3-1-1-83-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-15

Otsuse kuupäev

29. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Veljo Viitmanni väärteoasi liiklusseaduse § 221 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. märtsi 2015. a kohtuotsus väärteoasjas nr

4-14-10125

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Veljo Viitmanni kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. märtsi 2015. a otsus Veljo Viitmanni karistamises

liiklusseaduse § 221 lg 1 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale maakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Veljo Viitmanni kasuks välja 1530 (üks tuhat viissada

kolmkümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 255 (kakssada viiskümmend viis) eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale maksmisele kuuluva tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 12.

novembri 2014. a otsusega karistati Veljo Viitmanni liiklusseaduse (LS) § 221 lg 1 järgi rahatrahviga

25 trahviühikut ehk 100 euro selle eest, et ta sõitis 21. oktoobril 2014. a kella 20.55 ajal Tallinnas

Pärnu mnt 180 juures mootorsõidukiga üle ristmiku punase keelava fooritule põledes. Selle

tegevusega rikkus V. Viitmann LS § 58 lg-s 3 sätestatud nõuet.

2. PPA 12. novembri 2014. a otsuse peale esitas kaebuse V. Viitmanni kaitsja, taotledes kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

3. Harju Maakohtu 11. märtsi 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja PPA 12. novembri 2014. a

otsus muutmata. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. V. Viitmanni ütlusi lubava fooritulega ristmiku ületamise osas ei saa lugeda usaldusväärseks, sest

need on vastuolus teiste kohtuistungil uuritud ja usaldusväärseteks peetavate tõenditega.

3.2. Usaldusväärseks ei saa pidada ka R. V-i ütlusi, sest eluliselt ei ole usutav, et tunnistaja võiks

mäletada ligikaudu 3 kuud hiljem detailselt seda, milline oli kaebuse esitaja sõidukit ümbritsenud

sõidukite arv ja paigutus. Samasisulisi ütlusi sõidukite asetuse ja arvu kohta andis ka V. Viitmann,

kuid R. V. on V. Viitmanni abikaasa, mistõttu võib kahelda tunnistaja objektiivsuses. Nimetatud

põhjusel on tunnistaja R. V-i kohtus antud ütlused ebausutavad. Samuti on need vastuolus teiste,

usaldusväärseteks peetavate tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega.

3.3. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana

mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, p 7). Kohus täpsustas tunnistajate ülekuulamisega väärteoprotokollis ja

teistes tõendites fikseeritut. Kohus kuulas tunnistajana üle väärteoprotokolli koostanud A. M., kes

kinnitas liiklusrikkumise fikseerimisega seotud asjaolusid. Kuigi tunnistaja märkis, et ei mäleta väga

täpselt rikkumise asjaolusid, on see loomulik, sest sündmus toimus ammu ja ametnik menetleb palju

erinevaid liiklusrikkumisi. Seega puudub alus kahelda A. M-i ütlustes. Need on kooskõlas ka

tunnistaja J. P. ütlustega, milles ei ole kohtu hinnangul samuti alust kahelda.

3.4. AS Signaal TM teatisest ja selle lisadest koosmõjus kohtuvälise menetleja esitatud salvestisega

nähtub, et järjestikku asuvate ristmike fooritsüklid ei võimaldanud menetlusalusel isikul ületada

ristmikku lubava fooritulega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Viitmanni kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa,

taotledes Harju Maakohtu 11. märtsi 2015. a otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt taotleb kaitsja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks

teises kohtukoosseisus. Kassatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Kaitsja taotles maakohtus menetlusaluse isiku tehtud salvestise tõendina vastuvõtmist. Sellel

salvestisel on näha, kuidas on võimalik fooritsükkel läbida rohelise tule põledes. Kohus jättis aga

nimetatud tõendi vastu võtmata põhjendusega, et salvestis ei anna teavet rikkumise ajal valitsenud

tehiolude kohta ja teadmata on ka see, kas fooritsüklid olid samad ning mitmendana menetlusaluse

isiku auto foori tagant startis. Samas võttis kohus vastu ja vaatas istungil kohtuvälise menetleja

salvestist. Kohtuvälise menetleja salvestis ei anna samamoodi teavet rikkumise ajal valitsenud

tehiolude kohta. Maakohus rikkus sellega tõendite vaba hindamise põhimõtet, välistades kaitsja

esitatud tõendi, kuid võttis vastu samasuguse kohtuvälise menetleja tõendi. Tegemist on

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.

4.2.Kaitsja taotles uurimiseksperimendi läbiviimist, et kontrollida väidetud rikkumise asukohas

võimalust ületada ristmik lubava fooritulega. Kohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et

uurimiseksperimendiga ei saa uuesti luua rikkumise aegset liiklussituatsiooni, sest selle mitmed

asjaolud on teadmata. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et kõik need on teadmata ka kohtuvälise

menetleja esitatud salvestise juures, mida kohus pidas usaldusväärseks tõendiks ning mille põhjal

luges ebausaldusväärseks menetlusaluse isiku ja tunnistaja R. V.-i ütlused.

4.3.Maakohus on ebaõigesti käsitanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsuses

väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 esitatut kohtuvälise menetleja ametniku ülekuulamise kohta. Maakohus

on lubamatult tuginenud tunnistaja A. M-i ütlustele kui süüstavale tõendile. Kohus on jätnud

tähelepanuta, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu

süüdistusakt kriminaalmenetluses ning selles esitatud asjaolusid tuleb tõendada ja tõendajaks ei saa

olla protokolli koostanud ametnik.

4.4.Tunnistaja J. P. ütlustest tegi kohus lubamatult järelduse, et kuna tunnistaja ei mäleta rikkumise

asjaolusid, on tegemist usaldusväärse tõendiga. Loomulikult edastatakse maakohtule koos

väärteotoimikuga ka kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütlused. Kohtuotsuses tuleb aga lähtuda

kohtuistungil suuliselt antud ütlustest. Vastasel juhul kaotaks tunnistajate ülekuulamine kohtus

igasuguse mõtte – piisab vaid tunnistaja kinnitusest, et varasemalt andis ta tõeseid ütlusi. VTMS § 99

lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi avaldada vaid juhul, kui

tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud sinna mõjuvatel põhjustel ilmuda. Antud

väärteoasja arutamisel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise tingimused

puudusid.

4.5. Maakohus on otsuses AS Signaal TM teatisele ja selle lisadele tuginedes teinud oletuslikud

järeldused. Erinevalt menetlusaluse isiku esitatud videost, on kohtuvälise menetleja salvestis tehtud

kaubikuga, mille kiirendus on sõiduautost tunduvalt aeglasem. Arvestades V. Viitmanni süüstavate

tõendite puudumist, tuleb KrMS § 7 lg-st 3 lähtuvalt tõlgenda kõrvalamata kahtlused menetlusaluse

isiku kasuks.

5. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja et Harju Maakohtu 11. märtsi 2015. a otsus on

seaduslik ja kassatsiooni rahuldamiseks puudub alus.

5.1. Kohus ei ole kohtuvälise menetleja tõendit kaitsja omale eelistanud. Esitatud videosalvestise

usaldusväärsuse hindamiseks tegi kohus päringu AS-le Signaal TM. Arvestades, et V. Viitmann asus

end ise aktiivselt kaitsma, oleks ta pidanud esitama tõendi, mis võimaldaks tema väiteid kontrollida.

Kaitsja ei esitanud aga koos salvestisega ühtegi tõendit, mis kinnitaksid fooritsüklite samasust

videosalvestisel kajastuvaga.

5.2. Maakohus kuulas kohtuvälise menetleja ametniku õigesti üle. Kassaator on jätnud tähelepanuta,

et 16. juulil 2013 hakkas kehtima väärteomenetluse seadustiku muudatus ja mille § 313 lg 1 kohaselt

võib kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid

väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema

poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. mai 2015. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-39-15, p 7).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium hindab esmalt kohtuvälise menetleja esitatud salvestise lubatavust (I). Seejärel

analüüsib kolleegium politseiametnike tunnistajatena ülekuulamisega seonduvat (II). Lõpuks võtab

Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsjatasu taotluse (III).

I

7. Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid,

mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda V. Viitmanni käitumisega seoses midagi teisiti

tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus

tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures märgib kolleegium, et

VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud

kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides

kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades

VTMS §-s 133 loetletud küsimused.

8. VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima

kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas

KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu

protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi

tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse

vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. septembri 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-09, p 9).

9. Salvestiste kui iseseisvate tõendite vormistamise nõudeid on pikemalt käsitletud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a otsuses nr 3-1-1-21-09. Selles kohtulahendis on tõdetud, et

KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas

uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis

kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga

nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad

isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid

salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised

sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel

tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt

nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust.

10. Kolleegium leiab, et ka käesolevas väärteomenetluses tulnuks kõnealune videosalvestis

vormistada silmas pidades tõendamise ja tõendite kogumise üldreegleid (KrMS 3. peatüki 1. jagu),

samuti dokumentide ja asitõendite kogumise ning vormistamise eriregulatsiooni (KrMS III peatüki 9.

jagu).

11. Käesolevas asjas ei ole väärteo toimepanemist videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja esitas

kohtuistungil hiljem tehtud videosalvestise (tl 83), millega sooviti tõendada, et V. Viitmannil ei olnud

vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada. Selleks läbis kohtuväline menetleja

korduvalt sama marsruudi. Esmalt tuleb hinnata, millist liiki tõendiga on tegemist. Kolleegiumi

arvates

sarnaneb

kohtuvälise

menetleja

esitatu

uurimiseksperimendi

jäädvustamisele.

Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava

sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda.

Kolleegium märgib aga, et PPA esitatud salvestis ei vasta tõendile esitatavatele nõuetele. Esiteks ei

ole kohtuväline menetleja vormistanud uurimiseksperimendi protokolli koos selles sisalduvate

kohustuslike andmetega (KrMS §-d 94 ja § 146). Teiseks ei kaasanud kohtuväline menetleja

menetlusalust isikut uurimiseksperimendis osalema, kuigi KrMS § 93 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt oli see

kohustuslik, kuivõrd sündmuse olustiku taastamiseks tulnuks kasutada V. Viitmanni abi, kes osanuks

anda selgitusi auto paiknemise jms kohta. Samuti oleks see võimaldanud tema ütlusi kontrollida.

Seega on maakohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes tuginenud lubamatule tõendile, mis tulnuks

tõendikogumist välja jätta. Nimetatu näol on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega

VTMS § 150 lg 2 tähenduses, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja tagasisaatmise

samale maakohtule teises kohtukoosseisus.

12. Kolleegium selgitab, et maakohtul oli lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1

alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6; 2. mai 2006. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 28. novembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-119-05,

p 6). Maakohtul oleks pidanud tekkima kahtlus olukorras, kus menetlusalune isik taotles enda tehtud

videosalvestise tõendina vastuvõtmist, millel väidetavalt kajastus kohtuvälise menetleja esitatule

vastupidine tulemus. Asja uuel lahendamisel tuleb kohtul vajadusel korraldada uurimiseksperiment,

et välja selgitada, kas väärteo toimepanemine V. Viitmanni poolt väärteoprotokollis kirjeldatud

asjaoludel oli võimalik.

II

13. Kassatsioonis heidetakse maakohtule ette, et alusetult on tuginetud väärteoprotokolli koostanud

kohtuvälise menetleja ametniku A. M-i tunnistajana antud ütlustele kui lubamatule tõendile.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kolleegium selgitab, et VTMS § 313 lg

1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise

menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste

asjaolude kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. mai 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-39-

15, p 7). Eeltoodust johtuvalt on A. M-i ütlused rikkumise fakti tuvastamise osas käsitatavad lubatava

tõendina.

14. Seevastu on õige kassaatori seisukoht, et tunnistaja J. P. kohtumenetluses antud ütlusi ei ole

võimalik kasutada väärteoasja tõendamisel. Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise

regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse

sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt

kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna

väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus

väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse

pooltele võimalus isikut küsitleda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2008. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses

antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud.

Tunnistaja J. P. osales kohtuistungil. Kohtul oli seega võimalus tugineda üksnes tunnistaja kohtus

antud ütlustele. (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. augusti 2010. a otsust väärteoasjas nr 3-1-

1-55-10, p 15).Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei mäletanud tunnistaja enam väärteo

toimepanemisega seonduvat, kuid lisas, et ütlused, mis ta andis vahetult pärast sündmust, on tõesed.

Kui tunnistaja märkis, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, olnuks kohtul võimalik

VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste

selgitamiseks ja täiendamiseks. Kohus aga seda ei teinud, vaid tugines lubamatult tema

kohtueelsetele ütlustele. Sellega rikkus kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2

tähenduses, kuna see võis tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse.

III

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 11. märtsi 2015. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks

arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

16. V. Viitmanni kaitsja vandeadvokaat A. Reinmaa on esitanud Riigikohtule taotluse mõista

V. Viitmanni kasuks Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroole välja osutatud õigusabi eest kantud

summa 2580 eurot.

17. VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku

kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Arvestades

seda, et Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav

KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1

kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-23-15, p 75 ja 18. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-90-14, p 47.)

18. Taotletavast 2580 euro suurusest õigusabi kulust moodustab 1050 eurot maakohtus kantud

kaitsjale makstud tasu õigusabi eest. Kuivõrd Riigikohtu kriminaalkolleegium saadab väärteoasja

maakohtule uueks arutamiseks, jääb menetlusaluse isiku maakohtus kantavate menetluskulude

väljamõistmine maakohtu otsustada. Seetõttu lahendab kolleegium kaitsja taotluse üksnes osas, mis

puudutab kassatsioonimenetluses kantud menetluskulusid. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsusega tutvumisele, kassatsiooniteate esitamisele, konsultatsiooniks kliendiga, riigikohtu praktika

analüüsiks ja kassatsiooni koostamiseks ning selle täiendamiseks, samuti vastustaja vastuse

analüüsimiseks 8,5 tundi ehk 1530 eurot (sh käibemaks 255 eurot). Kolleegiumi hinnangul olid

tehtud toimingud kaitseõiguse teostamiseks vajalikud ning nende jaoks kulunud aeg põhjendatud.

Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse ja

saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks, tuleb valitud kaitsjale maksmisele kuuluv

tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt V. Viitmanni kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)