3-1-1-78-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-78-15

Otsuse kuupäev

27. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Jaak Harriku süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a määrus kriminaalasjas

nr 1-15-1606

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Allar Nisu,

määruskaebus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Jaak Harriku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a määrus osas, millega tühistati Tartu

Maakohtu 10. aprilli 2015. a otsus Jaak Harriku süüdistusasjas ja tagastati kriminaaltoimik

prokuratuurile, ning jõustada Tartu Maakohtu otsus. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus

muutmata.

2. Prokuröri määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. veebruaril 2015 sõlmisid Lõuna Ringkonnaprokuratuur ja süüdistatav Jaak Harrik

kokkuleppe, mille kohaselt pani J. Harrik toime karistusseadustiku (KarS) § 121 tunnustele

vastava teo. Süüdistuse kohaselt kasutas Tartu Vanglas kinnipeetavana viibiv J. Harrik

25. novembril 2014 vägivalda kaaskinnipeetava V. J. suhtes, pekstes teda ülakehasse ja pähe.

Peksmisega põhjustas J. Harrik kannatanule tervisekahjustused.

2. Kokkuleppe kohaselt pidi prokurör taotlema karistusena toimepandud teo eest neli kuud

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuli karistust suurendada Harju Maakohtu 5. novembri 2014. a

otsusega kriminaalasjas nr 1-14-8608 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, milleks

kokkuleppe sõlmimise aja seisuga oli 11 aastat 21 päeva vangistust. Sellest tulenevalt lepiti kokku

liitkaristus 11 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust.

3. 10. aprillil 2015 toimunud kohtuistungil kinnitas prokurör, et ta jääb kokkuleppe juurde. Samas

leidis ta, et liitkaristusena tuleb kohtuistungi päeva seisuga mõista 11 aastat 3 kuud ja 8 päeva

vangistust, arvates samast päevast ka karistuse kandmise algust. Süüdistatav jäi samuti

kokkuleppe juurde, täpsustades, et tema hinnangul tuleb liitkaristusena mõista 11 aastat 3 kuud ja

7 päeva vangistust.

4. Tartu Maakohtu 10. aprilli 2015. a otsusega tunnistati J. Harrik kokkuleppemenetluses süüdi KarS

§ 121 järgi. Talle mõisteti karistusena neli kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati uue

kuriteo eest mõistetud karistust varasema otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra,

milleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga oli 10 aastat 11 kuud ja 8 päeva vangistust. Sellest

tulenevalt mõisteti liitkaristusena 11 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust.

5. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes leidis, et liitkaristusena pidanuks talle mõistma

11 aastat 3 kuud ja 7 päeva vangistust.

6. Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2015. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu otsus ja tagastati

kriminaaltoimik prokuratuurile. Süüdistatava kaebus jäeti rahuldamata. Määruse põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

7. Maakohtu otsuses märgitud karistus ei vasta kokkuleppele, mille kohaselt arvutati süüdistatava

ärakantud karistus kokkuleppe sõlmimise aja (27. veebruar 2015) seisuga ja taotleti mõista

liitkaristusena 11 aastat 4 kuud 21 päeva vangistust. Kohtuotsusega tehtud muudatuse osas, mille

kohaselt mõisteti isikule liitkaristusena 11 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust, ei ole uut

kokkulepet sõlmitud. Seega väljus maakohus otsuse tegemisel kokkuleppe piiridest ja rikkus

sellega oluliselt kokkuleppemenetluse kohaldamise põhimõtteid, s.o kriminaalmenetluse

seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid (KrMS § 245 lg 1 p 9). Seda rikkumist ei ole võimalik

kohtumenetluses kõrvaldada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu määruse peale esitas prokurör määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus

väljunud kokkuleppe piiridest. Paratamatult pidi kohus otsuse tegemisel ning karistuse mõistmisel

arvestama kokkuleppe sõlmimise ja kohtuotsuse tegemise vahelist aega ja see ei rikkunud isiku

õigusi. Vastasel juhul muutuks sagedaseks olukord, kus kohus peab tagastama kriminaaltoimiku

prokuratuurile KrMS § 2451 lg 1 p 3 või § 248 lg 1 p 2 alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad

sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse

karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et

kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse

kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi.

Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud

karistuse ärakandmata osa võrra.

10. Praeguses kriminaalasjas täideti KrMS § 245 lg 3 nõuet ja märgiti kokkuleppesse KarS § 65 lg 2

järgi mõistetava liitkaristuse pikkus, seda aga kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga. Maakohus

peab otsuse tegemisel samuti järgima KarS § 65 lg-s 2 sätestatut, mistõttu süüdimõistvas otsuses

kokkuleppe kinnitamine sõna-sõnalt, sh liitkaristuse pikkuse osas, olnuks seadusega vastuolus.

Ringkonnakohus leidis, et sellises olukorras pidanuks maakohus tegema kohtumenetluse pooltele

kohtuistungil ettepaneku kokkuleppe muutmiseks või uue kokkuleppe sõlmimiseks. Kokkuleppest

erineva otsuse tegemisega väljus kohus kokkuleppe piiridest. Kolleegium leiab, et uue

kokkuleppe sõlmimiseks puudus vajadus, kuna maakohus ei rikkunud kokkuleppes märgitud

liitkaristuse täpsustamisega menetlusõigust järgmistel põhjustel.

11. Riigikohtu senises praktikas on leitud, et olukorras, kus pärast kokkuleppe sõlmimist on

muutunud õiguslik olukord ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt

tagasiulatuv jõud, tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas

suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või

kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või

§ 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on

Riigikohtu hinnangul põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi

sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega

karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse. Viidatud lahendis jõudis kolleegium

seisukohale, et KarS § 69 lg 1 teises lauses toodud asendussuhte tagasiulatuv kohaldamine

kokkuleppemenetluses ei eelda poolte vahel uue kokkuleppe sõlmimist, sest kõnesoleva

muudatuse tulemusena ei muutu kokkuleppe ese ega teki ka täiendavat kaalutlusruumi, mille

pooled saaksid sisustada omavahelise kokkuleppega. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi

2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-15, p-d 13 ja 14).

12. Riigikohtu 20. veebruari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-13 puudutas faktilise olukorra

muutust. Selles lahendis leiti, et ringkonnakohtul lasub kohustus mõista isikule uus karistus

olukorras, kus pärast maakohtu otsuse tegemist, millega mõisteti liitkaristus KarS § 69 lg 7 ja

§ 65 lg 2 järgi, jätkas isik talle varasema otsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemist. Seetõttu ei

vastanud talle mõistetud liitkaristus ringkonnakohtus toimunud menetluse ajaks enam faktilisele

olukorrale – varasema otsusega mõistetud karistus oli ära kantud, mistõttu liitkaristuse

moodustamiseks ei olnud enam alust.

13. Kolleegiumi arvates on eeltoodud seisukohad mutatis mutandis kohaldatavad ka praeguses asjas.

Kuigi kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppes oli liitkaristuse pikkuseks märgitud 11 aastat 4 kuud

ja 21 päeva vangistust, ei vastanud kirjapandu enam tegelikkusele maakohtu otsuse tegemise

ajaks faktilise olukorra muutumise tõttu. Kokkuleppe sõlmimise ja maakohtu otsuse tegemise

vahelisel ajal jätkas J. Harrik varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmist.

Sellegipoolest tulenes maakohtu otsusega mõistetud liitkaristus vahetult seadusest, täpsemalt

KarS § 65 lg-st 2, ja süüdistatav ning prokurör poleks saanud kokku leppida mingis muus

liitkaristuses. Teisisõnu oli mõistetava liitkaristuse kujunemine väljaspool nende kaalutlusruumi,

mida oleks saanud sisustada omavahelise kokkuleppega. Vastava teabe sai süüdistatav ka

kohtuistungil, mistõttu tegemist ei olnud tema jaoks üllatava seisukohaga. Seda kinnitab ka

tõsiasi, et süüdistatava kaebus puudutas oletatavat arvutusviga karistuse mõistmisel. Sellest

tulenevalt leiab kolleegium, et maakohtu otsuse tühistamine ja toimiku tagastamine prokuratuurile

oli põhjendamatu ja seda tehes rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

14. Seaduse kohaldamise praktika ühtlustamiseks märgib kolleegium, et kirjeldatud probleemi on

võimalik kokkulepete sõlmimisel vältida, kohandades vastavalt kokkuleppe sõnastust. Näiteks

saab kokkuleppes viidata sellele, et KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus

määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga.

15. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1, § 362 p-le 2 ja § 361 lg 1 p-le 5, tühistab

Riigikohus ringkonnakohtu määruse osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu

10. aprilli 2015. a otsuse, ja jõustab maakohtu otsuse. Muus osas, s.o süüdistatava kaebuse

rahuldamata jätmises, jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. Prokuröri määruskaebus tuleb

rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)