3-1-1-90-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-90-15

Otsuse kuupäev

13. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Q.P süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning Anti

Strandbergi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8; § 209 lg 2 p 1 ja § 202 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-8809

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Q.P kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse pooled Põhja Ringkonnaprokuratuur, vanemprokurör Katrin Pärtlas

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

14. oktoober 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. märtsi 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus osas, millega:

1.1. Q.P tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi;

1.2. Q.P-le mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus;

1.3. Anti Strandberg tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi;

1.4. Anti Strandbergile mõisteti KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristus;

1.5. rahuldati D OÜ hagi summas 8308 eurot ja 4 senti;

1.6. Q.P-lt ja Anti Strandbergilt mõisteti välja menetluskulud.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tibar & Partnerid Q.P-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

suuruseks 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 2. märtsi 2015. a otsusega lühimenetluses tunnistati Q.P süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-

de 4, 7 ja 8 ning Anti Strandberg KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi. Lisaks mõisteti A. Strandberg süüdi KarS § 209 lg 2

p 1 ja § 202 lg 1 järgi. Q.P-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud 3 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust vähendati

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 järgi 2 aasta ja 4 kuuni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud

karistust Pärnu Maakohtu 14. mai 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta ja 21 päeva vangistuse

võrra ning mõisteti Q.P liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust. A. Strandbergi karistati KarS § 199 lg 2 p-

de 4 ja 7 järgi 2 aasta 6 kuu; KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2 aasta ja KarS § 202 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1

alusel mõisteti A. Strandbergile liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 3 aasta

vangistuseni. Kohtuotsusega mõisteti Q.P-lt ja A. Strandbergilt solidaarselt kannatanu D OÜ kasuks välja tsiviilhagi

summas 8308,04 eurot ning menetluskulud.

2. Varguse süüdistuse kohaselt tungisid Q.P, keda on varem varguse toimepanemise eest karistatud, ja A. Strandberg

ajavahemikul 20.-21. märtsini 2014 ukseluku lõhkumise teel Tallinnas Xxxxxx X asuvasse ruumi, kust võtsid D OÜ-le

kuuluvat vara kokku summas 8308,05 eurot järgmiselt: 75 vääriskivi kokku väärtusega 157,30 eurot; 19 kuldehet kokku

väärtusega 1279,25 eurot; 17 aksessuaari kokku väärtusega 113,60 eurot; 150 mitteväärisehet (498,16 g) kokku

väärtusega 74,73 eurot; 12 hõbeehet kokku väärtusega 84,79 eurot; 2300 g investeerimishõbedat kokku väärtusega

1343,20 eurot; 400 hõbeehet (2068,43 g) kokku väärtusega 952,93 eurot; 266 briljanti kokku väärtusega 1002,25 eurot ja

sularaha summas 3300 eurot.

3. KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdistati A. Strandbergi, kes oli varem toime pannud varguse, 8. aprillil 2014 Tallinnas

asuva pandimaja töötajale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomises ja seeläbi varalise kasuna

1000 euro saamises. KarS § 202 lg 1 järgi esitati A. Strandbergile süüdistus selles, et ta ostis 2015. a mais menetluses

tuvastamata isikult süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, s.o varastatud Hella udutuled maksumusega

250 eurot.

4. Maakohtu hinnangul tõendavad varguse toimepanemist kannatanu D OÜ esindaja M. R-i ütlused, sündmuskoha

vaatluse protokoll koos fototabeliga ning kannatanu uurimisasutusele saadetud e-kiri osa varastatud esemete fotodega.

Lisaks kinnitab Q.P ja A. Strandbergi süüd Xxxxxx xxx X videokaamerate salvestiste vaatluse protokoll. Salvestiselt on

selgelt näha, et süüdistatavad katsid vahetult enne kuriteo toimepanemist valvekaamera objektiivi. Videosalvestiselt on

tuvastatav ka kahe meesterahva omavaheline suhtlus, kuid kõneldu ei ole täies mahus kuuldav ja arusaadav. Seepärast

tehti salvestisel oleva kõne sisu tuvastamiseks ekspertiis, mis kinnitab üksnes, et kõnelejateks olid tõenäoliselt kaks

meest. Lisaks leiti Q.P autost läbiotsimisel riided, mis olid tal turvakaamera salvestise kohaselt kuriteo toimepanemise

ajal seljas. Kuigi Q.P ja A. Strandbergi DNA-d ega sõrmejälgi sündmuskohalt võetud puuteproovidelt ei leitud, on see

põhjendatav asjaoluga, et süüdistatavad kandsid videosalvestiselt nähtuvalt kuriteo toimepanemise ajal kindaid.

5. Kohtu arvates olid D OÜ hagiavalduses kindlaks määratud nõude faktilised asjaolud: loetletud varastatud esemed ja

esitatud nende väärtus. M. R. saatis uurijale ka fotod mõnedest varastatud esemetest ning selgitas e-kirjas, et kogu

varastatud kauba väärtus selgub täpsema revideerimise käigus. Arvestades, et varastati väärismetalli ja -kivisid, pidas

kohus hagis kajastatud kahjusummat tegelikkusele vastavaks. Maakohus märkis sedagi, et kui süüdistatavad soovisid

tsiviilhagi õigeks lahendamiseks esitada täiendavaid tõendeid, oli neil võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest

KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda.

6. Varguse süüdistuses ja D OÜ tsiviilhagi osas vaidlustasid Harju Maakohtu otsuse nii A. Strandberg kui ka Q.P ja tema

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske. Nagu maakohtu menetluses, oli advokaat ka apellatsioonkaebuses

arvamusel, et D OÜ tsiviilhagi ei ole tõendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Samuti leidis kaitsja, et maakohus ei

kõrvaldanud usutavalt tõendite põhjal tekkinud kahtlusi ning varguse toimepanemine ei ole kinnitust leidnud. Q.P

tunnistas apellatsioonis, et asitõendi vaatluse protokollis kajastatud ja kohtuistungil vaadeldud salvestiselt nähtav isik,

kes kleebib kinni aadressil Tallinn, Xxxxxx xxx X asuvas koridoris kaamera, on tõepoolest tema, kuid eitas seost D OÜ-s

toimepandud vargusega. Lisaks vaidlustas A. Strandbergi kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson isiku süüditunnistamise

KarS § 209 lg 2 p 1 järgi.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 2. märtsi 2015. a otsus Q.P ja A. Strandbergi

varguses süüditunnistamises ning D OÜ tsiviilhagi rahuldamises muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et

varguse toimepanemine süüdistatavate poolt on tõendatud. Ka tsiviilhagi rahuldamist pidas apellatsioonikohus

põhjendatuks ning viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2013. a otsuses asjas nr 3-1-1-106-12 (p 59)

väljendatud seisukohale, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad

süüdistuse alusfaktidega, ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse

hulka. D OÜ tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad täielikult süüdistuse alusfaktidega ja seepärast ei pea kannatanu

hagi sisaldama tõendeid asjaolude kohta, mis on samal ajal süüdistuse aluseks. Kannatanu kahju suurus oli kindlaks

määratud juba kahtlustuses ja hiljem uuesti süüdistusaktis. Seega on kaitsja väited kannatanu tsiviilhagi tõendamata

jätmise kohta asjakohatud. Küll tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Strandbergi süüditunnistamises KarS § 209

lg 2 p 1 järgi ja mõistis ta selles süüdistuses õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Strandbergile uueks liitkaristuseks

3 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 järgi vähendati 2-aastase vangistuseni.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Q.P kaitsja T. Vaske. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi.

9. Kaitsja arvates on Q.P süü varguse toimepanemises tõendamata. Ekspertiisiaktide kohaselt ei leitud sündmuskohalt

süüdistatavate DNA-d ega sõrmejälgi. Samas avastati trepikojast leitud mündisahtliga rahalaekalt D OÜ praeguse

omaniku M. R-i ja endise omaniku R. V-i sõrmejäljed. Kohtueelsel uurimisel tehti hääleekspertiis selgitamaks välja, kes

tungisid D OÜ ruumidesse. Kaitsja leiab aga, et kuna hääleekspertiisi objektiks olnud salvestis ei olnud kohtusaalis

kuulatav, tuleb see tõendikogumist välja jätta.

10. Kassatsiooni kohaselt ei ole kannatanu esitanud kõiki kahju ulatuse tuvastamiseks vajalikke andmeid ja neid

kinnitavaid tõendeid. Kriminaaltoimikust ei nähtu, kuidas on kahju suurus kindlaks tehtud. Kaitsja on kohtumenetluse

algusest saadik juhtinud tähelepanu, et tsiviilhagi on paljasõnaline ning seda ei ole võimalik rahuldada.

11. Kassatsioonivastuses nõustub Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Katrin Pärtlas Tallinna Ringkonnakohtu

25. mai 2015. a otsuse põhistusega ja palub jätta kassatsiooni rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kassatsioonis vaidlustatakse maa- ja ringkonnakohtu otsused Q.P süüditunnistamises § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

ning D OÜ hagi rahuldamises. Andmata lõplikku hinnangut kriminaalasjas kogutud tõenditele, käsitleb kolleegium

esmalt Q.P ja A. Strandbergi varguse süüdistust (I). Seejärel analüüsib kolleegium D OÜ hagi tõendatust ning selle

lahendamise võimalikkust lühimenetluses (II). Viimaks võtab Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemused ja

lahendab kaitsjatasu taotluse (III). Kuigi A. Strandbergi kaitsja ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni esitanud,

laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire KrMS § 3602 lg 3 alusel ka A. Strandbergile.

I

13. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2

alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus

kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on

tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele. KrMS § 61 lg-

d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme

asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks loeb, peab tulenevalt

KrMS § 312 p-st 1 obligatoorselt kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Kriminaalmenetluse seadustiku nimetatud sättest

tulenevat põhjendamiskohustust peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse

põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21).

14. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtud ei ole varguse kõigi faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme. Täpsemalt ei ole kohtuotsustes selge varastatud esemete koosseis ja nende väärtus. See

on aga oluline nii süüteokoosseisu tuvastamisel kui ka tsiviilhagi rahuldamisel. Q.P-le ja A. Strandbergile KarS § 199

lg 2 järgi esitatud süüdistus sisaldab lisaks sissetungimise kirjeldamisele ka hagiavaldusega kattuva loetelu esemetest ja

sularahast, mille äravõtmist neile ette heidetakse, ning varastatud asjade väärtust.

15. Kohtud on kuriteo tõendatust analüüsides keskendunud eelkõige D OÜ kasutuses olnud ruumi sissetungimise

tuvastamisele. Varguses süüditunnistamiseks tuleb aga kindlaks teha ka see, millised esemed varastati ning kas

varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Maakohus on nende

tõendamiseseme asjaolude kinnituseks toonud välja kannatanu esindaja kohtueelses menetluses antud ütlused (I kd, tl 4‒

7) ja e-kirjaga saadetud fotod (I kd, tl 67‒71) mõningatest varastatud esemetest. Nimetatud tõendeid ei ole kohtud aga

sisuliselt analüüsinud ega teinud kindlaks, kas ja millises ulatuses need tõendid varastatud esemete koosseisu ja väärtust

kinnitavad. Samuti on jäetud tähelepanuta, et kannatanu ülekuulamisel ning tema e-kirjas on märgitud, et varastatu

täpsem koosseis ja väärtus ei ole teada ning see selgub alles revideerimise käigus. Kannatanu esindaja esitas 30. juunil

2014 tsiviilhagi, milles osutas, et hagi kinnitavad tõendid kattuvad süüdistust kinnitavate tõenditega. Muid varastatu

ulatust ja väärtust kajastavaid tõendeid kriminaalasja toimikus ei leidu. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi hinnangul

kohtute põhistused Q.P ja A. Strandbergi varguses süüditunnistamises puudulikud ega hõlma kogu neile esitatud

süüdistust, mistõttu tuleb otsused nende süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 järgi tühistada.

16. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul pöörata tähelepanu konkreetsetele kriminaalasjas olevatele tõenditele ja

tuvastada, milliste esemete varastamine on tõendatud ning kas nende väärtus ületab KarS § 199 lg 1 koosseisult nõutava

20 miinimumpäevamäära. Seejuures osutab kolleegium, et KarS § 199 puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu

täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on

tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See

omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või

üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 8).

II

17. Maakohus rahuldas D OÜ tsiviilhagi ja märkis, et puudub alus kahelda hagiavalduses loetletud esemete arvus ning

väärtuses ja pidada hagi pahatahtlikuks, kuna tegemist on väärismetalli ning vääriskivide vargusega. Ringkonnakohus

nõustus omakorda maakohtu põhjendustega. Kolleegium leiab, et kohtud tuginesid tsiviilhagi rahuldamisel peamiselt

tsiviilhagile endale, kuivõrd varastatud esemeid ja nende väärtust süüdistuses väljatoodud ulatuses prokuratuuri esitatud

tõendid ei kinnita (vt p 14). Riigikohus on rõhutanud, et tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11).

18. Kohtud on õigesti leidnud, et käesolevas kriminaalasjas kattuvad varguse süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad

faktilised asjaolud. Seega ei olnud kannatanu tsiviilhagis vältimatult vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid

varguse toimepanemise ning varastatud esemete kohta, mis kuulusid samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse

hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15). D OÜ hagiavalduses

ongi märgitud, et hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju on tõendatud kriminaaltoimiku materjalidega. Kuna

kolleegium jõudis eespool järeldusele, et kohtud on lugenud süüdistuses esitatud ulatuses varguse toimepanemise

tõendatuks oluliselt menetlusõigust rikkudes, siis toob kohtuotsuste tühistamine kannatanu jaoks kaasa olukorra

muutumise seoses tsiviilhagi tõendatusega. Tsiviilhagi aga ei saa jääda rahuldamata üksnes põhjusel, et prokuratuur on

hoolimata hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavad tõendid kogumata või

kohtule esitamata.

19. Käesolev kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluse korras, kuid lahendati süüdistatavate taotlusel ja prokuratuuri

ning kaitsjate nõusolekul lühimenetluses. Kannatanu nõusolekut lühimenetluse kohaldamiseks vaja ei ole. KrMS § 233

lg 1 järgi saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi

lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende

eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüditunnistamise põhjendatuses ega seaduslikkuses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-47-06, p 12). Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses

tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja

ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust

selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 16).

20. Kolleegium on varem selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab

kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid

tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud

seisukoht puudutab mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta.

Tõlgendus, nagu saaks lühimenetluses seoses kannatanu nõude lahendamisega kohtus tunnistajaid üle kuulata ja esitada

täiendavalt muid KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendeid, oleks selges vastuolus KrMS § 233 lg 1 mõttega. Ühelt poolt

kaotaks see lühimenetluse menetlusökonoomilise eelise. Teiseks tuleb silmas pidada, et sageli võivad kannatanu nõude

kohta käivad tõendid sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6).

21. Samas otsuses on väljendatud seisukohta, et lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu tsiviilkostja

nõusolekust, ei tohi viia selleni, et talt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale

õiguskaitsele. Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja

koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama

kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks

lühimenetluses. Samuti on tsiviilkostjal endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud

lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Kolleegiumi hinnangul laieneb

tsiviilkostja kohta öeldu mutatis mutandis ka tsiviilhagi esitanud kannatanule.

22. Asja uuel arutamisel peab maakohus lühimenetluses otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalidest piisab

kriminaalasja lahendamiseks. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest

keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi.

Konkreetne menetlusõiguslik alus toimiku tagastamisel sõltub sellest, kas materjalide ebapiisavus tuvastatakse

eelmenetluses või saab see selgeks alles nõupidamistoas pärast asja arutamist. Seega saab maakohus lühimenetluses teha

KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni

asja lahendamiseks, sh ka tsiviilhagi osas. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva

tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole

piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka

süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega

alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks.

III

23. Seoses varguses süüditunnistamise tühistamisega tuleb tühistada ka Q.P-le Harju Maakohtu 2. märtsi 2015. a

otsusega KarS § 65 lg 2 ja A. Strandbergile Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsusega KarS § 64 lg 1 järgi

mõisted liitkaristused. A. Strandbergi süüditunnistamine KarS § 202 lg 1 järgi jääb muutmata. Asja uuel arutamisel tuleb

maakohtul lähtuvalt menetluse tulemusest liitkaristuse mõistmisel võtta arvesse ka Riigikohtu 23. novembri 2009. a

otsuses asjas nr 3-1-1-99-09 (p 13) väljendatud põhimõtet, et kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse

alusel, ei või asja uuesti arutav maakohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud

otsusega. Kui asja ei lahendata uuel arutamisel lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada üksnes

A. Strandbergile KarS § 202 lg 1 järgi mõistetud karistust. Maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ka Q.P-lt ja

A. Strandbergilt menetluskulude väljamõistmise osas.

24. Lähtudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja Q.P ja A. Strandbergi varguse süüdistuses ja isikutele

liitkaristuse mõistmises, D OÜ tsiviilhagi ning menetluskulude osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Ülejäänud osas jääb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse

osaliselt.

25. Kaitsja taotleb kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu 96 euro hüvitamise kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt

kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealusega kohtumiseks ja kassatsioonkaebuse koostamiseks

kokku neli pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ning §

23 lg 1 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2 ja 16 alusel rahuldada

ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb

KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)