3-1-1-73-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-73-15

Otsuse kuupäev

23. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Jüri Ilvest

Kohtuasi

Kriminaalasi A süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning §

142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-13-6083

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg, Ann Saar ja

Anu Vilt

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Raul Heido

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 4. novembri 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi

2015. a otsus A süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Mõista süüdistatav talle etteheidetavates tegudes õigeks.

2. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 9480 (üheksa tuhat nelisada kaheksakümmend)

eurot, sh käibemaks, valitud kaitsjale Ann Saarele maa- ja ringkonnakohtus makstud tasu

katteks.

4. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 1200 (üks tuhat kakssada) eurot, sh käibemaks,

valitud kaitsjale Ann Saarele kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

5. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 2000 (kaks tuhat) eurot, sh käibemaks, valitud

kaitsjale Erki Kergandbergile kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 4. novembri 2014. a otsusega tunnistati A süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning

§ 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Teda karistati vastavalt kuue ja kolme aasta pikkuse vangistusega,

lugedes KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega üks päev ja ärakantavaks karistuseks loeti

5 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust.

2. Kohtuotsuse kohaselt astus A ajavahemikus 2009.–2012. aasta märtsini eeluurimise käigus

tuvastamata päevadel oma elukohas korduvalt sugulisse vahekorda oma 2007. aastal sündinud

tütre B-ga, kasutades ära tütre lapseealisusest tulenevat arusaamisvõimetust. Süüdistatav viis oma

sõrme lapse tuppe ja pärakusse ning käskis tütrel silitada oma suguelundit.

3. Kohtuotsuse kohaselt on teo toimepanemine tõendatud kannatanu videosalvestatud ütlustega

suulise kuriteoteate protokollis ja kahes kannatanu ülekuulamise protokollis. Kannatanu ütlusi

kinnitavad tema seadusliku esindaja (ema) C ja tunnistajate D, E ning F ütlused. Kohtu hinnangul

ei nähtu videosalvestiselt, et kannatanu ema või menetleja oleks last suunanud või survestanud

andma isa kohta süüstavaid ütlusi. Kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akti

nr 165 kohaselt ei nähtu kriminaalasjast, et lapsega oleks manipuleeritud või õpetatud

konkreetseid ütlusi andma. Samast ekspertiisiaktist nähtub, et laps oli võimeline tajuma tema

suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise asjaolusid ning andma nende kohta ütlusi. Lapsel

ei esine suuremat fantaseerimiskalduvust. Kuigi kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 35 kohaselt

puuduvad lapsel pärakuava ja suguelundite piirkonnas vigastused, ei välista see teo

toimepanemist, sest kannatanu pöördus arstlikule läbivaatusele vähemalt kahe kuu möödudes

pärast süüdistuses märgitud ajavahemikku, vigastused suguelundite limaskestal paranevad kiiresti

ja jälgi jätmata ning suguelundite katsumine ei pruugi vigastusi tekitada. Teo toimepanemist ei

välista ka süüdistatava kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 4/38

märgitu, et ekspertide käsutuses olnud andmetest nähtuvalt ei olnud võimalik tuvastada A-l

seksuaalsuunitluse häiret, sh pedofiiliat, sest toimunu täielik või osaline eitamine on tavapärane.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar,

kes taotlesid otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja süüdistatava

ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt taotletakse

apellatsioonides valdavalt tõenditele antud hinnangu muutmist, mille tegemiseks kohus ei näinud

omakorda alust. Süüdistatav ei ole esitanud taotlust mõne olulise tõendi tõlkimiseks, mistõttu on

põhjendamatud väited, et tõendite tõlkimata jätmisega on rikutud tema kaitseõigust.

Põhjendamatu on ka etteheide süüdistuse ebakonkreetsuse kohta teo toimepanemise aja osas. Ka

Riigikohtu varasemas praktikas on aktsepteeritud, et süüdistuse puhul, mille sisuks on ründed

alaealise vastu, ei ole nõuded süüteo toimepanemise aja konkretiseerituse osas niivõrd ranged

ning piirduda võib laiema ajalise raamistiku esitamisega, milles need käitumisaktid aset leidsid

(vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07). Menetlusõiguslikult korrektseks tuleb lugeda

ka kannatanu ema kaasamist lapse ülekuulamisele. Menetlusseadustik seda ei keela ja tulenevalt

Euroopa Liidu direktiivi 2011/92/EL artiklist 20 võib lapsohvri toetamiseks temal ülekuulamisel

kaasas olla tema valitud täiskasvanu. Kannatanu ema ei sekkunud ülekuulamisse. Samuti ei ole

alust asuda seisukohale, et kannatanut mõjutati ebakohaselt ütluste andmise käigus. Suunavate

küsimuste esitamine oli lubatav tulenevalt kannatanu vanusest. Lapse distsiplineerimine ja tema

tähelepanu köitmine on põhjendatud. Kokkuvõttes ei ole ülekuulamise käigus rikutud seaduse

nõudeid. Kannatanu on ka ekspertiisi käigus rääkinud isapoolsest seksuaalsest väärkohtlemisest.

Teo toimepanemine on samuti tõendatud kannatanu ema ja teiste tunnistajate ütlustega, kellele

kannatanu on toimunu kohta rääkinud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Vandeadvokaatide A. Saare ja Anu Vildi kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või asja saatmist uueks arutamiseks maa- või

ringkonnakohtule. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Kriminaalmenetlusõigust rikuti sellega, et süüdistus ei ole piisavalt konkreetne. Nimelt ei ole

üheselt kindlaks määratud toimunu ajavahemik, mis kahjustas oluliselt isiku kaitseõigust.

Süüdistataval ei ole võimalik selgitada, millist situatsiooni silmas peetakse, kui räägitakse

toimunust. Niivõrd ebamäärase süüdistuse puhul pidanuks seda toetavate tõendite kogum olema

veenvam.

6.2. Maakohtu otsus tugineb sisuliselt ainult ühele tõendile – lapse ütlustele. Laps oli suulise

kuriteoteate esitamise ajal nelja ja poole aastane. Tunnistajate ütlused vaid vahendavad lapse

ütlusi. Samas on lapse ütluste usaldusväärsuses tõsiseid kahtlusi. Kassatsioonis tuuakse näited

selle kohta, et lapse ütlustes on vasturääkivusi ja ebajärjepidevust, muu hulgas selles osas, kas isa

puudutas tema suguelundeid või mitte. Seejuures on lapsele esitatud suunavaid küsimusi, mis

esiteks ei ole lubatav ja teiseks mõjutab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Lapse küsitlemisviis

on otseses vastuolus KrMS § 68 lg-ga 4. Lapsele on ülekuulamise käigus lubatud ütluste andmise

eest maiustusi ja teda innustatakse andma "õigeid" vastuseid. Kannatanu ema viibimine

ülekuulamisel ei olnud kohane. KrMS § 70 lg 1 näeb ammendavalt ette, kes võib viibida

alaealise tunnistaja ülekuulamisel. C juuresolek võis mõjutada lapse ütlusi.

6.3. Lapse ema, tunnistaja C ütlused ei ole usaldusväärsed ja on kantud soovist saavutada

tsiviilvaidluses parem positsioon ning lülitada lapse isa tema elust välja.

6.4. Kohtud on ekslikult ja lubamatult käsitanud ekspertiisiakti tõendiallikana osas, mis kajastab

kannatanu ütlusi sündmuse kohta. Lisaks ei kuulu lapse ütluste tõepärasuse hindamine ekspertide

kompetentsi. Ekspert ei välistanud, et lapsele lähedase isiku juuresolek võib lapse ütlusi

mõjutada. Teised tõendid, muu hulgas kohtuarstliku ekspertiisiakt nr 35 ja süüdistatavale tehtud

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis, ei kinnita süüdistust. Tunnistajate

ütlused ei kinnita vahetult sündmuse toimumist.

6.5. Kohus pidas põhjendamatult ebausaldusväärseks süüdistatava enda ütlusi.

6.6. Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod eeldavad tegevuse seksuaalset iseloomu, mida ei

ole praeguses asjas tuvastatud. Lapse valuaistingud võisid olla tingitud ka kõhukinnisusest.

6.7. Tagatud ei olnud süüdistatava õigus tõlkele KrMS § 10 järgi. Nimelt ei tõlgitud talle kirjalikult

lapse ülekuulamisel antud ütlusi. Videosalvestise suulisest tõlkest ei piisa. Võttes arvesse, et

tegemist on niivõrd olulise tõendiga, pidanuks riik tagama kirjaliku tõlke ka sõltumata isiku

taotlusest.

6.8. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused ei ole piisavalt selged ja jälgitavad, mistõttu on rikutud

kohtuotsuse põhjendamise nõudeid KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses.

6.9. Kassatsioonimenetluse ajal ilmnes, et G, kes on C tuttav, saaks anda ütlusi C ja süüdistatava

vaheliste erimeelsuste kohta. Sellega seoses tuleks saata kriminaalasi tagasi maa- või

ringkonnakohtusse uue tõendi uurimiseks.

7. Vandeadvokaat Erki Kergandbergi kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste

tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

7.1. Hinnates kõigi asjaosaliste ütlusi ja muid tõendeid, tuleb arvesse võtta süüdistatava ja kannatanu

ema vahelisi suhteid ja C vastuolulist käitumist enne menetluse alustamist, sh politsei poole

pöördumisega viivitamist. Sisuliselt kinnitavad teo toimepanemist vaid lapse ütlused, keda on

vaieldamatult mõjutanud tema ema. Kohtud on tõendeid hinnanud pealiskaudselt, pöörates

seejuures süü tõendamise koormise sisuliselt ümber ja pannes selle süüdistatavale.

7.2. Kannatanu ütlused tuleb tõendikogumist nende ebausaldusväärsuse tõttu välja jätta. Isegi juhul,

kui neid tõendikogumist välja ei jäeta, tuleks eriti põhjalikult hinnata, kas nende põhjal saab

kummutada kõiki tekkinud kahtlusi.

7.3. Vastuolus KrMS § 15 lg-ga 3 rajaneb otsus isiku ütlustele, keda süüdistatav ega tema kaitsja ei

saanud küsitleda.

7.4. Süüdistuses kirjeldatud väidetav süüdistatava tegevus, s.o sõrme kannatanu pärakusse

sisestamine, ei vastanud teo toimepanemise ajal KarS § 141 koosseisule.

8. Prokuröri vastuse kohaselt on maa- ja ringkonnakohtu otsused põhjendatud ning nende

tühistamiseks puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Esmalt vastab kolleegium küsimusele selle kohta, kas menetluse käigus tagati süüdistatava õigus

tõlkele KrMS § 10 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu kriminaalasjast, et süüdistatava õigusi

oleks selles osas rikutud. Kooskõlas KrMS § 10 lg-tega 5 ja 6 tõlgiti kannatanu ütlused

süüdistatavale suuliselt. Kohtueelse ega kohtuliku menetluse käigus ei taotlenud süüdistatav

kannatanu ülekuulamise protokolli kirjalikku tõlkimist, mistõttu ei olnud menetlejal alust arvata,

et kirjaliku tõlke puudumine takistab kaitseõiguse teostamist.

10. Maa- ja ringkonnakohtu otsuste kohaselt on teo toimepanemine tõendatud videosalvestatud

kannatanu ütlustega suulise kuriteoteate protokollis ja kannatanu ülekuulamise protokollides.

Samuti tuginesid kohtud sellele, et kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistajate C, D, E ja F ütlused.

Kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 165 kohaselt oli laps võimeline

tajuma tema suhtes toimepandud teo asjaolusid ning andma nende kohta ütlusi. Lisaks nähtub

ekspertiisiaktist, et kannatanul ei esine suuremat kalduvust fantaseerida. Ringkonnakohus viitas

otsuse tegemisel sellele, et ka ekspertiisi käigus rääkis laps enda seksuaalsest väärkohtlemisest.

11. Kolleegium nõustub kaitsjatega, et eeltoodust tulenevalt rajaneb A süüditunnistamine määravas

ulatuses lapseealise kannatanu ütlustele. Kolleegiumi hinnangul ei olnud seejuures kohtutel alust

käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud

alaealise kannatanu vahendusel. Seda põhjusel, et ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud

asjaolu, s.t olukorda, kus alaealise kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida kohtuliku arutamise

käigus. Praegusel juhul ei kuulatud küll kannatanut kui vahetut tõendiallikat kohtumenetluses üle,

kuid avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 2901 alusel. Kuna

kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei olnud alust tugineda sama

teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlused puudutavad peamiselt lapse

käitumist, sealhulgas pärast isaga toimunud kohtumisi, kuid neist ei nähtu, et kannatanu kirjeldas

vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all (KrMS § 66 lg 21 p 2).

Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste

usaldusväärsust.

12. Seoses ringkonnakohtu viitega ekspertiisiaktis sisalduvatele kannatanu selgitustele seksuaalse

väärkohtlemise kohta märgib kolleegium järgmist. Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused

sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta.

Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks

eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole

aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel.

Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt

samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus.

13. Riigikohus on varem leidnud, et põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele

tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema

eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas

järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse

põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks

kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et

kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel

tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10).

14. Järgnevalt hindab kolleegium, kas kannatanu ülekuulamisel järgiti menetlusseaduse nõudeid, ja

seejärel analüüsib, kas kohtud järgisid põhjendamiskohustust kannatanu ütluste usaldusväärsuse

hindamisel.

15. Õigustatuks ei saa pidada kaitsjate etteheidet selle kohta, et kannatanu ülekuulamise juures viibis

kannatanu ema. Kuigi menetlusseadus seda otsesõnu ette ei näe, tuleneb vastav õigus

EL direktiivi 2011/92/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab

tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise

võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus.

Lisaks lubab seadus otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist

(KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4).

16. KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud

võimalus küsimuste esitamiseks. Kaitsja ei taotlenud kohtueelses ega kohtumenetluses

kannatanule küsimuste esitamist. Selline võimalus oli kaitsjal pärast seda, kui kahtlustatavale ja

tema kaitsjale tutvustati KrMS § 70 lg 4 kohaselt kannatanu ülekuulamise videosalvestist.

Viidatud säte näeb ette, et viie päeva jooksul pärast tutvumist on kahtlustataval või kaitsjal õigus

esitada tunnistajale küsimusi. Lisaks oli võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1

alusel. Ka hiljem kohtumenetluses oli kaitsjal võimalik taotleda kannatanu küsitlemist pärast

ütluste avaldamist.

17. Kannatanu ütluste kasutamise kohta märgib kolleegium, et kohtuotsustest nähtuvalt on kohtud

käsitanud kannatanu ütlusena suulises kuriteoteates jäädvustatud teavet. Kohtueelses menetluses

koostati 27. augustil 2012 kahtlustatavale videosalvestise tutvustamise protokoll, mille kohaselt

esitati tutvumiseks 19. märtsil ja 16. mail 2012 kannatanu ülekuulamise käigus tehtud

videosalvestised. Kohtumenetluse käigus (7. oktoobril 2014 toimunud istungil) kinnitas

süüdistatav, et kohtueelses menetluses ei tutvustatud talle kannatanu suulise kuriteoteate

salvestist. Seejärel avaldati ja tõlgiti süüdistatavale kohtuistungil ka see salvestis. Kuriteoteade on

KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult

esitatud teade kuriteo toimepanemise kohta ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos.

Vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade

talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Praegusel juhul oli tegemist

kannatanu suuliselt esitatud teatega, mis protokolliti. Tuleb lahendada küsimus, kas suulise

kuriteoteate protokoll on selles olukorras võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga.

Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt, kui kuriteoteate esitamisel

kuulati kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi. Suulise

kuriteoteate esitamise protokollist seda aga käesolevas asjas ei nähtu. Seega on kohtud lubamatult

lugenud tõendiks ehk kannatanu ütluseks ka suulise kuriteoteate protokollis väljendatut ja

rikkunud sellega oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

18. Alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja

teadvalt vale ütluse andmise eest, siiski peab talle selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba

ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta.

Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui

ekspertiisi

akti

järeldustest

nähtub,

et

alaealisel

kannatanul

ei

ole

suuremat

fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt

ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Käesolevas asjas seda aga kannatanu ülekuulamise

protokollidest ei nähtu. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega

seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe

rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist.

19. Kolleegium juhib samuti tähelepanu asjaolule, et seadusandja ei ole alaealise kannatanu

ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest

keeldumine isiklikel põhjustel. Praegusel juhul on asjakohane KrMS § 71 lg 1 p 1, mille kohaselt

on süüdistatava alanejal sugulasel õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kuna kannatanu

on süüdistatava tütar ehk alaneja sugulane, oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu.

Sellest õigusest kannatanut enne tema ülekuulamist ilmselgelt ei teavitatud ja tal ei olnud seetõttu

võimalik ka ütluste andmisest loobuda.

20. Riigikohus on leidnud, et ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata

tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda

KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku

tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile

rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-

1-72-07, p 8). Kolleegium ei pea ka praegusel juhul võimalikuks sellest põhimõttest kõrvale

kalduda. Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks

tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne

kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud,

vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda

tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata,

ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Nagu eespool

märgitud, rajanevad maa- ja ringkonnakohtu otsused määravas osas kannatanu ütlustele, mistõttu

selle tõendi lubamatuks tunnistamine tingib möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle

etteheidetavates tegudes. Seetõttu jätab kolleegium käsitlemata kassatsioonides esitatud teised

väited.

21. Kolleegium märgib sedagi, et kohtud ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel muu

hulgas käsitlenud politsei poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku, s.o küsimust selle

kohta, kas kannatanu mälupildile sündmusest võisid avaldada mõju sündmusest möödunud aeg ja

konsultatsioonid psühholoogidega. Eriti lapseealise kannatanu puhul tuleb kohtul pöörata

tähelepanu kannatanu ütlustes kasutatud mõisteaparaadile ja muudele asjaoludele, mis võivad

viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt, ning vajadusel vastavad kahtlused ka üheselt

ümber lükata.

22. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 4. novembri 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi

2015. a otsuse A süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

ning mõistab süüdistatava õigeks. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada.

23. Kaitsja A. Saar esitas taotluse isikule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks

kassatsioonimenetluses kokku summas 1200 eurot (10 tundi). Taotluse kohaselt hõlmab tasu

ringkonnakohtu otsusega tutvumist ja kassatsiooni ettevalmistamist ning esitamist. Kui

kassatsioonimenetluses tehakse KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahend, kannab KrMS § 186

lg 1 järgi menetluskulud riik. KrMS § 186 lg 1 järgi, kui kassatsioonimenetluses tehakse

KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Maakohtu menetluses on

kulu 7020 eurot (II kd, tl 41) ja apellatsioonimenetluses 2460 eurot (III kd, tl 124). Kolleegiumi

hinnangul on tegemist põhjendatud kuludega, mis tuleb isiku õigeksmõistmisel hüvitada

KrMS § 181 lg 1 alusel.

24. Kaitsja E. Kergandberg esitas seisukoha ja taotluse isikule valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks kassatsioonimenetluses kokku 7720 eurot 37 senti. Taotluse kohaselt hõlmab kaitsja

tasu kriminaaltoimikuga tutvumist ja analüüsi, õiguslikku analüüsi; nõupidamisi kliendiga;

kassatsiooni koostamist ja täiendamist; kohtumisi ja suhtlust kliendiga seoses menetlusliku

olukorra ja tõenditega ning seisukoha koostamist Riigikohtule (kokku 57 tundi ja 15 minutit).

Kolleegiumi hinnangul ei ole tasu hüvitamine selles ulatuses põhjendatud. Kuigi on arusaadav, et

kaitsja liitumisel menetlusse alles kassatsiooni esitamise staadiumis peab ta tutvuma ka senise

menetluse käiguga ja pidama kliendiga nõu, tuleb siiski arvestada, et A huvides esitasid

kassatsiooni ka tema teised kaitsjad. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks

hüvitada KrMS § 186 lg 1 alusel 2000 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)