3-2-1-34-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-34-15

Määruse kuupäev

Tartu, 4. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Igor Savenkovi (pankrotis) pankrotimenetlus. Lõpparuande

kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-18844

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Igor Savenkov (pankrotis)

Pankrotihaldur Urmas Tross

Võlausaldaja Swedbank AS, esindaja juhatuse liige Rait Pallo

Võlausaldaja AS Grand Marketing, esindaja vandeadvokaat

Viktor Särgava

Võlausaldaja OÜ Della Project, esindaja juhatuse liige Arkadi

Beinenson

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2014. a määrus ja Harju Maakohtu

11. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-18844.

2. Teha uus määrus, millega jätta Igor Savenkovi (pankrotis) pankrotimenetluse lõpparuanne

kinnitamata ja tagastada lõpparuanne pankrotihaldur Urmas Trossile pankrotimenetluse

jätkamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Igor Savenkovi (pankrotis) pankrotihalduri Urmas

Trossi kanda.

5. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Swedbank AS-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 8. jaanuari 2010 määrusega välja Igor Savenkovi (võlgnik) pankroti.

Pankrotihalduriks nimetati Urmas Tross. Pankrotihaldur esitas 8. augustil 2013 kohtule lõpparuande ja

20. septembril 2013 täiendava lõpparuande. Lõpparuande kohaselt on võlausaldaja Swedbank AS-i

(Swedbank) rahuldamata nõude jääk 0 eurot. Pankrotihaldur palus määrata oma tasuks koos maksudega

92 944 eurot 47 senti, maksta see välja äriühingule, kelle kaudu pankrotihaldur tegutseb, ning kinnitada

pankrotimenetluse kulud 5327 eurot 40 senti.

2. Swedbank esitas 16. augustil 2013 lõpparuandele vastuväite ja 23. septembril 2014 selle täienduse,

paludes jätta lõpparuande kinnitamata ja tagastada see pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks.

Swedbank leidis, et ulatuses, milles võlausaldaja nõue jääb esimeses järgus rahuldamata põhjusel, et

pandiesemete müügist laekunud rahast arvatakse maha menetluskulu pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 2

järgi, tuleb nõue kajastada lõpparuandes teise järgu nõudena. Lõpparuanne rikub Swedbanki õigusi, kuna

tal jääb 68 277 euro 91 sendi suuruse nõude kohta täitedokument saamata. Samuti leidis Swedbank, et

pankrotihalduri tasu (4,9% pankrotivarast) on ülemäära suur, tasule ei tohiks lisanduda maksud (koos

maksudega on pankrotihalduri taotletav tasu 6,5% pankrotivarast). Lisaks ei ole haldur kulutusi piisavalt

põhjendanud. Pankrotitoimkonna liikmetele tasu määramisel ei ole järgitud PankrS § 76 lg-s 1 sätestatut.

3. Harju Maakohus jättis 11. veebruari 2014. a määrusega Swedbanki vastuväite rahuldamata ja kinnitas

lõpparuande. Kohus märkis resolutsioonis võlausaldajad ja nende tunnustatud nõuded, mille eest raha on

saamata, määras pankrotihalduri tasuks 92 883 eurot 14 senti (sh sotsiaalmaks 23 061 eurot 43 senti), mis

tuleb maksta OÜ Konkurss kontole, kinnitas pankrotihalduri vajalikud kulutused 5327 eurot 40 senti ja

vabastas pankrotihalduri. Kohus lõpetas pankrotimenetluse ja algatas võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei tule pandipidaja nõuet esimeses rahuldamisjärgus

rahuldatavast nõudest maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 märgitud pankrotimenetlusega seotud

väljamaksete ulatuses rahuldada PankrS § 153 lg 4 järgi teise järgu nõudena. Võlgniku pankrotimenetluses

on tunnustatud Swedbanki 650 527 euro 91 sendi suurust pandiga tagatud nõuet. Pandiesemete müügist

laekus 685 000 eurot, millest pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks jäi 102 750 eurot (685 000 ×

15%) ja pandipidajale tuleb välja maksta 582 250 eurot. Swedbanki nõude rahuldamata osa 68 277 eurot

91 senti ei tule rahuldada teise järgu nõudena ja lõpparuande kinnitamise määrus ei ole selle nõude osas

täitedokumendiks.

Pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmine otsustati võlausaldajate 13. mai 2013. a otsusega ja kinnitati

maakohtu 31. oktoobri 2013. a määrusega. Kuna kohtumäärus on jõustunud, siis ei pidanud maakohus

vajalikuks võtta seisukohta pankrotitoimkonna liikmete tasude kohta. Halduri tehtud kulutused on

põhjendatud. Haldur on kulutused enne toimkonnaga kooskõlastanud, kogu kohtumenetluse kestel on

haldur esitanud kohtule ka PankrS § 66 lg 1 kohaseid aruandeid.

PankrS § 651 lg 3 kohaselt on halduri tasu ülemmäär pankrotivaralt, mille suurus ületab 640 000 eurot,

kuni 5% pankrotivarast. Haldur taotleb 1 426 186 euro 60 sendi suuruselt pankrotivaralt tasuks 4,9% ehk

69 883 eurot 13 senti, millele lisandub sotsiaalmaks 23 061 eurot 43 senti, seega kokku taotleb haldur tasu

92 944 eurot 57 senti. Haldur ei tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana ja temale välja makstud tasu tuleb

maksustada tulumaksuseaduse § 13 lg 2 ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 4 ja § 9 lg 2 kohaselt.

Sotsiaalmaksu tasub pankrotivõlgnik ning see lisandub tasule. Arvestades halduri töö mahtu,

pankrotimenetluse keerukust ja halduri kutseoskust, on põhjendatud määrata haldurile alammäärast

suurem tasu. Võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajad on 13. mai 2013 üldkoosolekul pankrotihalduri

tasu suurusega nõustunud. Maakohus leidis, et lõpparuanne vastab PankrS § 162 lg-te 2 ja 3 nõuetele ning

tuleb kinnitada.

4. Swedbank esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja

jätta lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile.

Pankrotihaldur ja võlgnik vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2014. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt lõppes Swedbanki nõue, kuna talle maksti välja raha, mis

laekus pandieseme müügist ja millest oli kinni peetud seaduses ettenähtud korras summa

pankrotimenetluse kulude katteks. Kui pandipidajale väljamaksmisele kuuluvast rahasummast arvatakse

maha kulud kuni 15% ulatuses, siis ei muutu nõue selles osas teise rahuldamisjärgu nõudeks, vaid lõpeb.

Pandipidajale maksti välja 582 250 eurot, mis on enam kui 85%. Kuna Swedbanki nõue on

pankrotimenetluses lõppenud, siis ei ole tal enam nõuet, ta ei ole enam pankrotimenetluses võlausaldaja ja

edasine pankrotimenetlus teda ei puuduta. Seega ei ole tal alust vaidlustada pankrotihalduri tasu ja

pankrotimenetluses tehtud kulutusi. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohtu määrus saaks muul

moel Swedbanki õigusi kahjustada. Pankrotihalduri tasu kohta esitatud väiteid ringkonnakohus ei

käsitlenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Swedbank palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta lõpparuanne kinnitamata

ning tagastada see haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ja uue aruande esitamiseks või alternatiivselt

saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud põhjendamatult lugenud Swedbanki nõude pärast

pankrotimenetluses pandieseme müügist saadud raha väljamaksmist lõppenuks. Pankrotimenetluse

lõpetamise määruse resolutsioonis on kohtud jätnud märkimata, kui suures ulatuses jäi Swedbanki esimese

järgu nõue rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu. See rikub

Swedbanki õigusi, sest temalt on võetud ära võimalus saada täitedokument selle nõude osa kohta, mis jäi

mahaarvamise tõttu rahuldamata. Põhjendamatu on seisukoht, nagu kaotaks võlausaldaja

pankrotimenetluses pandieseme müügist saadud raha väljamaksmisega kaebeõiguse ja edasine

pankrotimenetlus teda ei puudutaks.

Pankrotihalduri tasu ei ole proportsionaalne tehtud toimingute mahu ja seaduses sätestatuga ega vasta

Riigikohtu praktikale. Kohtud ei ole hinnanud seda, kas tegemist on menetlusega, mis võimaldaks määrata

pankrotihaldurile suurema tasu kui 1% pankrotivarast.

7. Pankrotihaldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on lõpparuande põhjendatult

kinnitanud. Pankrotimenetluses ei ole Swedbanki õigusi rikutud. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et

Swedbank ei ole enam pankrotimenetluses võlausaldaja. Pärast Swedbanki nõude rahuldamist ei saa

pankrotimenetluses tehtud toimingud tema õigusi rikkuda. Ka haldurile tasu määramisega ei rikuta

Swedbanki õigusi. Haldurile tasu määramine on pankrotimenetluses ettenähtud toiming, mis tehakse

PankrS-is ettenähtud piirides, võttes arvesse nii üldkoosoleku, pankrotitoimkonna kui ka võlgniku

arvamust.

8. Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja leiab, et maakohus on põhjendatult kinnitanud

pankrotimenetluse lõpparuande ja algatanud tema kohustustest vabastamise menetluse, samuti on

ringkonnakohus jätnud põhjendatult määruskaebuse rahuldamata. Swedbanki nõue on rahuldatud

jaotusettepaneku alusel, pärast seda ei ole Swedbank enam pankrotimenetluses võlausaldaja ja tema

õiguste rikkumine ei ole võimalik.

9. Võlausaldaja AS Grand Marketing leiab, et maakohtu määrusega on põhjendatult ja objektiivselt

kinnitatud pankrotimenetluse lõpparuanne, kuna menetluses ei ole rikutud võlgniku ja võlausaldajate

õigusi.

10. Võlausaldaja OÜ Della Project vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning

avaldab, et toetab täielikult pankrotihalduri vastust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3

esimese lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asjas tuleb teha uus

määrus, millega võlgniku pankrotimenetluse lõpparuanne tuleb jätta kinnitamata ja tagastada see

pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

12. Kolleegium käsitleb esmalt PankrS § 153 lg-te 2 ja 4 tõlgendamist (I) ning selgitab, kuidas

arvestatakse pandipidaja osa pankrotimenetluse kulude kandmises PankrS § 153 lg 2 järgi (II). Seejärel

vastab kolleegium määruskaebuse väidetele PankrS § 163 lg 4 rikkumise (III) ja pankrotihalduri tasu

ebaproportsionaalsuse kohta (IV) ning käsitleb võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist ning lõpparuande

kinnitamisega seotud muid rikkumisi (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI).

I

13. Kolleegium on PankrS § 153 lg-d 2 ja 4 tõlgendades varem leidnud, et ulatuses, milles pandipidaja

osaleb pankrotimenetlusega seotud väljamaksetes PankrS § 153 lg 2 järgi, ei tule pandipidaja nõuet

rahuldada teise järgu nõudena (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

44-05, p-d 15 ja 16; 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-85-14, p 10). Kolleegium muudab eelnimetatud seisukohta ja leiab, et ulatuses, milles

pandipidaja nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu

nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi koos muude tähtaegselt

esitatud tunnustatud nõuetega ehk teise järgu nõuetega. Alljärgnevalt põhjendab kolleegium oma

seisukohta.

PankrS § 153 lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist

saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt

pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent

mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 153 lg 4 esimese

lause kohaselt rahuldatakse pandipidaja pandiga tagatud nõue ulatuses, milles see on jäänud rahuldamata

pandieseme müügist saadud raha arvel, koos PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetega ehk muude

tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega. PankrS § 153 lg 4 esimesest lausest ei järeldu, et pandipidaja

nõude rahuldamata jäänud osa ei hõlmaks seda osa, mis jäi rahuldamata põhjusel, et selle arvel osales

pandipidaja PankrS § 153 lg 2 järgi menetluskulude kandmises.

14. Pandipidaja rahuldamata nõude osa, mille arvel ta osales PankrS § 153 lg 2 järgi pankrotimenetlusega

seotud väljamaksetes, on osa tähtaegselt esitatud ja tunnustatud nõuetest ja niisugused nõuded kuuluvad

olemuslikult PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuete hulka. Samuti on tegu rahuldamata jäänud

nõudega, nagu on rahuldamata ka ülejäänud tagamata (teise järgu) nõuded. Enne teise järgu nõuete

rahuldamiseks maksete tegemist tehakse PankrS § 146 lg 1 p-des 1-4 märgitud väljamaksed

(sh massikohustused, pankrotimenetluse kulud jmt) ja see mõjutab kõigi teise järgu nõuete rahuldamist.

Teisisõnu, kõik teise järgu nõuetega võlausaldajad osalevad nende kulude kandmisel. Ka pandipidaja

osaleb koos teiste võlausaldajatega rahuldamata jäänud ja teise järku arvatud nõuetega täiendavalt

menetluskulude kandmisel. Seega osaleb pandipidaja sel juhul PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud kulude

kandmisel kahel korral: esmalt PankrS § 153 lg-s 2 märgitud ulatuses (müügiesemest saadud raha arvel) ja

seejärel pandieseme müügist saadu arvel rahuldamata nõude osas ka teises järgus.

15. Kolleegium leiab, et see, et pandipidajale jäetakse tema esimese järgu nõude rahuldamiseks

PankrS § 153 lg 2 alusel välja maksmata osa pandieseme müügist saadud rahast PankrS § 146 lg 1

maksete katteks, ei välista iseenesest tema nõude osalist rahuldamist teises järgus ja sellest ei saa

järeldada, nagu ei osaleks pandipidaja kulude kandmises. Enne teise järgu nõuete rahuldamist tehakse

samuti PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud väljamaksed, mis mõjutavad kõigi teise järgu nõuete rahuldamise

ulatust.

II

16. PankrS § 153 lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist

saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt

pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, kuid

mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Seega näeb seadus ette, millises

proportsioonis arvutatakse pandipidaja kantud kulusid pankrotimenetluse kogukuludest, ja sätestab ka

piirmäära, millest rohkem pandipidaja kulusid ei kanna, olenemata tegelikust proportsioonist.

PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude

kandmises (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15

ja 17). Selleks, et teha kindlaks proportsioon, mille ulatuses pandiga tagatud nõudega võlausaldaja kulude

kandmises osaleb, tuleb esmalt selgeks teha, millisest summast tehakse PankrS § 153 lg-s 2 nimetatud

mahaarvamised. Kolleegium leiab, et PankrS § 153 lg-st 2 järeldub, et need mahaarvamised tehakse

rahasummast, mis oleks pandiga tagatud nõude rahuldamiseks välja makstud, kui pandipidaja kulude

kandmises ei osaleks (ehk summast, mille ulatuses pandipidaja nõue rahuldataks siis, kui võlgnik ei oleks

pankrotis).

17. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et pandiga tagatud nõude rahuldamisel pandieseme

müügist saadud raha ulatuses saab sellest maha arvata pankrotimenetlusega seotud väljamakseid

maksimaalselt kuni 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p 17; 12. jaanuari 2007. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16; 20. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 12;

13. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12, p 12). Samuti on kolleegium varem leidnud, et

PankrS § 153 lg 2 kohaselt tuleb isegi siis, kui pandieseme müügist laekub rohkem raha kui pandipidaja

pandiga tagatud nõue, lähtuda mahaarvatava summa arvutamisel pandieseme müügist saadud

rahasummast, mitte pandiga tagatud nõude summast (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. novembri 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12, p 12; 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 10).

Kolleegium muudab ka selles osas oma seisukohta ning selgitab ja põhjendab alljärgnevalt, millisest

summast tuleb mahaarvatava summa arvutamisel lähtuda.

18. Kui pandieseme müügist saadakse vähem, kui on pandiga tagatud nõude suurus, siis on PankrS § 153

lg-s 2 märgitud "ulatus" võrdne müügitulemiga. Kui pandieseme müügist saadakse rohkem, kui on

pandiga tagatud nõude suurus, siis on eelnimetatud "ulatus" piiratud nõude suurusega. Kulude

mahaarvamine müügitulemist olukorras, kus pandieseme müügist saadi rohkem, kui oli pandipidaja

tunnustatud nõue, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, sest see, et pandiese õnnestub müüa soodsamalt,

kui on pandiga tagatud nõude suurus, ei tohiks anda pandipidajale mingeid eeliseid. See osa

müügitulemist, mille võrra müügitulem on pandiga tagatud nõudest suurem, läheb pankrotivara hulka,

mille arvel kulud kantakse ja pandiga tagamata nõuded rahuldatakse, ning müügitulemi selle osaga ei ole

pandipidajal mingit seost. Niisuguses olukorras oleks müügitulemist lähtumine vastuolus PankrS § 153

lg 2 eesmärgiga, sest sel juhul ei pruugiks kõik pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad kulude kandmises

üldse osaleda. See, kui soodsalt pandiese müüakse, ei tohiks seada pandipidajaid pankrotimenetluse

kulude kandmisel ebavõrdsesse olukorda.

19. Pandipidajal saada olevast müügitulemist mahaarvatava rahasumma kohta sätestab PankrS § 153 lg 2,

et maha tuleb arvata PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud

rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse. Kolleegium leiab, et "pandieseme

müügist saadud rahasumma" all on ka selles lauseosas peetud silmas rahasummat, mis pandipidajale

müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (vt p-d 16 ja 18). See

tähendab, et PankrS § 153 lg 2 mõtte kohaselt tuleb rahasummast, mille pandipidaja peaks müügitulemi

järgi saama, maha arvata see osa menetluskuludest, mis on proportsionaalne nimetatud müügitulemi osa ja

pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhtega.

20. Järgmisena tuleb vastavalt kulude kandmise proportsioonile leida sellele vastav osa PankrS § 146 lg-

s 1 märgitud väljamaksete kogusummast. Just see summa tuleb pandipidajale muidu väljamaksmisele

kuuluvast rahasummast (vt p 19) maha arvata - eeldusel et mahaarvatav osa ei ületa 15% müügitulemist,

millele pandipidajal oleks õigus, kui ta ei peaks kulusid kandma. Kui PankrS § 153 lg 2 järgi arvutatav osa

PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest ületab 15% sellest müügitulemi osast, siis on mahaarvamine

piiratud 15%-ga. Kolleegium märgib, et ekslik on lähtuda pandipidaja kanda jäetava kuluosa arvutamisel

üksnes 15%-st, sest see on vaid ülemmäär, millest rohkem ei või pandipidajale kulude kandmist panna.

Seetõttu ei ole pandipidaja kanda jääva menetluskulude osa arvutamisel õige see, kui pandipidaja

pandieseme müügitulemist (või selle osast) võetakse lihtsalt maha 15%.

21. Maakohus ei ole PankrS § 153 lg 2 kohaselt määranud kindlaks Swedbanki pandieseme müügist

saadud rahasumma (vt ka p-d 18-20) ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhet ega

rahasummat, mis vastavalt sellele suhtele PankrS § 146 lg-s 1 märgitud maksetest peaks jääma Swedbanki

kanda, vaid on leidnud, et nendeks makseteks kasutatakse kuni 15% pandieseme müügist saadud rahast.

Maakohus on 15% arvutanud pandieseme müügist saadud 685 000 eurost, arvestamata, millist osa

müügitulemist oleks pandipidaja nõuet (650 527 eurot 21 senti) arvestades võimalik tema nõude

rahuldamiseks kulutada, ja leidnud, et kui pandipidaja kanda jäävad kulud ei ületa 102 750 eurot, siis ei

ole pandipidaja õigusi rikutud. Kolleegium ei nõustu selle järeldusega. Esiteks on eksitud piirmäära

leidmisel (vt p 20). Lisaks sellele ei saa piirmäärast järeldada, et Swedbank peab kulusid kandma just

selles ulatuses. Piirmäär on üksnes pandipidaja kulude kandmises osalemise maksimaalne võimalik ulatus.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu viga parandanud.

22. Pandieseme müügist saadu (vt ka p-des 18-20 märgitut) ja pankrotivara müügist laekunud raha

kogusumma suhte leidmiseks tuleb esmalt kindlaks määrata selle tehte liikmed. Maakohus on tuvastanud,

et Swedbanki pandieseme müügist laekus pankrotivarasse 685 000 eurot ning et pankrotimenetluses on

tunnustatud Swedbanki pandiga tagatud nõuet 650 527 eurot 91 senti, kuid ei ole märkinud, kui palju

laekus raha pankrotivara müügist kokku. Kui eeldada, et kogu pankrotivara müügist saadud rahasumma on

1 441 386 eurot 60 senti, nagu pankrotihaldur on parandatud lõpparuandes (IV kd, tl 44) märkinud, siis on

pandieseme müügist saadud summa, mis pandipidajale müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja

kulude kandmises ei osaleks (650 527 eurot 91 senti) ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma

(1 441 386 eurot 60 senti) suhe 0,45 ehk sel juhul peaks Swedbank eelduslikult kandma 45%

PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest. Maakohus ei ole tuvastanud ka PankrS § 146 lg-s 1

nimetatud väljamaksete suurust. Kui eeldada, et selleks on 89 296 eurot 40 senti, nagu pankrotihaldur on

parandatud lõpparuandes (IV kd, tl 46, p 4.9) märkinud, siis tuleks Swedbankil kanda nendest kuludest

45% ehk 40 183 eurot 38 senti. Lõpuks tuleb kontrollida, kas tulemus ei ületa 15% pandi eseme müügist

saadud rahasummast, mis kulusid arvestamata läheks Swedbanki nõude rahuldamiseks. Kuna Swedbanki

nõue oleks pandieseme müügi tulemust arvestades olnud võimalik rahuldada 650 527 euro 91 sendi

ulatuses, siis on selle pandipidaja PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetes osalemise piirmäär

97 579 eurot 19 senti (15% 650 527 eurost 91 sendist). Et kulude kandmise ulatus oleks eespool toodud

andmete õigsuse eelduse korral väiksem kui piirmäär, ei oleks piirmäära kohaldamiseks ülalkirjeldatud

juhul vajadust.

Kolleegium leiab, et pankrotimenetluse kulude proportsioonist võib kõrvale kalduda, kui mõne

võlausaldaja nõude tagatiseks oleva vara säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi, kuid

sellisel juhul tuleb lõpparuandes nimetatud kulutused välja tuua ja neid tõendada. Praeguses asjas ei ole

seda tehtud.

Kolleegium rõhutab, et kohtud ei ole tuvastanud eespool toodud arvutuse aluseks olevaid arvandmeid ega

kontrollinud pankrotihalduri esitatud lõpparuandes toodud andmete õigsust. Kolleegium ei saa ise neid

asjaolusid kontrollida. Seega on otsuse p-s 22 toodud arvutusel üksnes selgitav tähendus ja see arvutus

kehtib vaid juhul, kui selle aluseks olevad arvandmed on õiged.

23. Swedbanki kanda jäävate maksete suuruse kindlaksmääramiseks tuleb järgnevas menetluses ennekõike

tuvastada PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksete suurus. PankrS § 146 lg 1 p-de 1-4 kohaselt on

pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks, mis tehakse pankrotivarast enne jaotise alusel raha

väljamaksmist, vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema

ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused ja pankrotimenetluse kulud. Pankrotihalduri esitatud

lõpparuande andmed on esitatud viisil, mis ei võimalda ühemõtteliselt tuvastada, milline on PankrS § 146

lg-s 1 märgitud väljamaksete suurus. Nii näiteks ei sisalda aruanne andmeid pankrotitoimkonna liikmete ja

halduri kulude kohta, samuti pankrotihalduri tasu kohta. Neid andmeid arvestamata ei ole võimalik

otsustada muuhulgas selle üle, millises ulatuses peab iga pandiga tagatud nõudega võlausaldaja

PankrS § 146 lg-s 1 märgitud kulusid kandma.

Seega ei vasta lõpparuanne seadusele ja maakohus ei oleks tohtinud seda kinnitada. Ringkonnakohus seda

rikkumist ei kõrvaldanud. Eelnevast tulenevalt tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada ja

teha uus määrus, millega jätta lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile

pankrotimenetluse jätkamiseks.

III

24. Põhjendatud on määruskaebuse väide, et maakohus ei järginud PankrS § 163 lg-s 4 sätestatut, mille

kohaselt tuleb pankrotimenetluse lõpetamise määruses märkida, millises ulatuses on igal võlausaldajal

tunnustatud nõude osa eest jäänud raha saamata, samuti, millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite.

Viidatud sättes ei ole nende andmete määruses märkimise kohustust seatud sõltuvusse sellest, millisel

põhjusel jäi võlausaldajal pankrotimenetluses raha saamata. Maakohus on jätnud vaidlustatud määruse

resolutsioonis Swedbanki ja tema tunnustatud nõude rahuldamata osa märkimata. Resolutsioon ei kajasta

ka võlgniku vastuväiteid võlausaldaja nõuetele. Kui võlgnik ei ole nõuetele vastuväiteid esitanud, siis peab

ka see määruse resolutsioonist nähtuma. Ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust kõrvaldanud.

PankrS § 168 järgi on PankrS § 163 lg-s 4 nimetatud määrus täitedokumendiks ulatuses, milles

võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on pankrotimenetluses jäänud rahuldamata, kui võlgnik

ei ole esitanud nõudele vastuväidet PankrS § 104 lg 1 kohaselt või kui kohus on PankrS § 104 lg-s 2

nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. Kolleegium on mitmes varasemas lahendis juhtinud

tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka

määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud

tekstita (vt nt Riigikohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 11; 23. mai 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Samuti on kolleegium selgitanud, et täitemenetluse

formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt Riigikohtu

16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Sellest tulenevalt peab kohus

pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järgu

nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu.

25. Nõustuda ei saa kohtute seisukohaga, nagu lõppeks võlausaldaja esimese järgu nõue osas, milles see

jääb rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast arvatakse maha pankrotimenetlusega

seotud väljamaksed. Niisugune seisukoht ei põhine seadusel. Isegi kui pandipidajast võlausaldaja nõue

jääb osaliselt rahuldamata, järeldub PankrS §-st 168, et kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses esitanud

nõudele vastuväidet (või kui võlgniku vastuväite esitamise korral on kohus võlausaldaja nõuet

PankrS § 104 lg-s 2 sätestatud korras tunnustanud), siis võib võlausaldaja oma tunnustatud nõude

pankrotimenetluses rahuldamata jäänud ulatuses esitada võlgniku vastu täitmiseks pärast

pankrotimenetluse lõppu. Pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue iseenesest ei lõppe ja ulatuses,

milles pandiga tagatud nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise (PankrS § 153

lg 2) tõttu rahuldamata, rahuldatakse see PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõudena (vt otsuse p-

d 13-15).

Samuti ei ole õige kohtute seisukoht, nagu ei saaks Swedbanki enam pidada pankrotimenetluses

võlausaldajaks pärast seda, kui talle maksti välja pandieseme müügist saadud raha, millest osa oli maha

arvatud pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks. Ka see järeldus ei põhine seadusel. PankrS § 8 lg 3

kohaselt on pankrotivõlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne

pankroti väljakuulutamist. Swedbankil on selline nõue ja asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu

oleks ta oma nõude kaotanud või oleks see lõppenud, ei ole asjas tuvastatud.

Kolleegium selgitab, et p-des 24 ja 25 esitatud järeldusi ei mõjuta varasemate seisukohtade muutmine

PankrS § 153 lg-te 2 ja 4 kohaldamise küsimuses (vt otsuse I ja II osa).

26. Nõustuda ei saa ka kohtute seisukohaga, nagu ei puudutaks Swedbanki vastuväites esitatud asjaolud

tema õigusi. Swedbank on vastuväites leidnud, et pankrotihaldurile määratud tasu on ülemäärane.

PankrS § 153 lg-s 2 sätestatu kohaselt osaleb pandiga tagatud nõudega võlausaldaja pandieseme müügist

saadud raha arvel kulude kandmisel, mis tehakse PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksetena.

PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt sisalduvad sellistes väljamaksetes pankrotimenetluse kulud. PankrS § 150

lg 1 p 3 kohaselt on halduri tasu pankrotimenetluse kulu. Seega sisaldub halduri tasu PankrS § 146 lg-s 1

sätestatud maksetes ning selle suurus mõjutab nii nimetatud maksete suurust kui ka ulatust, milles

pandipidaja pandieseme müügist saadud raha arvel maksetes osaleb.

IV

27. Õige on määruskaebuse väide, et kohtud ei ole pankrotihalduri tasu määramisel hinnanud, kas tasu on

proportsionaalne ja kas tegemist on menetlusega, mis võimaldaks määrata pankrotihaldurile suurema tasu

kui 1% pankrotivarast.

Maakohus on lõpparuannet kinnitades pankrotihalduri tasuks määranud 92 883 eurot 14 senti (sealhulgas

sotsiaalmaks 23 061 eurot 43 senti). Seejuures ei ole maakohtu määruse põhjendavas osas tehtud arvutuse

järgne halduri tasu (92 944 eurot 57 senti) kooskõlas määruse resolutsioonis toodud summaga

(92 883 eurot 14 senti). Määruskaebuses on leitud, et pankrotihaldurile määratud tasu on põhjendamatult

suur. Riigikohus on oma 26. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13 tehtud lahendi p-des 16

ja 17 selgitanud pankrotihalduri tasu määramise aluseid. Kohtud ei ole pankrotihaldurile tasu määramisel

nimetatud seisukohti arvestanud.

28. PankrS § 65 lg 2 järgi arvestatakse pankrotihalduri tasu, lähtudes pankrotivara müügist ja

tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka

arvatud rahast. Sama lõike teise lause järgi arvestab kohus halduri tasu suuruse määramisel halduri töö

mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu piirmäärad on sätestatud PankrS §-s 651. Viidatud

paragrahvi lg 4 järgi ei või halduri tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning

halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast.

PankrS § 651 lg 3 järgi on halduri tasu ülemmäär pankrotivaralt, mille suurus ületab 640 000 eurot, kuni

5% pankrotivarast. PankrS § 65 lg 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu üldjuhul PankrS § 651 lg-s 1

nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata põhjendatud juhul. Maakohus

pidas põhjendatuks määrata haldurile tasu 4,9% pankrotivarast ja ringkonnakohus seda ei muutnud. Seega

lugesid kohtud põhjendatuks määrata haldurile alammäärast suurema tasu. Kolleegium märgib, et

haldurile alammäärast suurema tasu määramisel tuli kohtutel lähtuda PankrS § 65 lg-tes 2 ja 51 sätestatust.

Kohtud ei ole pankrotihaldurile tasu määramist piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et halduri taotletava tasu

suurusega on nõustunud võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek, ei võimalda kohtul

määrata haldurile tasu seaduses sätestatut rikkudes ega vabasta teda kohustusest pankrotihaldurile tasu

määramist seaduse kohaselt põhjendada.

29. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 17), mille kohaselt võib kohus PankrS § 65 lg-st 5 tulenevalt määrata

haldurile alammäärast suurema tasu üksnes põhjendatud juhul. PankrS võimaldab kohtul määrata ka

alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri töö mahule ja vastutusele. Kui kohus peab

põhjendatuks määrata haldurile alammäärast suurema tasu, tuleb tasu määramisel arvestada halduri töö

mahtu ja pankrotimenetluse keerukust ning halduri kutseoskust (PankrS § 65 lg 2). Töö maht ja keerukus

võivad sõltuda pankrotivara suurusest, st esmajoones halduri tegevusest vara suurendamisel ja

tagasivõitmisel. PankrS § 65 lg 51 p-dest 1-3 ei tulene, et ainuüksi sellepärast, et pankrotivara väärtus on

suur, oleks põhjendatud määrata haldurile alammäärast suurem tasu. Kui pankrotivara väärtus oli suur ja

kohus leiab, et arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, ei ole alammäära

kohaldamine õiglane, tuleb kolleegiumi arvates lisaks kontrollida seda, kas haldur on osalenud oma

ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega ole kasutanud õigusabi (PankrS § 65 lg 51

p 2). Kohtuvaidlustes õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1

kohaselt on pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud

menetlusosalise kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 järgi

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kuna menetluskulu on pankrotimenetluse kulu, mis

PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt makstakse välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist, kahjustaks

võlausaldajate huve, kui vaatamata õigusabi kasutamisele suurendataks kohtuvaidlusi arvestades ka

halduri tasu.

Kui haldurile soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus määruse põhjendustes

analüüsima ja hindama nii halduri töö mahtu, s.o halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel,

mistõttu kohtu arvates alammääras tasu ei ole õiglane, kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi, kui osales

oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes. Kui haldur kasutas õigusabi, pole

kolleegiumi arvates eespool viidatud sätete järgi põhjendatud määrata alammäärast suuremat tasu ka juhul,

kui pankrotivara väärtus on suur.

See tähendab, et kuigi seaduse järgi on tasu määramisel orientiiriks pankrotivara suurus, tuleb halduri tasu

määramisel lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest.

Üksnes asjaoluga, et võlgniku pankrotivara väärtus on suur, ei saa põhjendada halduri tasu suurendamist.

Samuti peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht

ei ole suur ja nt ettevõtte juhtimisel, vara realiseerimisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa

paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri

tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt samasuguse olukorra kohta saneerimismenetluses ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87).

30. Maakohus on nõustunud halduri ettepanekuga, mille kohaselt halduri tasule lisatakse sotsiaalmaksu

osa. Riigikohus on oma varasemas lahendis märkinud, et kui haldur jääb taotluse juurde, et tasu makstaks

välja juriidilisest isikust büroopidajale, kelle kaudu haldur tegutseb, tuleb määrata kindlaks halduri tasuga

seotud kogukulu, mis hõlmab makse, mis tuleb halduri tasult tasuda. PankrS-iga on määratud halduri tasu

piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka makse. Sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta

võlausaldajaid, kellele tehtavad väljamaksed sõltuvad pankrotivara suurusest. Riigikohus on järeldanud, et

PankrS §-de 65 ja 651 eesmärk on muu hulgas sätestada, kui suure osa pankrotivarast tohib moodustada

haldurile makstav tasu (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p-d 13-14).

Maakohtu kinnitatud lõpparuande kohaselt on halduri tasu praeguses asjas koos sotsiaalmaksuga

92 883 eurot 14 senti, mis ületab PankrS § 651 lg-s 3 sätestatud ülemmäära. Ringkonnakohus ei ole sellele

rikkumisele tähelepanu pööranud.

V

31. Kolleegium juhib tähelepanu, et lisaks eelnevale ei vasta lõpparuanne seadusele ka seetõttu, et selles

sisalduvad andmed ei ole võrreldavad ega kontrollitavad. Pankrotihaldur on korduvalt esitanud kohtule

lõpparuande uusi versioone ja nende võrdlemisel ei ole jälgitav, mida on varasema versiooniga võrreldes

muudetud.

PankrS § 66 lg 3 teise lause kohaselt kontrollib kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel halduri

kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud

kulutuste suuruse. Seega pidi maakohus muu hulgas kontrollima, kas halduri tehtud kulutused olid

vajalikud ja põhjendatud. Vaidlustatud kohtulahendist ei nähtu, et maakohus oleks kulutuste vajalikkust ja

põhjendatust kontrollinud, ja ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud.

32. PankrS §-st 84, § 3 lg-st 3 ja § 163 lg-st 6 tulenevalt pidid kohtud muu hulgas kontrollima ka seda, kas

võlausaldajaid on koheldud võrdselt. PankrS § 153 lg 2 ebaõige kohaldamine on kaasa toonud selle, et

võlausaldajaid on pankrotimenetluses ebavõrdselt koheldud - esimese järgu nõudega võlausaldajatest on

ainult Swedbankile väljamakstavat jaotist pankrotimenetluse kulude tõttu vähendatud. Kahe ülejäänud

pandiga tagatud nõudega võlausaldaja nõuded on aga rahuldatud täies ulatuses ja kulusid ei ole nende

kanda jäetud. PankrS § 153 lg 3 sätestab, et kui pandiese on koormatud mitme pandiõigusega,

rahuldatakse nõuded pandieseme müügist saadud raha arvel vastavalt pandiõiguste järjekohtadele.

PankrS § 153 lg-s 2 nimetatud kulud jagunevad pandipidajate vahel võrdeliselt neil pandieseme müügist

saadava osaga (vt p-d 16, 18-19).

33. PankrS § 146 lg 1 p-de 1-4 kohaselt tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast

pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: vara välistamise ja tagasivõitmise

tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused,

pankrotimenetluse kulud. Pankrotiasja materjalide põhjal ei ole võimalik kindlaks teha pankrotimenetluse

kulude tegelikku suurust. Pankrotimenetluse parandatud lõpparuandes (IV kd, tl 43-64) toodud kulude

arvestus on ebaselge, lõpparuandes toodud selgitused aruandes kajastatud andmete kohta ei ole jälgitavad

ja seetõttu on kohtule esitatud lõpparuanne eksitav. Näiteks on lõpparuande punktis 9 märgitud, et see

kajastab pankrotimenetluse kulusid PankrS § 150 alusel nagu ka lõpparuande punkti 3 alapunkt 4.

Nimetatut ei ole võimalik tuvastada ilma korduvate arvutusteheteta.

34. Kuna määruskaebus rahuldatakse materiaalõiguse väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning

PankrS § 163 lg 6 kohaselt oleksid kohtud pidanud jätma lõpparuande kinnitamata, siis tuleb maa- ja

ringkonnakohtu määrused tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lõpparuanne PankrS § 145 lg 2 alusel

kinnitamata ja tagastada pankrotimenetluse jätkamiseks pankrotihaldurile, kes peab koostama uue

lõpparuande ja esitama selle kohtule kinnitamiseks. Silmas tuleb pidada, et kohus peab lõpparuannet täies

ulatuses kontrollima olenemata vastuväidetest.

VI

35. Kuna määruskaebus rahuldatakse ja kohtute määrused tühistatakse ning lõpparuande kinnitamata

jätmise tõttu rahuldatakse sisuliselt ka Swedbanki vastuväide lõpparuandele, jätab kolleegium

menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel pankrotihalduri kanda.

Menetluskulud kantakse PankrS § 541 lg 1 teise lause alusel võlgniku pankrotivara arvel.

36. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud

kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu