3-2-1-121-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-121-15

Määruse kuupäev

Tartu, 4. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ Sillen Konsultatsioonid hagi Nordea Bank Finland Plc

Eesti filiaali (likvideerimisel) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. OÜ Sillen Konsultatsioonid

hagi tagamise taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-6255

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Sillen Konsultatsioonid määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Sillen Konsultatsioonid, esindaja vandeadvokaat

Kalle-Kaspar Sepper

Kostja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal

(likvideerimisel), esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2015. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-15-6255 jätta

muutmata, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikku põhjendust.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Sillen Konsultatsioonid (hageja) esitas 24. aprillil 2014 Harju Maakohtule Nordea Bank

Finland Plc Eesti filiaali (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 007/2012/87262.

Hagiavalduse kohaselt müüb kohtutäitur M. Roodes eespool nimetatud täiteasjas hagejale kuuluvat

hoonestusõigust.

Kostja, PJV Hiiu Ravikeskus AS (praeguseks pankrotis) (Ravikeskus) ja SA PJV Hooldusravi

(Hooldusravi) sõlmisid 12. jaanuaril 2011 laenulepingu (laenuleping), millest saadud finantseeringu

abil omandas Ravikeskus hageja osa ja osa hageja vastu suunatud nõuetest ja osaliselt laenati

laenusumma edasi Hooldusravile OÜ-ga Astlanda Ehitus sõlmitud ehituslepingust tuleneva

omaosaluse finantseerimiseks.

Hageja sõlmis kostjaga 25. jaanuaril 2011 hüpoteekide ülekandmise lepingu, hüpoteegi seadmise

lepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tagatisleping).

Tagatislepinguga loovutas Marfin Pank Eesti AS (pank) hagejale kuuluvale hoonestusõigusele panga

kasuks seatud kaks hüpoteeki kostjale, samuti seati hoonestusõigusele kostja kasuks kolmas

hüpoteek. Tagatislepingu p 6.1 kohaselt olid hüpoteekidega tagatud kõik kostja nõuded Ravikeskuse

vastu, mis tulenevad laenulepingust ja selle lisadest. Laenulepingu p 12.1.g kohaselt kohustus

Ravikeskus ühinema hagejaga kaheksa kuu jooksul laenulepingu sõlmimisest. Seega pidi hageja kui

tagatisvara omanik muutuma laenusaajaga ühinemise kaudu ise laenusaajaks. Ravikeskuse

tegevusetuse tõttu ühinemist ei toimunud ning praeguseks on see Ravikeskuse pankrotistumise tõttu

võimatu. Kostja ütles laenulepingu selle rikkumise tõttu üles.

Kostja keeldus hagejaga uue laenulepingu sõlmimisest ning keelas hagejal laenulepinguga liitumast.

Selle tulemusena on kostja loonud olukorra, kus kostja rikkumise tõttu on hageja olulisel määral

jäänud ilma sellest, mida ta tagatislepingu sõlmimisel õigustatult lootis. 22. aprillil 2015 esitas hageja

kostjale tagatislepingust taganemise avalduse. Seetõttu on hageja taganenud dokumendist, mille

alusel toimub täitemenetlus, ning sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks.

2. Hageja esitas hagiavalduses Harju Maakohtule ka hagi tagamise taotluse, milles palus peatada

täitemenetluse. Hagejale teadaolevalt toimub hageja vara enampakkumine 14. mail 2015.

Täitemenetluse jätkamine viiks olukorrani, kus kohtutäitur võõrandab hoonestusõiguse uuele

omanikule ning hagi rahuldamise korral poleks hoonestusõigust enam võimalik hagejal tagasi saada.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kaotaks sellega oma mõtte. Täitemenetluse peatamine ei

kahjusta kostja huve, sest täitetoimingud lükkuksid üksnes edasi. Kuivõrd pole ette näha kinnisasjade

turuhinna langust, on kostja huvide kahjustamine vähetõenäoline.

3. Harju Maakohus rahuldas 27. aprilli 2014. a määrusega hagi tagamise avalduse ning peatas

täitemenetluse täiteasjas nr 007/2012/87262 kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

Maakohtu määruse järgi on esitatud andmete põhjal põhjust arvata, et enne sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi aluseks olevate asjaolude igakülgset ja põhjalikku väljaselgitamist ei ole mõistlik

täitemenetlust jätkata. Juhul, kui kohus hagi rahuldab, kuid täitemenetluse käigus on vahepeal

hagejale kuuluv hoonestusõigus müüdud ning täitemenetlus lõpetatakse, ei ole hagejal võimalik

hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Hagi tagamise korras täitemenetluse peatamine ei ole kostjale

ülemäära koormav, kuivõrd see lükkab nõude täitmise üksnes edasi.

4. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Hageja on

esitanud kostja vastu juba kolm hagi, neist kaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, millest

ühtegi ei ole rahuldatud. Tsiviilasjas nr 2-12-36590 tehtud lahendis tuvastas ringkonnakohus mh, et

täitemenetlus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilasjas nr 2-14-53690 tehtud lahenditega

jäeti menetlusse võtmata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis põhines väitel, et hageja on

kostja laenu- ja tagatislepingust tuleneva nõudega tasaarvestanud kahju hüvitamise nõude samas

summas. Tsiviilasjas nr 2-14-15282 esitas hageja kostja vastu kunstlikult konstrueeritud alusetu

nõude, kohustamaks kostjat sõlmima hagejaga laenuleping. Ka nimetatud asjas esitas hageja taotluse

kohaldada esialgset õiguskaitset ja peatada vaidlusalune täitemenetlus. See hagi jäeti läbi vaatamata.

Selles tsiviilasjas on kohus seega juba võtnud seisukoha küsimuses, kas kostjal on kohustus hagejaga

laenuleping sõlmida, ning leidnud, et hageja selline nõue on perspektiivitu.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse ja jättis hagi

tagamise taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse järgi ei vasta maakohtu määrus seaduse nõuetele. Hagi tagamise taotluse

lahendamisel ei saa kohus küll otsustada isikule kuuluvate õiguste sisu ja mahu ega selle üle, kas

hageja õigusi on ka tegelikult rikutud, kuid kindlasti on vajalik anda esialgne hinnang hagi sujuvusele

ehk sellele, kas hagi ese ja selle aluseks olevad asjaolud on vastavuses nõudenormi abstraktse

koosseisu elementidega. Vaidlustatud määruses ei ole sellist esialgset hinnangut hagile antud ning

määruse põhjal ei ole mõistetav, miks on kohus pidanud täitemenetluse peatamist vajalikuks. Poolte

huve ei ole maakohus sisuliselt kaalunud, vaid on üksnes märkinud, et täitemenetluse peatamine ei

ole kostjale ülemäära koormav.

Avalduses esitatud asjaolud ei anna hagi tagamiseks piisavat alust. Hageja on esitanud hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et ta on tagatislepingust kehtivalt taganenud,

taganemine on kaasa toonud mõlema lepingupoole vabanemise tagatislepingust tulenevate kohustuste

täitmisest, mistõttu on täitemenetlus lubamatu. Õiguspraktikast tulenevalt ei ole võimalik

asjaõiguslepingust taganeda, kuivõrd asjaõiguslepingu sisuks ei ole võlaõiguslike kohustuste

tekitamine, vaid õigusmuudatuste saavutamine, pealegi ei ole hageja esitanud väiteid selle kohta,

nagu oleks kostja mõnda tagatislepingust tulenevat kohustust rikkunud (isegi juhul, kui

tagatislepingust oleks võimalik taganeda, oli hageja taganemisavalduse esitamise ajaks taganemise

õiguse VÕS § 118 lg 1 p-st 1 tulenevalt kaotanud, sest hageja kirjeldatud rikkumine toimus

väidetavalt 2012). Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et tsiviilasjas nr 2-14-15282 on kohus juba

võtnud seisukoha küsimuses, kas kostjal on kohustus sõlmida hagejaga laenuleping, ning leidnud, et

hageja selline nõue on perspektiivitu. Seega ei saa hageja kõnealusest väidetavast kohustuse

rikkumisest tuletada endale kujundusõigust ehk õigust tagatislepingust taganeda (hüpoteekidest

vabaneda). Sellest järelduvalt on hageja esitanud sisuliselt samadel alustel uue vähese perspektiiviga

nõude. Kuigi lõpliku hinnangu hagile annab kohus asja sisulise läbivaatamise käigus, tuleb hagi

tagamise üle otsustamisel hageja nõude õiguslikku põhjendatust kindlasti hinnata.

TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi esitamine ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega

täitemenetlust venitada. Kui võlgnik esitab koos sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ka

hagi tagamise taotluse, paludes TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel

juhtudel võimalik täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata

(Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15). Hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll on

eelduslikult vajalik mh neil juhtudel, mil võlgnik tugineb hagis mingile olukorrale, mis ei tulene

kohtulahendist (näiteks praegusel juhul). Samas, kui hagi tagamise taotlus jäetakse rahuldamata, on

võlgnikul ka pärast täitemenetluse toimumist õigus sissenõudjalt nõuda põhjendamatu

täitemenetlusega tekitatud kahju hüvitamist või alusetult saadu tagastamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja uue määrusega

jätta maakohtu määrus muutmata.

Hageja leiab, et kostja oli teadlik asjaolust, et hageja nõustus tagatislepingu sõlmima vaid siis, kui

Ravikeskus ühineb hagejaga. Kostja on asunud pahauskselt hageja vara võõrandama. Kostja pole

võimaldanud hagejal laenulepingut soovitud tingimustel sõlmida ning on sellega rikkunud ka

tagatislepingut.

8. Kostja palus vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus läbi vaatamata või alternatiivselt

rahuldamata. Määruskaebus tuleks jätta läbi vaatamata, sest ei ole täidetud TsMS § 390 lg 1 teise

lause eeldused, tsiviilasja hind ei ole suurem kui 63 900 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 ja TsMS § 695 alusel jätta muutmata,

kuid osaliselt tuleb muuta määruse õiguslikku põhjendust. Määruskaebus jääb rahuldamata.

10. Kolleegium on varem leidnud, et hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust,

sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt nt Riigikohtu

20. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p 12 ja Riigikohtu 8. juunil 2012

tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p-s 12 selgitas Riigikohus ka seda, et kui

kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust,

võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta

TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kolleegium jääb ka selle seisukoha juurde, märkides, et

TsMS § 371 lg 2 ja § 423 lg 2 ei kohusta kohut hagi menetlusse võtmisest keelduma või jätma see

läbi vaatamata, sätestades selleks võimaluse. Seega võib kohus juhul, kui ta jätab hagi õigusliku

perspektiivituse tõttu tagamata, jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab

hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi.

11. TsMS § 390 lg-st 1 tulenevalt ei saa hageja vaidlustada maakohtu või ringkonnakohtu määrust,

millega maakohus jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Küll aga saab hageja samast sättest

tulenevalt vaidlustada ringkonnakohtu määruse, millega ringkonnakohus on tühistanud hagi tagamise

(st tühistanud maakohtu määruse, millega maakohus oli hagi taganud).

Kolleegium selgitab, et hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe

korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus ning tühistada maakohtu määruse juhul, kui ta

leiab, et hagi tuleb selle õiguslikku perspektiivituse tõttu jätta tagamata.

Kolleegium selgitab veel, et juhul, kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku

perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta

käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes

seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. Seega ei ole välistatud, et maakohus võib

eelnimetatud juhul hagi hiljem rahuldada.

12. Kolleegium on varem rõhutanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses

esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute

hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale

tasaarvestusolukorrale (vt Riigikohtu 15. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 tehtud otsuse p 11).

Kolleegium lisab, et see järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam

kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse

(vt TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises.

Ringkonnakohtu määrusest tuleb välja jätta osa, milles ringkonnakohus analüüsis teises tsiviilasjas

tehtud kohtulahendit. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et hagi tagamise menetluses tõendeid ei

koguta ega hinnata (vt Riigikohtu 20. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p 12).

Kolleegium selgitab, et TsMS § 381 lg 2, mille järgi tuleb hagi tagamise avalduses põhistada nõuet,

mille tagamist soovitakse, tähendab üksnes hagi õiguslikku põhistamise kohustust. See tähendab, et

hageja peab hagiavalduses nimetama oma nõude alusena kõik selle nõude materiaalõiguslikud

eeldused ehk faktilised asjaolud, mille tõendatuse korral oleks kohtul võimalik hagi rahuldada. Seega

ei tähenda TsMS § 381 lg-s 2 sätestatu seda, et hageja peaks hagi tagamiseks oma nõude põhistama

TsMS § 235 järgi.

13. Praeguses asjas on hagi tagamise taotlus esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

menetluses ja hagis on tuginetud täitemenetluse aluseks olevast lepingust taganemisele.

Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates põhiosas õigesti hinnanud hagi õiguslikku perspektiivikust

hagi tagamise kontekstis, leides, et asjaõiguslepingust ei saa taganeda ning et hageja ei ole esitanud

väiteid selle kohta, et kostja oleks mõnda tagatislepingust tulenevat kohustust rikkunud. Kolleegium

peab vajalikuks ringkonnakohtu määruse seisukohti hagi õigusliku perspektiivikuse kohta allpool

täpsustada.

Hüpoteegi seadmise korral eristatakse kolme lepingut: asjaõiguslikku kokkulepet hüpoteegi

seadmiseks, tehingut, millest tuleneb võlg (nt laenuleping), ja tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi

tagatava nõudega (vt nt Riigikohtu 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08 tehtud otsuse p 12).

Samuti on Riigikohus leidnud, et asjaõiguslepingu sisu on seadusega määratud ning sellest ei saa

taganeda ega seda üles öelda (vt Riigikohtu 1. detsembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 tehtud

otsuse p 19). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega ei ole hagejal võimalik taganeda

hüpoteegi seadmise tehingust kui asjaõiguslikust kokkuleppest, nagu ringkonnakohus õigesti märkis.

Seda lepingut ei ole võimalik ka üles öelda.

Ringkonnakohus ei ole aga käsitlenud oma määruses tagatiskokkulepet. Selle põhjuseks võib olla see,

et hageja taganemisavaldus (tl 56 jj) ei ole õiguslikult kõige selgem. Selles on viidatud 25. jaanuaril

2011 sõlmitud hüpoteekide ülekandmise lepingule, hüpoteegi seadmise lepingule, hüpoteekidega

tagatavate nõuete muutmise lepingule ja asjaõiguslepingule ning nimetatud seda kokkulepet

taganemisavalduses edaspidi tervikuna ja eksitavalt tagatislepinguks.

Tagatiskokkulepe on iseloomult võlaõiguslik kokkulepe. Osas, milles tagatiskokkulepe hõlmab

määratlemata tulevasi kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga (vt Riigikohtu 29. mail 2012

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 19 ja 24). Kestvuslepingut on võimalik VÕS §-des 195 ja

196 sätestatud tingimustel üles öelda, kuid VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni

selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Hageja ei ole tuginenud tagatislepingu

ülesütlemisele, mis pealegi saaks olla kehtiv vaid tulevikus tekkivate kohustuste suhtes. Samuti ei ole

hageja tuginenud tagatiskokkuleppe tühisusele (vt tühisuse kohta lähemalt Riigikohtu 29. mail 2012

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 27-30).

Kolleegium märgib hagi tagamise taotluse lahendamise kontekstis, et hagejal ei ole hagiavalduses

esitatud asjaolude järgi ilmselt võimalik vabaneda 25. jaanuaril 2011 sõlmitud kokkulepetest ainuüksi

asjaolu tõttu, et laenusaaja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt. Seda põhjusel, et hageja ei olnud

hagiavaldusest nähtuvalt laenulepingu pooleks ning seetõttu ei saa ka laenulepingus kokkulepitu

eelduslikult avaldada mõju tagatislepingu kehivusele ja seega ka tagatislepingu alusel täitemenetluse

alustamisele.

14. Vastuseks määruskaebuse vastuses esitatud väitele hagejal määruskaebeõiguse puudumise kohta

märgib kolleegium, et kaebeõigus tuleneb praegusel juhul TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest, sest

ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määratud hagi tagamise. Samasugusel seisukohal on

Riigikohus olnud ka varem (vt nt Riigikohtu 14. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-15-11 tehtud

määruse p 9).

Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium täiendavalt järgmist. TsMS § 390 lg 1

teise lause kohaselt saab maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud

ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab

63 900 eurot. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral ei saa tagatava hagi hind olla kunagi

63 900 eurot või rohkem, sest TsMS § 132 lg 5 kohaselt loetakse selle hagi hind mittevaraliseks ja

kohus ei või määrata hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. TsMS § 132 lg 5 eesmärk on koostoimes

riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-ga 1 ning lisaga 1 võimaldada hagejal sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagilt tasuda vähendatud määraga riigilõivu, mitte üle 425 euro. Samas võib

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel olla hageja huviks vabaneda väga suurest

rahalisest nõudest. Tavalise rahalise nõudega hagi korral näevad TsMS § 124 ja RLS § 59 lg 1 ning

lisa 1 hagihinna määramisel ja riigilõivu tasumisel ette lähtumise rahalise nõude suurusest.

TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral

hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei

ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude

tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle

63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel.

15. Kuna kolleegium jätab hageja määruskaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu