3-2-1-124-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

L. M. P hagi E-M. P vastu elatise suurendamiseks ja E-

M. P vastuhagi L. M. P vastu elatise maksmisest

vabastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-52316

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E-M. P kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1597 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja L. M. P, esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel

Kostja E-M. P, esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-52316 ja Tartu

Maakohtu 3. novembri 2014. a otsus samas asjas ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Robert Sarv kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. M. P (hageja) esitas 21. mail 2014 E-M. P (kostja) vastu hagi, milles palus suurendada alates

1. maist 2014 Tartu Maakohtu 27. novembri 2012 määrusega kinnitatud kompromissis (kompromiss)

kokkulepitud elatise suurust (145 eurot) ja mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatise,

st mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga alammäära.

Kostja esitas 12. juunil 2014 vastuhagi, milles palus vähendada kompromissis ettenähtud elatise

suuruse nulli euroni.

Pooled vaidlesid teineteise hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

2. Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja kompromissi järgi tasuma hagejale elatist 145 eurot kuus

kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kuna seadusjärgne elatise miinimummäär on suurenenud, tuleb

elatist vastavalt suurendada. Hagejal on õigus nõuda elatise suurendamist alates 1. maist 2014, sest

elatise suurendamist nõutakse miinimumsuuruseni. Hageja ei pea miinimumelatist nõudes tõendama,

et elatise suuruse aluseks olevad asjaolud on muutnud. Ameerika Ühendriikidest (USA) lapsetoetuse

saamine ei võta vanematelt ülalpidamiskohustust ega lapselt õigust nõuda miinimumelatist. Vastuhagi

tuleb jätta perspektiivituse tõttu läbi vaatamata.

3. Kostja väitel ei saa hageja nõuda elatise suurendamist ajavahemiku eest enne hagi esitamist. Lisaks

ei ole hageja tõendanud, et asjaolud oleksid sedavõrd muutunud, et annaksid alust elatise suurust

muuta. Hageja vajadused on kaetud USA-st makstava lapsetoetusega (634 dollarit kuus). Kostjalt

elatise väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane. Varem maksti toetust kostja kontole ja kostja oli nõus

sõlmima kompromissi tingimusel, et see toetus laekub temale. Nüüd makstakse toetust otse hagejale.

Kuna toetus on suurem kui Eestis elava lapse miinimumelatis, on mõistlik ja õiglane mõlemad

vanemad lapse ülalpidamise kohustusest vabastada. Hageja saadav toetus on ka lapse keskmistest

kuludest 154 euro võrra suurem. Seega tuleb vähendada elatise maksmise kohustust nullini.

4. Tartu Maakohus rahuldas 3. novembri 2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt alates hagi

esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni 20. jaanuaril 2016 välja elatise 177 eurot 50 senti kuus,

kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise maksmine

nähti ette hageja seadusliku esindaja (ema) pangakontole. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 1 alusel õigus

nõuda kostjalt elatist. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on alates 1. jaanuarist 2014 177 eurot

50 senti. Seadusjärgse miinimumi väljamõistmiseks ei tule lapsel enda kulutuste suurust tõendada.

Üldsättena määrab PKS § 99 küll, et kohtul tuleb lähtuda õigustatud isiku vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist, kuid alaealise lapse puhul kehtib erisättena PKS § 101. Isegi kui lapse kulud on

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alampiirist väiksemad, ei ole kohtul võimalik PKS § 102 lg-s 2 toodud

põhjuseta elatist vähendada alla miinimummäära. Pooled ei vaidle, et hageja saab USA-st

lapsetoetust 634 dollarit kuus, mida makstakse seetõttu, et kostja on pensionär.

Kehtivas õiguses ei ole normi, mis annaks alust elatist vähendada alla alammäära, kui vanem ei soovi

tugineda oma majanduslikule seisundile. Kostja viidatud perekonnaseaduse sätted ei ole

põhiseadusega (PS) vastuolus. PS § 27 järgi on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja

hoolitseda nende eest. Ühestki põhiseaduse sättest ei tulene, et osal juhtudel (kui lapsel on iseseisev

sissetulek või teda peab üleval kolmas isik) vanematel see kohustus kaob. Elatise tasumise kohustust

ei saa täita toetuse saamise aluseks oleva avalduse esitamisega. Samadel põhjustel tuleb jätta

rahuldamata ka võlaõigusseaduse § 6 lg 2 alusel esitatud seaduse kohaldamata jätmise taotlus.

Kostjale elatise tasumise kohustuse panemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Elatise suurendamise hagi tuleb rahuldada alates hagi esitamisest, kuna kostjalt on juba elatis

kohtumäärusega välja mõistetud. PKS § 108 saab kohaldada ainult juhul, kui varasemat

kohtulahendit ei ole.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja

rahuldada vastuhagi.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega neid kordamata. Kuna PKS § 101 lg-s 1 on seatud

elatise miinimummäär sõltuvusse kuupalga alammäärast ning hageja nõudiski elatise suurendamist

nimetatud asjaolule tuginedes, ei pidanud hageja tõendama enda vajaduste ja/või vanemate varalise

seisundi muutumist. Kostja ei ole tuginenud PKS § 102 lg-s 2 toodud asjaoludele. Nõudes elatist

miinimummääras, ei pea hageja kulutuste suurust tõendama. Vanemate ülalpidamiskohustus tuleneb

seadusest (PKS § 96) ning hagejale USA-st makstav lapsetoetus 634 dollarit kuus ei anna alust

vähendada kostja ülalpidamiskohustust nulli euroni. Lapsetoetuse maksmist hagejale ei ole võimalik

samastada ühe vanema ülalpidamiskohustuse täitmisega. Kostjalt alaealise lapse kasuks

miinimumelatise väljamõistmine olukorras, kus hageja saab USA-st lapsetoetust 634 dollarit kuus, ei

too kostja jaoks kaasa selliseid vastuvõtmatuid tagajärgi, mis oleksid vastuolus õiguse üldiste

põhimõtete ja ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutega. Seetõttu ei ole alust jätta PKS § 97 p 1,

§ 100 lg 1 ja § 101 lg 1 kohaldamata. Asjaolu, et maakohus rahuldas hageja elatise suurendamise

nõude alates hagi esitamisest (21. maist 2014), mitte alates 1. maist 2014, nagu nõudis hageja, ei anna

alust jaotada menetluskulusid teisiti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Kostja arvates asusid kohtud vääralt seisukohale, et üksnes elatise alammäära suurenemine annab

aluse hagi rahuldada ja asjaolude, sh lapse vajaduste muutust ei ole vaja tõendada. Kuna tõendatud ei

ole, et hageja vajadused on suurenenud ja ta saab USA-st toetust, mis katab tema vajadused, tuleb

elatise suurendamise hagi jätta rahuldamata. Elatise väljamõistmine kostjalt on vastuolus hea usu

põhimõttega, sest USA-st saadava toetuse eesmärgiks on katta lapse kasvatamisega seotud kulusid ja

asendada vanema panust lapse ülalpidamisel. Väär on kohtute seisukoht, et vanem peab igal juhul

lapsele miinimumelatist maksma, sh isegi juhul, kui välisriigist saadav toetus katab kõik lapse

vajadused. Kohtud jätsid vääralt maakohtu menetluskuludest 100% isa kanda, kuigi hagi ei

rahuldatud täielikult.

8. Hageja palub jätta kohtute otsused muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Hageja esitas hagi kohtumäärusega kinnitatud kompromissis summaliselt kokkulepitud elatise

suurendamiseks, kuna vahepeal on seaduses sätestatud elatise miinimummäär suurenenud. Kostja

esitas vastuhagi elatise vähendamiseks, sest hageja saab välisriigist toetust, mis katab kõik tema

vajadused. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes eelkõige selle üle, kas kohus saab lapse vajadusi

tuvastamata mõista vanemalt lapse kasuks välja PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise, kui

laps saab iga kuu olulise suurusega toetust välisriigist.

11. Esmalt märgib kolleegium, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on

TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või

kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega

muutunud.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi

asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta,

kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või

vastuväited tuginevad. Olukorras, kus kohtulikku kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu,

et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise

hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist

andma (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12).

12. Praeguses asjas esitas hageja hagi elatise suurendamiseks seetõttu, et pärast kompromissi

kinnitamist on muutunud seadusjärgne miinimumelatise suurus, mitte aga oma vajaduste suurenemise

ega vanemate varalise seisundi muutumise tõttu.

Kompromissi järgi kohustus kostja hageja ülalpidamiseks tasuma kuni hageja täisealiseks saamiseni

hageja ema kontole elatist 145 eurot kuus, mis oli tollal kehtiv elatise miinimummäär PKS § 101 lg 1

tähenduses. Igal järgneval aastal on kuupalga alammäär ja ühes sellega ka elatise miinimummäär

suurenenud. 2014. a-l oli elatise miinimummäär 177 eurot 50 senti ning käesoleval aastal on see

195 eurot. Seega on elatise miinimummäär võrreldes kohtumääruse tegemise ajaga oluliselt

muutunud, kuid hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatis ei ole suurenenud.

Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise

seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda

kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele

võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused.

13. Elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et

lapse vajadused on suurenenud, nagu kohtud õigesti ka leidsid.

Kolleegium on varem selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise

kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14).

Kolleegiumi hinnangul kehtib selline tõendamiskoormis lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele

ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral.

Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu, et vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1

alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et

miinimumelatise suuruse muutudes ei osutu kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega

kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks, nagu tegi praeguses asjas

õigesti ka maakohus. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha

ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...").

14. Õige ei ole kohtute seisukoht, et praeguses asjas tuleb hageja ülalpidamiseks miinimumelatis igal

juhul välja mõista, sõltumata sellest, et hageja kasuks makstakse USA-st hageja ema kontole

lapsetoetust 634 dollarit kuus.

Kolleegiumi hinnangul viitab see sellele, et hageja vajadused on tegelikult miinimumvajadustest

suuremad, sest vähemalt suurem osa neist peaks olema rahuldatud nimetatud toetuse arvel. Seetõttu ei

saa praeguses asjas tugineda lapse miinimumvajaduse eeldusele ning elatise suurendamiseks tuleb

lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus tõendada (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

15. Kolleegiumi arvates ei ole õige ka kohtute seisukoht, et USA-st makstav lapsetoetus ei anna alust

mõista kostjalt välja miinimumelatisest väiksemat elatist.

Kuigi PKS § 101 lg 1 järgi ei või üldjuhul elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, võib kohus siiski PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi

mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Selleks peab kohustatud

vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks

põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas

asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Sellest

tulenevalt ei ole õige maakohtu arusaam, et miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks annab

alust üksnes asjaolu, et kohustatud isiku varaline seisund ei võimalda miinimumelatist maksta.

Samuti ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei ole tuginenud PKS § 102 lg-s 2 sätestatud

asjaoludele.

Kostja palus vastuhagis vähendada temalt hageja kasuks väljamõistetud elatise nulli euroni

(s.o mõista temalt lapse kasuks välja miinimumist väiksema elatise) seetõttu, et hageja vajadused on

praegu kaetud USA-st makstava toetusega, mh katab nimetatud toetus igal juhul lapse

miinimumvajadused. Seega tuli kohtutel hinnata, kas asjaolu, et laps saab välisriigist olulise

suurusega toetust, on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta

vanemalt lapse kasuks miinimumelatis välja mõistmata. Kohtud ei ole seda teinud ja on jätnud

sisuliselt kostja vastuväite tähelepanuta.

16. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et elatise suurust määrates tuleb kohtul

arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15).

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kohtuistungil kinnitanud, et hageja saab USA-st toetust

634 dollarit, mis kantakse ema kontole. Kostja on kinnitanud, et toetust makstakse arvatavasti

seetõttu, et ta on USA-s töötanud ja sotsiaalmaksu maksnud ning on nüüd vanaduspensionär (tl 47

pöördel). Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et hagejale makstava toetuse eesmärk võib olla tema

vajaduste rahuldamine olukorras, kus tema üks vanem on pensioniealine ega teeni enam töötasuna

sissetulekut. Kolleegiumi hinnangul saab lapse vajaduste rahuldamiseks mõeldud toetuse ulatuses

lugeda lapse vajadused rahuldatuks ning see võib olla mõjuvaks põhjuseks vähendada vanemalt

väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära või jätta elatis välja mõistmata, kui

toetus katab kõik lapse eluvajadused. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel selgitada, millisel

eesmärgil hagejale toetust makstakse ning kas see katab kõik tema vajadused.

17. Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja asi

saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud ei ole asja lahendades selgitanud välja asja

lahendamiseks olulisi asjaolusid, sh on jäänud tuvastamata hageja tegelike vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus ja kummagi vanema osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel ning

arvestamata asjaolu, et osa hageja vajadusi võib olla kaetud välisriigi toetusega.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada.

19. Kuna nii kohtute otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse kindlaks maakohus.

Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu