3-3-1-48-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-48-15

Otsuse kuupäev

4. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Tõnu Anton ja Jüri

Põld

Kohtuasi

A. L. kaebus Haaslava vallasekretäri tegevuse, mis seisnes

kaebaja kandmata jätmises 25. mai 2014. a Euroopa

Parlamendi valimiste valijate nimekirja, õigusvastasuse

kindlakstegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja A. L. (endine nimi A. K.)

Vastustaja Haaslava vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuri 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-14-50932

Menetluse alus Riigikohtus

A. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta A. L. kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2015. a

otsuse haldusasjas nr 3-14-50932 resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav A. L. (endine nimi A. K.) esitas 18. mail 2014 Tartu linnasekretärile

taotluse, et tal võimaldataks osaleda 25. mail 2014 toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel.

Taotlus jõudis Haaslava Vallavalitsusse 21. mail 2014.

2. Haaslava Vallavalitsus vastas taotlusele 21. mail 2014 kirjaga, milles leidis, et vastavalt Euroopa

Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 4 lg 3 p-le 2 ja § 20 lg 3 p-le 1 ei ole A. L.-l võimalik

Euroopa Parlamendi valimistel osaleda, kuna ta kannab kuriteo eest vanglakaristust valimispäevale

eelneva 30. päeva seisuga kuni valimispäevani.

3. A. L. esitas 25. mail 2014 halduskohtule Haaslava Vallavalitsuse kaudu kaebuse, milles taotles, et

kohus tunnistaks õigusvastaseks Haaslava vallasekretäri tegevuse, mille tõttu tal ei võimaldatud

osaleda Euroopa Parlamendi valimistel. Kaebuse kohaselt on põhjendatud huviks kahju hüvitamise

eesmärk ja preventiivne eesmärk.

4. Tartu Halduskohus jättis 2. juuni 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50932 kaebuse

rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt:

1) hääletamisõiguse piirang ei ole vastuolus Euroopa Liidu (EL) õigusega. Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art 20 lg 2 p "b" näeb EL kodaniku ühe õigusena ette õiguse hääletada Euroopa

Parlamendi valimistel ja elukohajärgse liikmesriigi kohaliku omavalitsuse valimistel selle riigi

kodanikega võrdsetel tingimustel. Täpsemalt EL õigus hääletamisõigust või selle võimalikke

piiranguid ei reguleeri. EL põhiõiguste harta art-d 39 ja 40 annavad üksnes teise liikmesriigi kodani-

kule õiguse kandideerida ja hääletada Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel liikmesriigi koda-

nikega samadel tingimustel;

2) Riigikohus on asunud seisukohale, et Eesti kodanike õigused Euroopa Parlamendi valimistel

osaleda tulenevad lisaks EL õigusele ka põhiseadusest (PS), mille § 58 näeb ette võimaluse piirata

kinnipeetavate hääletamisõigust. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas ei ole leitud, et

kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang on iseenesest lubamatu. Vastuolu Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 art-ga 3 on nähtud juhul, kui arvesse ei

võeta vangistuse pikkust, süüteo olemust ja raskust vm individuaalseid asjaolusid;

3) valimistel hääletamise keeld kaebaja suhtes on ajutine ning, arvestades tema toimepandud kuriteo

raskust, proportsionaalne.

5. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning saata asja

uueks arutamiseks halduskohtule või teha uue otsuse.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 16. jaanuari 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50932

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus haldus-

kohtu põhjendustega ning lisas vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist:

1) Riigikohtu lahendist asjas nr 3-4-1-26-12 ei saa järeldada, et kinnipeetava valimisõiguse puudu-

mine Euroopa Parlamendi valimistel on tingimata põhiseadusega vastuolus. Eesti seadusandja otsus-

tused mõjutavad kinnipeetava õigusi, inimväärikust ja heaolu oluliselt suuremal määral kui Euroopa

Parlamendis tehtavad otsustused;

2) hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada kaebajat ja talle määratud

karistust. Halduskohtu toimikus oleva karistusregistri väljatrüki järgi oli kaebajal 27. mai 2014. a

seisuga kuus kehtivat kriminaalkaristust. 15. jaanuari 2015. a seisuga on kaebajal karistusregistri

väljatrüki järgi kolm kehtivat karistust. Vaidlust pole selle üle, et kaebaja kannab Tartu Vanglas

vabaduskaotuslikku karistust ja teda on kriminaalkorras karistatud suures koguses narkootilise aine

ebaseadusliku omandamise, hoidmise ja edasiandmise eest isikuna, kes on varem toime pannud

narkootikumidega seotud süüteo. Tartu Maakohus tunnistas 25. mai 2012. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-12-4881 kaebaja süüdi karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest ja

mõistis talle karistuseks 6 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust. Karistusaeg algas 15. detsembril 2011

ja lõppeb 14. detsembril 2018. Seega on Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise keeld kaebaja

suhtes ajutine ja, arvestades toimepandud kuriteo raskust, ka objektiivne, põhjendatud ja

proportsionaalne;

3) seega ei ole EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kohaldamine kaebaja suhtes vastuolus põhi-

seadusega, EL ega rahvusvahelise õigusega ning sätted kuulusid asja lahendamisel kohaldamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Haaslava

vallasekretäri tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja leiab endiselt, et vaidlustatav tegevus oli

vastuolus rahvusvahelise õigusega, sh EL õigusega. Kui ka põhiseaduse väljatöötamise ajal oli

valimiste korraldamine kinnipidamiskohtades keeruline, siis tänapäeval korraldatakse hääletamist

nagunii ka vanglates, sest vahistatutel on hääleõigus. Piirangu eesmärk jääb kaebajale arusaamatuks.

Valimisõiguse piiramine ei saa õigusriigis olla karistava iseloomuga. PS § 123 järgi on ratifitseeritud

välislepingutel prioriteet siseriikliku õiguse ees; sama toetab ka EIK praktika. EIK on järjekindlalt

selgitanud, et riigisisene regulatsioon, mille tulemusena kõik kohtulikult süüdimõistetud ja

vangistuses viibivad isikud ei saa valimistel osaleda, kui sellise sätte mõju on absoluutne ega ole

hinnatav kaasusepõhiselt, on vastuolus EIÕK-s tagatud õigustega. Kinnipeetavate valimisõiguse

piiramisel tuleb arvestada ka ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-ga 25

ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastuvõetud valimiste hea tava koodeksiga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium peab kõigepealt vajalikuks hinnata, kas kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamis-

kaebuse esitamiseks.

9. Kaebaja esitas halduskohtule Haaslava Vallavalitsuse kaudu nõude tunnistada õigusvastaseks

Haaslava vallasekretäri tegevus, mille tõttu tal ei võimaldatud osaleda Euroopa Parlamendi vali-

mistel. Põhjendatud huvina tõi ta välja nii preventiivse eesmärgi kui ka kahju hüvitamise nõude esita-

mise kavatsuse.

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada

üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus

ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlaks-

tegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna

õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks

on ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja

suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-8-14 (p 11) ja määrus asjas nr 3-3-1-60-14

(p 18)). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldus-

organ võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus

asjas nr 3-3-1-61-13, p 21).

11. Kolleegium on seisukohal, et kaebajal ei saa praeguses asjas olla preventiivset huvi valla-

sekretäri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja on Tartu Maakohtu 12. augusti 2015. a

määrusega kriminaalasjas nr 1-12-4881 (jõustunud 28. augustil 2015) vangistuse kandmisest tingi-

misi enne tähtaega vabastatud. Seega ei kanna kaebaja enam vanglakaristust, mistõttu pole reaalset

ohtu, et vastustaja võiks kaebaja suhtes uuesti samasuguse otsuse teha. Ka juhul, kui kaebaja oleks

vanglakaristuse lõpuni kandnud, oleks ta järgmiste, 2019. aastal toimuvate Euroopa Parlamendi

valimiste ajaks vabanenud.

12. Ka kavatsus esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue ei anna kaebajale praeguses asjas õigust

tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna hüvitamiskaebus oleks kolleegiumi hinnangul ilmselgelt

perspektiivitu. Kaebajale varalise või mittevaralise kahju tekkimine valimistel osalemise võimaluse

puudumise tõttu ei ole usutav. Asjaoludest nähtuvalt ei ole täidetud ükski riigivastutuse seaduse § 9

lg-s 1 nimetatud mittevaralise kahju hüvitamise alustest. Ka EIK ei ole sarnastes asjades rahalise

hüvitise väljamõistmist vajalikuks pidanud, vaid asunud seisukohale, et piisav on rikkumise tuvasta-

mine (vt nt Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), 74025/01, 06.10.2005, otsuse p 93; Firth jt vs. Ühend-

kuningriik, 47784/09 jt, 12.08.2014, otsuse p 18).

13. Kolleegium märgib, et olukorras, kus isik jäetakse valijate nimekirja kandmata, on kõige tõhu-

sam viis tema õiguste kaitseks kohustamiskaebuse esitamine halduskohtule. See nähtub ka EPVS

§ 24 lg 7 p-st 2, mille järgi teeb halduskohus kaebuse rahuldamise korral valla- või linnasekretärile

ettekirjutuse. Praeguses asjas on kaebus esitatud alles valimiste toimumise päeval, nii et ka

menetlustähtaega järgides (EPVS § 24 lg 6 järgi kolm päeva) ei oleks kohustamisnõuet enam olnud

võimalik rahuldada. Kui kaebaja oleks taotluse vallasekretärile esitanud varem, oleks ta saanud sel

viisil oma õigusi kaitsta.

14. Eeltoodud põhjustel on kohtud õigesti jätnud kaebuse rahuldamata – isikul puudub kaebeõigus.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p 6).

15. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. Nii ELTL art 20 lg 2 p-st "b" kui ka

EL põhiõiguste harta art 39 lg-st 1 tuleneb teiste liikmesriikide kodanikele õigus osaleda valimistel

samadel tingimustel vastava liikmesriigi kodanikega. Eeltoodud sätted ei reguleeri aga seda, millised

need tingimused peaksid olema. EL põhiõiguste harta art 39 lg 2 näeb ette, et Euroopa Parlamendi

liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel – eeltoodud määratlus

on võrdlemisi üldine ega välista valimisõiguse teatavat piiramist. Kolleegium on seisukohal, et EL

õigus jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi liikmesriigi kodanike valimistel osalemise

tingimuste seadmiseks. Selles olukorras on kohtud praeguses asjas õigesti asunud kontrollima EPVS

§ 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kooskõla põhiseadusega (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi määrus asjas nr 3-4-1-5-08, p 36) ja PS § 123 kaudu ka EIÕK-ga. Kuivõrd kaebajal

puudub kaebeõigus, ei võta kolleegium seisukohta kohtute järelduste õigsuse kohta.

16. Kaebaja nimi tuleb kolleegiumi hinnangul otsuse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS

§ 175 lg 3).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld