3-1-1-80-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-80-15

Määruse kuupäev

11. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi, Eerik Kergandberg,

Saale Laos, Jüri Ilvest ja Paavo Randma

Kohtuasi

M. P. suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2015.

a määrus kriminaalasjas nr 1-15-2515

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia

Lebed

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. oktoober 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-2515 muutmata

ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. aprilli 2015. a määrusega lõpetati menetlus kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel M. P. süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 tunnustel seoses M. P.

süüdimatuks tunnistamisega teo toimepanemise ajal. M. P-le kohaldati psühhiaatrilist sundravi kuni

tema tervenemise või ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohus leidis, et M. P. pani toime KarS §-s 121

(alates jaanuarist 2015 KarS § 121 lg-s 1) kirjeldatud õigusvastase teo. Ambulatoorse

kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt oli M. P. teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, s.t

ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele

juhtima. M. P. on viibinud korduvalt statsionaarsel ravil, ka sundravil varasema agressiivse käitumise

pärast. Kuigi tal on diagnoositud skisofreenia, on M. P. mitu korda jätnud arsti vastuvõtule ilmumata.

Maakohus leidis, et M. P. ei ole võimeline adekvaatselt hindama oma seisundit ja ravi vajalikkust, ta

tarvitab alkoholi, käitub agressiivselt ning ennast ohustavalt.

2. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Talvi Vaske, kes taotles M. P. suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamise määruse tühistamist. Teiste

väidete hulgas heitis advokaat maakohtule ette, et kaitsja jäeti ilma võimalusest küsitleda kaitseaktis

nimetatud tunnistajaid.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2014. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja maakohtu

määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtu järeldus sundravi vajalikkusest õige.

Samuti jättis maakohus põhjendatult rahuldamata kaitsja taotluse M. P. õe E. J-i ja X valla

sotsiaaltöötaja K. L-i ülekuulamiseks, kuna kumbki neist ei puutu M. P-ga piisavalt tihti kokku. Õde

elab Soomes ja sotsiaaltöötaja annab vaid korra kuus isikule abiraha, mistõttu ei oska nad kirjeldada

M. P. igapäevast terviseseisundit. Määruskaebemenetluses tekkinud määratud kaitsja tasu 48 eurot

jättis ringkonnakohus KrMS § 187 lg 2 alusel M. P. kanda.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse M. P. kaitsja, kes taotleb ringkonnakohtu määruse

tühistamist ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmist. Samuti palub kaitsja jätta ringkonnakohtu

määrusega M. P-lt välja mõistetud kaitsjatasu 48 eurot riigi kanda.

4.1. Määruskaebuses ei nõustuta ringkonnakohtuga, et täiendavate tunnistajate ülekuulamine pole

vajalik. Kuna tegemist on üldmenetlusega, ei saanud maakohus tunnistajate ülekuulamisest keelduda.

M. P. õde ja X alevi sotsiaaltöötaja oskaksid anda teavet M. P. terviseseisundi kohta. Praegusel juhul

tegi kohus M. P. suhtes sundravi kohaldamise vajaduse kindaks üksnes eksperdiarvamuse põhjal.

4.2. Ringkonnakohus mõistis M. P-lt ekslikult välja määratud kaitsja tasu. KrMS § 183 kohaselt

hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik. Menetluskulusid saab välja mõista

vaid süüdivalt isikult ja seetõttu tuleb psühhiaatrilise sundravi menetluses jätta menetluskulud riigi

kanda. Sellisest põhimõttest on lähtunud ka Riigikohus asjas nr 3-1-1-121-12.

5. Vastusena määruskaebusele esitas kirjaliku seisukoha Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Natalia Lebed. Prokurör peab Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2015. a määrust

seaduslikuks ja palub jätta määruskaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Maa- ja ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et M. P. suhtes on olemas psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise eeldused. Kohtud ei rikkunud kriminaalmenetluse lõpetamisel ja psühhiaatrilise

sundravi kohaldamisel menetlusnorme ning määrused on vajalikul määral põhistatud. Sealjuures on

selgitatud, miks ei peetud kaitsja taotletud tunnistajate ülekuulamist vajalikuks. Seega on

menetlusõiguse rikkumise etteheited alusetud ja jäävad tähelepanuta.

7. Ka M. P-l määruskaebemenetluses tekkinud kulude tema enda kanda jätmine on kooskõlas

seadusega. Vastusena kaitsja taotlusele jätta määruskaebemenetluse kulud riigi kanda, peab

kolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt vajalikuks selgitada järgmist.

8. KrMS § 183 kohaselt hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik.

Kolleegiumi kogu koosseisu hinnangul annab see säte aluse jätta riigi kanda üksnes need

menetluskulud, mis on tekkinud enne kriminaalmenetlust lõpetavat lahendit. Kui aga menetlusosaline

ei ole kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega nõus ning vaidlustab selle määruskaebe korras, tuleb

edasises menetluses võtta aluseks määruskaebemenetluse sätted, sh menetluskulude osas. Seega on

Riigikohtu 19. detsembri 2012. a määruses asjas nr 3-1-1-121-12 jäetud psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise menetluses esitatud määruskaebuse kulud ekslikult KrMS § 183 alusel riigi kanda.

9. Menetluskulude hüvitamist määruskaebuse lahendamise menetluses reguleerib KrMS § 187. Selle

sätte esimene lõige puudutab olukordi, kus vaidlustatud kohtumäärus tühistatakse, teine lõige aga

juhtumeid, kus määruskaebus jäetakse rahuldamata. Märtsis 2015 jõustunud KrMS § 187 lg 2 teine

lause kohaldub vaid enne kriminaalasja lõpplahendi tegemist toimunud määruskaebemenetlustele ega

ole praegu asjakohane, kuna M. P. puhul oli lõpplahendiks Harju Maakohtu 21. aprilli 2015

kriminaalmenetlust lõpetav määrus. Menetlusseadustik ei näe ette erisusi süüdimatult isikult

menetluskulude väljamõistmise osas ja seetõttu on ringkonnakohus jätnud õigustatult KrMS

§ 187 lg 2 esimese lause alusel kaitsjatasu 48 eurot M. P. kanda.

10. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 48 euro suuruses summas,

sealhulgas käibemaks 8 eurot. Taotluse kohaselt on määruskaebuse koostamiseks ja redigeerimiseks

kulutatud kokku kaks pooltundi. Kolleegium leiab, et tasutaotlus on põhjendatud. Lähtudes

eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 23, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium

taotluse. Määruskaebemenetluse kulu 48 eurot jääb KrMS § 187 lg 2 järgi M. P. kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)