3-3-1-37-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-37-15

Otsuse kuupäev

11. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Tõnu Anton ja Jüri

Põld

Kohtuasi

Kalda Kivi OÜ kaebus Vihula Vallavolikogu vastu

geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest keeldumise

õigusvastaseks tunnistamiseks ja valla kohustamiseks asja

uueks otsustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Kalda Kivi OÜ (OÜ Megonar eriõigusjärglane)

Vastustaja Vihula Vallavolikogu

Kaasatud haldusorganid Lääne-Viru maavanem ja

Keskkonnaamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-13-1115

Menetluse alus Riigikohtus

Kalda Kivi OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kalda Kivi OÜ kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

26. veebruari 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-1115. Teha uus otsus, millega rahuldada Kalda

Kivi OÜ kaebus, tunnistada Vihula Vallavolikogu 18. aprillil 2013 otsus nr 208 õigusvastaseks

ja kohustada Vihula Vallavolikogu uuesti otsustama uuringuloa kooskõlastamise üle kahe kuu

jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

3. Mõista Vihula Vallavolikogult Kalda Kivi OÜ kasuks välja menetluskulud 9812 eurot ja 25

senti.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Megonar esitas Keskkonnaameti Viru regioonile geoloogilise uuringu loa taotluse paekivi

sobivuse hindamiseks klomp- ja tükikivi tootmiseks Noonu külas. Keskkonnaamet saatis taotluse

kooskõlastamiseks uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele. Vihula Vallavolikogu keeldus

10. mai 2012. a otsusega nr 173 kooskõlastuse andmisest. OÜ Megonar vaidlustas otsuse Tartu

Halduskohtus. Kohus rahuldas 30. novembri 2012. a otsusega asjas nr 3-12-1226 kaebuse ja tühistas

vaidlustatud otsuse. Kohus leidis, et valla otsus ei olnud piisavalt põhjendatud.

2. Vihula Vallavolikogu tegi 18. aprillil 2013 uue otsuse nr 208, milles ei nõustunud uuringuloa

väljastamisega. Otsust põhjendati järgmiselt.

a) Uuringuruum asub Lääne-Viru maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Asustust ja maakasutust

suunavad keskkonnatingimused" kohaselt miljööväärtuslikul alal.

b) Uuringuruum asub Lääne-Viru maakonnaplaneeringu "Lääne-Viru maakonna rannikuala" kohaselt

rohevõrgustiku tuumalal. Planeeringuga on seatud eesmärk säilitada alal pärandkooslus ja taastada

kiviaiad. Planeering määratleb ala tähisega L3, seades eesmärgiks säilitada ala traditsiooniline

omapära, loodusväärtused ja maastik. Planeeringu kohaselt on kaevandamine aladel L1–L3 keelatud.

Vald on teinud ettepaneku ala arvamiseks Noonu hoiuala koosseisu. Eeltoodu tõttu ei ole uuringuloa

väljastamine võimalik ega otstarbekas ja on looduskaitseseaduse alusel keelatud.

c) Uuringuala asub keset Noonu küla. Vald küsis menetluses Noonu küla elanike arvamust. Küla-

elanikud väljendasid vastustes muret nii loodusväärtuste kahjustamise kui ka elutingimuste

halvenemise üle (kinnisvarahindade langus, küla välisilme muutumine, kaevuvee vähenemine,

koormus kohalikule teele, müra). Külakoosolekul hääletas uuringuloa poolt 3 ja vastu 16 inimest.

Kavandatav uuring ja hilisem kaevandamine avaldavad kohalikele elanikele negatiivset mõju.

d) Valla üldplaneeringus ega arengukavas pole ette nähtud uute kaevanduste rajamist.

e) Vallal on õigus ja kohustus kaitsta kohalikke huve. Ühe eraettevõtte kasumi teenimise eesmärgil

elukeskkonna halvendamine pole õigustatud.

f) Paekivi lasundi uurimine rikub maad ja mõjutab oluliselt elukeskkonda.

g) Uuringuks nõusoleku andmine rikuks vallaelanike õigusi, kuna uuringuloa saajal tekib õiguspärane

ootus kaevandamiseks. Uuringuloa väljastamisega nõustumise järel ei oleks vallal hilisemas

menetluses võimalik takistada kaevandamisloa andmist põhjendusega, et kaevandamine rikub

kohalike elanike elukeskkonda.

3. OÜ Megonar esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Vihula

Vallavolikogu keeldumise uuringuloa andmisest ja kohustada valda asja uueks otsustamiseks ühe kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja teabe kogumise eesmärgil tehtava

uuringu käigus rajada kuni 20 maksimaalselt 8 meetri sügavust puurauku.

Valla keeldumisest ei nähtu, et vald oleks erinevaid huve reaalselt kaalunud. Otsuses ei ole käsitletud

kaebaja seisukohti. Keeldumisel on tuginetud asjakohatutele põhjendustele. Vald on uuringuloa

andmisest keeldunud põhjusel, et kaevandamine ei oleks valla hinnangul lubatav. Uuringuloa ja

kaevandamisloa andmine on aga eraldi menetlused. Otsuses välja toodud külaelanike seisukohad

puudutavad samuti kaevandamist. Vald ei ole hinnanud, kas uuringu teostamine võib keskkonda

kahjustada. Valla sellesisulised väited on spekulatiivsed. Kaebaja kinnitab, et uuring ei mõjuta

keskkonda negatiivselt. Seda kinnitavad ka Keskkonnaameti ja OÜ Eesti Geoloogiakeskus

hinnangud.

Vastustaja käsitlus uuringuloaga nõustumise mõjust hilisema kaevandamisloa menetlusele on vastu-

oluline ja arusaamatu. Uuringuloa andmine ei ole vastuolus otsuses viidatud planeeringutega.

Tegemist on maakonna tasandi planeeringutega, milles kavandatud meetmeid täpsustatakse üld- ja

detailplaneeringutega. Valla üldplaneeringus ei ole uuringualale mingeid nõudeid kehtestatud. Valla

ettepanekule laiendada Noonu hoiuala on Keskkonnaamet juba 26. märtsil 2013 vastanud, et ei näe

kaitseala laiendamiseks alust.

4. 11. aprillil 2014 kohtule esitatud seisukohas selgitas vastustaja, et pärast vaidlustatud otsuse

tegemist ilmnes, et uuringualale on ebaseaduslikult ladestatud ligi 50 000 tonni AS-i Estonian Cell

jäätmeid (puukoore ja reoveesette segu). Setetest lähtuv nõrgvesi võib geoloogiliste uuringute käigus

põhjavett ohustada.

5. Tartu Halduskohus jättis 30. aprilli 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus selgitas, et

vaidlustatud otsuse kohtuliku kontrolli ulatus on piiratud, kuna tegemist on kaalutlusotsusega. Valla

otsus on piisavalt põhjendatud. Vald on otsuse tegemisel kaalunud erinevaid huve. Keskkonna kaitse

ja kohaliku kogukonna huvid kaaluvad üles kaebaja huvi ettevõtluse arendamise vastu. Õiguspärane

ja ökonoomne oli ka kaevandmisega seotud kaalutluste arvestamine uuringuloaga nõustumise

otsustamisel olukorras, kus hilisem kaevandamine oleks kohaliku kogukonna huve arvestades

välistatud. Kaevandamine on maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt keelatud. Kohus

nõustus vastustajaga, et uuringualale on ebaseaduslikult ladestatud jäätmeid, millest lähtuv nõrgvesi

võib uuringute käigus põhjavett ohustada.

Kuna geoloogilise uuringu loa taotluse kohta arvamuse kujundamine ei ole kohaliku omavalitsuse

põhitegevuseks, tuleb kaebajalt välja mõista vastustaja õigusabikulu 1320 eurot.

6. Kalda Kivi OÜ (OÜ Megonar eriõigusjärglane) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus haldus-

kohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja jäi seisukohale, et vastustaja on vaidlustatud

otsuse tegemisel lähtunud meelevaldsetest kaalutlustest. Otsuse põhjendused on seotud kaevanda-

mise, mitte uuringu teostamise lubatavusega. Lisaks ei välista otsuses nimetatud planeeringud ka

kaevandamist. Tegu ei ole planeeringujärgse L3 alaga. Uuringu tulemused annaks teavet, millega

saaks valla arengukava täiendada.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus kaebajaga, et uuringuloaga nõustumine ei tähendaks veel kaevandamisloa

andmisega nõustumist. Küll aga võib kaevandamisloa andmise võimatus olla uuringuloast

keeldumise aluseks, kuna kaebaja taotleb uuringuluba just kaevandamise tasuvuse väljaselgitamiseks.

Kuna valla ettepanekut ala hoiualasse arvamiseks ei arvestatud, ei ole sellekohane kaalutlus

vaidlustatud otsuses asjakohane. Ka ei ole õige viide kaevandamise keelule tulenevalt uuringuruumi

asumisest L3 alal, kuna tegemist ei ole looduskaitsealuse piirangualaga. Uuringute teostamist ja

kaevandamist ei välista ka see, et valla üldplaneeringus ja arengukavas ei ole kaevanduste rajamist

kavandatud, sest planeeringute muutmine ei ole välistatud. Kuna uuringuruum jääb hoiualast välja, ei

ole asjakohane ka linnuliikide populatsiooni häirimise kaalutlus.

Asjakohased on aga vastustaja kaalutlused, mis puudutavad uuringuruumi asumist rohevõrgustiku

tuumalal ja miljööväärtusega alal. Teemaplaneeringu kohaselt ei ole soovitatav rajada tuumaladele

olulise keskkonnamõjuga objekte. Miljööväärtusega alal on oluline säilitada külade hoonestuse ja

kujundamise elemente, traditsioonilist maakasutust ja maastiku avatust. Seega ei ole uuringute

teostamine küll välistatud, kuid kaevandamine on looduskeskkonna ja küla miljööväärtuse huvides

ebasoovitatav.

Uuringuloa taotlusest nähtuvad asjaolud ei kinnita, et uuringu tegemine ei muuda küla välisilmet, ei

alanda kinnisvarahindu ega soodusta paikkonna väljasuremist. Ka pole tõendeid selle kohta, et

uuringu teostamine ei põhjustaks suuremat müra kui põllu- ja metsatööd. Küll aga tuleb eeldada, et

maavara kaevandamine keset küla muudab küla välisilmet, alandab kinnisvara hindu, häirib küla-

elanike rahu ja mõjutab koormust küla läbival teel.

Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud asjaolu, et uuringualale on ebaseaduslikult

ladestatud jäätmeid, millest lähtuv nõrgvesi võib uuringute käigus ohustada piirkonna põhjavett.

Seega ei saa välistada, et uuringute teostamine võib mõjutada külaelanike joogivee kvaliteeti.

Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et vastustaja kaalutlused uuringuloa ja hilisema kaevandamise

mõju kohta keskkonnale ja kogukonnale ei ole ilmselgelt asjakohatud ega välju vastustajale antud

kaalutlusõiguse piiridest.

Kohus leidis, et uuringuloa taotluse kohta arvamuse andmine on väga harvaesinev ja spetsiifiline

menetlus, mistõttu tuleb seda pidada haldusorgani põhitegevuse raamidest väljuvaks. Seega on

põhjendatud kaebajalt vastustaja kasuks õigusabikulude väljamõistmine. Kohus mõistis kaebajalt

vastustaja kasuks välja apellatsiooniastme kulud 1095 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. OÜ Kalda Kivi esitas kassatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

tühistada ja kaebuse rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus õigesti

leidnud, et enamik vastustaja põhjendusi uuringuloaga mittenõustumisel on alusetud.

Ringkonnakohus on aga vääralt lähtunud umbmäärasest järeldusest, et kaevandamine ei ole uuringu-

alal soovitatav, kuna tegemist on miljööväärtusliku alaga ja rohevõrgustiku tuumalaga. Uuringuloast

keeldumine oleks õigustatud üksnes juhul, kui hilisem kaevandamine oleks välistatud. Ringkonna-

kohtu seisukoht külaelu häirimise kohta on spekulatiivne. Uuringu eesmärk ongi välja selgitada, kas

tulevane kaevandamine võiks olla otstarbekas ja kuidas seda kõige parem teha oleks. Uuringuga

kogutaval teabel on iseseisev väärtus, sõltumata sellest, kas hiljem asutakse kaevandamisluba

taotlema või mitte. Ringkonnakohtu väljatoodud oht seoses alal väidetavalt ladestatud jäätmetega on

samuti hüpoteetiline.

9. Vihula Vallavolikogu esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles leiab, et ringkonnakohtu otsus oli

põhjendatud ja seaduslik. Kaevandamisega seotud asjaolude arvestamine uuringuloa andmise

menetluses on viimaste aastate järjepideva kohtupraktika kohaselt õiguspärane. Seejuures ei pea

kaevandamine olema absoluutselt välistatud. Vastustaja selgitab, et valla üldplaneering on kehtestatud

enne vaidlustatud otsuses nimetatud maakonna tasandi planeeringuid, mistõttu selles ei kajastu

kõrgemate planeeringute nõuded. Sellises olukorras saab planeerimisseaduse § 7 lg-st 4 tulenevalt

lähtuda maakonnaplaneeringust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohus selgitab esmalt geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest keeldumise aluseid ja

menetlust (I), käsitleb seejärel uuringuloa kooskõlastamisest keeldumise põhjendatust praegusel juhul

(II) ja lahendab viimaks poolte taotlused (III).

I

10. Maapõueseaduse (MaaPS) § 2 p 4 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara

kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Geoloogilise uuringu käigus

selgitatakse muuhulgas välja maavara lasumistingimused ja omadused, hinnatakse uuringuruumi ja

selle ümbruse hüdroloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi ning kavandatakse abinõud maapõues

tekkivate muudatuste ennetamiseks ja vähendamiseks (MaaPS § 8 lg 6). Geoloogiline uuring tuleb

teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne (MaaPS § 7 lg 1).

Uuringuloa kohaliku tähtsusega maardlas annab Keskkonnaamet (MaaPS § 14 lg 4). Loa andja

saadab uuringuloa taotluse ja uuringuloa otsuse eelnõu arvamuse saamiseks uuringuruumi asukoha

kohalikule omavalitsusele (MaaPS § 14 lg 2). Kui kohalik omavalitsus ei ole nõus uuringuloa

andmisega, keeldub Keskkonnaamet loa andmisest (MaaPS § 20 lg 1 p 9).

11. Riigikohus on selgitanud, et kohaliku omavalitsuse keeldumine uuringuloa kooskõlastamisest on

loa andjale siduv menetlustoiming (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-

3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes

juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid,

keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse

asukohta (viidatud määrus, p 17). Menetlusosalised on sedastanud, et praegusel juhul selliseid

üleriigilisi huve ei esine.

Nõusoleku andmise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus oma põhiseaduslikku enesekorraldus-

õigust. Kohalik omavalitsus lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest,

kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka Riigikohtu põhi-

seaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09).

12. Riigikohus peab vajalikuks selgitada uuringuloaga nõustumise tähendust võimalikus hilisemas

kaevandamisloa menetluses. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib kaevandamise õigus kaevandamisloa

alusel. Kaevandamisloa taotlus ja selle kohta tehtava otsuse eelnõu saadetakse arvamuse andmiseks

kohalikule omavalitsusele (MaaPS § 28 lg 3). Kui kohalik omavalitsus loa andmisega ei nõustu,

keeldub loa andja üldjuhul loa andmisest (MaaPS § 34 lg 1 p 16). Kaalukate üleriigiliste huvide

esinemisel on loa andmine siiski võimalik Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2).

Eeltoodud regulatsioonist ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks

mingilgi moel kohaliku omavalitsuse võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda.

13. Kaebaja on õigesti märkinud, et uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule

kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris,

milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel

(MaaPS § 12 lg 2, keskkonnaregistri seadus § 2 lg 2 p 4). Nii taotlejal kui ka kohalikul omavalitsusel

on pärast uuringu tegemist võimalikus kaevandamisloa menetluses varasemast rohkem teavet

kaevandamistegevuse tegelike mõjude kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik hüpoteetilistele

riskidele tuginemise asemel rajada oma arvamus uuringuga tõendatud teabele. Kogutava teabe

väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada.

14. Kui asjaoludest tulenevalt on ebatõenäoline, et uuringute eesmärgiks seatud kaevandamine

tulevikus võimalikuks osutub, on see üks kaalutlus, mida uuringuloa kooskõlastamisel arvestada. Kui

kohalik omavalitsus otsustab uuringuloa siiski kooskõlastada, saab ta oma seisukohta, et

kaevandamine ei osutu tõenäoliselt võimalikuks, kooskõlastamisel väljendada. Selline tegevus on

kooskõlas haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttega (haldusmenetluse seaduse

§ 5 lg 2). Seejärel on uuringuloa taotlejal võimalik ise otsustada, kas ta peab uuringute tegemist

sellises olukorras otstarbekaks või loobub uuringuloa taotlemisest. Riigikohus märgib, et ka juhul, kui

kohalik omavalitsus on uuringuloaga reservatsioonideta nõustunud, on tal õigus kaevandamisloa

kooskõlastamisest keelduda.

II

15. Järgnevalt käsitleb Riigikohus vaidlustatud otsuses ja kohtumenetluse käigus esitatud põhjendusi,

millele tuginedes vastustaja keeldus uuringuloa kooskõlastamisest.

16. Ringkonnakohus on kummutanud rea vaidlustatud otsuses nimetatud kaalutlusi, leides, et need on

kas asjakohatud või väärad (mh kaevandamise välistatus looduskaitseseaduse alusel, uuringuala

asumise tõttu maakonnaplaneeringu L3 alal ja põhjusel, et kaevandamist pole valla üldplaneeringus ja

arengukavas ette nähtud). Väärad on ka vastustaja argumendid, et uuringuloaga nõustumine tekitaks

loa saajal õiguspärase ootuse kaevandamisloa saamiseks ja et kohalikul omavalitsusel poleks

uuringuloaga nõustumise järel võimalik hiljem kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda.

17. Vastustaja on otsuses seevastu õigesti ja asjakohaselt välja toonud asjaolud, mis muudavad

tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Sellisteks asjaoludeks on uuringuala asumine

maakonnaplaneeringu kohaselt miljööväärtuslikul alal ja rohevõrgustiku tuumalal ning elamuala

lähistel, kus kaevandamistegevus mõjutaks eeldatavasti kohalike elanike elukvaliteeti ja kinnisvara

väärtust.

See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asja-

kohane argument. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonna-

planeeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on

selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa

uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb

ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist

takistaks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13,

p-d 13 ja 17).

18. Uuringu enda mõju kohta on vaidlustatud otsuses paljasõnaline väide, et juba uurimistegevus

iseenesest mõjutab oluliselt elukeskkonda ja rikub maad. Paratamatult mõjutab uurimistegevus mingil

määral nii elu- kui ka looduskeskkonda, kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu, milles seisneb mõju

olulisus.

Ainsa konkreetsema mõjutegurina on vastustaja kohtumenetluses esile toonud, et taotluse kohaselt

tekitab puuragregaat ca 60 dBA tugevust müra, uuringuala piirkonnas on maksimaalne lubatav

öörahunorm aga 45 dBA. Samas pole vastustaja selgitanud, kas tegemist on elamuala või segaalaga

(vt sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrus nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes

ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid"), miks ta lähtub öörahunormist ja

kui pika aja jooksul uuringute teostamine müra tekitab. Uuringuloa taotluses on märgitud, et töid

tehakse lühiaegselt ja päevasel ajal.

Kuigi vastustajalt ei saa kooskõlastuse andmisel eeldada põhjalike keskkonnauuringute tegemist,

tuleks tal vähemasti selgitada, millel tema väited põhinevad, ja vajaduse korral taotlejalt täpsemaid

andmeid küsida. Sellisel juhul on taotlejal neid võimalik omapoolsete selgituste või uuringutega

kinnitada või ümber lükata.

19. Ringkonnakohus on lisaks märkinud, et uuringuloa taotlusest nähtuvad asjaolud ei kinnita, et

uuringu tegemine ei muuda küla välisilmet, ei alanda kinnisvarahindu ega soodusta paikkonna välja-

suremist. Ka pole ringkonnakohtu arvates tõendeid selle kohta, et uuringu teostamine ei põhjustaks

suuremat müra kui põllu- ja metsatööd. Ka neid väiteid oleks vaja põhjendada ja selgitada. Praegu on

need liialt hüpoteetilised ja ebamäärased.

20. Uuringuloa kooskõlastamisel on kohalikul omavalitsusel lai kaalumisruum. Riigikohus on

selgitanud, et kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on

lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused

otsuse ratsionaalsuses (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. mai 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13

ja 14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). Riigikohus leiab, et kuna vaidlustatud

otsuses on sedavõrd suur hulk asjakohatuid või põhjendamatuid argumente, ei ole kohtul võimalik

veenduda, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus

tunnistada õigusvastaseks.

21. Ringkonnakohus on tuginenud ka asjaolule, et pärast vaidlustatud otsuse tegemist selgus, et

uuringualale on ebaseaduslikult ladestatud ligi 50 000 tonni puukoore ja reoveesette segu, mida

kaebaja nimetab kompostiks. Vastustaja ja ringkonnakohtu hinnangul võib ladestusest lähtuv nõrgvesi

ohustada geoloogiliste uuringute tagajärjel põhjavett.

Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et tegu on põhjendatud kahtlusega uuringute endi olulise

negatiivse mõju kohta keskkonnale ja kohalikele elanikele, mis võib õigustada uuringuloa andmisest

keeldumist. Samas ei ole kaebajal olnud uuringuloa kooskõlastamise haldusmenetluses võimalust

neid kahtlusi tõhusalt kõrvaldada, kuna segu ladestamisest tulenev võimalik oht ilmnes alles

kohtumenetluse kestel. Välistatud ei ole ka kooskõlastuse tingimuslik andmine, kui uuringute ohutu

teostamine on võimalik üksnes ladestatud segu uuringualalt eemaldamisel. Seega ei tingi ka see

asjaolu kaebuse rahuldamata jätmist.

22. Asja uuel otsustamisel tuleb vastustajal kaebajale selgitada, milliseid dokumente on taotlejal vaja

esitada või milliseid toiminguid teha tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks. Kahtluste kõrvaldamata

jätmise korral saab vastustaja uuringuloa kooskõlastamisest keelduda.

Asja uuel otsustamisel tuleb vastustajal samuti selgitada, kas esinevad alused keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse (KeÜS) §-des 10 ja 11 sätestatud vältimispõhimõtte ja ettevaatuspõhimõtte

kohaldamiseks. Kui uurimistegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte

alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka

huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike

meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui uuringutega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele

(KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse

andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11).

III

23. Riigikohus rahuldab OÜ Kalda Kivi kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistab halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 5 alusel halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja teeb

asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Riigikohus tunnistab Vihula Vallavolikogu 18. aprilli

2013. a otsuse nr 208 õigusvastaseks ja kohustab valda uuesti otsustama uuringuloa kooskõlastamise

üle.

Kaebaja on taotlenud, et valda kohustataks asja uuesti otsustama ühe kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest. Kuna uuringuloa kooskõlastamise menetluses võib osutuda vajalikuks täiendavate asja-

olude väljaselgitamine, peab Riigikohus mõistlikuks lähtuda keskkonnaministri määruse "Üld-

geoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringu-

loa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üldgeoloogilise

uurimistöö loa ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö

loa ning uuringuloa vorm" § 4 lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt esitab taotletava uuringuruumi

asukoha kohalik omavalitsus loa andjale MaaPS § 14 lõike 2 kohaselt arvamuse uuringuloa taotluse

kohta kahe kuu jooksul taotluse neile edastamise päevast arvates. Seega kohustab Riigikohus

vastustajat uue otsuse tegemiseks kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

24. Kuna Riigikohus teeb otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 109 lg 4 alusel

muuta ka menetluskulude jaotust.

Halduskohtus taotles kaebaja menetluskulude hüvitamist kokku 19 080 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja

õigusabikulud). Esitatud on menetluskulude nimekiri ja kulude kandmist tõendavad dokumendid

(toimiku II kd, lehed 37–42).

Apellatsiooniastmes taotles kaebaja kokku 4785 euro suuruste menetluskulude hüvitamist (sh riigi-

lõiv 15 eurot ja õigusabikulud). Esitatud on menetluskulude nimekiri ja kulude kandmist tõendavad

dokumendid (toimiku III kd, lehed 38-42 ja 54-57).

Vastustaja vaidles menetluskulude sellises mahus väljamõistmisele vastu, leides, et tegu pole vajalike

ja põhjendatud kuludega.

25. Arvete spetsifikatsiooni kohaselt on õigusteenuse osutamise aja hulka mõlemas kohtuastmes

arvatud ka aeg, mis on kulunud kas kaebaja lepingulise või seadusliku esindaja erinevateks sõitudeks

Tallinna ja Tartu või Tallinna ja Vihula valla vahet. Sõidetud on nii kohtuistungitele kui ka muil

põhjustel (näiteks reoveesette segu kasutamist puudutava magistritöö autoriga kohtuma).

Riigikohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalise lepingulise esindaja kohtuistungitele sõitmise

ajakulu eest väljamõistetava tasu arvestamisel lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. Kohtu-

istungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat

riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt 15. detsembri 2014. a otsus

asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii esimese kui ka teise astme kohtu-

menetluse ajal kehtinud riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise korrad sätestasid, et

õigusabi osutamise kohta ja sealt tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest hüvitatakse kokku 20 eurot, kui

õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroost 50–100 km kaugusel, ja 30 eurot, kui õigusabi

osutamise koht asub 100–200 km kaugusel.

Eeltoodu alusel on kaebaja lepingulise esindaja sõiduaja eest arvestatud kulu (150 eurot pluss

käibemaks iga sõidutunni eest) ilmselgelt ülemäärane.

HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on võimalik arvata menetlusosaliste endi sõidukulud kohtuväliste

kulude hulka, kuid täiesti põhjendamatu on kaebaja seadusliku esindaja sõiduaja tasustamine õigus-

abiteenuse tunnihinna alusel.

26. Õigusabikulud esimese astme kohtumenetluses on osaliselt põhjendamatud ka muil põhjustel.

Näiteks on õigusabiteenuse osutaja tegelenud kokku ligi 27 tundi reoveesette segu kasutamist

puudutava magistritöö analüüsimisega, mis on ilmselgelt ülemäärane, arvestades tõendi vähest

väärtust selles kohtuasjas. Õigusabiteenuse osutamise aja hulka on arvestatud Vihula Vallavolikogu

rahanduskomisjoni istungil ja Vihula Vallavolikogu istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks

kulunud aeg (koos sõiduajaga kokku 16 tundi). Istungiprotokollide järgi (toimiku I köide lehed 163 jj

ning 175 jj) ei osalenud istungil aga mitte kaebaja lepinguline esindaja Armand Reinmaa, vaid

seaduslik esindaja Jako Laanemägi.

27. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Riigikohus leiab eeltoodust lähtuvalt, samuti asja keskpärast mahtu ja keerukust arvestades (vrdl

Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 36), et kaebaja I ja

II astme õigusabikulud on põhjendatud hinnanguliselt 35% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista õigusabikulud 8342 eurot ja 25 senti ((19 065 + 4770) x 0,35 = 8342,25) ning

riigilõiv 30 eurot, kokku 8372 eurot ja 25 senti.

28. Riigikohtus taotles kaebaja, et vastustajalt mõistetaks välja 1465 eurot, mis koosneb õigusabi-

kulust 1440 eurot ja kassatsioonikautsjonist 25 eurot. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb kaebajale

kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastada (HKMS § 107 lg 4). Seda summat pole

seetõttu alust vastustajalt välja mõista. Õigusabikulud 1440 eurot on Riigikohtu hinnangul

põhjendatud ja tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

seega välja mõista 9812 eurot ja 25 senti (8372,25 + 1440 = 9812,25).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld