3-3-1-49-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-15

Otsuse kuupäev

9. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri

Põld

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Märjamaa vallasekretäri poolt Romeo

Kalda 25. mail 2014 toimunud Euroopa Parlamendi valimiste

nimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Märjamaa vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-14-50880

Menetluse alus Riigikohtus

Märjamaa Vallavalitsuse ja Romeo Kalda

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Märjamaa Vallavalitsuse kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50880

resolutsiooni punktid 2–5. Jätta tühistatud osas jõusse Tallinna Halduskohtu 23. mai 2014. a

samas haldusasjas tehtud otsus, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Jätta Romeo Kalda kassatsioonkaebus rahuldamata.

4. Tagastada Märjamaa valla tasutud kautsjon.

5. Arvata Romeo Kalda eest tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 13. mail 2014 Märjamaa vallasekretärile taotluse, milles palus end kanda

rahvastikuregistrisse ja valijate nimekirja, et võimaldada tal hääletada 25. mail 2014 toimuvatel

Euroopa Parlamendi valimistel. Märjamaa vallasekretär jättis taotluse Euroopa Parlamendi valimise

seaduse (EPVS) § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 alusel rahuldamata.

2. R. Kalda esitas halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Märjamaa vallasekretäri kandma

kaebaja Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja. Kaebuses väideti, et EPVS § 4 lg 3 ja § 20

lg 3, mis ei luba kinnipeetavaid valijate nimekirja kanda, on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK).

3. Tallinna Halduskohus jättis 23. mai 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

vaidluse lahendamisel on vaja hinnata kohaldatava regulatsiooni põhiseaduspärasust eelkõige

kaebaja suhtes. Kaebaja kannab eluaegset vanglakaristust mitmete raskete kuritegude eest.

Arvestades piirangu eesmärki ja kaebaja toimepandud süütegude raskust, ei ole piirang eba-

proportsionaalne ning vaidlusalused EPVS sätted põhiseadusega vastuolus. Samadel põhjustel ei ole

piirang vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsustest tulenevalt ei

tähenda EIÕK 1. protokolli art 3 absoluutset valimisõigust kõikidele. Riik ei või küll kõiki vangistust

kandvaid isikuid jätta ilma õigusest valida, kuid riigil on diskretsioon neile isikutele valimispiirangu

kehtestamisel, kusjuures arvesse võib võtta vangistuse kestust ning süüteo iseloomu ja raskust.

4. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja taotluse, milles palus muuta kaebuse nõuet, taotledes

Märjamaa vallasekretäri poolt kaebaja 25. mail 2014 toimunud Euroopa Parlamendi valimiste

valijate nimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajal on preventiivne huvi, et

hoida edaspidi ära sarnaseid rikkumisi Euroopa Parlamendi valimistel osalemise õiguse piiramisel.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. jaanuari 2015. a otsusega kaebuse muutmise avalduse

(resolutsiooni p 1) ja apellatsioonkaebuse (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu

23. mai 2014. a otsuse (resolutsiooni p 3) ning tunnistas Märjamaa vallasekretäri poolt kaebaja

Euroopa Parlamendi valijate nimekirja kandmata jätmise õigusvastaseks (resolutsiooni p 4).

Ringkonnakohus jättis vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20

lg 3 p 1 (resolutsiooni p 5).

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kõigi kinnipeetavate hääleõiguse piirang Euroopa

Parlamendi valimistel, sõltumata kinnipeetavatele määratud karistusest või toimepandud süüteo ise-

loomust ja raskusest, ei ole proportsionaalne ja on vastuolus EIÕK 1. protokolli art-ga 3. Ringkonna-

kohtu hinnangul leidis aga halduskohus ekslikult, et Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise

õiguse piirangu proportsionaalsust tuleb kontrollida ka konkreetselt kaebaja suhtes. EIK 12. augusti

2014. a otsusest asjas nr 47784/09 jt, Firth jt vs. Ühendkuningriik ning teistest EIK lahenditest

nähtub, et kohus ei saa ilma seadusandja poolt kinnipeetavate valimisõiguse piiramiseks täpsemate

kriteeriumide kehtestamiseta pidada mõne kinnipeetava suhtes hääleõiguse piirangut lubatavaks.

EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 on vastuolus Euroopa Liidu õigusega (Euroopa Liidu toimimise

leping (ELTL) art 6 lg 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg 2, Euroopa Liidu Nõukogu

20. septembri 1976. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3) ja tuleb jätta halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel kohaldamata. Nende sätete kohaldamata jätmise

korral on Märjamaa vallasekretäri poolt kaebaja valijate nimekirja kandmata jätmine õigusvastane.

Vallasekretäril ega kohtul ei ole pädevust seadusandja eest otsustada, millises ulatuses oleks valimis-

õiguse piirang proportsionaalne.

Ka juhul, kui kohaldamata jäetud sätted oleksid vastuolus üksnes EIÕK 1. protokolli art-ga 3, oleks

vastustaja toiming õigusvastane. Halduskohtu seisukoht, et riigisisese seaduse ja välislepingu vastu-

olu korral peab haldusorgan kohaldama riigisisest seadust, ei võta arvesse põhiseaduse § 123 lõiget 2.

Õigustloovate aktide vastuolu korral tuleb ka täidesaatval riigivõimul tõlgendada norme, kohaldades

neist ülimuslikku (lex superior derogat legi inferiori põhimõte). EIÕK viidatud sättest tulenevalt

tulnuks vallasekretäril kanda kaebaja valijate nimekirja ka olukorras, kus EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20

lg 3 p 1 kehtisid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse nii R. Kalda kui ka Märjamaa

Vallavalitsus.

6.1. R. Kalda palub kassatsioonis tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti EPVS § 4 lg 3

p 2 ja § 20 lg 3 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamata ja palub tunnistada need sätted põhiseaduse

vastaseks.

6.2. Märjamaa Vallavalitsus leiab kassatsioonis, et EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 ei ole vastuolus

Euroopa Liidu õigusega. Kaebaja Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja kandmata jätmine

ei olnud õigusvastane, kuna vald pidi rakendama kehtivat seadust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vaidluse all on Märjamaa vallasekretäri otsus, millega jäeti rahuldamata R. Kalda taotlus kanda ta

25. mail 2014 toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja. R. Kalda leiab, et EPVS

§ 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1, millest taotluse rahuldamata jätmisel lähtuti, on vastuolus Euroopa Liidu

õiguse ja põhiseadusega.

Halduskohus jättis R. Kalda kaebuse rahuldamata, leides, et EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 ei ole

kaebaja isikut arvestades vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja põhiseadusega.

Ringkonnakohus tunnistas apellatsioonkaebust lahendades R. Kalda Euroopa Parlamendi valijate

nimekirja kandmata jätmise otsuse õigusvastaseks ning jättis vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega

EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kohaldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Kolleegium lahendab esmalt Märjamaa Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse (I), seejärel R. Kalda

kassatsioonkaebuse (II) ning lõpuks jagab menetluskulud (III).

I

8. Märjamaa Vallavalitsus taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning

Tallinna Halduskohtu otsuse jõusse jätmist. Kolleegium tõlgendab vallavalitsuse kassatsioonkaebust

selliselt, et vallavalitsus taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles ringkonnakohus

rahuldas R. Kalda apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tunnistas Märjamaa valla-

sekretäri poolt R. Kalda 25. mail 2014 toimunud Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja

kandmata jätmise õigusvastaseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2–4), ning osas, millega

ringkonnakohus jättis EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kohaldamata (otsuse resolutsiooni p 5).

Märjamaa Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei vaidlusta vallavalitsus

R. Kalda kaebuse muutmise avalduse rahuldamist (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1).

9. Õigusnormid, millest vallavalitsus lähtus R. Kalda taotluse rahuldamata jätmisel, on järgmised:

EPVS § 4 lg 3 p 2 kohaselt ei ole hääleõiguslik isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja

kannab vanglakaristust; EPVS § 20 lg 3 p 1 näeb ette, et valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus

on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga

kannab valimispäevani vanglakaristust.

Vaidlust ei ole selle üle, et R. Kalda on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab eluaegset

vanglakaristust.

10. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus lähtus asja lahendades ekslikult sellest, et Euroopa

Parlamendi valimistel hääletamise õiguse piirangu proportsionaalsust tuleb kontrollida konkreetselt

kaebaja suhtes.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohus eksis, kui kontrollis valimis-

õiguse piirangu proportsionaalsust lähtuvalt konkreetsest kaebajast. HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab

kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus

põhiseaduse või Euroopa Liidu õigusega. Sättest tulenevalt on seaduse või õigustloova akti

kohaldamata jätmine halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise

raames. Sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu Euroopa Liidu õiguse

või põhiseadusega abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega. HKMS § 44

lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Muul eesmärgil, sh

teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud

juhul (HKMS § 44 lg 2). Praegusel juhul puudub kaebajal seadusest tulenev õigus pöörduda kohtusse

teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Seega sai ta kaebuse esitada ainult oma õiguste kaitseks.

Halduskohus on kolleegiumi hinnangul õigesti lähtunud kaebaja isikust.

12. Ringkonnakohus asus halduskohtust erinevale seisukohale ka selles, kas EPVS § 4 lg 3 p 2 ja

§ 20 lg 3 p 1 on vastavuses Euroopa Liidu õigusega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb EIK

otsustest, et kohus ei saa ilma seadusandja poolt kinnipeetavate valimisõiguse piiramiseks täpsemate

kriteeriumide kehtestamiseta pidada mõne kinnipeetava suhtes hääleõiguse piirangut lubatavaks.

13. Kolleegium, arvestades kaebaja isikut, ei näe praeguses asjas vastuolu EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20

lg 3 p 1 ja ringkonnakohtu nimetatud Euroopa Liidu õiguse normide vahel. Vastuoluks ei piisa pelgalt

põhimõtete või väärtusotsuste abstraktsest lahknevusest.

ELTL art 6 ei ole praeguses vaidluses asjakohane norm, kuna see ei seondu Euroopa Parlamendi

valimistega. Ringkonnakohus pidas otsusest nähtuvalt selle asemel silmas Euroopa Liidu lepingu

art 6 lg-t 3, mille kohaselt on EIÕK-ga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest

tulenevad põhiõigused liidu õiguse üldpõhimõtted.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg 1 järgi on igal liidu kodanikul Euroopa Parlamendi

valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht, samadel

tingimustel kui selle riigi kodanikel. Sama art lg 2 järgi valitakse Euroopa Parlamendi liikmed

otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel. Euroopa Liidu Nõukogu 20. septembri

1976. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3 näeb ette, et Euroopa Parlamendi valimised on

otsesed, üldised ja vabad ning hääletamine on salajane.

Need sätted ei reguleeri kinnipeetavate valimisõigust ega keela liikmesriikidel kinnipeetavatele

Euroopa Parlamendi valimistel piiranguid seada. Euroopa Liidu õigusega ei ole Euroopa Parlamendi

valimiste üksikasjalik korraldus kindlaks määratud. Sellest tulenevalt on Euroopa Parlamendi

valimiste korraldamine, sh valimisõigusele piirangute seadmine, liikmesriikide pädevuses. Erandiks

on direktiiviga 93/109/EÜ sätestatud kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi koda-

kondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi

valimistel. Sellise olukorraga aga praeguses asjas tegemist ei ole.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et EIÕK 1. protokolli art-st 3 tulenevalt tulnuks valla-

sekretäril kanda kaebaja valijate nimekirja ka olukorras, kus EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1

kehtisid.

15. EIÕK 1. protokolli art 3 järgi kohustuvad protokolliosalised mõistlike ajavahemike järel

korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse

seadusandja valimisel. EIK on märkinud, et sellest sättest tulenev valimisõigus ei ole absoluutne ja

liikmesriikidel on lai kaalutlusruum valimisõigusele piirangute seadmisel. Sealjuures ei tohi aga

õigusi piirata viisil, mis kahjustab nende põhiolemust, piirangute kehtestamisel peab olema õigus-

pärane eesmärk ja piirangud ei tohi olla ebaproportsionaalsed (EIK 22. mai 2012. a otsus asjas

nr 126/05, Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p-d 83 ja 84). Seega ei tulene EIÕK 1. protokolli art-st 3

liikmesriikidele keeldu piirata kinnipeetavate valimisõigust.

Kolleegiumi hinnangul ei piira raskete kuritegude (sh tapmiste) toimepanemise eest eluaegset vangla-

karistust kandavale isikule Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piirangu seadmine EIÕK 1.

protokolli art-st 3 tulenevaid õigusi viisil, mis kahjustab vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva

vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et kohtu poolt süüdi

mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirang kaitseb nende

isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevaid õigushüvesid jämedal moel

kahjustanud, ning edendab õigusriiki (Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15,

p 51). Ka EIK on pidanud kodanikuvastutuse suurendamist ja austust õigusriigi põhimõtete vastu

aktsepteeritavateks eesmärkideks kinnipeetavatele valimispiirangu kehtestamisel (EIK 6. oktoobri

2005. a otsus asjas nr 74025/01, Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), p-d 74–75, EIK otsus asjas

Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p-d 90–92). Seega on piirangul õiguspärane eesmärk ning selline keeld ei

riku kolleegiumi hinnangul ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Kolleegium märgib, et piirang

kehtib ainult ajal, mil isik kannab vanglakaristust. Eestis kehtiva õiguse järgi taastuvad vanglast

vabanemisel (ka tingimisi vabanemisel) isiku valimisõigused.

Kuigi vaidlusalune piirang rikub EIK praktika valguses ilmselgelt paljude kinnipeetavate õigusi, ei

anna selline olukord kaebajale õigust nõuda enda valijate nimekirja kandmist. Isik ei saa Eesti

kohtutes tugineda teise isiku õiguste rikkumisele.

16. Eeltoodust tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul alust jätta EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1

kohaldamata väidetava vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega ning tunnistada Märjamaa valla-

sekretäri poolt R. Kalda Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja kandmata jätmine õigus-

vastaseks. Kolleegium rahuldab Märjamaa Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse ning tühistab ring-

konnakohtu otsuse vastavas osas (resolutsiooni p-d 2–5). Tühistatud osas jääb jõusse Tallinna

Halduskohtu 23. mai 2014. a otsus.

II

17. R. Kalda taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti EPVS

§ 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamata, ja palub tunnistada need sätted

põhiseaduse vastaseks.

18. Riigikohtu üldkogu on otsuses asjas nr 3-4-1-2-15 hinnanud EPVS § 4 lg 3 p-ga 2 ja § 20 lg 3

p-ga 1 samasisulise Riigikogu valimise seaduse § 4 lg-s 3 ja § 22 lg-s 3 sätestatud valimisõiguse

piirangu põhiseadusele vastavust mh praeguses asjas kaebuse esitanud R. Kalda suhtes.

Üldkogu selgitas nimetatud otsuse p-des 49 ja 56, et põhiseaduse § 58 lubab seadusega piirata kohtu

poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades karistust kandvate kodanike osavõttu hääletamisest,

kui piirangu eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang on proportsionaalne taotletava

eesmärgi suhtes. Üldkogu leidis, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vangla-

karistust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada

ajutiselt Riigikogu valimiste kaudu riigivõimu teostamisest isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh

karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedalt kahjustanud. Selline

kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu

toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma

tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma

tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab

õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust (otsuse p 51). Üldkogu pidas kohtu poolt

süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu

eesmärki legitiimseks (otsuse p-d 51–52) ning rakendatud piirangut, arvestades kaebaja toime

pandud kuritegude arvu ja nende raskusastet, proportsionaalseks (otsuse p 61).

Üldkogu märkis lisaks, et tõlgendab põhiseaduse § 57 nagu EIK tõlgendab EIÕK protokolli nr 1

artiklit 3 ning et üldkogu hinnangul ei ole põhiseaduse §-ga 57 kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või

ükski vanglakaritust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. Üldkogu rõhutas, et

Riigikohus kontrollib normide põhiseaduspärasust lähtuvalt konkreetsest taotlusest ja menetlusliigist.

Riigikogul on võimalik asendada põhiseadusvastased normid põhiseaduspäraste normidega ning

õiguskantsleri pädevuses on alustada abstraktse normikontrolli menetlust tema hinnangul põhiseaduse

vastaste normide suhtes (otsuse p-d 63–64).

Kolleegiumi hinnangul kehtivad Riigikohtu üldkogu otsuses toodud järeldused ka EPVS kohta ning

R. Kalda kassatsioonkaebuse lahendamisel tuleb lähtuda üldkogu eeltoodud seisukohtadest.

19. Kaebaja on kahtluse alla seadnud EPVS § 4 lg 3 p-s 2 ja § 20 lg 3 p-s 1 sätestatud valimisõiguse

piirangu põhiseaduspärasuse. Kolleegium lähtub Riigikohtu üldkogu seisukohast ja leiab, et kaebaja

valimisõiguse piirangul on legitiimne eesmärk, piirang on eesmärgipärane ja proportsionaalne.

20. Eeltoodu tõttu puudub alus tunnistada praeguses asjas EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1

põhiseaduse vastasteks. R. Kalda kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

III

21. Pooled ei ole eelnenud kohtumenetluses ega Riigikohtule menetluskulude nimekirja esitanud,

mistõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

Märjamaa Vallavalitsuse tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

R. Kalda eest tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld