3-2-1-128-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-128-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

SIA Acrulat hagi ProTecnoWood OÜ vastu rahasumma ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-50125

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

SIA Acrulat kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4391 eurot 22 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja SIA Acrulat, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Kostja ProTecnoWood OÜ, esindaja vandeadvokaat Martin

Kruus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50125 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo LMP OÜ-le SIA Acrulat kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SIA Acrulat (hageja) esitas 24. oktoobril 2013 hagi ProTecnoWood OÜ (kostja) vastu asja

lepingutingimustele mittevastavusest tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja esitas kostja vastu kolm

alternatiivset nõuet. Hageja palus mõista kostjalt välja asja puuduste kõrvaldamisega seotud kulud

3933 eurot 24 senti, viivise 123 eurot 65 senti alates viimati antud täiendava tähtaja möödumisest

11. juunil 2013 kuni hagi esitamiseni ja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja hinna alandamisest tulenevalt

enammakstud 3420 eurot, intressi 16 eurot 7 senti alates raha maksmisest 29. novembril 2012 kuni

hagi esitamiseni ja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud.

Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja puudusest tingitud asja väärtuse vähenemise

3800 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 119 eurot 47 senti ja viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu, millega kostja kohustus müüma

hagejale ettelõikega formaatketassae Altendorf F45, 3800 mm, ja hageja kohustus selle eest kostjale

maksma 4500 eurot. Hageja sai müüdud asja kätte enne jõule, detsembris 2012. Lepingueseme

kättesaamisel avastas hageja, et see ei vasta lepingutingimustele, kuna puudus kokkulepitud ettelõige

ja saeketta kallutus ei töötanud. Hageja soovis osta just ettelõikega sae. Detsembris 2012 pöördus

hageja kostja poole olukorra lahendamiseks, kuid poolte 2012 lõpus ja 2013 alguses peetud e-

kirjavahetus tulemusi ei andnud. 24. aprillil 2013 esitas hageja kostjale võlanõude, paludes hüvitada

asja parandamisega seotud kulud ehk kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. 2. mail 2013 keeldus

kostja kahju hüvitamast. 30. mail 2013 edastas hageja kostjale e-kirja, milles andis kostjale aega kuni

31. juunini 2013 asja lepingutingimustele vastavusse viimiseks või kuni 10. juunini 2013 kulude

hüvitamise kohta seisukoha kujundamiseks. 5. juunil 2013 keeldus kostja asja lepingutingimustega

vastavusse viimast või kahju hüvitamast.

Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja sai seadme kätte, asja kättesaamise kuupäev ei ole tähtis. Sae

kättesaamist tõendab vedaja 2. jaanuari 2013 arve nr 1015-2013, millel märgitud laadimiskoha

aadress ja saatja olid samad, mille kostja hagejale 30. novembri 2012 e-kirjas teatas. Arvel märgitud

tarnekuupäev oli 28. detsember 2012. Hageja teavitas kostjat asja puudustest kohe. Pooled leppisid e-

kirja teel kokku konkreetsetes lepingutingimustes. Hageja luges seadme parandamise kulu sisse

käibemaksu, kuna hageja küsis hinnapakkumist asja parandamiseks kohalikust ettevõttest ja vastavat

teenust maksustatakse Lätis käibemaksumääraga 21%. Nõude rahaline summa on põhjendatud, kuna

sae hind ettelõikeseadmeta on oluliselt väiksem kui ettelõikeseadmega. Kostja väited saagide hindade

kohta on vastuolulised, ettekandekelguga 3800 mm saagide hinnad võivad oluliselt erineda. Vale on

kostja väide, et 1989. aastal ehitatud ettelõikeseadmeta saag pidi maksma enam kui hageja sae eest

makstud 4500 eurot. Kostja väide, et müügilepingu asemel sõlmiti komisjonileping, oli ootamatu ja

ebaõige. Komisjonilepingu üheks oluliseks tingimuseks on komisjonitasu tasumise kohustus,

komisjonitasus ei olnud pooled kokku leppinud. Müügilepingute puhul on tavapärane, et müüja peab

kauba ostjale üleandmiseks kolmandalt isikult tellima.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Müügilepingus ei olnud tingimust, mille kohaselt pidi saepingile olema lisaseadmena paigaldatud

ettelõikeseade. Kostja vahendas saepinke Itaalias asuvalt firmalt Gasolino Giorgio & C.s.n.c. ja

pakkus hagejale erinevaid variante. Hageja sai seadme kätte 2012 detsembri alguses, seega olid

hageja pretensioonid esitatud hilinenult. Vedaja 2. jaanuaril 2013 väljastatud arvel oli saajaks teine

isik, mitte hageja, ja arve oli väljastatud puidufreesi, mitte saepingi veo kohta. Hageja tõendid

seadme hinna ja parandamise kulude kohta on vastuolulised. Hageja väidetav kahju on tõendamata.

Kostja leitud müügipakkumiste põhjal võis järeldada, et ettelõikeseade analoogsete saepinkide hinda

ei mõjuta, pigem sõltub hind lõikepikkusest ja kallimad on pikema ettekandekelguga seadmed.

Hageja oli teadlik, et tegelikuks müüjaks oli kolmas isik ja poolte kokkuleppe järgi sai hageja seadme

kätte Itaaliast. On arusaamatu, miks ei vaadanud hageja seadet üle selle vastuvõtmisel.

Vaidlusaluse tehingu faktilised asjaolud vastasid komisjonilepingu tunnustele, kus hageja oli komitent

ja kostja komisjonär. Hageja viidatud puudusest ei saanud kostja tehingu vahendamisel teada, kuna

kinnituse vastava lisaseadme olemasolu kohta andis kostjale seadme müüja. Puudustega eseme eest

vastutas kolmas isik (müüja) ostja ees isiklikult. Täidetud ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 700 lg-

st 1 tulenevad vastutuse eeldused ja kostja ei saa kanda vastutust müüja edastatud ekslike andmete

tõttu. Hageja sai oma nõude esitada üksnes äriühingu Gasolino Giorgio & C.s.n.c. vastu. Poolte

kokkuleppe kohaselt korraldas seadme vastuvõtu Itaalias asuvalt müüjalt hageja, kes sõlmis selleks

lepingu enda valitud transpordiettevõttega, kes võttis hageja esindajana seadme müüja käest vastu ja

toimetas selle hagejale. Kostjal ei lasunud käsunduslepingust tulenevat kohustust seade eelnevalt

vahetult üle vaadata ning veenduda selle komplektsuses ja seisukorras. Kostja järgis

hoolsuskohustust, mida temalt lepingu põhjal võis eeldada.

Hageja esitatud pakkumistes kajastatud käibemaksu ei saanud käsitada kuluna ja see ei saanud olla

käsitatav kahjuna. Tekkinud olukorras oli hagejal võimalik siduvad seisukohad seadmete ja

lisaseadmete maksumuste kohta ning kahju või alternatiivsete nõuete põhjendatud ulatuse kohta

lõplikult sedastada üksnes asjatundja arvamuse või ekspertiisi abiga. Hageja ei saanud nõuda kostjalt

müügilepingu esemeks oleva seadme puuduste kõrvaldamist ega hinna alandamist. Poolte

kokkuleppe kohaselt esitas Gasolino Giorgio & C.s.n.c. saepingi müügiarve kostjale, kes esitas oma

arve hagejale. Viimasele arvele lisas kostja oma vahendustasu. Kirjavahetusest nähtus, et poolte

kokkuleppe kohaselt pidi kostja Itaalia äriühingule arve tasuma hagejalt laekunud vahenditest. Kostja

sai vahendustasu 500 eurot ega saanud ette näha võimalust, et käsunduslepingust tuleneva

hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel võis tema vastu tekkida enam kui 4000 euro suurune

kahjunõue. Isegi kui kohus leiab, et kostjal lasus kahju osas vastutus, tuleb seda VÕS § 139 lg-te 1

ja 2 järgi vähendada.

3. Harju Maakohus jättis 22. oktoobri 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja tasus kostjale

29. novembril 2012 maksekorraldusega 4500 eurot ja pooled sõlmisid kokkuleppe, mille tulemusena

hageja soovis omandada saepinki. Pooled vaidlevad selle üle, kas nad sõlmisid müügi- või

komisjonilepingu, kas ettelõige lepiti hageja soovitud eseme tingimusena kokku, kas kostja rikkus

pooltevahelist lepingut ning kas ja millises ulatuses kostja rikkumise korral vastutab.

Kuna ostu-müügilepingute puhul on tavaline, et müüja peab kauba ostjale üleandmiseks kolmandalt

isikult tellima, tuleb poolte lepingulise suhte kindlaksmääramisel vaadata, kas lisaks eseme müügile

ja tasu maksmisele olid täidetud komisjonilepingule iseloomulikud tingimused. On tõendatud, et

hageja pöördus 7. novembril 2012 kostja poole kallutuse ja ettelõikega sae ostmiseks, kostja esitas

hagejale ülevaateid ja fotosid erinevate saagide mudelitest, tuues mh välja, et saed ei ole kostja omad.

Samuti kinnitas kostja 23. novembri 2012 e-kirjas, et Altendorf F45 mudeli andmed on 3800 mm,

kaks mootorit, ettelõige, ning pooled leppisid 27. novembri 2012 e-kirjaga kokku, et hageja maksab

4500 eurot. Seega saavutasid pooled VÕS § 9 lg 1 kohase kokkuleppe tehingu esemes ja

maksumuses. Hageja oli 27. novembri 2012 e-kirja kohaselt teadlik, et kostja ei olnud müüja ja

seadme omanik, ning tõenditest ilmnes, et hageja oli teadlik, et seade oli vaja transportida Itaaliast,

müüja oli Gasolino Giorgio & C.s.n.c. ja müüja kontaktisik oli Lorenzo, kellega kostja seadme

soetamise asjus suhtles. Seega täitis kostja hagejale erinevaid saepinke pakkudes hageja antud

käsundit, hageja oli teadlik, et kostjal ei olnud saepinki, ja kostja kohustus omandama hagejale

Altendorf F45 saepingi, mistõttu poolte leping oli käsunduslepingu tunnustega ja vastas

komisjonilepingu liigile (VÕS § 692 lg 1). VÕS § 692 lg 1 ja § 701 lg 1 kohaselt võis lubatavaks

pidada olukorda, kus komisjonitasu suurust ei olnud sõnaselgelt kokku lepitud. Ei vaieldud selle üle,

et kostja sai seadme ostu korraldamise eest tasu, mis sisaldus hageja tehtud 4500 euro makses, ja

hageja aktsepteeris tehingu maksumust (müügihind ja komisjonäri teenustasu). Pooled ei vaielnud

komisjonäri tasu suuruse üle.

Kuna tegemist oli ostu-müügi komisjonilepinguga, siis tuli hageja nõudeõiguse olemasolu

lahendamiseks välja selgitada, kas kostja rikkus lepingut, kas kostja vastutas lepingu rikkumise eest

ja milliseid õiguskaitsevahendeid oli hagejal õigus kasutada. Komisjonilepingule kohaldatakse

VÕS § 692 lg 2 kohaselt käsunduslepingu kohta sätestatut ning VÕS § 621 lg 1 ja § 693 lg 1 järgi

kohustus kostja kui komisjonär täitma hageja ehk komitendi juhiseid. Pooled saavutasid kokkuleppe

hagejale Altendorf F45 (3800 mm, kaks mootorit, ettelõige) ostmiseks selliselt, et tehingu

kogumaksumus hagejale oli 4500 eurot. Kostja edastas 28. novembri 2012 e-kirjas hagejale saadud

kinnituse, et pink on töökorras. Seega täitis kostja hagejalt saadud juhiseid piisava hoolsusega

VÕS § 621 lg 1 ja § 693 lg 1 kohaselt ning sõlmis teadaolevate andmete kohaselt tehingu saepingi

kohta, mis vastab hageja tingimustele. Et kostja ei saanud komisjonärina tehingu esemeks olnud

saepingi valdust ja hageja tarnis saepingi poolte kokkuleppe kohaselt Itaaliast Lätti, ei tekkinud

kostjal VÕS § 698 lg-s 1 sätestatud eseme ülevaatamise kohustust. Seega ei saanud kostja vastutada

saepingil ilmnenud puuduste eest, kuna kostjale teadaolevalt müüdi lepingutingimustele vastav ese

ning kostjal puudus võimalus ja kohustus eseme lepingutingimustele vastavust kontrollida. Maakohus

pidas mh ebaoluliseks seda, et 2. jaanuari 2013 arve nr 1015-2013 kajastas veose saajana äriühingut

LatAcrylam, sest seaduse kohaselt võib veose vastu võtta kolmas isik, keda on selleks volitatud, ja

pooled ei vaielnud selle üle, et hageja sai seadme kätte. Ostu-müügi komisjonilepingu sõlmimise

korral vastutab komisjonär käsundi täitmise rikkumiste eest, kuid mitte müügilepingu rikkumise

(lepingutingimustele mittevastava eseme müümine) eest. Müügilepingu rikkumisest tulenevad

nõuded tuleb esitada müüja, mitte komisjonäri vastu. Kuna hageja ei tõendanud, et kostja rikkus

komisjonilepingust ja VÕS § 693 lg-st 1 tulenevaid kohustusi, ning puudusid VÕS § 700 lg-s 1

sätestatud vastutuse alused, tuleb jätta hagi rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega

hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja sõlmisid

müügilepingu või komisjonilepingu. Vaidlusaluse lepingu asjaolud vastavad komisjonilepingu

tunnustele ning kostja ei ole rikkunud oma komisjonilepingust tulenevaid kohustusi. VÕS § 692 lg 1

kohaselt kohustub komisjonilepinguga üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja

komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile

teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu

(komisjonitasu). Praegusel juhul sõlmis kostja kui komisjonär kolmanda isikuga lepingu saepingi

ostmiseks enda nimel, kuid hageja kui komitendi arvel. Hageja on õigesti märkinud, et

komisjonilepingu üheks oluliseks tingimuseks on komisjonitasu maksmise kohustus, kuid leidnud

seejuures ekslikult, et komisjonilepingut ei sõlmitud, kuna pooled ei käsitlenud komisjonitasu. Asja

materjalidest nähtuvalt esitas kostja hagejale 28. novembril 2012 arve 4500 euro tasumiseks (I kd,

tl 24), hageja tasus selle 29. novembri 2012. a maksekorralduse (I kd, tl 25) kohaselt ning Itaalia

äriühing Gasolino Giorgio & C.s.n.c. esitas kostjale 28. novembril 2012 arve 4000 euro tasumiseks

(II kd, tl 25). Eeltoodust tulenevalt oli kostja komisjonitasuks 500 eurot. Kuna kostja väljendas

8. jaanuari 2013 e-kirjas (I kd, tl 32) hagejale kahtlust, kas Itaalia äriühing hüvitab hagejale

transpordikulu ja kostjale tema protsendid, ei ole usutav ka hageja käsitlus, et komisjonitasu

maksmise kokkulepet ei olnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes maa- ja ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse järgi on kohtud valesti tuvastanud, et pooled olid sõlminud komisjonilepingu.

TsMS § 436 lg-st 7 nähtuvalt peab kohus esmalt tuvastama poolte tahte lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste osas ning seejärel andma lepingust tulenevatele õigustele ja kohustustele õigusliku

hinnangu. Praegusel juhul on kohtud rikkunud VÕS § 29 lg-t 1, sest ei ole lähtunud lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Nii hageja kui ka kostja käsitlesid poolte

kohustusi nii enne kohtumenetluse algust kui ka kohtumenetluse ajal (kuni kostja 20. jaanuari 2014. a

menetlusdokumendini) selliselt, et kostja kohustus müüma hagejale ettelõikega Altendorfi sae ja

hageja kohustus tasuma kostjale sae hinna 4500 eurot. Seega ei vaielnud pooled (kuni kostja

20. jaanuari 2014. a menetlusdokumendini) selle üle, et kostja lepinguliseks kohustuseks oli sae

üleandmine, mitte sae müügi vahendamine ehk komisjoniteenuse osutamine. Kostja ja hageja ei

leppinud kokku teenuse osutamises, millega kostja kohustus leidma hageja jaoks sobiva sae ning

hageja kohustus maksma selle eest kostjale vahendustasu. Vastupidi, tegemist oli klassikalise

müügitehinguga, kus hageja teatas kostjale, et soovib osta kostjalt sae, ning kostja pakkus hagejale

müügiks erinevaid saage, kusjuures iga sae puhul teatas kostja hagejale ka müügihinna. Kohtud ei ole

TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 rikkudes põhjendanud, miks nad ignoreerisid lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühist tegelikku tahet.

Täielikult arusaamatuks jääb ringkonnakohtu käsitlus, et pooled leppisid kokku komisjonitasus

500 eurot. Hageja sai asjaolust, et kostja oli sae ostnud hinnaga 4000 eurot, teada alles 2. mail 2014,

mil kostja esitas vastava arve tõendina kohtule. Ringkonnakohtu järeldus, et pooled leppisid kokku

komisjonitasus 500 eurot, ei ole kooskõlas tsiviilasjas kogutud materjalidega, mh pole kostja ise

selles menetluses kordagi märkinud, et pooled leppisid kokku vahendustasus 500 eurot. Kostja on

üksnes möönnud, et müüs hagejale sae hinnaga 4500 eurot ning ostis selle hinnaga 4000 eurot ehk

faktiliselt sai kostja tehingust kasu 500 eurot. See aga ei tähenda, et hageja oli tehingu tegemisel

teadlik kostja kasumi (mida ringkonnakohus on hageja jaoks arusaamatult käsitanud kokkulepitud

komisjonitasuna) suurusest. Tsiviilasja toimikus on mahukas hageja ja kostja e-kirjavahetus, kust

midagi sellist ei nähtu. Kõikides e-kirjades on kostja käsitanud vaid sae müügihinda 4500 eurot.

Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt rikkunud TsMS § 436 lg-d 2 ja 4 ning § 442 lg-t 8.

Kohtute tõlgendus, et müügileping on võimalik sõlmida üksnes juhul, kui müügilepingu sõlmimise

hetkel on müüja asja omanik, ei ole kooskõlas müügilepingu regulatsiooni ega ka tavapärase

praktikaga. Tegelikkuses on tavapärane, et müüja sõlmib müügilepingu eseme müümiseks, mida ta

lepingu sõlmimise hetkel ei oma. Paljude toodete (näiteks mööbel, uued sõidukid, sõidukite varuosad

jms) puhul on tavapärane, et müüjal ei ole toodet laos ning pooled sõlmivad müügilepingu, ostja

tasub müüjale kogu müügihinna või ettemakse (tavapäraselt 30-50% müügihinnast), pärast

müügihinna või ettemakse laekumist tellib müüja toote ära ning kui toode on saabunud, tasub ostja

müüjale tasumata müügihinna ning saab asja oma valdusse. Samamoodi toimisid hageja ja kostja ka

praegusel juhul. Hageja teavitas kostjat soovist osta ettelõikega saag, kostja tegi hagejale

hinnapakkumised, hageja valis välja enda jaoks sobiva toote, kostja väljastas hagejale ettemaksearve

100% müügihinna ulatuses ning saag tarniti hagejale. Seega oli tegemist täiesti tavalise

müügilepinguga. Mh on kostja ise korduvalt rõhutanud, et hageja ja kostja sõlmisid just

müügilepingu. Ka arvele märgiti „goods" ehk „kaubad", mitte „services" ehk „teenused". Sellest

nähtub samuti mõlema poole selge tahe sõlmida müügileping. Lisaks on kohtud ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 692 jj ning jätnud kohaldamata müügilepingu regulatsiooni (VÕS § 208 jj).

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning

asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, mis liiki lepingu olid pooled sõlminud - kas

müügi- või komisjonilepingu - ning kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.

Hageja on olnud menetluse kestel seisukohal, et pooled sõlmisid müügilepingu. Kostja viitas

menetluse alguses samuti müügilepingule, kuid asus hiljem seisukohale, et poolte sõlmitud leping

vastab VÕS § 692 lg-s 1 sätestatud komisjonilepingu tunnustele. Maakohus on tehingu asjaolusid

hinnanud ja leidnud, et poolte vahel sõlmitud leping oli käsunduslepingu tunnustega ja vastas

komisjonilepingu liigile (VÕS § 692 lg 1). Sellega on nõustunud ka ringkonnakohus.

Kolleegium leiab, et kohtud on lepingu sõlmimise asjaolusid põhjalikult hinnanud ja veenvalt

põhjendanud, miks võib pidada vaidlusalust lepingut komisjonilepinguks. VÕS § 692 lg 1 järgi

kohustub komisjonilepinguga üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja

komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile

teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu

(komisjonitasu). Kohtud leidsid, et kostja kui komisjonär sõlmis kolmanda isikuga lepingu saepingi

ostmiseks enda nimel, kuid hageja kui komitendi arvel. Hageja oli teadlik, et kostja ei olnud seadme

(saepingi Altendorf F45) müüja, seade oli vaja transportida Itaaliast. Kostja täitis hagejale erinevaid

saepinke pakkudes ja saepinki ostes hageja antud käsundit. Kolleegium nõustub hagejaga, et

komisjonilepingu oluliseks tingimuseks on ka komisjonitasu maksmise kohustus. Samas sätestab

VÕS § 701 lg 1, et kui komisjonitasu suurust ei ole kokku lepitud, loetakse selleks kohalik tavaline

komisjonitasu, selle puudumisel aga mõistlik tasu. Komisjonitasu osas on kohtud tuvastanud, et

hoolimata sõnaselge kokkuleppe puudumisest komisjonitasu suuruse kohta on hageja komisjonäri

teenustasu (500 eurot) aktsepteerinud ning selle suuruse üle pooled ei vaidle. Kolleegium leiab, et

lepinguliigi hindamisel on kohtud arvestanud tehingu tegemise asjaolusid ammendavalt ning ei ole

seejuures rikkunud menetlusnorme.

11. Pidades poolte sõlmitud lepingut komisjonilepinguks (täpsemalt ostukomisjoniks), leidis

maakohus, et kuna kostja ei saanud komisjonärina tehingu esemeks olnud saepingi valdust ja hageja

tarnis saepingi kokkuleppe kohaselt Itaaliast Lätti, ei tekkinud kostjal VÕS § 698 lg-s 1 sätestatud

eseme ülevaatamise kohustust. Maakohtu arvates ei saanud kostja vastutada saepingil ilmnenud

puuduste eest, kuna kostjale teadaolevalt müüdi lepingutingimustele vastav ese ning kostjal puudus

võimalus ja kohustus eseme lepingutingimustele vastavust kontrollida. Ringkonnakohus on

TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega nõustunud. Kolleegium kohtute seisukohaga ei

nõustu.

Kolleegiumi arvates on ekslik kohtute järeldus, nagu vabaneks komisjonär vastutusest

lepingurikkumise eest põhjusel, et ta ei saanud ostetud asja valdust. Kui komisjonär on kohustatud

ostma komitendile eseme, peab ta VÕS § 698 lg 1 kohaselt täitma kõik ostja kohustused, muu hulgas

kohustuse ese üle vaadata ja avastatud puudusest müüjale teatada. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei

saanud komisjonärina tehingu esemeks olnud saepingi valdust, kuna see tarniti otse hagejale, ei

vabasta kostjat talle komisjonärina seadusega pandud kohustuste täitmisest. Millegi ostmiseks

sõlmitud komisjonilepingu puhul (ostukomisjoni puhul) on komisjonäri kohustuseks omandada

komitendi juhistele vastav komisjoniese. Kuna komisjonär tegutseb enda nimel, saab müügilepingu

pooleks ja komisjonilepingu järgi omanikuks kõigepealt tema. Omandi ülekandmine komitendile

toimub komisjonilepingu täitmise käigus saadu väljaandmiskohustuse täitmise eesmärgil ja vastavalt

konkreetse komisjonieseme käsutamise suhtes kehtivatele nõuetele. Vallasasi tuleb anda komitendi

valdusesse ja kanda talle omand üle. Komisjonär võib väljaandmiskohustuse täita ka

omandamisvõimaluse loomisega, nt müügilepingust tulenevate nõuete loovutamisega.

Komisjonilepingule kohaldatakse VÕS § 692 lg 2 järgi mh käsunduslepingu kohta sätestatut.

VÕS § 620 lg-st 1 tulenevalt peab komisjonär tegutsema komisjonilepingu laadist tuleneva vajaliku

hoolsusega. Komisjonär peab täitma nõuetekohaselt kõik temal lasuvad kohustused, et vältida tehingu

nurjumist õiguskaitsevahendite kasutamise või muude võimalike vastuväidete tõttu. Ostukomisjoni

puhul on komisjonär kohustatud ostetud asja vastu võtma, üle vaatama ja tasuma ostuhinna. Kui

kolmas isik rikub lepingut, peab komisjonär rakendama kohaseid õiguskaitsevahendeid või tegema

muid toiminguid kahju tekkimise vältimiseks või minimeerimiseks ning nõuete esitamise võimaluse

säilitamiseks (nt ostukomisjoni korral asja üle vaatama ja müüjale lepingule mittevastavusest teatama

(VÕS §-d 219, 220)). Kuna komitent ei ole komisjonäri tehtava tehingu osaliseks, on tema

võimalused õiguskaitsevahendite ja nõuete maksmapanekuks piiratud, mistõttu peab komisjonär

tegema komitendi huvide kaitseks vajalikke toiminguid seni, kuni ta on loovutanud nõuded

komitendile või on muul viisil taganud, et komitent saab oma õigusi ise kaitsta.

Kui hageja teatas kostjale, et talle on müüdud puudusega toode, oli kostja kui komisjonäri

kohustuseks mh ühendust võtta müüjaga ja tagada hagejale võimalus esitada nõuded müüja vastu.

Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja oleks oma nõuded müüja vastu hagejale loovutanud või et oleks

muul viisil tagatud, et hageja saab oma õigusi kaitsta. Seega ei ole põhjendatud kohtute järeldus, et

kostja ei vastuta hageja ees saepingi võimalikest puudustest tekkinud kahju eest, kuna saepink saadeti

Itaaliast otse hagejale. Kohtud on eelneval põhjendusel VÕS § 620 lg-t 1 ja § 698 vääralt kohaldanud.

Leides, et kostja ei vastuta hageja ees, ei käsitlenud kohtud ka seda, kas ja millised puudused

lepinguesemel (saepingil) olid. Sellest tulenevalt on jäänud välja selgitamata ja otsuses käsitlemata

asja lahendamiseks olulised asjaolud, mistõttu on kohtud rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1). Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb eeltoodu tõttu

tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, et hinnata eespool toodut

arvesse võttes mh seda, kas ja missugused puudused esinesid lepinguesemel, kas kostja on rikkunud

oma kohustusi komisjonilepingu täitmisel ja kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.

12. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Henn Jõks, Malle Seppik, Tambet Tampuu