuluvat kinnisasja või kohustuda tegema sellist käsutust või

sõlmida kaasomandi jagamise kokkulepet, peab vanemal PKS § 131 lg 1 ja § 187 lg 1 p-de 1 ja 3

ning § 188 lg 1 p 10 järgi olema lapse nimel tehingu tegemiseks kohtu eelnev nõusolek. Seega on

lapsele kuuluva kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks vaja lisaks kaasomanike, sh last esindava(te)

vanema(te) tahteavaldusele ka kohtu eelnevat nõusolekut või vähemalt hilisemat heakskiitu

kaasomandi lõpetamiseks kokkuleppes soovitud viisil.

Kohtu nõusolek on vajalik ka juhul, kui vanem soovib kanda enda kontole lapse raha, mida ei ole

vaja lapse ülalpidamiskulude katteks. PKS § 130 ja § 186 lg 1 järgi peavad vanemad paigutama

nende valitsetava lapsele kuuluva raha vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt

krediidiasutuses oma varast eraldi, sh tuleb raha paigutamisel teha märge, et konto käsutamiseks on

vaja kohtu nõusolekut. Raha teistsuguseks paigutamiseks on PKS § 186 lg 3 järgi samuti vaja kohtu

nõusolekut.

Kohtu nõusolek teatud tehingute tegemiseks on vajalik eelkõige selleks, et kohus kontrolliks, kas

tehing vastab lapse huvidele. Nõusoleku andmine lapse nimel tehingu tegemiseks lahendatakse

TsMS § 550 lg 1 p 6 järgi hagita menetluses.

Kuna perekonnaseadusest ega tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene, et lapse nimel tehingu

tegemiseks nõusoleku andmise menetluse algatab kohus üksnes õigustatud isiku või asutuse avalduse

alusel, saab kohus TsMS § 476 lg 1 järgi algatada sellise menetluse ka omal algatusel. Kolleegiumi

hinnangul on see lapse huvide kaitseks vajalik eelkõige juhul, kui menetlusosalised paluvad

kohtumenetluses kinnitada kompromissikokkuleppe, mille sõlmimiseks on lapse esindaja(te)l

perekonnaseaduse järgi vaja kohtu nõusolekut. Seega peab kohus sellisel juhul lahendama asja

sisuliselt, kaaludes mh lapse huve, või algatama kompromissi sõlmimiseks nõusoleku andmise

menetluse, et kaaluda, kas kompromissileping on lapse huvides. Kolleegium möönab, et asja õige ja

kiire lahendamise huvides saab kohus lahendada kompromissilepingule nõusoleku andmise koos

hagiasjaga, arvestades hagita menetluse erisusi. Üksnes asjaolust, et kohus on kinnitanud

menetlusosaliste kompromissi lapsele kuuluva kinnisasja kaasomandi lõpetamise ja hüvitise lapse

seadusliku esindaja kontole kandmise kohta, ei saa kolleegiumi hinnangul aga järeldada, et kohus on

ühtlasi andnud ka nõusoleku nende tehingute ja toimingute tegemiseks. Kohtu nõusolek peab

sisalduma kohtulahendi resolutsioonis.

26. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu, et lapse vara müügist saadava raha paigutamine lapse

seadusliku esindaja pangakontole ei ole üldjuhul põhjendatud. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam,

et kostjale makstava hüvitise kandmine kostja seadusliku esindaja I kontole on põhjendatud seetõttu,

et seda raha on vaja lapse ülalpidamiseks ja kostja seaduslik esindaja II ei ole tõendanud, et seda raha

ei ole vaja kostja ülalpidamiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleneb lapse vara heaperemeheliku

valitsemise põhimõttest see, et vanemad peavad lapse vara võimaluse korral kuni lapse täisealiseks

saamiseni säilitama ja pigem kasu saamise teel suurendama kui vähendama. Sellest tulenevalt ei ole

üldjuhul lapse huvides võõrandada lapsele kuuluv vara tema ülalpidamiseks vajalike vahendite

saamiseks. Lapsele peavad PKS § 96 järgi ülalpidamist andma eelkõige tema vanemad kui esimese

astme ülenejad sugulased. PKS § 132 lg 1 järgi võib küll lapse varalt saadavat kasu pärast varal

lasuvate kohustuste täitmist ja valitsemiskulude katmist kasutada ka lapse ülalpidamiseks, kuid

viidatud sättest ei tulene, et lapse vara võõrandamisest saadava raha arvel seda viidatud sätte alusel

teha võiks, nagu leidis ekslikult ringkonnakohus. Esemest saadav kasu on TsÜS § 62 lg 1 järgi eseme

viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Seega saab PKS § 132 lg 1 järgi lapse

ülalpidamiseks lisaks vanemate ülalpidamiskohustuse täitmisele kasutada üldjuhul lapsele kuuluva

eseme vilju, kuid mitte eset asendavat hüvitist.

27. Õige ei ole kostjale kohtumenetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja käsitus, et praeguses

asjas sai kompromissilepingu kostja seaduslike esindajate asemel allkirjastada hoopis tema.

TsMS § 217 lg 7 järgi ei ole vanematel õigust menetluses last esindada, kui menetluses esindab last

selleks määratud esindaja. Kolleegiumi hinnangul tuleb viidatud sätet tõlgendada eelkõige koosmõjus

TsMS §-ga 219, mis reguleerib menetlusosalisele kohtu poolt esindaja määramist. TsMS § 219 lg 1

järgi määrab kohus tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule, kellel puudub seaduslik esindaja, kuni

seadusliku esindaja menetlusse astumiseni ajutise esindaja, kui poole menetluses osalemise takistatus

seab ohtu poole olulise huvi. Samuti võib kohus määrata TsMS § 219 lg 2 järgi

tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule teda puudutava perekonnaasja menetluses esindaja, kui see

on vajalik tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvide kaitseks. Lisaks võib vanemate esindusõigus

olla ka PKS § 120 lg 6 ja § 180 lg 1 p 3 järgi osas õigusvaidlustes välistatud, mistõttu tuleb lapse

sellises õigusvaidluses esindamiseks määrata PKS § 209 järgi erieestkostja. Kolleegiumi hinnangul

kehtib TsMS § 217 lg 7 eelkõige neil juhtudel.

Praeguses asjas palus kostja seaduslik esindaja I riigi õigusabi kostja kohtumenetluses esindamiseks

enda ja kostja kehva varalise seisundi tõttu. Maakohus rahuldas taotluse ja andis kostjale riigi

õigusabi. Seega ei ole kohus määranud lapsele esindajat TsMS § 217 lg 7 ja § 219 mõttes, mistõttu ei

ole kostja seaduslike esindajate esindusõigus välistatud.

28. Vastuseks määruskaebuse väitele, et kohtud jätsid põhjendamatult kostja menetlusse kaasamata ja

tema seisukohad välja selgitamata, märgib kolleegium järgmist.

Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus TsMS § 217 lg 3 järgi tema

seaduslik esindaja. Vähemalt viieteistaastane alaealine võib iseenesest TsMS § 202 lg 2 teise lause

järgi osaleda menetluses kõrvuti seadusliku esindajaga, kuid kohus ei pea alaealist menetlusosalist

tingimata menetlusse kaasama ega selgitama välja alaealise seisukohta vaidlusküsimuses. Juhul, kui

tegemist on hagita perekonnaasjaga TsMS § 550 lg 1 mõttes, peab kohus TsMS § 5521 lg 1 järgi last

puudutavas asjas vähemalt kümneaastase ja vajadusel ka noorema lapse isiklikult ära kuulama.

Viidatud sätetest tulenevalt ei pea kohus lapse vara puudutavas hagimenetluses last menetlusse

isiklikult kaasama ega lapse seisukohta välja selgitama. Küll aga tuleb vähemalt kümneaastane laps

isiklikult ära kuulata lapse varaga tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses, kui soovitakse

teha tehingut, milleks on PKS §-de 186-188 järgi vaja kohtu nõusolekut.

29. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas tasus kautsjoni kostja seaduslik esindaja II.

Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull