3-2-1-122-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-122-15

Määruse kuupäev

Tartu, 11. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Edela Kinnisvara kaebus kohtutäitur Rannar

Liitmaa 10. veebruari 2014. a otsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-10824

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtutäitur Rannar Liitmaa määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Osaühing Edela Kinnisvara

Kohtutäitur Rannar Liitmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-10824 muutmata

ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes kohtutäitur Rannar Liitmaa kanda.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 5. novembril 2013 müüs kohtutäitur Rannar Liitmaa (täitur) Osaühingule Edela Kinnisvara

(avaldaja) täitemenetluses enampakkumisel Pärnumaal Tahkuranna vallas Reiu külas asuva

korteriomandi (korter). Avaldaja esitas 4. veebruaril 2014 täiturile avalduse alustada täitemenetlust

korterit valdavalt võlgnikult Valeri Jutmanilt (võlgnik) korteri valduse väljanõudmiseks

enampakkumise akti alusel.

10. veebruari 2014. a otsusega keeldus täitur täitemenetlust (täiteasi nr 175/2014/01) algatamast, kuna

lisaks võlgnikule valdab korterit ka tema vend Vitali Jutman (kaasvaldaja), kes ei olnud

täitemenetluses võlgnikuks ja kelle valduse õiguse lõppemise kohta ei ole täiturile esitatud

dokumentaalseid tõendeid. Täitur ei saa hinnata kaasvaldaja valduse õiguspärasust.

2. 27. veebruaril 2014 esitatud kaebuses palus avaldaja täituri otsuse tühistada ja alustada

täitemenetlust korteri väljanõudmiseks võlgniku ja temaga koos viibivate isikute valdusest.

Avaldaja arvates ei põhjendanud täitur, miks kaasvaldajal on õigus korterit kasutada, kui täitur ei ole

täitetoimingut teinud, mh viidanud ühelegi valduse õiguslikuks aluseks olevale tõendile.

Valdusõiguse lõppemist ei pea tõendama avaldaja.

3. Täitur keeldus kaebust otsusega lahendamast, vaid teatas avaldajale, et tema 10. veebruari 2014. a

otsuse peale saab esitada kaebuse maakohtule.

4. 11. märtsil 2014 esitas avaldaja Pärnu Maakohtule kaebuse täituri 10. veebruari 2014. a otsuse

peale, paludes otsuse tühistada ja kohustada täiturit alustama täitemenetlust võlgniku vastu, nõudes

korter välja tema ja temaga koos viibivate isikute valdusest.

Avaldaja leidis, et ta võib esitada kaebuse kohtule, kuna on teinud endast oleneva, et vaidlustada

täituri otsust tema enda juures. Sisulised põhjendused olid kaebuses samad, kui täiturile esitatud

kaebuses. Lisaks märkis avaldaja, et esitas Pärnu Maakohtule ka hagi korteri võlgniku ja kaasvaldaja

valdusest väljanõudmiseks, kuid kohus keeldus hagi menetlusse võtmast, kuna avaldajal ei ole

õiguskaitsevajadust.

5. Täitur palus jätta kaebus läbi vaatamata või rahuldamata.

Täituri väitel ei ole kaebus esitatud tähtaegselt, selle võinuks esitada 10. märtsini 2014, kuna avaldaja

sai täituri 10. veebruari 2014. a otsuse kätte 26. veebruaril 2014. Sisuliselt jäi täitur oma 10. veebruari

2014. a otsuses toodud seisukohtade juurde.

6. Pärnu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2014. a määrusega kaebuse ja tühistas täituri 10. veebruari

2014. a otsuse, kohustades täiturit uuesti läbi vaatama täitemenetluse alustamise avaldaja

täitmisavalduse alusel. Menetluskulud jättis maakohus täituri kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt esitas avaldaja täiturile täitmiseks vara enampakkumise akti, millega

müüdi võlgnikule kuulunud korter avaldajale. Avaldaja kanti 18. novembril 2013 kinnistusraamatusse

korteri omanikuna. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 15 kohaselt on sundenampakkumise

akt täitedokument kinnisasja väljanõudmisel ja annab kohtutäiturile õiguse kinnisasi võlgnikult välja

nõuda. Selleks ei ole vaja kohtulahendit. Sundenampakkumise akti alusel toimuva kinnisasja valduse

väljanõudmise menetlus tuleks korraldada TMS § 180 reeglite järgi. TMS § 180 lg 2 p 2 täpsustab, et

välja tõstetakse võlgnikuga koosolevad isikud. Seadusandja mõte on täiturile ja sissenõudjale

toimingu tegemise lihtsustamine, st ruumi omanikul ei ole kohustust tuvastada ja hageda kõiki

isikuid, kes ruumi kasutavad, ning täituril ei ole vajadust hinnata ruumis viibimise õigustatust. Täitur

ei saa keelduda täitemenetlust alustamast põhjusel, et võib-olla on võlgnikuga koos elaval isikul

õigus kinnisasja vallata. Täitur ei ole nimetanud, millisel õiguslikul alusel kaasvaldaja kinnisasja

valdab, ja ka sellekohaseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Täitur on kohustatud võtma vara

enampakkumise akti täitmisele.

Täitur ei teinud TMS § 217 lg 5 kohaselt kaebuse kohta otsust. Sel juhul võib kaebuse esitada

kohtule, kuna kaebuse esitaja on teinud endast oleneva, et läbida kohtueelne menetlus. Kaebus on

kohtule esitatud tähtaegselt, sest 3. märtsil 2014 sai avaldaja teada, et täitur ei kavatsegi avaldaja

esitatud kaebuse kohta otsust teha.

7. Täitur palus määruskaebuses lõpetada asja menetlus kaebuse esitamise tähtaja järgimata jätmise

tõttu ning maakohtu määrus tühistada ja jätta täituri vaidlustatud otsus jõusse.

Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata.

Pärnu Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja saatis selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. mai 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes täituri kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Täitur on

põhjendamatult keeldunud kaebuse menetlemisest. Kaebus on esitatud õigel ajal, sest avaldaja sai

3. märtsil 2014 edastatud täituri e-kirjast teada, et täitur ei kavatsegi esitatud kaebuse kohta otsust

teha.

Kuna sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik kantud

omanikuna kinnistusraamatusse, on täitedokument kinnisasja valduse väljanõudmisel, annab see

kohtutäiturile õiguse alustada täitemenetlust ja kinnisasi võlgnikult välja nõuda. Selleks ei ole vaja

kohtulahendit. TMS § 180 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt on kinnisasja väljaandmise menetluses lubatud

välja tõsta ka võlgnikuga koosolevad isikud. Ei ole õige, et enampakkumisel kinnisasja omandanud

isik peab enne valduse väljanõudmiseks täitmisavalduse esitamist tuvastama ja vajadusel hagema

TMS § 2 lg 3 alusel, kes ja mis alusel asja valdab, ning välja selgitama, kas valdaja valdab asja

õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. TMS § 2 lg 3 teise lause kohaselt

peab sundenampakkumise akti alusel algatatud kinnisasja väljaandmise menetluse puhul olema

aktiivne ja selleks ettenähtud õiguskaitsevahendeid kasutama isik, kelle õigus kinnisasja vallata ei ole

lõppenud. Vaidluse tekkimisel TMS § 2 lg-s 3 sätestatud ja täitemenetluse läbiviimist takistava õiguse

olemasolu kohta on valdaja õigust tõendavaks dokumendiks valdaja algatatud kohtumenetluses

tehtud kohtulahend. Praegusel juhul ei nähtu toimiku materjalidest, et selline kohtumenetlus oleks

algatatud või kohtulahend eksisteeriks. Samuti puuduvad andmed, et kaasvaldajal oleks kehtiv õigus

kinnisasja vallata. Seega puuduvad takistused täitemenetluse algatamiseks täituri viidatud põhjusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuses Riigikohtule palub täitur ringkonnakohtu määruse tühistada.

Täituri arvates ei ole talle esitatud piisavalt andmeid, et veenduda kaasvaldaja õigustamatuses viibida

korteris. Kohtutäitur peab ka hoiduma karistusseadustiku (KarS) §-s 314 sätestatud kuriteo

toimepanemisest ning lähtuma formaliseerituse põhimõttest. Muu valdaja ei pea olema ise aktiivne,

talle peab olema tagatud kodu puutumatus ka siis, kui ta ei soovi aktiivne olla. Kohtulahendit ei pea

olema vaid siis, kui soovitakse välja tõsta võlgnikku ennast. Asja omanik peab muu valdaja vastu

esitama hagi. TMS § 2 lg 1 p 15 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 12 - akti alusel saab välja nõuda

vaid kinnisasja valduse, kuid nt mitte ehitise kui vallasasja valdust. Samuti on vastuolu PS §-ga 33,

seaduses ei ole normi, mis lubaks kohtutäituril tõsta välja kõiki isikuid akti alusel, sh isikuid, kes

valdavad eluruumi õiguspäraselt. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebus on tähtaegne. Täitur

on teinud 10. veebruaril 2014 otsuse, milles selgitas edasikaebamise korda.

10. Avaldaja ei ole määruskaebuse kohta seisukohta avaldanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

12. Kolleegium käsitleb esmalt kaebusega seotud menetlusküsimusi (I), edasi enampakkumise akti

tähendust täitedokumendina ja ruumide valdusest väljanõudmist (II). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (III).

I

13. Kolleegium nõustub kohtutega, et täitur ei teinud põhjendamatult avaldaja kaebuse kohta otsust,

mistõttu võis avaldaja pöörduda kaebusega kohtusse.

Täitur keeldus 10. veebruari 2014. a otsusega algatamast avaldaja avalduse alusel täitemenetlust

korteri valduse äravõtmiseks. Tegu on TMS § 7 lg 2 järgse otsusega, mis on kolleegiumi arvates

ühtlasi TMS § 217 lg 1 järgne otsus. Selle otsuse vaidlustamiseks tuli TMS § 217 lg 1 järgi esitada

kaebus esmalt täiturile endale ja seda kümne päeva jooksul alates otsusest teadasaamisest. Selle

kaebuse kohta pidi täitur TMS § 217 lg 5 järgi tegema omakorda motiveeritud otsuse ja selle

avaldajale kätte toimetama. Selle otsuse peale saanuks avaldaja TMS § 218 lg 1 järgi esitada kaebuse

maakohtule. Täituri otsuse peale TMS § 218 lg 1 teise lause järgi enne täiturile kaebust esitamata

kohtule kaevata ei saa, st täiturile kaebamine on kohustuslik kohtueelne menetlus.

Olukorras, kus täitur ei teinud avaldaja kaebuse kohta otsust, oli avaldajal kolleegiumi arvates õigus

pöörduda kaebusega kohtusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et kui on tuvastatud kaebuse

kohtutäiturile esitamine, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib

kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule, kuna kaebuse esitaja on sel juhul

teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-09, p 9).

14. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et avaldaja kaebus kohtule oli tähtaegne.

Kaebuse kohta tehtud täituri otsuse peale saanuks avaldaja TMS § 218 lg 1 järgi esitada kaebuse

maakohtule kümne päeva jooksul kaebuse kättetoimetamisest. Kui täitur ei tee kaebuse kohta otsust,

tuleb kohtusse pöördumise tähtaega kolleegiumi arvates arvestada ajast, mil kaebuse esitajale on

ilmselge, et täitur ettenähtud otsust ei tee. Maakohtu otsuse järgi sai avaldaja 3. märtsil 2014 teada, et

täitur ei kavatse kaebuse kohta otsust teha. Avaldaja pöördus kohtusse 11. märtsil 2014, seega

TMS § 218 lg 1 mõttes õigel ajal.

15. Kohus vaatab TMS § 218 lg 2 esimese lause ja TsMS § 475 lg 1 p 15 järgi kaebuse kohtutäituri

otsuse peale läbi hagita menetluses. Kolleegium leiab, et avaldaja kaebuse läbivaatamisse oleks

tulnud lisaks avaldajale ja täiturile kaasata ka võlgnik ja kaasvaldaja, keda saab lugeda

enampakkumise akti alusel toimuva täitemenetluse osalisteks (võlgnikeks) TMS § 5 mõttes ja hagita

menetlusest puudutatud isikuteks TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 24. märtsi 2004. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-3-1-04, p-d 8, 9). Kohus pidanuks nad TsMS § 198 lg 3 esimese lause järgi

kaasama omal algatusel.

Võlgniku ja kaasvaldaja menetlusse kaasamata jätmine ei ole siiski kohtulahendite tühistamise

aluseks. Nimelt on nende eelduslikke positsioone menetluses õiguslikult esindanud täitur ning oma

õigusi saavad nad ise kaitsta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega TMS § 221

alusel (vt käesoleva määruse p 21).

16. Kohtutäituri kaebuse kui hagita asja lahendamisel kehtib uurimisprintsiip. Kohus selgitab

TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid.

II

17. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

5. novembril 2013 müüs täitur avaldajale täitemenetluses enampakkumisel korteri, avaldaja on

kantud korteri omanikuna ka kinnistusraamatusse;

avaldaja esitas 4. veebruaril 2014 täiturile avalduse alustada täitemenetlust korterit valdavalt

võlgnikult korteri valduse väljanõudmiseks enampakkumise akti alusel;

10. veebruari 2014. a otsusega keeldus täitur täitemenetlust algatamast;

puuduvad andmed kaasvaldaja valduse õigusliku aluse kohta.

18. Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud põhjendatult, et täituril ei olnud alust keelduda

täitemenetluse algatamisest sundenampakkumise akti alusel korteri valduse väljanõudmiseks.

Täitur on müünud täitemenetluses korteri avaldajale, kes on kantud enampakkumise akti alusel ka

korteri omanikuna kinnistusraamatusse, st saanud korteri omanikuks TMS § 156 kohaselt. Avaldaja

on ostjana soovinud täitemenetluse korraldamist ostetud korteri oma valdusse saamiseks. TMS § 2

lg 1 p 15 järgi on sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik

kantud omanikuna kinnistusraamatusse, kinnisasja valduse väljanõudmisel täitedokumendiks. Täituril

oli täitemenetluse alustamiseks olemas nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Seega olid

täidetud täitemenetluse üldised eeldused ning TMS § 7 lg-st 1, §-st 8 ja § 23 lg-st 1 lähtudes ei olnud

täituril alust täitemenetluse algatamisest keelduda (vt ka Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 10).

19. Sundenampakkumise akt on TMS § 2 lg 1 p 15 järgi täitedokument kõigi täitemenetluses

enampakkumisel ostetud kinnisasjade valduse väljanõudmisel, st kõigi isikute suhtes, kes kinnisasja

alusetult valdavad, ilma et neid tuleks aktis nimetada. TMS § 2 lg 3 esimese lause järgi ei või

sundenampakkumise akti alusel sundtäitmist korraldada, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei

ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu.

TMS § 2 lg 1 p 15 lihtsustab eelkõige enampakkumisega TMS § 156 järgi kinnisasja omandi

kaotanud kinnisasja seniselt omanikult kinnisasja valduse väljanõudmist, ilma et selleks tuleks

esitada kohtusse vindikatsiooninõue asjaõigusseaduse § 80 mõttes (vt ka Riigikohtu 4. juuni 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 10). Lisaks kohaldub TMS § 2 lg 1 p 15 koostoimes TMS §-

ga 158, mille kolmanda lõike esimese lause järgi lõpevad kinnisasja täitemenetluses müügi korral

sissenõudja nõudest järjekohas tagapool olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused pakkumise

parimaks tunnistamisega. Enampakkumise akt on täitedokumendiks ka nimetatud õiguste alusel

kinnisasja vallanud isikute suhtes (vt ka Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-

12, p 12). Lisaks on enampakkumise akt täitedokumendiks ka kõigi muude isikute suhtes, kes

kinnisasja õigusliku aluseta valdavad.

20. Võlaõiguslikul alusel senise kinnisasja omaniku suhtes kinnisasja vallanud isikutel puudub

üldjuhul valdusõigus sundenampakkumisel kinnisasja omandanud isiku suhtes. Erandina näeb seadus

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 lg 1) ette üürilepingu (VÕS § 271) ülemineku kinnisasja omaniku

vahetumisel sundtäitmise tagajärjel. VÕS §-st 341 tulenevalt läheb kinnisasja omandajale üle ka

rendileping. Kolleegium rõhutab, et üle ei lähe mh kinnisasja tasuta kasutamise lepingud

(vt VÕS § 389), milleks võivad mh olla ka sümboolse üüriga üürilepingud.

Kinnisasja omandajale üleläinud üürilepingu saab omandaja lõpetada lisaks kokkuleppele ühepoolselt

ennetähtaegselt ülesütlemisega. Eraldi aluse üürilepingu ülesütlemiseks üürileandja vahetumise tõttu

annab VÕS § 323, mida saab omakorda välistada VÕS § 324 alusel üürilepingu kohta

kinnistusraamatusse märke kandmisega. Sama kinnitab TMS § 161 (vt ka Riigikohtu 4. juuni 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 12).

21. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi ei saa kohtutäitur ise otsustada, millise

valdaja valduse õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud. Seetõttu näeb TMS § 2 lg 3 teine lause

sissenõudja ja täituri kasuks ette olulise erireegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab

maakohus valdaja hagi alusel (vt ka Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12,

p 10).

Selle sätte järgi võib kohtutäitur alustada täitemenetlust sundenampakkumisel müüdud kinnisasja

valdusest väljanõudmiseks kõigilt valdajatelt kui vastava täitemenetluse võlgnikelt. Täitemenetluse

takistamiseks on neil võimalus esitada võlgnikuna hagi sissenõudja vastu enampakkumise akti järgse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel. Selles hagis võivad nad tugineda valduse

õiguslikule alusele ja kohtulahendiga tuvastatakse selle olemasolu või puudumine.

22. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine iseenesest täitemenetlust kinnisasja

valdusest väljanõudmiseks ei peata ega lõpeta.

Küll võib kohus hageja taotlusel hagi lahendamise ajaks täitemenetluse hagi tagamiseks TsMS § 378

lg 1 p 6 alusel peatada, millest lähtudes peatab kohtutäitur kohtumääruse esitamisel TMS § 46 lg 1

p 2 alusel täitemenetluse. Erandlikult võib TsMS § 382 lg 1 esimese lause alusel tagada hagi ka enne

selle esitamist.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel valdusõiguse tuvastamise tõttu (hagi rahuldamisel) lõpetab

kohtutäitur TMS § 48 lg 1 p 4 järgi täitemenetluse sellekohase kohtulahendi esitamisel.

23. Valdusõigust kinnitava kohtulahendi või täitemenetlust peatava kohtulahendi esitamiseta võib

kohtutäitur teha täitemenetluse toiminguid kinnisasja valdusest väljanõudmiseks ega saa talle ette

heita ka nt omavolilist sissetungi KarS § 266 alusel või ebaseaduslikku väljatõstmist KarS § 314

alusel.

24. Enampakkumise akti alusel kinnisasja väljaandmiseks toimub täitemenetlus TMS §-s 180

sätestatud korras, mh tuleb valdajale esmalt anda vähemalt 14-päevane tähtaeg valduse

vabatahtlikuks väljaandmiseks (vt ka Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12,

p 13; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-13, p-d 14-16). Valdajatele tuleb selgitada

ka nende õigust esitada sundtäitmise vältimiseks hagi ja taotleda selle tagamiseks täitemenetluse

peatamist.

25. Kolleegium märgib, et TMS § 180 kohaldub ka kinnisasja väljanõudmisel muu täitedokumendi

kui enampakkumise akti alusel, esmajoones kohtulahendi alusel, millega on nt kohustatud üürnikku

üürilepingu lõppemise tõttu kinnisasi välja andma. Küll tuleb arvestada, et sel juhul saab

täitemenetluse toiminguid kinnisasja väljaandmiseks teha vaid nende valdajate suhtes, kes on

kohustatud isikutena kohtulahendis kui täitedokumendis märgitud või kelle suhtes kehtib kohtulahend

TsMS § 460 alusel (lähtudes ka TMS §-st 18) (vt ka Riigikohtu 2. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-140-03, p 23). See kehtib ka kinnisasja väljanõudmisel nende isikute valdusest, kelle

valdusõigus enampakkumisega ei lõppenud (ja see on tuvastatud sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagiga), vaid lõpeb hiljem nt üürilepingu ülesütlemisega. Eraldi ei pea täitedokumendis

nimetama neid isikuid, keda ei saa asjaõiguslikult kinnisasja valdajaks lugeda.

Sellest lähtudes ja põhiõigust eluruumile (PS § 33) arvestades tuleb tõlgendada ka TMS § 180 lg 2

p 2 ja lg-t 3, st täitedokumendi järgi kohustatud isikuks saavad kõik isikud olla vaid

sundenampakkumisakti puhul. Kui kohus on otsustanud kinnisasja väljanõudmise ühe isiku

valdusest, ei anna see alust nõuda kinnisasi välja ka teise valdaja valdusest. Samuti tuleb kitsendavalt

kohaldada TMS § 181 lg-t 2, mille järgi on kohtutäituril õigus asi kolmanda isiku valdusest ära võtta,

kui on täiesti ilmne, et väljanõutav asi on antud kolmanda isiku otsesesse valdusse väljanõudmise

vältimiseks.

26. Kohus võib TMS § 45 esimese lause järgi võlgniku avalduse alusel kinnisasja väljanõudmise

täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada ka juhul, kui menetluse jätkamine on

võlgniku suhtes ebaõiglane.

27. Kolleegium ei leia, et eelkirjeldatud regulatsioon võiks olla vastuolus põhiseadusega, nagu väidab

täitur.

Kolleegiumi arvates ei ole võrreldavateks gruppideks PS § 12 mõttes kinnisasja ja vallasasjast ehitise

valdajad, kasvõi juba seetõttu, et vallasasjast ehitised on ajutine ja hääbuv nähtus, kuna nende

tsiviilkäive on olulises osas lõppenud. Kuigi on olemas kodu puutumatuse riive (PS § 33), ei näe

kolleegium kinnisasja väljanõudmise regulatsioonis ebaproportsionaalsust, kuna valduse

väljanõudmine järgneb omandi kaotusele ja õiguste lõppemisele täitemenetluse käigus.

Täitemenetluse käigus sissenõude pööramist võlgniku varale ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Ka

sissenõudja ja kinnisasja omandaja põhiõigused (eelkõige omandipõhiõigus, PS § 32) peavad olema

kaitstud ja tasakaalustavad võlgniku põhiõigusi.

Pealegi ei ole täituril õigust tugineda võlgnikku või kinnisasja valdajat kaitsvatele põhiõigustele, kuna

igaüks saab eelkõige kaitsta siiski enda huve. Täituri põhiõiguste rikkumisele viitavaid asjaolusid ei

ole aga esitatud.

III

28. Kuna kaebus täituri otsuse peale rahuldatakse ja täituri määruskaebus Riigikohtule jääb

rahuldamata, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel täituri

kanda. Avaldaja kasuks väljamõistetavad menetluskulud määrab TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks

maakohus.

29. Täituri määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause järgi arvata riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik