3-4-1-28-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-28-15

Otsuse kuupäev

12. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Saale

Laos, Jüri Põld ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Täitemenetluse seadustiku § 179 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-

15-1158

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. M. ja T.L. K. sõlmisid abielu lahutades 12. detsembril 2011 notariaalse kokkuleppe laste I. M. ja

E. M. elukoha määramise, lastele elatisraha maksmise ning lastega suhtlemise korra

kindlaksmääramise kohta. Harju Maakohtu 18. aprilli 2013. a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-13-7195

leppisid pooled kokku notariaalse kokkuleppe muutmises, misjärel kohus lõpetas 22. aprillil 2013

lepitusmenetluse kompromissiga.

2. 25. jaanuaril 2015 esitas H. M. kohtule avalduse suhtlemist korraldava 22. aprilli 2013. a

kohtumääruse rikkumise kohta, paludes kohtul algatada tema ning T.L. K. vaheline lepitusmenetlus

suhtluskorra

kohtumääruse

täitmiseks.

Lepitusmenetluse

ebaõnnestumisel

palus

H.

M. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg 7 alusel teha täitemenetluse korras sundtäidetav

määrus, mis annaks kohtutäiturile mh õiguse kasutada vajaduse korral jõudu suhtluskorra täitmist

takistava vanema suhtes.

3. 21. mail 2015 esitas H. M. täiendatud avalduse, milles palus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel

lõpetada vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ja määrata H. M. otsustusõigus laste viibimiskoha (sh

elukoha) üle. Alternatiivselt taotles H. M. suhtluskorda reguleerivat sundtäidetavat kohtumäärust

koos vajalike täitmismeetmete (sunnivahendite) kohaldamise võimalusega T.L. K. suhtes.

4. Harju Maakohtus 11. juunil 2015 toimunud kohtuistungil püüdsid pooled lahendada erimeelsused

läbirääkimiste kaudu, kuid ei jõudnud kokkuleppele. Kohus andis H. M. tähtaja seisukoha

esitamiseks M. M. (laste E. M. ja I. M. täisealine poolõde) võimaluste kohta laste suhtluskorra

toimimisel abi osutamiseks. 22. juunil 2015 esitatud vastuses märkis H. M., et M. M. võimalikul

kaasabil suhtluskord ei toimi ning ta jääb oma 21. mai 2015. a täiendavas avalduses esitatud taotluste

juurde.

5. 25. juunil 2015 edastas kohus e-kirjaga menetlusosalistele teate sooviga algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 179 sätestatud

võimaluse kohta anda kohtutäiturile õigus vajaduse korral kasutada jõudu suhtluskorra täitmist

takistava vanema suhtes. Menetlusosalised esitasid maakohtule seisukohad TMS § 179

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise kohta.

6. 3. juulil 2015 tunnistas kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määras esialgse õiguskaitse

korras ajutise suhtluskorra 1. septembrini 2015.

MAAKOHTU TAOTLUS

7. Harju Maakohus jättis 1. septembri 2015. a määrusega, millega määras esialgse õiguskaitse

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse lõppemiseni, kohaldamata ja tunnistas TMS §-s 179

sätestatud täitemenetluse korra lapsega suhtlemise võimaldamise asjades vastuolus olevaks

põhiseaduse (PS) §-ga 14 ja § 27 lg-ga 4, sest see riivab ebaproportsionaalselt PS §-s 26 sätestatud

lapse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Maakohus leidis, et kuigi põhiküsimuseks selles

tsiviilasjas on TMS § 179 lg-s 4 sätestatud jõu kasutamise lubatavuse põhiseaduspärasus, tuleb

TMS § 179 hinnata tervikuna, sest selle lõike 4 põhiseaduse vastaseks tunnistamine ei annaks kohtule

soovitud tulemust.

8. TMS § 179 takistab kohtul H. M. 21. mail 2015 esitatud avalduse rahuldamist. Sätte

põhiseaduspärasuse korral oleks kohtul võimalik otsustada teisiti kui selle põhiseaduse vastasuse

korral. Järelikult on TMS § 179 asjassepuutuv säte.

9. Sundides täitemenetluse kaudu last suhtlema oma lahuselava vanemaga, sekkub kohus lapse ellu.

Lapsed I. M. ja E. M. on vestlustes lastekaitsetöötajaga ja lastele riigi õigusabi korras määratud esindajaga,

nagu ka kohtus ärakuulamisel eitanud soovi isaga kohtuda või temaga muul viisil suhelda. Vanemate

omavahelised suhted on halvad ja tulemusi ei ole andnud ka perenõustamine. Lapsed ei taha, et isa

osaleks nende kasvatamises ja otsustaks neisse puutuvaid küsimusi. Menetluse käigus ei ole tõendatud, et

laste ema T.L. K. oleks takistanud lastel isaga suhelda või keelanud neil seda teha. Kokkulepitud

suhtlemiskorras ettenähtud laste ja isa kohtumised ei toimu eeskätt lastest tingitud põhjustel.

10. Sunnitud suhtlemine lahus elava vanemaga riivab lapse põhiõigusi, sh PS §-s 26 tagatud perekonna- ja

eraelu puutumatust. Seadusandja eesmärgiks TMS §-s 179 ettenähtud sunnivahendite rakendamise

õiguse sätestamisel võib pidada lapse ja vanema suhtluskorda sätestava kohtulahendi täitmist

(PS § 15) ning vanema perekonnapõhiõiguse kaitset. Perekonnapõhiõigus hõlmab õigust lapsega

suhelda (PS § 27). Need eesmärgid on legitiimsed ja PS § 26 teise lause kohaselt perekonnaelu

puutumatuse riivena lubatud.

11. 10. detsembril 2008 vastu võetud TsMS ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja järgi täiendati TMS § 179 uue lg-ga 4 põhjusel, et see annab „erandjuhtudeks võimaluse

kasutada lapse üleandmise lahendi täitmisel ka jõudu. Praktikas võib see olla eelkõige vajalik, kui

lapse heaolu satub ohtu". Kohtu hinnangul võib viimati nimetatud seisukoht olla asjakohane lapse

üleandmist puudutavas täitemenetluses, kuid mitte suhtlemiskorda reguleerivas täitemenetluses.

Hooldusõiguse juhtudel nõutakse laps välja olukorras, kus vanem hoiab last õigusvastaselt, teisel

juhul (suhtluskord) viibib laps vanema juures, kellele kuulub hooldusõigus. Seetõttu ei saa

suhtluskorra määruse täitmisel tekkida olukorda, kus lapse teisele vanemale üle andmata jätmisel

satub laps sellisesse ohtu, et ta tuleb vägisi suhtlemist nõudvale vanemale üle anda.

12. Lapse põhiõiguse riive seisukohalt ei ole TMS §-s 179 sätestatud täitemenetlus mõõdukas, kuna

ei taga lapsele menetlust, milles arvestataks tema arvamusega (PS § 14). Seadus peab tagama PS § 27

lg 4 kohaselt lapse kaitse ka vanema ja lapse vahelises sisesuhtes. ÜRO lapse õiguste konventsiooni

artikli 3 lg 1 kohaselt tuleb lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste,

kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt esikohale seada lapse parimad huvid.

Nimetatud põhimõte sisaldub ka lastekaitse seaduse §-s 3 ja perekonnaseaduse (PKS) §-s 123.

13. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest täidab kohtutäitur kohtulahendit lähtuvalt

selle sõnastusest. Suhtluskorra määrus sisaldab kindlaid aegu lapse ja vanema kohtumiseks. Lapse

õiguste konventsiooni artiklitest 3 ja 12 tulenevalt peab kohtutäitur suhtluskorra täitemenetluses lapse

igal täitmise juhtumil ise ära kuulama ja lapse arvamusega arvestama ning lapse parimad huvid

esikohale seadma. TMS seda aga ei võimalda, sest selles puudub õiguslik alus, mis võimaldaks

keelduda täitetoimingu tegemisest, kui täitmine oleks lapse parimate huvidega vastuolus. Seega on

TMS § 179 vastuolus lapse õiguste konventsiooni artiklitega 3 ja 12 ning PS § 27 lg-ga 4, sest jätab

täitemenetluses lapsed õigusliku kaitseta. TMS § 179 on vastuolus ka PS §-ga 14, sest ei taga õiglast

tasakaalu lapse huvide ja suhtlemist nõudva vanema huvide vahel.

14. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et vanemal ei ole inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 8 alusel õigust sellisele meetmele, mis kahjustaks lapse tervist ja arengut

(EIK 15. aprilli 2014. a otsus asjas Krasicki vs. Poola). Riigikohus on leidnud, et lapse suhtes jõu

kasutamine suhtluskorra täitmisel ei ole lubatav (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. oktoobri 2014. a otsus

asjas nr 3-2-1-95-14, p 21). Samuti on õiguskantsler 27. märtsi 2015. a märgukirjas asunud seisukohale,

et TMS § 179, sh selles sätestatud õigus kasutada jõudu, on põhiseadusega vastuolus.

15. Kohus on seisukohal, et võttes arvesse PKS §-s 143 sätestatud suhtlusõiguse eripära ja lapse õiguste

konventsiooni artiklis 3 sätestatud lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõtet, saab lapse suhtes

õiglane olla vaid selline täitemenetlus, mis ei toimu lapse tahte vastaselt, kui lapse arengutase võimaldab

tal oma tahet väljendada ning kohus on veendunud lapse objektiivses tahteavalduses. Lapse võimet oma

tahet avaldada ei saa siduda konkreetse vanusepiiriga.

16. Kohus kohaldas 1. septembri 2015. a määruses esialgset õiguskaitset ja määras kindlaks H. M.

ajutise suhtlemiskorra E. M. ja I. M., mis kehtib kuni põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

lõppemiseni. Enne iga kohtumist isa ja laste vahel tuleb vanematel välja selgitada mõlema lapse tahe

ja isale tuleb tagada võimalus veenduda isiklikult lapse/laste tahtes temaga kohtuda.

17. Harju Maakohtu taotlus jõudis Riigikohtusse 3. septembril 2015.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

18. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et TMS §-s 179 sätestatud täitemenetluse kord lapsega

suhtlemise asjades on vastuolus PS §-ga 14 ja § 27 lg-ga 4, sest riivab ebaproportsionaalselt PS §-

s 26 sätestatud lapse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

18.1. Lapse perekonnaellu sekkumise legitiimne eesmärk on vanema perekonnaõigus, mis hõlmab ka

lapsega suhtlemist (PS § 27), ning lapse ja vanema suhtluskorda sätestava kohtumääruse täitmine (PS

§ 15).

18.2. Lapse ärakuulamise kohustus kohtus (TsMS § 5521) ja tema parimate huvide väljaselgitamine

kohtumenetluses (PKS § 123 lg 1) ei tähenda seda, et etteulatuvalt oleks olemas lapse seisukoht igaks

tulevikus ettetulevaks sundtäitmise juhtumiks, ega seda, et igal tulevikus asetleidval sundtäitmise

juhtumil on suhtlemine vanemaga lapse parimates huvides. Kohtu otsustus teise vanemaga suhtlemise

kohta on tehtud mitmeks aastaks ette, kuid täitmisele kuuluva lahendiga võib iga sundtäitmise juhtum

olla erinev. Sellest tulenevalt peaks lapse suhtes toimuvas täitemenetluses igal üksikul juhul saama

laps avaldada oma arvamust.

18.3. TMS § 179 lg 1 kohaselt teeb lapsega suhtlemise võimaldamiseks täitur küll täitetoimingu

kohaliku omavalitsuse esindaja juuresolekul, kuid lapse ärakuulamise kohustust vaidlustatud norm

ette ei näe. Lapsele ei ole seega tagatud ärakuulamisõigus ning igakordne suhtluskorra täitmine ei

pruugi olla kooskõlas lapse parimate huvidega. Seaduses peaks sätestama, et kohtutäitur kuulab igal

täitemenetluse juhtumil ära lapse seisukoha, tagamaks lapse huvide kaitse parimal viisil. TMS § 179

on vastuolus PS § 27 lg-ga 4, sest on jätnud lapse õiguseta olla ära kuulatud. Olukorras, kus laps on

sisuliselt kohustatud suhtlema kohtumääruse täitmist nõudva vanemaga, sõltumata lapse tahtest, ei

ole TMS §-s 179 tagatud õiglast tasakaalu lapse huvide ja suhtlemist nõudva vanema huvide vahel.

Sellest tuleneb vastuolu ka PS §-ga 14.

19. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et TMS § 179 on põhiseadusega kooskõlas. Vaidlustatud

normi

on

võimalik

tõlgendada

ja

kohaldada

kooskõlas

põhiseadusega,

ilma

et

see

ebaproportsionaalselt riivaks PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

19.1. TsMS ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

TMS § 179 lg-s 4 sätestatud luba jõu kasutamiseks annab „erandjuhtudeks võimaluse kasutada lapse

üleandmise lahendi täitmisel ka jõudu. Praktikas võib see olla eelkõige vajalik, kui lapse heaolu satub

ohtu". Kuigi selgituses ei ole eristatud lapse hooldusõiguse ja lapsega suhtluskorra määramise

olukordi, tuleks kõnealuse sätte tõlgendamisel ja rakendamisel mõlemal juhul ühtviisi juhinduda

esmajoones lapse heaolust. TMS § 179 lg 4 teine lause sätestab jõu kasutamiseks loa andmisel

kohustusliku eeltingimusena vajaduse tagada lapse heaolu, mida ei ole võimalik saavutada muul

viisil.

19.2. Lapse heaolu saab parimal viisil olla tagatud vaid siis, kui lapse soove ja tahet kõikides teda

puudutavates küsimustes mõistlikul määral arvestatakse. Kohus ei saa suhtluskorra täitmise

tagamiseks jõu kasutamist lubada, kui kohtumenetluse käigus on tõendatud, et laps ei soovi suhelda

vanemaga, kes suhtluskorra sundtäitmist taotleb.

20. Justiitsministri hinnangul ei ole TMS § 179 asjassepuutuv ja maakohtu taotlus tuleb jätta läbi

vaatamata. Vaidlustatud sätet on võimalik tõlgendada põhiseadusega kooskõlaliselt.

20.1. Suhtlusõigus on osa vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest PS § 27 lg 1 mõttes.

Vanematel on üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused (PKS § 116 lg 1) ning seda ka

lapsega suhtlemisel. Vanemate võrdsuse põhimõtet on kohtupraktikas eelkõige sisustatud vanema

kohustusena mitte takistada teist vanemat vanema õiguste teostamisel. Vanem peab sealjuures oma

vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas

usus, lähtudes lapse, mitte enda heaolust. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks

lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada

lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine

on lapse huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates.

20.2. Kohtulahendi täitmist täitemenetluses vanema ja lapse suhtluskorda puudutavates asjades

reguleerib TMS § 179. Kohtutäituri kasutuses on peamise sunnimeetmena võimalus teha hoiatus ja

seejärel määrata sunniraha (TMS §-d 179, 183 ja 26¹). Kohtupraktikas on leitud, et kohtutäitur võib

vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale

sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga

kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava

tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud

ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos

elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu.

20.3. Kui täitmist takistatakse või kui takistamist on alust eeldada, võib kohtutäitur taotleda

politseiametniku kaasamist täitetoimingusse (TMS § 27). Kohtumääruses, millega kohus on

tunnistanud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määranud täitemenetluses täidetava määrusega

vajaduse korral ka sunnivahendid (TsMS § 563 lg 7), saab anda täiturile vajaduse korral ka võimaluse

kasutada määruse täitmiseks jõudu. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui

muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire

täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik

saavutada (TMS § 179 lg 4). TMS § 179 lg 4 kohta rõhutati eelnõu seletuskirjas, et selles sätestatud

õigust (anda luba kasutada vajaduse korral jõudu) võib rakendada erandjuhtudel ja seejuures tuleb

lähtuda lapse heaolust. Jõu kasutamise üle otsustades tuleb seega arvestada, et tegemist on äärmusliku

meetmega ning kohus peab kaaluma, kas jõu kasutamine on asjaolusid arvestades proportsionaalne,

mõõdukas ja eesmärgipärane. Jõu kasutamise võimaluse andmine kohtutäiturile on kohtu

kaalutlusotsus, vahetu jõu kasutamine jääb lõppastmes kohtutäituri otsustada.

20.4. Kui jõu kasutamise lubamine kahjustaks lapse heaolu, siis ei või kohus TMS § 179 kohaselt jõu

kasutamist lubada. Arvestades lisaks Riigikohtu tõlgendust viidatud sättele, mille kohaselt ei saa

lapsega suhtlemise võimaldamiseks lapse suhtes jõudu kasutada, on TMS § 179 võimalik tõlgendada

põhiseaduspäraselt. Vaidlustatud regulatsioon ei takista kohtul tegemast otsust, mis on

proportsionaalne PS §-s 26 sätestatud lapse õiguse suhtes perekonna- ja eraelu puutumatusele.

20.5. Kui Harju Maakohus leiab, et varasem suhtluskorra määrus ei ole täidetav, sest selle täitmine ei

tagaks parimal viisil lapse ja teiste poolte huve, peaks kohus sunnivahendite rakendamise asemel

määrama kindlaks uue suhtluskorra ja selgitama välja, milline lahendus arvestaks eeskätt lapse, aga

ka teiste poolte huve maksimaalsel võimalikul määral. Kui laps on põhimõtteliselt oma vanemaga

suhtlemisele vastu ning seda vastuseisu ei õnnestu nõustamise abil ega muul moel leevendada, võib

kohus asuda seisukohale, et sel hetkel ei oleks lahus elava vanemaga suhtlemine lapse huvides, kuna

võiks lapsele kahjulikku mõju avaldada, mistõttu võib olla põhjendatud vanema ja lapse suhtluse

piiramine takistavate asjaolude (lapse vastuseisu) äralangemiseni. Kohus peab seega menetluse

käigus välja selgitama, milline suhtlemise kord on lapse parimates huvides.

20.6. Praegusel juhul ei oma määravat tähtsust TMS § 179 ning eeskätt selle lõike 4 alusel

sunnivahendi rakendamine, vaid küsimus, kas sunnivahendi kasutamine on lapse või lapsevanema

õiguste realiseerimise seisukohast vältimatult vajalik. Kui kohus jõuab järeldusele, et arvestades ühelt

poolt nii lapse huve kui ka teiselt poolt lastevanemate õigusi, ei ole vajadust sunnivahendite kaudu

lapse üleandmist või suhtlemise võimaldamist tagada, siis ei tule kohaldada ka TMS §-s 179

sätestatud täitemenetluse korda.

21. Õiguskantsler on seisukohal, et TMS §-s 179 sätestatud täitemenetluse kord lapsega suhtlemise

võimaldamise asjades on vastuolus PS §-ga 14, sest ei taga lapsele menetlust, mis arvestaks lapse

arvamusega ja sisaldaks mõistlikku tasakaalu poolte õiguste ja huvide vahel. Vaidlustatud

täitemenetluse kord on vastuolus PS § 27 lg-ga 4, sest jätab lapsed täitemenetluses ilma seaduslikust

kaitsest, mis vastaks rahvusvahelistele lapse õiguste põhimõtetele ning võimaldaks arvestada lapse

parimate huvidega. Samuti riivab see ebaproportsionaalselt PS §-s 26 sätestatud lapse õigust

perekonna- ja eraelu puutumatusele.

21.1. Konkreetse kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt ei pruugi TMS § 179 kõik sätted

eraldivõetuna olla formaalselt asjassepuutuvad (nt TMS § 179 lg 3). Kõne all on samas nii

kohtunikele, kohtutäituritele kui ka lastekaitsetöötajatele teadaolevad pikaajalised ja süsteemsed

probleemid TMS § 179 rakendamisel. Seega tuleks lugeda asjassepuutuvaks TMS § 179 tervikuna

lapsega suhtlemise võimaldamist puudutavas osas.

22. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond leiab, et isa suhtlemine lastega ei tohiks

olla sundtäidetav.

22.1. Olukord, kus lapsed E. M. ja I. M. ei soovi isaga suhelda, on tekkinud pikema aja jooksul, võrdselt

mõlema vanema käitumise ja hoiakute tagajärjel nii teineteise kui ka laste suhtes. Selle muutmine

sunnimeetmete rakendamisega ei ole laste huvides.

22.2. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna eelnevas praktikas on analoogilisi

lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise kohtumenetlusi, kus laps(ed) ei soovi vanemaga kohtuda,

olnud aastate jooksul kokku kolmel korral. Neist kahel juhul on rakendatud vanema nõudel

täitemenetlust, kuid pärast kohtutäiturite esimesi kohtumisi lastega piirduti täitemenetluse

lõpetamisega, sest lapsed ei soovinud teise lapsevanemaga kohtuda. Sisuliselt lahendati nimetatud

kolm lastega suhtlemiskorda puudutavat kohtumenetlust PKS § 143 lg 3 alusel, mille kohaselt võib

kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust, selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist, lõpetada

suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise.

22.3. Lapsele peab olema tagatud võimalus esitada oma seisukoht. Lapse huvidega oleks vastuolus

tema tahte vastane sundimine täitma ettekirjutusi vanemaga suhelda. Mõlemad vanemad peaksid

seadma lastega suhtlemise korraldamisel esikohale laste parimad huvid, arvestades nende

arengutasemest ja vanusest tulenevaid soove isaga suhtlemisel.

23. H. M. leiab, et TMS § 179 lg 4 ei ole Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a määruse seisukohalt

asjassepuutuv säte. Kui kohus peaks leidma siiski vastupidist, on säte aga põhiseadusega kooskõlas.

23.1. Esialgse õiguskaitse raames ajutise suhtluskorra määramine ei sõltunud sellest, kas TMS § 179

lg 4 on põhiseadusega kooskõlas. H. M. ei taotlenud jõu kasutamise lubamist esialgse õiguskaitse

korras määratava ajutise suhtlemiskorra täitmiseks. Maakohus ei ole kohtulahendis ka otsustanud jõu

kasutamise lubatavuse üle.

23.2. Isegi kui maakohus oleks 1. septembri 2015. a määrusega otsustanud selle üle, kas lastega

suhtlemise võimaldamiseks on lubatav kasutada jõudu, oli TMS § 179 lg 4 määruse tegemisel

asjassepuutumatu, sest see säte ei saa olla aluseks laste suhtes jõu kasutamiseks lastega suhtlemise

võimaldamise eesmärgil. Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-95-14 on

tsiviilkolleegium samuti tõlgendanud TMS § 179 lg-t 4 selliselt, et sätte alusel võib lubada jõu

kasutamist üksnes lapse ühekordse üleandmise korral. Kui lahendamist vajaks jõu kasutamise

lubatavus lapse ühekordse üleandmise korral (seoses ühise hooldusõiguse lõpetamise ja H. M.-le

otsustusõiguse andmisega laste elukoha määramisel), oleks TMS § 179 lg 4 asjassepuutuv säte.

Praegusel juhul on aga kohtumenetluses lahendatavaks küsimuseks suhtluskorra määramine, mitte

hooldusõiguse muutused.

23.3. Isegi, kui TMS § 179 lg 4 oleks asjassepuutuv, ei ole säte põhiseadusega vastuolus.

Kohtulahendi täitmise tagamine on riigi põhiseaduslik kohustus ning see kehtib ka suhtluskorra

lahendite puhul. Kohtupraktikas on sagenenud sellised juhtumid, kus üks vanem mõjutab edukalt last

eesmärgil panna teda teist vanemat kartma või vihkama ja seeläbi nurjata suhtluskorra määruse

täitmine. Vähemalt ühel korral (haldusasjas nr 3-14-51884) on kohus olnud sunnitud kohaldama

riigivastutuse seaduse sätteid lapsest lahus elava vanema kahjude hüvitamiseks. Olukorras, kus

asjassepuutuv õigusraamistik on niigi puudulik ja ebaefektiivne, ei tuleks olemasolevaid piiratud

meetmeid välistada.

23.4. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites (Macready vs. Tšehhi Vabariik; Z. vs. Poola; Dabrowska

vs. Poola; Prizzia vs. Ungari; Voroshba vs. Venemaa jpt) on selgitatud, miks lahendi täitmine vajaduse

korral jõu abil on lapse huvides ja isikute ning ühiskonna õigusi vähem riivav kui lahendi täitmata

jätmisega (illusoorne kohtulahend) paratamatult kaasnevad tagajärjed. Kohus on lugenud taunitavaks

olukordi, kus eri riikide ametivõimud on kohtulahendi täitmisel kasutanud ebaefektiivseid meetmeid

(rahatrahvid) ning hoidunud jõu kasutamisest seda nõudvatel juhtudel.

23.5. Samuti on arusaamatu, miks peab maakohus asjassepuutuvateks TMS § 179 lõikeid 1–3.

24. T.L. K. ei esitanud Riigikohtule seisukohta vaidlustatud sätete põhiseaduspärasuse kohta.

25. E. M. ja I. M. esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko nõustub maakohtu ja õiguskantsleri

seisukohtadega ning leiab, et jõuga sunnitud suhtlemist lahus elava vanemaga lapse igakordset tahet

välja selgitamata ei saa pidada lapse huvidega kooskõlas olevaks. TMS § 179 kehtiv redaktsioon ei

pööra tähelepanu lapse tunnetele, kui ta peab osalema jõuga tagatud sundkohtumistel.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

26. Täitemenetluse seadustiku § 179 „Lapse üleandmine ja lapsega suhtlemise võimaldamine":

„(1) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse

elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul,

kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks.

(2) Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada käesoleva seadustiku § 183

sätteid.

(3) Vajaduse korral võib kohtutäitur tõstatada lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku

elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste

hoolekandeasutusse.

(4) Kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks

kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu

kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on

vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole

muul viisil võimalik saavutada."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

27. Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna see on esitatud

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kohtumenetluse

alustamiseks

sobimatu

lahendiga

ning

põhiseaduspärasuse hindamiseks esitatud säte pole seetõttu kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku mõttes.

28. H. M. taotles TsMS § 563 lg 7 alusel, et kohus teeks lepitusmenetluse ebaõnnestumisel määruse,

millega lõpetaks osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja määraks H. M-le otsustusõiguse laste

viibimiskoha (sh elukoha) üle. Alternatiivselt taotles H. M. suhtluskorda reguleerivat sundtäidetavat

kohtumäärust koos vajalike täitmismeetmete (sunnivahendite) kohaldamise võimalusega T.L. K.

suhtes. Maakohus tunnistas 3. juuli 2015. a määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja kohaldas

esialgset õiguskaitset kuni 1. septembrini 2015. 1. septembri 2015. a määrusega ei lahendanud

maakohus H. M. taotlust anda talle otsustusõigus laste viibimiskoha üle ega teinud ka taotletud

suhtluskorda reguleerivat sundtäidetavat kohtumäärust (TsMS § 563 lg 7), vaid kohaldas taas TsMS

§ 551 lg 1 ja § 378 lg 3 alusel esialgset õiguskaitset ning algatas põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse

TMS

§

suhtes.

Kolleegium

hindab

maakohtu

taotluse

kooskõla

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusega (PSJKS).

29. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud

kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle

põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Esimese või

teise astme kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele

lahendama seega ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse

lahendamiseks (Riigikohtu 3. märtsi 2015. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-56-

14, p 34). PSJKS § 9 lg 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust

esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus

esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on

põhiseaduse vastane.

30. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta

(Riigikohtu 25. juuni 2013. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-13, p 23).

Kolleegium leiab, et praegusel juhul on maakohus just sel viisil toiminud, st kohaldanud esialgset

õiguskaitset ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks, et kontrollida, kas asja

lõpplahendis kohaldatav norm on põhiseaduspärane.

31. Asjassepuutuvuse hindamisel peab kohus lähtuma sellest, kas õigusnormi tuleb kohtuasjas

kohaldada (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. detsembri 2002. a otsus asjas

nr 3-4-1-11-02, p 13). Maakohtu taotlusest nähtuvalt on praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse eesmärgiks esmajoones TMS § 179 lg 4 põhiseaduslikkuse hindamine. Maakohus ei

ole 1. septembri 2015. a määruses otsustanud, et kui ta TMS § 179 lg-t 4 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks ei tunnista, peaks ta seda sätet kohaldama.

32. Täpsemalt palus H. M. oma 21. mai 2015. a avalduses kohtul vajalike täitmismeetmete

(sunnivahendite) kohaldamise võimaluse andmist T.L. K. suhtes. Sellised täitmismeetmed hõlmavad

esmajoones hoiatuse tegemise järel sunniraha määramist TMS § 179 lg 2 alusel ja üksnes äärmusliku

abinõuna maakohtu käsitletud TMS § 179 lg-s 4 sätestatud jõu kasutamise lubamist kohustatud isiku

suhtes. TMS § 179 lg 4 teise lause järgi võib kohus lubada lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes

juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi

kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil

võimalik saavutada. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates ei piisa oluliselt leebemate

täitmismeetmete rakendamisest võimaldamaks H. M-l tema lastega suhelda. Samuti pole kohus

selgitanud, kas ning kui, siis miks peab ta TMS § 179 lg 4 kohaldamise tingimuste järgi vältimatult

vajalikuks nimelt jõu kasutamist T.L. K. suhtes. Maakohtul oleks tulnud TMS § 179 lg 4

asjassepuutuvuse põhjendamiseks jõuda järeldusele, et muud abinõud ei ole piisavad ning jõu

kasutamine on seega vältimatu vahend kohtulahendi täitmiseks.

33. Kolleegium selgitab, et põhiseaduslikkuse järelevalve taotluses peab kohus näitama, et

põhiseaduse vastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud normi kohaldamise eeldused olid faktiliste

asjaolude järgi täidetud. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et TMS § 179 lg-s 4 sätestatud

jõu kasutamise lubamine on kohtu kaalutlusotsus, mis on lubatav üksnes juhul, kui muud meetmed on

ammendunud või ei viiks soovitud tulemusele ning jõudu kasutades on võimalik tagada lapsega

suhtlemine last kahjustamata (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-2-

1-95-14, p 23). Jättes praeguses asjas konkreetsete asjaolude järgi TMS § 179 lg 4 kohaldamise

vajaduse hindamata, on maakohus sisuliselt algatanud abstraktse normikontrolli TMS § 179 lg 4

kohta. Kohtutel puudub abstraktse normikontrolli algatamise pädevus ning neil on õigus algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus vaid üksiku kohtuasja raames kohaldatava normi

põhiseaduspärasuse hindamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15,

p 53).

34. Kui kohus ei selgita, millised faktilised asjaolud peaksid tingima sellise äärmusliku abinõu nagu

jõu kasutamise õiguse andmise, ei saa kolleegium kontrollida normi asjassepuutuvust konkreetses

kohtuvaidluses. PSJKS § 14 lg 2 järgi ei lahenda Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras

kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid

faktilisi asjaolusid. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud

põhiseaduse vastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekiks olukord, kus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele

vastavust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas

nr 3-4-1-9-03, p 12).

35. Samuti pole kohus taotluses selgelt näidanud, kuidas takistasid maakohtu poolt põhiseaduse

vastaseks tunnistatud TMS § 179 lg-d 1–3 kohtul põhiseadusele vastava otsuse tegemist. Nimetatud

sätted reguleerivad ühemõtteliselt kohtutäituri tegevust kohtulahendi resolutsioonis otsustatu

ellurakendamisel, s.o täitemenetlust. Kõnealused sätted ei sisalda seega selliseid materiaal- ega

menetlusõiguslikke norme, millest kohus peaks juhinduma praeguse kohtuasja lahendamisel. Sel

põhjusel ei ole ka TMS § 179 lg-tes 1–3 sisalduvad normid konkreetses tsiviilasjas asjassepuutuvad.

36. Eelnevast tulenevalt ei ole praegu Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses

PSJKS § 14 lg 2 mõttes asjassepuutuvaks normiks Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-15-1158 kohaldamata jäetud TMS § 179. Kui Riigikohus leiab, et seadus, mille

põhiseaduse vastaseks tunnistamist taotletakse, ei ole asjassepuutuv, siis ei saa ta kontrollida sellise

seaduse vastavust põhiseadusele (Riigikohtu 25. juuni 2013. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-16-13, p 24).

37. Riigikohus tagastab PSJKS § 11 lg 2 alusel Harju Maakohtu taotluse läbivaatamatult, sest selle

läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Saale Laos, Jüri Põld, Tambet Tampuu