3-3-1-35-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi määrusele asjas nr 3-3-1-

35-15

Koosseisu enamus otsustas anda riigilõivu tasumise kohustust puudutava määruskaebuse läbi-

vaatamiseks üldkogule põhjusel, et määruskaebuse esitajale pole kehtiva õiguse alusel (HKMS § 112

lg 1 p 1) võimalik anda menetlusabi – vabastada ta täielikult või osaliselt lõivu tasumisest või

võimaldada lõivu tasumist osamaksetena.

Leian, et kolleegiumi enamuse poolt valitud tee põhiseaduse vastase olukorra lõpetamiseks ei

kõrvalda kehtiva regulatsiooni põhilisi puudusi ega pruugi kaebajat aidata ka siis, kui kolleegiumi

poolt põhiseaduse vastaseks peetud säte tunnistatakse lahendatavat asja puudutavas osas üldkogu

poolt põhiseaduse vastaseks. Kui avanebki võimalus anda kaebajale menetlusabi riigilõivu

osamaksetena tasumise või osalise vabastamise vormis, ei tähenda see, et asja lahendades tuleks

kõrvale jätta HKMS § 112 lg 1 p 1 kandev idee, mille kohaselt pole oluline, kas kaebajal on pärast

riigilõivu tasumist (osaliselt või osadena) piisavalt raha enda ja oma lapse inimväärseks

toimetulekuks. Arvan, et kaebeõiguse selline piirang, mis asetab kaebaja ja tema lapse olukorda, kus

kaebaja peab kaaluma kaebeõiguse kasutamise ja inimväärse toimetuleku vahel, või millega tema ja

ta laps kaotavad võimaluse inimväärseks toimetulekuks, on põhiseaduse vastane. Põhiseaduse

vastane oleks ka olukord, kus menetlusabi ei anta isikule, kellel juba lõivu tasumise kohustuse

tekkimise ajal puudub raha ja tegelikud võimalused inimväärseks toimetulekuks.

Ka menetlusabi võimaluse korral oleks HKMS § 112 lg 1 p 1 tavapärase lõivumääraga võrreldes

kõrgendatud määraga lõivu puhul ülemääraselt heidutav ja koormav kaebeõiguse piirang. Kaebaja ei

saa olla veendunud, et ta piisavas määras menetlusabi saab. Veelgi enam, kehtiv õigus ei taga ka

menetlusabi andmise korral menetlusabi määral, et lõivu tasumine (hoolimata sellest, et lõivu on

kohus vähendanud või võimaldanud tasumist osamaksetena) ei viiks kaebajat olukorda, kus tal

puudub võimalus inimväärseks toimetulekuks.

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud nn nelja kuu reegel ei arvesta kaebaja tegelikke võimalusi kaebuse

esitamisel lõivu tasumiseks, vaid tema keskmist sissetulekut menetlusabi taotluse esitamisele

eelnenud nelja kuu jooksul. Selline kaebaja olukorda mittearvestav regulatsioon, mille puuduste

ületamiseks puuduvad kohtul võimalused, ei ole kohane õiguslik alus menetlusabi andmise

kaalumisel. Arvestades, et haldusasjades on kaebe- või edasikaebetähtaeg reeglina 30 päeva, paneb

nn nelja kuu reegel isikule sisuliselt kohustuse igal ajal ette näha, et paari kuu pärast võidakse anda

tema õigusi rikkuv haldusakt või talle ebasoodne kohtuotsus, ja seda arvestades raha säästa. HKMS

§ 112 lg 1 p 1 ei võimalda arvesse võtta muutusi isiku majanduslikus olukorras. Isiku tuludena tuleb

arvestada nii püsivat sissetulekut kui ka viimase nelja kuu jooksul ühekordselt laekunud summasid.

Tõnu Anton