3-3-1-22-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-22-15

Otsuse kuupäev

2. november 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

A OÜ kaebus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

8. novembri 2013. a hoiatuse tühistamiseks või õigusvastasuse

kindlakstegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja A OÜ, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

esindaja Ivar Siska

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2014. a otsus haldus-

asjas nr 3-13-70178

Menetluse alus Riigikohtus

A OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2014. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-13-

70178 muutmata. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegi 8. novembri 2013. a kirjaga A OÜ-le hoiatuse.

Selle kohaselt on 1. oktoobrist 2012 kuni 31. septembrini 2013 kaebaja kasutuses olevate sõidukite

kontrollimisel tuvastatud korduvaid õigusrikkumisi, mida Euroopa Parlamendi ja nõukogu

21. oktoobri 2009. a määruse (EÜ) 1071/2009 IV lisa kohaselt "loetakse raskemateks õigus-

rikkumisteks autovedudel ja mis võivad mõjutada vedaja või tema veokorraldaja head mainet".

Hoiatusega anti teada, et A OÜ korraldatavatel autovedudel järgmise raske õigusrikkumise

tuvastamisel võidakse kaaluda rangemate meetmete rakendamist autoveoseaduse (AutoVS) §-des 191

ja 192 sätestatud korras.

2. A OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse hoiatuse tühistamiseks või alternatiivselt selle õigus-

vastasuse tuvastamiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised.

a) Hoiatus riivab põhjendamatult kaebaja ettevõtlusvabadust. Kaebajale omistatakse õigusvastaselt

tema autojuhtide rikkumised. Sisuliselt ähvardatakse järgmise rikkumise korral rakendada meetmeid,

milleks muu hulgas võib olla kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamine.

b) Hoiatus on sisuliselt õigusvastane. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on ebaõigesti

kohaldanud AutoVS § 191 ja 192. Õigusaktidest ei tulene võimalust arvestada vedaja hea maine

hindamisel autojuhtide tegevust, vaid üksnes vedaja enda tegevust (AutoVS § 5 lg-d 5–7). AutoVS

§ 192 reguleerib veokorraldaja hea maine nõudele mittevastavaks tunnistamist. Ühegi hoiatuses

märgitud autojuhi puhul ei ole tegemist kaebaja veokorraldajaga. Tegevusluba ega juhitunnistust ei

saa peatada ega kehtetuks tunnistada juhi rikkumiste puhul muul juhul kui AutoVS § 191 p 5. See

eeldab korduvat karistamist teeseaduse (TeeS) § 35 rikkumise eest. Hoiatusest sellist rikkumist ei

nähtu. Samas on AutoVS § 191 p 5 vastuolus määruse 1071/2009 art 6 lg 2 p-ga a ja IV lisa p-ga 7.

c) Rikutud on haldusakti formaalse õiguspärasuse nõudeid. Ministeerium ei teavitanud kaebajat

haldusmenetlusest. Arvestades, et vedaja puhul ei saa tugineda rikkumistele, mille andmed on

karistusregistrist kustutatud, tulnuks hoiatuses määratleda, millise ajavahemiku jooksul toob järgmine

rikkumine kaasa võimalikud karmimad meetmed. Vastustaja on teinud hoiatuse, lähtudes

autokaubaveo komisjoni ettepanekust, ega ole toonud ühtegi põhjendust, miks on seejuures arvestatud

autojuhtide rikkumisi. Hoiatuses puudub vaidlustamisviide. Vastustaja eksis ärakuulamisnõude vastu.

Ministeerium nõudis märgukirjades küll selgitusi õigusrikkumiste ning nende vältimise meetmete

kohta, kuid tegemist ei ole võimalusega esitada asja kohta arvamus ja vastuväited.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 27. mai 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-70178 kaebuse ning

tühistas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 8. novembri 2013. a hoiatuse järgmistel

põhjustel.

a) Ministeeriumi 8. novembri 2013. a kiri on haldusakt. Tegemist on hoiatusega sanktsiooni

ähvardusel. See erineb sisult ja vormilt varasematest vastustaja märgukirjadest kaebajale. Märgu-

kirjadest ja autokaubaveo komisjoni töökorra (majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. septembri

2012. a käskkiri nr 12-0275) p-st 3.2 saab järeldada, et vastustaja viis läbi haldusmenetlust kaebaja

hea maine kontrollimiseks. Vaidlustatud hoiatust tuleb tõlgendada ettekirjutusena AutoVS § 19

mõttes, sest hoiatuse tegemist õigusaktid selles haldusmenetluses ette ei näe.

b) Vaidlustatud haldusakt on jämedate vormivigadega. Puuduvad viide hoiatuse tegemise õiguslikule

alusele, põhjendus, resolutsioon, millest adressaat saaks aru, mida ta tegema peab, samuti

vaidlustamisviide. Hoiatusest ei selgu, millisele õiguslikule alusele tuginedes ja miks peab vastustaja

võimalikuks hinnata veokorraldaja mainet, lähtudes autojuhtide õigusrikkumistest. Arusaamatu on

vastustaja väide, justkui puuduks kaevatud hoiatusel regulatiivsus ning puutumus kaebaja õigustega.

Kui see nii oleks, siis poleks haldusorgan sellist hoiatust väljastanudki.

4. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse

tühistada ja jätta kaebus rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

halduskohtu otsuse ja jättis kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlus-

osaliste endi kanda. Otsuse põhjendused on järgmised.

a) Vaidlustatud hoiatus ei ole haldusakt. Hoiatus on tehtud töökorra alusel. Töökorral puudub välis-

mõju ning seda ei saa pidada õiguseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 tähenduses. Töökorra

alusel ei saa haldusevälistele isikutele panna kohustusi. Asjakohased õigustloovad aktid kirjalikku

hoiatust ette ei näe. Seega ei saa hoiatus juba formaalselt olla haldusakt.

b) Hoiatus ei ole ka sisuliselt suunatud kaebaja õiguste või kohustuste muutmisele. Selles ei ole

kaebajale mingit ettekirjutust tehtud. Vastustaja kinnitusel ei ole ta soovinud ettekirjutust teha. Ka

hoiatuse tekst ei sisalda ühtegi konkreetset ettekirjutust. Hoiatuses on küll märgitud, et autovedudel on

toime pandud rasked õigusrikkumised ning järgmiste raskete rikkumiste tuvastamisel võidakse

kaaluda rangemate meetmete rakendamist. Eeltoodust ei saa järeldada, et kaebajale on AutoVS § 19

alusel tehtud ettekirjutus raskeid õigusrikkumisi enam mitte toime panna. Taoline ettekirjutus oleks

sisutu, sest õigusrikkumistest hoidumise nõue tuleneb juba seadusest.

c) Hoiatus on menetlustoiming. Vastustaja alustas kaebaja suhtes haldusmenetlust. 8 veebruaril ja

3. juulil 2013 saatis vastustaja õigusrikkumiste kohta märgukirjad ja küsis kaebajalt selgitust. Märgu-

kirjades juhiti kaebaja tähelepanu sellele, et õigusrikkumised võivad mõjutada vedaja või tema

veokorraldaja head mainet. Kaebaja vastas märgukirjadele 27. veebruaril ja 18. juulil 2013. See päädis

aruteluga autoveokomisjonis. Viimane pani ministeeriumile ette teha kaebajale kirjalik hoiatus.

Hoiatust saab pidada haldusmenetluse lõpetamise teateks, s.o seisukohavõtuks, et AutoVS §-des 191

ja 192 sätestatud sanktsioone sel korral ei kohaldata. Kaebajale andis hoiatus signaali, et ta peaks oma

tegevust vedajana korrigeerima.

d) Praegu on ennatlik hinnata, kas kaebajat on võimalik AutoVS § 191 või 192 alusel vastutusele

võtta. Kuigi hoiatuses viidatakse sellisele võimalusele, ei ole hoiatuse ning AutoVS §-de 191 ja 192

kohaldamise vahel põhjuslikku seost. Kui nendest meetmetest peaks ühte rakendatama, ei sõltu

tulevase menetluse tulemus hoiatuses fikseeritust. Kaebaja saab hiljem vaidlustada kõiki hoiatuses

esile toodud asjaolusid.

e) Hoiatuse eesmärgiks on juhtida kaebaja tähelepanu sellele, et ta võtaks vedajana tarvitusele

abinõud, hoidmaks ära edaspidiseid õigusrikkumisi tema kasutuses olevate sõidukitega. Nimetatud

eesmärki pole alust pidada õigusvastaseks sellele vaatamata, et õigusaktid taolise menetlustoimingu

tegemist ette ei näe. Menetlustoimingutele kehtivad vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõtted

(HMS § 5). Kaebaja on vedajana õige isik kontrollimaks ja tagamaks, et tema sõidukeid kasutavad

juhid ei paneks toime raskeid õigusrikkumisi.

f) Kuna hoiatus pole haldusakt, tuleb tühistamiskaebus jätta rahuldamata. Rahuldamata jääb ka

tuvastamiskaebus, sest tähelepanu juhtimine õigusrikkumistele ning kaebaja suunamine rikkumiste

ärahoidmisele ei ole õigusvastane. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei annaks kaebajale mingit

õiguslikku eelist. Tuvastamiskaebuse eesmärgiks ei saa olla tulevikus toimuda võiva haldus-

menetlusega seotud asjaolude kindlakstegemine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. A OÜ palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu

otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

a) Ringkonnakohus kohaldas HMS § 51 lg-t 1 vääralt, sest haldustegevuse määratlemine haldusaktiks

või toiminguks ei sõltu sellest, kas haldusorgani tegevuseks on olemas õiguslik alus. Hoiatus on

ettekirjutus vedajale, kuigi sellest on haldusevälisel isikul raske aru saada. Hoiatusest võib aru saada,

et kaebaja head mainet mõjutavad rikkumised on aset leidnud, kuid vastustaja ei ole veel teinud

AutoVS § 5 lg 7 kohast kaalutlusotsust selle kohta, kas rikkumistele vaatamata võib kaebajat pidada

hea maine nõudele vastavaks. Proportsionaalsuse hindamise asemel on vastustaja sidunud otsuse

tegemise järgmise rikkumise tuvastamisega. Ettekirjutuses tuleb anda puuduste kõrvaldamise tähtaeg.

Hoiatuses ei ole küll antud konkreetset tähtaega, kuid sisuliselt on sama tulemus saavutatud sellega, et

rangemate meetmete kohaldamine on seotud uue rikkumise tuvastamisega. Vedaja ei saagi autojuhtide

rikkumisi kõrvaldada. Võimalik on üksnes edasistest rikkumistest hoidumine.

b) Haldusorgan ei saa hakata segase sisuga haldusakti kohtus menetlustoiminguks "rääkima". Isegi

kui pidada hoiatust menetlustoiminguks, on see toiming õigusvastane. Hoiatus on põhjendamata.

Kaebaja tõstatas juba märgukirjadele vastates küsimuse autojuhtide rikkumiste omistamisest

kaebajale. Vastustaja ei teavitanud enne hoiatuse tegemist kaebajat tema suhtes haldusmenetluse

läbiviimisest, vaid saatis üksnes märgukirju autojuhtide rikkumiste kohta.

c) Haldusakti materiaalse õiguspärasuse kontroll hõlmab ka õigusaktide korrektse tõlgendamise ja

rakendamise kontrolli. Vastustaja kohaldas AutoVS § 191 ja 192 vaatamata sellele, et nende sätete

eeldused ei ole täidetud. Vastustaja hinnangul mõjutavad autojuhtide rikkumised vedaja ja veo-

korraldaja mainet. Õigusaktid seda ei võimalda (AutoVS § 5 lg-d 5–7, määruse 1071/2009 art 2 p 5,

art 6 lg 1). AutoVS § 191 p 5 kohaldamine eeldab autojuhi korduvat karistamist eriloa rikkumise

(TeeS § 35) eest. Hoiatusest ei nähtu, et autojuhtidele oleks määratud karistust TeeS § 35 lg 2

rikkumise eest.

7. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei ole hoiatus haldusakt. Selle sisuks oli kaebaja teavitamine. Kui ministeerium oleks

soovinud teha ettekirjutust, oleks see nõuetekohaselt vormistatud. Hoiatus ei sisalda käitumisjuhist,

täitmise aega ega viidet sanktsioonile. Kaebajat teavitati vaid rangemate meetmete kaalumise

võimalusest. Samas olukorras oli kaebaja ka enne hoiatuse saamist. Hoiatus ei ole otsus tegevusluba

kehtetuks tunnistada, veokorraldaja hea maine nõudele mittevastavaks tunnistada jne. Minister ei ole

teinud otsust, kas autojuhi tegu saab kaebajale omistada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kohtud on järginud

menetlusnorme ja kohaldanud materiaalõigust üldjoontes õigesti (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 230 lg 1 ja lg 5 p 1). Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu peamiste

seisukohtadega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Vastuseks kassatsioonkaebusele selgitab

kolleegium kõigepealt, kas vaidlustatud hoiatus on haldusakt või toiming (I), kas hoiatus riivab

kaebaja õigusi ning kas kaebajal on hoiatuse vaidlustamiseks kaebeõigus (II). Seejärel annab

kolleegium hinnangu hoiatuse õiguspärasusele (III).

I

9. Vaidlustatud hoiatus on toiming (HMS § 106 lg 1). Praegusel juhul kinnitavad nii vaidlustatud

hoiatuse vorm kui ka sisu ringkonnakohtu seisukohta, et hoiatusel puudub regulatiivne sisu. Selle

tõttu ei ole vaidlustatud hoiatus haldusakt (HMS § 51 lg 1; vt ka kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-

44-10, p-d 11–13; 3-3-1-72-14, p-d 11–14).

10. Vaidlustatud hoiatus koosneb kahest osast: p 1 "Hoiatuse tegemist tingivad asjaolud", kus

vaadeldakse kaebaja autojuhtide õigusrikkumisi, ning p 2 "Hoiatuse sisu", milles kaebajat teavitatakse

tulevaste õigusrikkumiste võimalikest tagajärgedest.

Haldusaktiga saaks olla tegemist näiteks siis, kui hoiatusest nähtuks haldusorgani tahe panna isikule

peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või

keeldu või muuta isiku õiguslikku staatust. Vaidlustatud hoiatus on pelgalt teavitus tagajärgedest, mis

võivad saabuda järgmise raske õigusrikkumise tuvastamise korral. Püüd suunata isiku käitumist tema

informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse

muutmist.

11. Toimingu peale ei ole halduskohtus tühistamiskaebuse esitamine lubatud (HKMS § 37 lg 2 p 1).

Seetõttu jätab kolleegium tühistamiskaebuse osas kassatsioonkaebuse rahuldamata (HKMS § 230 lg 5

p 1).

II

12. Alternatiivselt on kaebaja esitanud hoiatuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõude. HKMS § 37

lg 2 p 6 järgi on tuvastamiskaebus toimingu peale võimalik. Tuvastamiskaebuse esitamise õigus on

aga isikul halduskohtus vaid juhul, kui kaebuse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks (HKMS

§ 44 lg 1) ning kaebeõigus ei ole muude normidega täiendavalt piiratud (nt HKMS § 45 lg-d 2 ja 3).

13. Kuna vaidlustatud hoiatusest ei tulene käske ega keelde, ei riiva hoiatus otseselt kaebaja

vabadusõigusi. Kaebajal säilis vabadus otsustada oma majandustegevuse üle samas mahus nagu enne

hoiatuse tegemist. Muuhulgas ei ole kaebajale ette kirjutatud täpsemalt ühtegi meedet, mida ta peaks

rakendama selleks, et autojuhid rohkem seadust ei rikuks.

14. Teabetoimingu sisusse süvenemata ei saa kolleegium isiku õiguste kaudset mõjutamist täielikult

välistada. Asutuse poolt isikule antav teave ei tohi olla eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav

jne. Eksitav teave võib panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste

teostamisel. Seega sõltub riive lõplik tuvastamine sisulisest hinnangust hoiatuses toodud fakti-

väidetele ja hinnangutele (vt allpool III osa).

15. Lisaks õiguste riivele peab tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebajal HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt

olema põhjendatud huvi. Kaebaja on põhjendatud huvina väljendanud eeskätt preventiivset huvi, et

vältida tulevikus vastustaja poolt kaebaja suhtes AutoVS ebaõiget kohaldamist. Kahju hüvitamise

huvi pole kaebaja väljendanud.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina,

vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt lahendeid asjades

nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-8-11; 3-3-1-8-14 ja 3-3-1-60-14) ning

preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib

kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt lahend asjas nr 3-3-1-61-13).

16. Arvestades keskset tähendust, mille määruse 1071/2009 art 3 lg 1 p "b" annab autovedaja heale

mainele, on kolleegium seisukohal, et kaebaja huvi vaidlustatud hoiatuse sisu kontrollimiseks on

põhjendatud. Kuigi kaebajal oleks võimalik kaitsta oma õigusi ka tulevikus, siis ei pruugi tulevane

õiguskaitse olla efektiivsem praegusest tuvastamiskaebusest.

III

17. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja autojuhte on jõustunud lahenditega karistatud hoiatuses

nimetatud õigusrikkumiste eest. Autojuhte karistati ühel korral üle 12-tonnise täismassiga sõidukiga

lubatud täismassi ületamise eest vähemalt 20% võrra ning kolmel korral sõidumeeriku tööd häirida

võimaldava seadme kasutamise eest (tl 10). Vaidlust ei ole ka selle üle, et autojuhid panid need

rikkumised toime kaebaja kasutuses olevate sõidukitega ning nende eest ei ole karistatud kaebajat kui

juriidilist isikut ega tema veokorraldajat. Kaebaja põhiväide on, et talle kui juriidilisele isikule ei saa

juhtide rikkumisi omistada.

18. Määruse 1071/2009 art 6 lg 1 esimese lõigu kohaselt määratlevad liikmesriigid tingimused,

millele ettevõtja ja veokorraldaja peavad vastama hea maine nõude täitmiseks. Need tingimused

peavad sama lõike 3. lõigu punkti "b" kohaselt muu hulgas vältimatult sisaldama nõuet, et veo-

korraldajat või autoveo-ettevõtjat ei ole karistatud mitmesuguste autovedusid puudutavate ühenduse

eeskirjade raskete rikkumiste eest. Määruse 1071/2009 art 6 lõike 2 punkt "a" täpsustab, et kui

veokorraldajat või autoveo-ettevõtjat on karistatud sama määruse IV lisas esitatud ühenduse

eeskirjade kõige raskemate rikkumiste eest, viib pädev asutus läbi haldusmenetluse, millega

määratakse kindlaks, kas karistus viib hea maine kaotamiseni. Määruse art 6 lg 1 teise lõigu kohaselt

võtab liikmesriik hea maine tingimustele vastavuse hindamisel arvesse ettevõtja, tema veokorraldajate

ja muude liikmesriigi poolt määratud asjakohaste isikute tegevust. Viitamine süüdimõistmisele,

karistusele või rikkumistele hõlmab ettevõtja enda, tema veokorraldajate ja liikmesriigi poolt

määratud asjakohaste isikute süüdimõistmist, karistamist ja rikkumisi.

Seega sätestavad määruse 1017/2009 art 6 ja IV lisa minimaalsed tingimused, millal tuleb liikmesriigi

pädeval asutusel hinnata vedaja head mainet. Määruse viidatud sätted ei välista iseenesest hea maine

hindamist riigisisese õiguse alusel ka muudel juhtudel, mh juhtudel, mil autojuhte on karistatud mõne

määruse IV lisas nimetatud rikkumise eest.

19. Karistusseadustiku § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest,

mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku

huvides. TeeS § 401 lg 2 nägi hoiatuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal ette juriidilise isiku

vastutuse normidele mittevastava massiga sõidukiga liiklemise eest. Seevastu liiklusseaduse (LS)

§ 215 ei näinud ega näe ette juriidilise isiku vastutust sõidumeeriku tööd häirida võiva seadme

kasutamise eest. AutoVS § 191 p 5 võimaldab tegevusloa omaja suhtes meetmeid rakendada mh siis,

kui tema juures töötavat autojuhti on rohkem kui ühe korra karistatud raskekaalulise veose vedamisel

teeseaduse § 35 lg 2 kohasel eriloal märgitud nõuete rikkumise eest.

20. Minister väidab hoiatuses, et vaidlusaluseid õigusrikkumisi loetakse määruse 1071/2009 IV lisa

kohaselt raskemateks ja et rasked rikkumised võivad mõjutada vedaja või tema veokorraldaja head

mainet. Hoiatuse selles väites käsitletakse niisiis vaid abstraktselt rikkumiste vastavust määruse IV

lisa kataloogile, mitte kõiki tingimusi, mis peavad olema täidetud selleks, et lugeda vedaja maine

halvaks.

Määruse 1071/2009 IV lisa p-de 2 ja 7 kohaselt on kõige raskemateks rikkumisteks mh sellise pettust

võimaldava seadme kasutamine, millega on võimalik muuta sõidumeeriku andmeid, samuti kaupade

vedu, mille käigus sõidukite puhul, mille lubatud täiskaal on üle 12 tonni, ületatakse maksimaalset

lubatud täismassi 20% võrra või rohkem. Seega vastavad hoiatuses kirjeldatud rikkumised oma

koosseisudelt tõepoolest määruse IV lisale ning võiksid juhul, kui nad oleks riigisisese õiguse

kohaselt omistatavad vedajale, tõepoolest mõjutada vedaja mainet.

21. Hoiatuses ei ole väidetud, et vaidlusalused rikkumised juba kahjustasidki kaebaja mainet või et

hoiatusele järgneks määruses 1071/2009 sätestatud kaebaja maine hindamise menetlus. Vastustaja

juhtis kaebaja tähelepanu üksnes sellele, et kaebaja kasutuses olevate sõidukitega on toime pandud

raskeid õigusrikkumisi ning uued rasked rikkumised võivad kaasa tuua AutoVS-s sätestatud

meetmete kohaldamise. Seegi väide ei ole väär, sest nt TeeS § 401 lg-s 2 sätestatud rikkumise eest on

võimalik karistada ka juriidilist isikut ning AutoVS § 191 p 4 järgi võib vastustaja sellisel juhul

kaaluda tegevusloa äravõtmist. Hoiatus võib sõidumeeriku tööd häirida võiva seadme kasutamise osas

siiski mõjuda eksitavalt, sest LS § 215 alusel ei saa karistada juriidilist isikut ning AutoVS § 191 ei

näe selle koosseisu puhul ette võimalust rakendada meetmeid autoveo-ettevõtja suhtes autojuhi

väärteo alusel. Küll aga on juriidilist isikut võimalik karistada sõidumeeriku tööd häirida võiva

seadme paigaldamise või eemaldamata jätmise eest (LS § 216 lg 2) või mootorsõiduki juhtima

lubamise eest sõidumeeriku nõudeid rikkudes (LS § 213 lg 2) .

22. Vastustaja oleks täpsema sõnakasutusega saanud paremini vältida oma hoiatuse väärtõlgendusi.

Väärtõlgenduse oht ei riku praegusel juhul siiski kaebaja õigusi, sest ei sunni teda hoiduma

ettevõtlusvabadusega kaitstud tegevusest.

23. Seaduse reservatsiooni põhimõttest (põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause, HMS § 3 lg 1) tulenevalt

ei pea seaduses sätestatud õiguslikku alust olema igasugusel toimingul. Seaduses sätestatud õiguslik

alus peab toimingul olema siis, kui sellega piiratakse isiku õigusi või vabadusi (HMS § 107 lg 1 teine

lause). Kuna hoiatus kaebaja ettevõtlust ei takista, ei olnud selle tegemiseks tarvis seadusega

sätestatud õiguslikku alust. Samuti polnud riive puudumise tõttu tarvis kaebajat ära kuulata (HMS

§ 40 lg 2).

24. Kaebaja menetluskuluks Riigikohtus olid kautsjon 25 eurot ja õigusabikulu ilma käibemaksuta

780 eurot. Vastustaja ei ole esitanud kuludokumente kassatsiooniastme kulude väljamõistmiseks.

Kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Kaebaja õigusabikulud kassatsiooniastmes

jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld