3-1-1-87-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-87-15

Määruse kuupäev

2. november 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Vladimir Solovjovi süüdistuses KarS § 422 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

3. juuni

2015.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-14-10762

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer

Amur ja kannatanu M esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Süüdistatava Vladimir Solovjovi kaitsja vandeadvokaat

Vladimir Sadekov

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. oktoober 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2015. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Kannatanu esindaja määruskaebus ja tema taotlus kannatanu poolt

määruskaebemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Solovjov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi

selles, et ta 4. aprillil 2013. a kella 17.10 ajal, täites AS-i H-Liinid bussijuhina tööülesandeid liinil

Tallinn-Ardu-Tallinn, juhtis väikebussi Iveco Daily, rikkudes erinevaid liiklusseaduse (LS) nõudeid.

Ta ei veendunud enne sõidu alustamist, kas kõigil reisijatel on turvavööd kinnitatud, mistõttu kõik

reisijad turvavöösid ei kinnitanud (LS § 33 lg 2 p 6; § 33 lg 11 p 4). Sellegipoolest alustas

V. Solovjov mootorsõiduki juhtimist, ei jälginud piisavalt tähelepanelikult liiklust, ei olnud hoolikas

ega ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekkimist (LS § 14 lg 2). Ka ei kohandanud ta sõiduki kiirust

olukorrale vastavaks ning ei arvestanud veose iseärasustega ja kõikide tekkida võivate liiklusoludega,

et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel oleva sellise takistuse ees,

mida juht pidi ette aimama, nagu sirgel hea nähtavusega teel teepeenrale liikunud ja aeglustunud

sõiduk (LS § 50 lg 3 p 1, 2). V. Solovjov ei hoidnud eessõitva mootorsõidukiga piisavat pikivahet (LS

§ 46 lg 1), mistõttu ta sõitis tagant otsa teepeenral aeglasemalt liikuvale mootorsõidukile GAZ 33072,

mille tagajärjel paiskusid mõlemad mootorsõidukid teelt välja kraavi. Liiklusõnnetuse tõttu sai

eluohtlikke tervisekahjustusi mootorsõidukis Iveco Daily viibinud reisija M.

2. Harju Maakohtu 25. märtsi 2015. a otsusega tunnistati V. Solovjov süüdi KarS § 423 lg 1 järgi

ning teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täielikult

täitmisele pööramata tingimusel, et V. Solovjov ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. Samuti võeti V. Solovjovilt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära

juhtimisõigus kuueks kuuks ning temalt mõisteti välja menetluskulud. Lisaks mõisteti V. Solovjovilt

ja tsiviilkostjalt AS H-Liinid kannatanu kasuks solidaarselt välja 15 000 eurot.

2.1 Maakohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud V. Solovjovi poolt LS § 33 lg 2 p 6 ja

§ 33 lg 11 p 4 nõuete rikkumine. Tunnistajate ütlustest nähtus, et pärast avarii toimumist jäi

kannatanu enda istmele. Kannatanu asetses avarii hetkel bussis kohal, mis sai kõige tõsisemaid

kahjustusi, seega on loogiline, et toimunud avariis sai kõige raskemaid vigastusi just tema ja

kannatanu vigastused on põhjustatud marsruuttakso poolt veoautole GAZ otsasõidust. Järelikult on

M-ile raske tervisekahjustuse tekitamine toimunud süüdistatava poolt LS § 14 lg 2, § 46 lg 1 ning §

50 lg 3 p-des 1 ja 2 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel.

2.2 Kohtu seisukoha järgi ei saa väita, et V. Solovjov oleks pannud toime liiklusnõuete tahtliku

rikkumise, mistõttu tuleb tema poolt toime pandud süütegu ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 1

järgi.

3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav ning tema kaitsja advokaat

Vladimir Sadekov, aga ka tsiviilkostja H-Liinid AS-i esindaja P. M.

3.1 Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kohus ei võtnud

arvesse asjaolu, et kannatanu aitas ise suurel määral kaasa raske kahju saabumisele, kuna ta ei

kinnitanud turvavööd. Antud juhul on kannatanu oma hoolsusvastase käitumisega võtnud üle kogu

järgneva põhjusliku ahela ning seega ei saa esmapõhjustaja tagajärje eest vastutada ei tahtluse ega

ettevaatamatuse vormis. Kannatanu, ignoreerides elementaarseid turvavahendeid, pani ennast ise

potentsiaalselt ohtlikku olukorda, millega välistas süüdistatava tegevuse õigusvastasuse. Samuti leidis

kaitsja, et väljamõistetud tsiviilhagi on liialt suur.

3.2 Süüdistatav V. Solovjovi apellatsioonis esitatud taotlused ja seisukohad kattusid peamises

osas kaitsja poolt esitatutega.

3.3 Tsiviilkostja H-Liinid AS-i esindaja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega maakohus mõistis H-Liinid AS-ilt solidaarselt süüdistatavaga välja kahjusumma kannatanu

kasuks ning leidis, et tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2015. a määrusega rahuldati kaitsja ja süüdistatava

apellatsioonid

osaliselt

ning

tsiviilkostja

apellatsioon

rahuldati

selle

lõpptaotluse

osas.

Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 25. märtsi 2015. a otsuse täies ulatuses ning lõpetas

V. Solovjovi suhtes kriminaalmenetluse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 alusel, sest

tema tegu vastab väärteo tunnustele. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

Kohtumääruse põhimotiivid on järgmised.

4.1 Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas

tuleb lisaks süüdistatava ja teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi käitumisele hinnata ka

kannatanu käitumist. Kui isik käitus ise riski suurendavalt ning kindla teadmisega külgneva

tõenäosusega saaks öelda, et tema hoolsuskohustusele vastava käitumise korral oleks tagajärg jäänud

olemata, siis ei saa seda täideviijale omistada.

4.2 Vaidlust ei ole selles, et kannatanul oli turvavöö kinnitamata. Kuigi LS § 33 lg 2 p 6 ja § 33 lg

11 p 4 kohaselt peab juht enne sõidu alustamist veenduma, kas kõigil reisijatel on turvavööd

kinnitatud või mitte, siis LS § 30 lg 1 paneb kohustuse hoolitseda oma turvalisuse eest ka sõitjale

endale. Kannatanu, kes väikebussis sõitu alustades ei võtnud tarvitusele abinõusid enda turvalisuse

kindlustamiseks, võttis omale vastutuse võimalike tagajärgede eest, mis on põhjuslikus seoses just

tema enda hoolsuskohustuse rikkumisega. Sellega katkes kohtukolleegiumi hinnangul kausaalahel

süüdistatava

poolt

eeldatavate

liikluseeskirja

sätete

rikkumiste

ja

kannatanul

tekkinud

tervisekahjustuse vahel. Kannatanu istus parempoolsel istmereal esimesel istmel, oli turvavööga

kinnitamata ja tema ees ei olnud ühtegi takistust, mistõttu oli iga järsem pidurdus tema jaoks ohtlik.

Süüdistatav V. Solovjov oli bussis ainuke, kellel oli kokkupõrke momendil turvavöö kinnitatud ning

tema vigastused päädisid turvavöö muljumisest tekkinud verevalumitega.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldusega, et kannatanu jäi pärast kokkupõrget

enda kohale. Tunnistajate ütlustesse, kes seda väidavad, tuleb suhtuda kriitiliselt. Ei ole usutav, et

reisija, kes satub liiklusõnnetusse, asub pärast sõiduki seisma jäämist hindama kaasreisijate seisundit

või nende konkreetset asukohta pärast kokkupõrget. Sellest momendist, kui tunnistajad olid

võimelised enda ümber vaatama, võis kannatanu asend olla muutunud. Ka füüsikaseadusi arvestades

on välistatud, et kannatanu jäi kokkupõrke tagajärjel oma kohale.

4.4 Samuti ei ole maakohus arvestanud kannatanul avarii järel esinenud kehavigastuste

lokalisatsiooni ja nende tekkemehhanismi. Välistatud on võimalus, et kokkupõrke tagajärjel muljus

esmalt kinni kannatanu jalasäär ja seejärel sai ta kõik ülejäänud vigastused oma kohal istudes. Kui

kannatanu jäi pärast kokkupõrget enda kohale, ei seletaks see hulgaliste näovigastuste tekkepõhjust,

kusjuures bussi esiiste oli deformeerumata ning veremäärdumisteta. Kannatanul tuvastatud puusa- ja

reievigastused viitavad samuti pigem tugevale kukkumisele, sest lömastusjälgi, mis selgitaks kuhugi

vahelejäämist, neil ei ole.

4.5 Ringkonnakohus leidis, et kokkupõrke momendil sai buss sellise tõuke, et turvavööga

kinnitamata kannatanu paiskus oma kohalt esiklaasi suunas ja paiskus näoga vastu armatuurlaua

paneeli. Pärast seda paiskus ta tagasi bussi põrandale oma istme lähedale, kukkudes hooga, mis oli

puusa- ja jalaluumurdude põhjuseks ning kus tema säär seejärel kinni muljus.

4.6 Kui kannatanu oleks täitnud seadusest tuleneva kohustuse ja kinnitanud turvavöö, oleks

liiklusõnnetuse tagajärg olnud eelduslikult välditav. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis

süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör R. Amur, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Harju Maakohtu otsuse jõustamist. Kaebuses esitatud

peamised seisukohad on järgmised.

5.1 Prokuröri hinnangul on süüdistatava tegevus otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.

Kui V. Solovjov oleks käitunud õiguspäraselt ning liiklusnõudeid mitte rikkunud, ei oleks kannatanu

õigushüved kahjustada saanud. Ühtlasi toonitab prokurör, et kuivõrd KarS §-de 422 ja 423

koosseisupäraseks tagajärjeks ei ole liiklusõnnetus, siis ei ole korrektne analüüsida, kas üks või teine

liiklusnõuete rikkumine põhjustas avarii.

5.2 Iseenesest on õige ringkonnakohtu viide Riigikohtu praktikale, et arvesse tuleb võtta kõigi

liiklusõnnetuse osapoolte käitumist. Lahtine on aga, kas nende osapoolte all peetakse silmas kõiki

õnnetusse kaasatud isikuid või ainult neid, kes võisid õnnetuse tekkimist objektiivselt mõjutada.

Riiklik süüdistaja peab õigeks teist alternatiivi ning märgib, et praegusel juhtumil toimus

liiklusõnnetus täielikult väljaspool kannatanu mõjusfääri ning teda ei saa lugeda liiklusõnnetuse

osapooleks Riigikohtu praktika tähenduses. Samuti ei ole liiklusseaduse rikkumine kannatanu poolt

praeguses kriminaalasjas kuidagi seotud saabunud tagajärjega.

5.3 Ehkki kannatanu rikkus LS § 30 lg 1 nõudeid, siis süüdistatav rikkus omakorda LS § 33 lg 2 p

6 ja § 33 lg 11 p 4 sätteid. Seejuures saab LS § 33 lg 11 p-s 4 nimetatud kohustus (keeld sõidutada

sõitjat, kes ei ole turvavööga kinnitatud) tekkida alles pärast seda, kui sõitja on rikkunud LS § 30 lg-s

1 sätestatud kohustust. Seega ei vastuta reisija enda turvalisuse eest ise, vastav kohustus on selgelt

asetatud ka juhile kui suurema ohu allika valitsejale.

6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas määruskaebe korras ka kannatanu esindaja

advokaat M. Saareväli, kes taotleb määruse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

kas maa- või ringkonnakohtule. Määruskaebuse sisulised väited kattuvad suurel määral prokuröri

esitatud seisukohtadega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kõigepealt peatub Riigikohus põhjustel, mis tingivad kannatanu esindaja määruskaebuse läbi

vaatamata jätmise (I) ja käsitleb seejärel riikliku süüdistaja määruskaebuses esitatud väiteid (II),

võttes viimasena kokku määruskaebemenetluse tulemused (III). Nendes küsimustes on

kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised.

I

7. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas

osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu

kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab

kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka

tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-52-05, p 9.2). Ka on kriminaalkolleegium korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses

omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi

kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 17).

Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis

puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei saa kannatanu kasseerida ringkonnakohtu

lahendit näiteks olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud küll läbi vaatamata, kuid seda on tehtud

KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus

kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2

mõttega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-

09, p 10).

8. Arutatavas kriminaalasjas ei ole ringkonnakohus langetanud süüdistatava kohta küll

õigeksmõistvat otsust, kuid olemuslikult ei erine praegune olukord kuigivõrd eespool viidatud

kriminaalasjast nr 3-1-1-55-09. Nimelt on apellatsioonikohus leidnud, et süüdistatava käitumises

puudub kriminaalkuriteo koosseis ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist takistas vaid asjaolu, et

ringkonnakohtu hinnangul võis isiku tegevus vastata väärteo tunnustele, mistõttu tuli

kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel lõpetada. Ka on kannatanu esindaja

määruskaebus suunatud eranditult ringkonnakohtu nende seisukohtade oponeerimisele, mis

puudutavad V. Solovjovi karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kannatanu kaebeõigus ei saa aga KrMS

§ 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas

ringkonnakohtu

otsustust

tuleb

vaidlustada

kassatsiooni

või

nagu

praegusel

juhul,

määruskaebemenetluse korras.

9. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kuna määruskaebemenetlus puudutab vahetult ning

ainuüksi V. Solovjovi süüküsimust ning tema karistusõigusliku vastutuse eeldusi, ei ole kannatanul

käesolevas asjas ringkonnakohtu otsuse peale kaebeõigust. Sel põhjusel ja juhindudes KrMS § 344

lg-st 2, § 350 lg 2 p-st 2 ning § 390 lg-st 1, jätab kriminaalkolleegium kannatanu esindaja

määruskaebuse läbi vaatamata. Samal põhjusel tuleb jätta läbi vaatamata ka kannatanu esindaja

Riigikohtule esitatud taotlus määruskaebemenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks.

II

10. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse ning leiab, et seda saadab

osaline edu. Konkreetselt märgib kolleegium järgmist.

11. Riiklikul süüdistajal on õigus selles, et KarS §-de 422 ja 423 koosseisupäraseks teoks on juhi

poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumine, mis omakorda toob inimesele tagajärjena kaasa raske

tervisekahjustuse või surma. Seega ei pruugi olla asjakohane arutlus selle üle, kas konkreetne

liiklusnõude rikkumine põhjustas avarii või mitte; avarii põhjustamine ning koosseisupärane tagajärg

võivad, kuid ei pea vältimatult olema omavahelises põhjuslikus seoses. Näitena võib tuua olukorra,

kus sõidukijuht A kaldub vastassuunavööndisse, mis omakorda toob kaasa kokkupõrke juht B poolt

juhitud sõidukiga, milles viibinud isikud saavad raskeid tervisekahjustusi. Kuigi avarii põhjustas

liiklusnõuete rikkumine juht A poolt, siis saabunud tagajärje osas võivad seevastu põhjuslikud olla

hoopis teises sõidukis viibinud isikute toimepandud liiklusnõuete rikkumised – näiteks kui B juhitud

auto tehniline seisukord ei vastanud sõidukile esitatavatele tehnilistele nõuetele (nt puudusid autos

istmed) või eirati tema juhitud sõidukis elementaarseid turvanõudeid (nt kinnitamata turvavöö tõttu

sõidukist väljapaiskumine). Järelikult ei loo vastus küsimusele, kelle käitumine põhjustas

liiklusavarii, veel selgust selles, kellele saab ja tuleb saabunud tagajärg karistusõiguslikult omistada.

12. Eelnevaga haakuvalt on õige ringkonnakohtu viide Riigikohtu praktikale selle kohta, et mitme

osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6) ning et

tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab karistusõiguslikult üksnes isik, kellele on põhjustatud

tagajärg ka õiguslikult omistatav. Nimelt ei piirdu karistusõigus pelgalt naturalistliku kausaalsuse

tuvastamisega teo ja tagajärje vahel. Viimane on materiaalse tagajärjedelikti korral pelgalt isiku

karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-30-13, p 13, 7. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-56-13, p 11).

Põhjuseid, miks ei ole tagajärg vaatamata nn naturalistlikule põhjuslikkusele teo toimepanijale siiski

omistatav, on mitmeid. Liiklusõigusesse puutuvalt on kriminaalkolleegiumi senises praktikas viidatud

näiteks võimalusele, et tagajärje omistamise võib välistada kaasliikleja (s.h kahju kannatanu enda)

ebakorrektne käitumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-63-03, p 12). Samuti võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud, kui kahju

kannatanu asetas ise mõne enda õigushüve ohtu, millest johtuvalt pole põhjust tagada tema

kahjustada saanud õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Liiklusõnnetuse puhul vabaneb

hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest näiteks juhul, kui ka kahju

kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses

kahjustatud õigushüve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-

1-23-13, p 6).

13. Eelnevas punktis käsitletud seisukohad vastavad ühtlasi prokuröri küsimusele selle kohta,

kuidas tuleb mõista kriminaalkolleegiumi praktikas kasutatud liiklusõnnetuse osapoole mõistet, kelle

käitumist tuleb selliste kaasuste käsitlemisel arvesse võtta (vt p 5.2). Viidatud kohtulahendites on

ühemõtteliselt selgitatud, et tagajärje omistamise võib välistada ka kannatanu enda ebakorrektne

käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine, mistõttu tuleb vaieldamatult kaasata saabunud

tagajärje

õigusliku

omistamise

arutellu

ka

kannatanu

käitumine

vaatluse

all

olevas

liiklussituatsioonis. Nagu kolleegium on p-s 11 selgitanud, ei tule KarS §-de 422 ja 423 kontekstis

otsida vastust sellele, kes põhjustas õnnetuse, vaid sellele, kelle liiklusnõudeid eirav käitumine tingis

koosseisupärase tagajärje saabumise. Seega tuleb liikleja kõrval (LS § 2 p 27) võtta arvesse ka sõitja

(LS § 2 p 79) käitumist. Teisisõnu tuleb liiklusõnnetuse osapooleks eespool viidatud Riigikohtu

praktika tähenduses lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli

potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist.

14. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et V. Solovjovi vastutuse üle otsustamisel tuleb anda

hinnang ka kannatanu käitumisele, sh võimalikule eneseohustamisele. Üldpõhimõttena kehtib ka

liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka

ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas

leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub

õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje

omistamise teistele isikutele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08, p 8; 22. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10,

p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse

korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav.

Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see

põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. Öeldut silmas pidades võib

otsuse p-s 11 toodud näite osas sedastada, et pole mingit alust omistada saabunud tagajärge juhile A,

kui samal ajal saab tõsikindlalt väita, et vaatamata õnnetuse põhjustamisele tema poolt oleks

isikukahju olnud sootuks olemata või olnuks oluliselt väiksema raskusastmega, kui B juhitud auto

olnuks vastavuses tehniliste nõuetega või kui selles oleks kasutatud korrakohast turvavarustust.

15. Seejuures tuleb turvavarustuse kasutamise kohustuslikkust ning ka selle vajalikkust lugeda

üldtuntuks asjaoluks KrMS § 60 lg 1 mõttes. On elementaarselt teada, et sõiduki kokkupõrke vms

juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada

märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. Ühtlasi ei ole

vaidlust selles, et kõnealune nõue oli teada ka kannatanu M-ile (vt kd 1, tl 137 pöördel ja tl 139).

Seega ei tõusetu arutatavas kaasuses küsimust selle kohta, et süüdistatav V. Solovjovil oli kannatanu

suhtes mingi teadmiseelis, mille esinemisel saaks eelmises punktis käsitletud nn eneseohustamise

kriteeriumi toimet piirata. Samuti on väljaspool vaidlust, et kannatanu oli täisealine

vastutusvõimeline isik, kelle suhtes V. Solovjovil ei olnud garandiseisundit.

16. Järelikult lasub arutatava kriminaalasja raskuskese küsimusel, kas kannatanu M-il tuvastatud

vigastused põhjustas lihtsalt kokkupõrge kahe sõiduki vahel või tingis need kannatanu paiskumine

enda kohalt, mille tagajärjel põrkus ta vastu erinevaid bussis asuvaid konstruktsioone.

16.1 Maakohus leidis, et kannatanu jäi pärast kokkupõrget enda kohale ning tema kehavigastused

tekkisid sellest, et ta pressiti seal istekohal väikebussi ning salongi tunginud mootorsõiduki GAZ

tagaosa vahele. Kuna kannatanu enda kohalt ei liikunud, ei olnud kehavigastuste põhjusena tähtis ka

see, kas ta oli nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud või mitte, mistõttu jättis kohus süüdistusest välja

viited LS § 33 lg 2 p 6 ja § 33 lg 11 p 4 rikkumistele.

16.2 Ringkonnakohus leidis seevastu, et kannatanu ei jäänud kokkupõrke tagajärjel enda kohale

istuma. Apellatsioonikohtu hinnangul paiskus kannatanu enda istekohalt kõigepealt vastu väikebussi

esiosas asuvat armatuurlauda, sealt aga omakorda tagasi enda istekoha lähedale bussi põrandale.

Tuvastatud tervisekahjustuse seostas ringkonnakohus just nende kokkupõrgete ning kukkumistega,

mis omakorda sai aluseks edasisele väitele, et tagajärjed jäänuks turvavarustuse kohasel rakendamisel

saabumata.

17. Seega tuvastas ringkonnakohus faktilised asjaolud arutatavas kriminaalasjas võrreldes

maakohtuga teistsugustena. Sellisel juhtumil tuleb ringkonnakohtul aga eriti põhjalikult selgitada,

millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul

arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates

tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

3. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 7; 23. novembri 2012. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-103-12, p 11). KrMS § 363 lg 5 küll keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude

tuvastamise, samas on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui

tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll

hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud, sh apellatsioonikohus, on faktiliste

asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse

põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-15, p 76). Praegusel juhul ei

vasta ringkonnakohtu lahend neile nõuetele. Konkreetselt osutab kriminaalkolleegium järgnevale.

18. Maakohus on enda seisukohtade kujundamisel viidanud eeskätt tunnistajate ütlustele. Nii

nähtub E. K. (kd 1, tl 121), M. T. (kd 1, tl 123, 123 pöördel), M. M-i (kd 1, tl 127) ja O. O. (kd 1, tl

129) kirjeldustest üheselt, et kannatanu oli avarii järel jätkuvalt enda kohal. Samas on õige

ringkonnakohtu viide tunnistaja U. H. (kd 1, tl 125) ja süüdistatav V. Solovjovi (kd 1, tl 144 pöördel)

ütlustele, kelle väitel oli kannatanu pärast avariid bussi eesotsas põrandal. Sellistes situatsioonides ei

saa vastuolu ütlustes tõepoolest kõrvaldada pelgalt tõendiallikate arvule viidates, nagu

apellatsioonikohus õigustatult märkis. Samas on ringkonnakohus ise enda seisukohad rajanud suurel

määral oletuslikele argumentidele ning jätnud täielikult tähelepanuta mitmed objektiivselt tõendamist

leidnud asjaolud, mis võivad p-s 16 sõnastatud küsimuse lahendamisel olla kaaluka tähendusega.

19. Nii märgib ringkonnakohus, et kannatanu paiskumist enda kohalt tõendab fakt, et tal on

ohtrad vigastused näos, samal ajal kui bussi esiiste oli veremäärdumiseta. Esitades samal ajal väite, et

kannatanu paiskus näoga hoopis vastu bussi esiosas asunud armatuurlaua paneeli, pidanuks seda

järeldust toetama veremäärdumuste olemasolu seal; millelegi sellisele ringkonnakohtu otsuses aga ei

viidata. Samuti ei ole ringkonnakohus näovigastuse tekkepõhjuse analüüsimisel pööranud vähimatki

tähelepanu faktile, et mootorsõiduk GAZ vedas puid ning mitmed tunnistajad on kirjeldanud, kuidas

kokkupõrke tulemusel paiskusid bussi salongi puuhalud. Arvestades, et kannatanu istus bussi esiosas,

oleks sellise võimaluse paralleelne analüüsimine olnud asjakohane.

20. Kuid peamise tähendusega on siiski järgnev. Nimelt ei haaku ringkonnakohtu määruses

sisalduv hüpotees kannatanu paiskumisest kõigepealt ette ning seejärel enda istekoha juurde tagasi

vähimalgi määral faktiga, et teised bussireisijad pääsesid pea täielikult igasuguste vigastusteta.

Nimelt pidanuks see massiivne jõud, mis kahe sõiduki kokkupõrkel ringkonnakohtu hinnangul

väidetavalt vallandus, mõjutama vahetult ka teisi reisijad ja seda iseäranis olukorras, kus turvavööd

kasutas kokkupõrke hetkel vaid süüdistatav V. Solovjov.

Mitte keegi maakohtus üle kuulatud tunnistajatest ei ole isegi mitte kaudselt viidanud, nagu olnuks

tegemist tugeva kokkupõrkega. Näiteks tunnistaja U. H. on seda kirjeldanud pigem kui tõuget või

müksu, kusjuures tema tegi lahti enda kinnitatud turvavöö ning hüppas kõrvalistmele (kd 1, tl 124

pöördel). Teised tunnistajana ütlusi andnud reisijad kirjeldavad eranditult, kuidas nad jäid

kokkupõrke tagajärjel edasi enda kohale, mitte mingeid märkimisväärseid vigastusi ei saadud ka

eesolevate objektide (nt eesasuv iste) vastu paiskumisest. Kõnekas on siinkohal ka tunnistaja O. O.

kirjeldus, kuidas tema kõrval istmel olnud väikelaps kukkus lihtsalt bussi põrandale, saamata mingeid

vigastusi (kd 1, tl 129).

21. Kuidas need kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud asjaolud haakuvad ringkonnakohtu

tõstatatud hüpoteesiga kannatanu erandlikust jõulisest paiskumisest ette ja seejärel tagasi, otsusest

aga ei nähtu. Samuti pidanuks aktualiseeruma ringkonnakohtu jaoks küsimus, kas selline versioon on

ühitatav liiklustehnilise ekspertiisi aktis sedastatud eksperdi järeldustega sõidukite liikumiskiiruse

kohta kokkupõrke hetkel (kd 1, tl 76), kusjuures välistatud ei olnud ka pöördumine KrMS § 297 lg-s

1 sätestatud võimaluse poole määrata täiendavate tõendite kogumine, sh eriteadmiste rakendamine

püstitatud hüpoteesi kontrollimiseks. Seega ei ole apellatsioonikohus hinnanud kriminaalasjas

sisalduvat tõendikogumit terviklikult, mida kriminaalkolleegium loeb kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ning mis tingib ringkonnakohtu määruse tühistamise

KrMS § 362 p 2 alusel.

22. Põhjendatud ei ole aga riikliku süüdistaja taotlus jõustada Harju Maakohtu 25. märtsi 2015. a

süüdimõistev otsus KrMS § 361 lg 1 p-le 5 tuginevalt. Maakohtu otsuse peale esitatud süüdistatava ja

tema kaitsja apellatsioonid sisaldavad mitmeid väiteid, mida ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ei

ole käsitletud. Lisaks süüküsimusele on neis näiteks vaidlustatud maakohtu otsus ka kannatanu

tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas. Kuna ringkonnakohus lõpetas kriminaalasjas menetluse

KrMS § 274 lg 1 alusel, millest johtuvalt jäeti kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, puudus

ringkonnakohtul võimalus hinnata, kas maakohus on tsiviilhagi õigesti lahendanud. Eelnevast

tingitult ei analüüsitud sisulisest küljest ka tsiviilkostja apellatsioonis sisalduvaid väiteid. Mööda ei

saa vaadata sellestki, et nt süüdistatava apellatsioonis on maakohtu otsust vastustatud veel

argumendil, et saabunud tagajärje põhjustas hoopis teise sõidukijuhi õigusvastane käitumine, mille

kohta ringkonnakohtu otsuses ei ole samuti seisukohta võetud. Riigikohtu poolt maakohtu otsuse

jõustamise korral jääksid apellantide kõnealused väited vastuseta. Sellises olukorras on Riigikohtu

kriminaalkolleegium leidnud, et KrMS § 361 lg 1 p-le 5 tuginemine võtaks isikult kriminaalasja

lahendamise seisukohalt olulistes küsimustes apellatsiooniõiguse (KrMS § 318), mis omakorda

riivaks ebaproportsionaalselt põhiseaduse § 24 lg-s 5 sisalduvat põhiõigust enda suhtes tehtud

kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

19. juuni 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-12, p 14).

III

23. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

(allkirjastatud digitaalselt)