3-3-1-31-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-31-15

Määruse kuupäev

27. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Jüri Põld

Kohtuasi

Elgery OÜ kaebus Ravimiameti ettekirjutuse, hoiatuse ja

täitmisavalduse õigusvastasuse tuvastamiseks ning Ravimi-

ameti kohustamiseks lõpetada sunniraha sissenõudmine

Menetlusosalised

Kaebaja Elgery OÜ, esindajad vandeadvokaadid Anne

Värvimann ja Tiia Nurm

Vastustaja Ravimiamet, esindaja Andrus Varki

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2015. a määrus haldusasjas

nr 3-14-52260

Menetluse alus Riigikohtus

Elgery OÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 3. novembri 2014. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu

23. jaanuari 2015. a määrus haldusasjas nr 3-14-52260 sunniraha sissenõudmise lõpetamiseks

kohustamise ning täitmisavalduse õigusvastasuse kindlakstegemise nõuete osas. Muus osa jätta

halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata.

3. Saata asi Tartu Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ravimiamet kohustas 20. septembri 2013. a ettekirjutusega osaühinguid Elgery ja Elgery Group

lõpetama kohe ravimiseaduse (RavS) § 83 lg-ga 1 vastuolus oleva teabe avalikustamise. See hõlmas

mh veebilehel müügipakkumiste avalikustamist 25 toote kohta (ettekirjutuse p-d 1.1.1 kuni 1.1.25).

Kõik need kujutasid endast elektrooniliste sigarettide nikotiini sisaldavaid täitevedelikke. Ette-

kirjutuses hoiatas Ravimiamet, et kohaldab ettekirjutuse täitmata jätmise korral sunniraha 1000 eurot

ettekirjutuse p-des 1.1.1 kuni 1.1.25 kirjeldatud iga rikkumise kohta eraldi.

Ravimiamet tegi 3. veebruaril 2014 uue hoiatuse 20. septembri 2013. a ettekirjutuse täitmata jätmise

tõttu. Elgery OÜ-le anti seitsmepäevane tähtaeg ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ning hoiatati, et

ettekirjutuse täitmata jätmisel kohaldatakse sunniraha 1000 eurot iga ettekirjutuse punktides 1.1.1 kuni

1.1.25 kirjeldatud rikkumise kohta eraldi. Kõikide kohustuste täitmata jätmisel kohaldatakse sunniraha

kokku 25 000 eurot. Ravimiamet selgitas, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral pöördutakse

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja poole sunnivahendi rakendamiseks.

Ravimiamet kontrollis 6. märtsil 2014 ettekirjutuse täitmist ning tegi samal päeval avalduse sunni-

vahendi rakendamiseks ettekirjutuse täitmata jätmise tõttu. Kohtutäitur edastas 10. aprillil 2014 Elgery

OÜ-le täitmisteate, andes 25 000 euro suuruse sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks aega 10 päeva

alates täitmisteate kättetoimetamisest. Pärast teate saamist täitemenetluse alustamise kohta kõrvaldati

veebikeskkonnast vaidlusalune reklaam.

23. aprillil 2014 esitas OÜ Elgery Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. Maakohus jättis 8. mai 2014. a määrusega hagi menetlusse võtmata.

Määrus jõustus 23. septembril 2014.

2. Elgery OÜ esitas 30. septembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus teha kindlaks

Ravimiameti 6. märtsi 2014. a täitmisavalduse õigusvastasuse ning kohustada Ravimiametit lõpetama

sunniraha sissenõudmine. Alternatiivselt palus kaebaja teha täitmisavalduse õigusvastasus kindlaks ja

kohustada lõpetama sunniraha sissenõudmine 1000 eurot ületavas osas. 22. oktoobril 2014 esitas

kaebaja täiendavalt nõuded 20. septembri 2013. a ettekirjutuses sisalduva hoiatuse ja 3. märtsi 2014. a

hoiatuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

3. Tartu Halduskohus tagastas 3. novembri 2014. a määrusega Elgery OÜ kaebuse halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel. Määruse kohaselt on kaebaja eesmärgiks vältida

25 000-eurose sunniraha tasumist. See kohustus tuleneb juba vastustaja 20. septembri 2013. a

ettekirjutusest. Kaebaja ei ole vaatamata halduskohtu soovitustele nõudnud ettekirjutuse tühistamist.

Tuvastamisnõuded hilisema kahju hüvitamise eesmärgil ei ole lubatavad, kuna hüvitamisnõue oleks

ettekirjutuse kehtivuse tõttu ilmselgelt perspektiivitu.

4. 27. oktoobril 2014 esitas OÜ Elgery Harju Maakohtule avalduse täitemenetluse ajatamiseks.

Ravimiamet teatas 10. novembril 2014, et 4. novembri 2014. a seisuga on sissenõutav summa 25 000

eurot laekunud. Maakohus jättis 17. novembri 2014. a määrusega avalduse läbi vaatamata, sest

täitemenetluses on sissenõudja avaldus rahuldatud.

5. Elgery OÜ esitas määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. jaanuari 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja haldus-

kohtu määruse muutmata järgmiste põhjendustega.

a) Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei takista selle sundtäitmist. Kui tegemist on kehtiva haldus-

aktiga, võib selle täitmist lugeda õiguspäraseks. Sunnivahendi rakendamise eeldused (asendustäitmise

ja sunniraha seadus (ATSS) § 8 lg 1) on täidetud.

b) Tulenevalt HKMS § 45 lg-st 2 ei ole tuvastamiskaebus lubatav, kui isikul oleks oma õigusi

võimalik kaitsta tõhusamat õiguskaitsevahendit kasutades. Kaebuse eesmärgi saavutamiseks oleks

vajalik tühistamiskaebus ettekirjutuse peale. Isiku õiguste kaitseks on järelikult tõhusam õiguskaitse-

vahend, kuigi praeguseks on möödunud HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud tähtaeg. Seetõttu tuleks asuda

hindama kaebetähtaja ennistamise võimalust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Elgery OÜ palub määruskaebuses halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata

asi halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse põhjendused koos hilisemate

täiendustega on järgmised.

a) Kaebaja pöördus halduskohtusse, sest ta ei saavutanud õiguste kaitset hagimenetluses. Tekkinud on

olukord, kus haldusorgan rakendab sunniraha, kuid kaebajal ei ole võimalik lasta kontrollida selle

õiguspärasust. Halduskohus on ebaõigesti tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Kaebaja on

kaebuses välja toonud, miks ta leiab, et sunniraha rakendamine rikub tema õigusi.

b) Sunnimenetlus võib lõppeda, kui sunnivahendi rakendamise põhjus on ära langenud või sunni-

vahendi rakendamine on mõnel muul põhjusel ebaotstarbekas või võimatu (ATSS eelnõu 458 SE I

seletuskiri). Ettekirjutuse täitmine on kaebaja jaoks võimatu vahepeal muutnud asjaolude tõttu.

Ettekirjutusest tulenev kohustus ei kehti OÜ Elgery suhtes. OÜ Elgery ei avalikustanud veebilehel mis

tahes teavet ega rikkunud sunniraha rakendamise ajal RavS § 83 lg-t 1. Ettekirjutuse andmise ja

sunniraha rakendamise vahele jäi pikk aeg (üle viie kuu). Selle aja jooksul võisid asjaolud muutuda.

Sellele viitab ka asjaolu, et Ravimiameti 3. veebruari 2014. a hoiatuse kohaselt on ettekirjutus

jätkuvalt täitmata.

c) ATSS kohustab haldusorganit enne täitekorralduse andmist kontrollima sunnivahendi rakendamise

aluste olemasolu. Järelevalveorgan peab olema veendunud, et ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei

ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks (Riigikohtu otsus

asjas nr 3-3-1-80-10). Haldusorgani selline kohustus ei sõltu menetluse uuendamise taotluse

esitamisest. Ettekirjutuse aluseks olevate oluliste asjaolude muutumine toob üldjuhul kaasa vajaduse

täpsustada ettekirjutust. Ravimiamet on jätnud need kohustused täitmata. Halduskohtul on võimalik

kontrollida, kas Ravimiamet rakendab sunniraha õiguspäraselt. Lisaks võib isik riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 4 lg 1 kohaselt nõuda jätkuva toimingu lõpetamist, kui see on võimalik ülemääraste

kuludeta. Kaebus on suunatud muu hulgas sunniraha rakendamise lõpetamisele. Seega ei pidanud

kaebaja vaidlustama ettekirjutust. Sunniraha on ATSS § 8 lg 3 p 1 alusel lubamatu.

d) Kaebaja on palunud tunnistada õigusvastaseks 20. septembri 2013. a ettekirjutuses sisalduva

hoiatuse ja 3. veebruari 2014. a hoiatuse. Hoiatus on toiming. Selle peale ei pidanud kaebaja esitama

tühistamiskaebust. Kaebaja õigusi rikub eeskätt sunniraha rakendamine ja selle õiguspärasuse

kontrollimiseks võib pöörduda kohtusse. Kaebajal ei olnud võimalik vaidlustada hoiatuses märgitud

sunniraha liiki ega suurust, samuti Ravimiameti arusaama, et sunniraha 1000 eurot võidakse määrata

iga rikkumise kohta. Kaebaja õigusi rikuti alles sunniraha tegelikul rakendamisel.

e) Kaebaja palus ka tuvastada, et vastustaja ettekirjutus sisaldab ühte kohustust, mille täitmata jätmisel

ei saa sunniraha rakendada rohkem kui 1000 eurot. Ka selle nõude kohta ei ole kohtud seisukohta

võtnud.

f) Haldusorganil on pädevus jätta sunniraha rakendamata ka ettekirjutuse ja hoiatuse kehtivuse korral.

Kaebuse nõuded on lubatavad ja asjakohased tulenevalt Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-3-1-5-15 ja

3-3-1-72-14. 18. mail 2015 otsustas Ravimiamet, et vaidlusalused tooted ei ole määratletavad

ravimina. Seega on e-vedelike regulatsioon oluliselt täpsustunud. Ettekirjutuse aluseks oli RavS § 83

rikkumine. Tulenevalt vastustaja 18. mai 2015. a otsusest ei ole kaebaja rikkumist toime pannud. See

Ravimiameti otsus on tagasiulatuva jõuga (analoogia haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg-ga 1).

Seega on ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud praeguseks oluliselt muutunud. Kaebajat ei ole enam

võimalik kallutada ettekirjutuse täitmisele. Ettekirjutuse sundtäitmisel on praegusel juhul vaid

karistuslik iseloom.

8. Ravimiamet palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.

a) Täitekorralduse õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta ettekirjutuse õiguspärasust. 6. märtsil 2014

kontrollis vastustaja ettekirjutuse täitmist. Kaebajal olid täitmata ettekirjutuse p-d 1.1.1–1.1.25. Ette-

kirjutuse adressaat ei olnud muutunud. Vastustaja tegi seetõttu avalduse sunnivahendi rakendamiseks.

5. veebruaril 2015 lõpetas kohtutäitur täitemenetluse, sest sunniraha nõue on rahuldatud.

b) Kaebaja pole esitanud asjaolusid, mis kinnitaksid väiteid selle kohta, et ettekirjutuse täitmine oli

võimatu. Kaebaja väited on vastuolus tema käitumisega. Kuni hoiatuse kättesaamiseni ei lõpetanud

kaebaja ravimiseadust rikkuva teabe avalikustamist, küll aga lõpetati see kohe pärast täitemenetluse

avalduse esitamist kaebajale. Ettekirjutus oli täitmata täitemenetluse alustamise avalduse esitamiseni.

Sel ajal puudusid sunnivahendi rakendamist välistavad alused.

c) Ettekirjutuse resolutsiooni p 3.1.1 sisu tuvastamine ei muuda sunnivahendi rakendamise hoiatust.

Sunniraha tasumise kohustus tuleneb juba 20. septembri 2013. a ettekirjutusest. Ettekirjutus hõlmab

p-des 1.1.1 kuni 1.1.25 igaühes konkreetsete toodetega seotud ja tuvastatud eraldiseisvat rikkumist.

Haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttest tulenevalt ei ole vajalik koostada samale adressaadile

mitme samal ajal toime pandud rikkumise korral eraldi haldusakti. Kui isikut kohustatakse tegema

mitut tegu või mitmest teost hoiduma, tuleb sunniraha määrata iga kohustuse kohta eraldi (ATSS § 7

lg 5).

d) Ebaselgeks jääb, miks on õigusvastane 20. septembri 2013. a ettekirjutuses sisalduv hoiatus. Kuna

sunniraha on praeguseks sisse nõutud, ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Halduskohtule esitatud algne kaebus sisaldab kahte nõuet: teha kindlaks 6. märtsi 2014. a täitmis-

avalduse õigusvastasus ning kohustada vastustajat lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sisse-

nõudmine. Hilisemas kaebuse täienduses palus kaebaja teha kindlaks ka 20. septembri 2013. a ja

3. veebruari 2014. a hoiatuste õigusvastasuse. HKMS § 49 lg 1 järgi saab kaebust muuta vaid kohtu

nõusolekul. Halduskohus tagastas kaebuse ilma kaebuse muutmise avalduse kohta eraldi seisukohta

võtmata. Samas selgitas kohus kaebuse tagastamise määruses, miks on ka täiendavad nõuded tema

arvates lubamatud.

Kolleegium nõustub kohtutega selles, et hoiatuste õigusvastasuse kindlakstegemise vastu puudub

praeguses asjas põhjendatud huvi. Kolleegium on selgitanud, et hoiatus ei põhjusta vältimatult

sunniraha rakendamist (otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine

või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise

või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise

käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. Seepärast ei pea kolleegium

kaebuse täiendamist hoiatuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõuetega otstarbekaks. Hoiatuste

õigusvastasuse kindlakstegemise nõuete osas jääb määruskaebus seega rahuldamata (HKMS § 230

lg 5 p 1).

10. Täitmisavalduse õigusvastasuse kindlakstegemise ja sunniraha sissenõudmise lõpetamiseks

kohustamise nõuete osas tagastas halduskohus kaebuse ebaõigesti.

11. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Kaebuse algne eesmärk oli sunniraha sissenõudmise vältimine. Halduskohtusse pöördumise hetkeks

oli kohtutäitur täitemenetlust küll juba alustanud, kuid mitte veel lõpule viinud. Kolleegium on

nüüdseks selgitanud, et sellises olukorras on halduskohtul sunniraha rakendamise õigusvastasuse

korral võimalik haldusorganit kohustada lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st

esitama täiturile täitemenetluse lõpetamise avaldus (täitemenetluse seadustik (TMS) § 48 lg 1 p 1,

haldusasi nr 3-3-1-72-14).

Vastustaja esitatud andmetest nähtuvalt on 4. novembri 2014. a seisuga sissenõutav sunniraha

vastustajale laekunud. Sellest hetkest alates ei ole esialgse kaebuse eesmärgi saavutamine enam

võimalik (HKMS § 121 lg 2 p 2). Selles olukorras tuleb kohtul HKMS § 2 lg 5 järgi selgitada kaebuse

muutmise vajadust. Kolleegium selgitab sellega seoses järgmist.

12. Kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil

võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 2).

Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse

alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne

hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigusvastasuse. Kohtud

on ebaõigesti leidnud, et kaebajal puudub ilmselgelt põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamise

vastu.

Kolleegiumi hinnangul ei oleks võimalik hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Ettekirjutuse

kehtivus on vaid üks sundtäitmise õiguspärasuse eeldus (ATSS § 8 lg 1). Ettekirjutuse kehtivus ei

välista samas, et sunnivahendi rakendamine võib siiski olla lubamatu. Seepärast ei võta võimalus

vaidlustada ettekirjutus tühistamiskaebusega isikult õigust vaidlustada haldusorgani täitetoiminguid.

Kolleegium meenutab ka, et kaebeõiguse piiramisel HKMS § 45 lg 2 järgi saab arvestada vaid selliseid

efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid, mida isikul on veel võimalik ilma kahtlusteta reaalselt kasutada

(halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-31-14, p 20).

13. Praeguses menetlusstaadiumis on ennatlik hinnata sunniraha rakendamise õiguspärasust.

Kolleegium peab vastuseks menetlusosaliste väidetele siiski vajalikuks märkida järgmist.

14. ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud

sunni rakendamise alused on ära langenud. ATSS § 8 lg 1 järgi on sunniraha lubatud rakendada, kui

adressaadile on tehtud teatavaks kehtiv ettekirjutus ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

täidetud. Seega ei ole ATSS § 8 lg 3 p 1 järgi sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik

millise asjaolu muutumine, millele tuginedes tegi haldusorgan sundtäidetava ettekirjutuse. Sunniraha

rakendamisel peab haldusorgan kontrollima vaid sunnivahendi rakendamise, mitte ettekirjutuse

tegemise eeldusi. Asjas nr 3-3-1-80-10 selgitas kolleegium haldusorgani kohustust uuendada oluliste

asjaolude muutumise korral haldusmenetlus ja kaaluda ettekirjutuse muutmist. Haldusmenetluse

uuendamine ja haldusakti sundtäitmine on erinevad toimingud. Asjaolud, mis võivad viia

haldusmenetluse uuendamiseni, ei pruugi välistada haldusakti sundtäitmist.

ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui ettekirjutuse kehtivus on lõppenud või kui

ettekirjutus on tähtaja jooksul täidetud.

15. Vastustaja ei tunnistanud 18. mai 2015. a otsusega 20. septembri 2013. a ettekirjutust kehtetuks.

Haldusakti andmise ajal ravimiseaduse kohaldamise praktikas valitsenud õigusliku hinnangu

muutumine ning seeläbi haldusaktis käsitletud kaubale teistsuguse kvalifikatsiooni andmine ei ole

samaväärne haldusakti kehtetuks tunnistamisega.

16. Vastustaja õigusliku seisukoha muutumine ei kujuta endast ka ettekirjutuse õigusliku aluse

äralangemist ATSS § 8 lg 3 p 2 mõttes. Kui ettekirjutus ei ole kooskõlas õige tõlgendusega, siis on ta

olnud õigusvastane algusest peale. ATSS § 8 lg 3 p 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt. Seadusandaja on

ATSS § 8 lg 3 p-s 2 teadlikult eristanud õigusnormi kehtetuks tunnistamist muude asjaolude

muutumisest. Üldine põhimõte on, et kehtivat haldusakti tuleb täita vaatamata selle õigusvastasusele

(HMS § 60).

17. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (ATSS § 3 lg-d 2 ja 3, HMS

§ 107 lg 2, otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14).

Kaebaja väidab, et teda ei ole enam võimalik kallutada ettekirjutuse täitmisele. Kolleegiumi hinnangul

ei välista kaebaja kallutamist ettekirjutuse täitmisele vastustaja 18. mai 2015. a otsus, küll aga võib

asja lahendamisel oluliseks osutuda see, et vastustaja kinnitusel täideti ettekirjutus pärast

täitmisavalduse esitamist, kuid enne sunniraha täielikku sissenõudmist.

Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata.

Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha

rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud.

Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse

täitmisest, peab ta ATSS § 3 lg-test 2 ja 3 tulenevalt esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse

lõpetamiseks (TMS § 48 lg 1 p 1). Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha

sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga

pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet

ettekirjutuse täitmise kohta.

Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmis-

teate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal

päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja

pool täitemenetluse põhitasust (kohtutäituri seaduse § 41 lg 1). Kohtutäituri seaduse § 41 lg 2 ei

reguleeri spetsiifilist olukorda, kus haldusorgan peab taotlema ATSS §-s 12 sätestatud sunniraha

sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamist põhjusel, et adressaat täidab ettekirjutuse pärast

täitmisavalduse esitamist.

Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei

mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust.

18. Lisaks väidab kaebaja, et ta ei saanud ettekirjutust täita, sest tal puudus kontroll veebilehe üle, kus

tema tooteid reklaamiti.

Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole

proportsionaalne. Veebilehelt reklaami kõrvaldamise ettekirjutuse täitmist ei muuda siiski võimatuks

pelgalt see, et veebilehe, virtuaalserveri või domeeninime on tellinud või neid kasutab lepingu alusel

mõni teine isik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kas kaebajal oli tegelik mõju veebilehe sisu

üle. Siin tuleb muu hulgas arvestada, et veebilehel reklaamiti kaebaja pakutavaid tooteid ning pärast

kaebaja vastu täiteavalduse esitamist veebilehelt müügipakkumised siiski kõrvaldati.

19. Vastustaja adresseeris ettekirjutuse ka kaebajale. Seetõttu jääb arusaamatuks kaebaja väide, et

ettekirjutusega peale pandud kohustus tema suhtes ei kehti.

20. Küsimusele, kas 20. septembri 2013. a ettekirjutuse p-d 1.1.1 kuni 1.1.25 kirjeldavad ühte või

mitut tegu, peab halduskohus vajaduse korral vastama asja sisuliselt lahendades.

21. Eelnevast tulenevalt tühistab Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused täiteavalduse

peale esitatud tuvastamisnõude ja kohustamisnõude osas ning saadab asja menetlusse võtmise

otsustamiseks halduskohtule (HKMS § 230 lg 5 p 3).

22. Riigikohtus oli kaebaja menetluskuluks kautsjon 25 eurot ja õigusabitasu 1008 eurot. Kautsjon

tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). Õigusabikulu tuleb jagada lõplikus kohtulahendis (HKMS § 109

lg 2).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld