3-2-1-73-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-73-15

Määruse kuupäev

Tartu, 23. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

K. M-i üle seatud eestkoste lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-4430

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. M-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja K. M, seaduslik esindaja (eestkostja) Meeksi

Vallavalitsus

Puudutatud isikud U. M ja T. M

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2014. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu

7. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-4430 ja saata asi samale maakohtule avalduse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maakohus alustas 31. jaanuaril 2014 U. M-i (eestkostetava vend, puudutatud isik) 29. jaanuari

2014. a avalduse alusel menetlust K. M-ile (eestkostetav, avaldaja) eestkostja määramiseks ja määras

samal päeval eestkostetavale ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi.

2. 11. märtsil 2014 korraldatud ambulatoorse ekspertiisi käigus tuvastas ekspert, et eestkostetav põeb

kroonilist vaimuhaigust (hebefreenne skisofreenia, episoodiline, süveneva defektiga), mis seisneb

väljendunud mõttekäiguhäiretes, tunde- ja tahteelumuutustes ning haiguskriitika puudumises.

Seetõttu ei suuda eestkostetav kestvalt oma tegudest aru saada ega neid juhtida ning vajab eestkostjat

vähemalt ühe aasta jooksul, sh ei mõista eestkostetav perekonnaõiguslikke toiminguid ega saa teha

ilma eestkostja nõusolekuta ühtegi tehingut. Eestkostetava tervis võimaldab tal osa võtta

kohtuistungist, kuid psüühilise seisundi tõttu ei suuda ta ise kohtus oma õigusi ja huve kaitsta ega

avaldada arvamust talle eestkostja määramise kohta.

3. Maakohus määras 14. aprilli 2014. a määrusega eestkostetava eestkostjaks Meeksi Vallavalitsuse

kohustusega valitseda eestkostetava vara ja korraldada eestkostetava elu nii, et tal oleks elukoht ning

ta oleks hooldatud ja saaks ravi. Maakohus jättis eestkostetavale õiguse sooritada iseseisvalt ilma

eestkostja nõusolekuta tehinguid, mille koguväärtus ei ületa 200 eurot kuus, samuti

perekonnaõiguslikke tehinguid. Maakohus leidis, et eestkostetav on valimisõiguse tähenduses

teovõimeline ja hääleõiguslik isik. Eestkostetav esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, mille

Tartu Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2014. a määrusega rahuldamata. Eestkostetav esitas

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, mille Riigikohus jättis 15. septembri

2014. a määrusega menetlusse võtmata.

4. Eestkostetav esitas 7. oktoobril 2014 maakohtule taotluse, milles palus, et kohus määraks talle uue

esindaja. Tartu Maakohus selgitas 17. oktoobri 2014. a kirjas eestkostetavale, et kuna eestkostja

määramise kohta on kohtulahend jõustunud, on talle määratud esindaja esindusõigus lõppenud,

mistõttu ei ole uue esindaja määramise taotlus asjakohane.

Eestkostetav esitas 15. oktoobril 2014 maakohtule avalduse, milles palus lõpetada tema üle Tartu

Maakohtu 14. aprilli 2014. a määrusega seatud eestkoste, sest eestkoste seadmiseks ja eestkostja

määramiseks ei olnud alust.

5. Tartu Maakohus jättis 17. oktoobri 2014 määrusega eestkostetava avalduse eestkoste lõpetamiseks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole avaldaja õiguste rikkumine avalduse alusena toodud

faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. Maakohus määras 14. aprilli 2014 määrusega

eestkostetavale eestkostja. Eestkostetav ei ole avalduses esitanud ühtegi asjaolu, millest saaks

järeldada, et eestkoste seadmise alused on TsMS § 529 lg 1 mõttes osaliselt või täielikult ära

langenud.

6. Eestkostetav esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja lõpetada tema üle

seatud eestkoste, sest maakohtul ei olnud alust määrata talle eestkostjat ja eestkostja määramise

põhjused on ära langenud. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused on saadud tutvusi ära

kasutades. Eestkostetavale on määratud pankrotihaldur. Eestkostetav ei soovi kohtumenetluses

esindajat, sest suudab enda huve ise kaitsta.

7. Meeksi Vallavalitsus (eestkostja) leidis, et eestkoste seadmise alused ei ole ära langenud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. jaanuari 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega neid TsMS § 654 lg 6 ja § 659

järgi kordamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas eestkostetav kohtule avalduse eestkoste

lõpetamiseks. TsMS § 529 lg 1 järgi lõpetab kohus eestkoste, kui eestkostja määramise alused on

täielikult või osaliselt ära langenud. Eestkostetava 15. oktoobri 2014. a avaldusest ega 24. oktoobri

2014. a määruskaebusest ei nähtu asjaolusid, millest saab järeldada, et tema eestkostevajadus on ära

langenud. Eestkoste seati 14. aprilli 2014. a määrusega ja eestkostetav esitas avalduse 15. oktoobril

2014, s.o kuus kuud pärast eestkostja määramist. Asjas ei ole alust arvata, et praeguseks oleks

faktilised asjaolud oluliselt muutunud, mis tingiks eestkoste lõpetamise.

Paljasõnalised ning tõendamata on määruskaebuse väited, et psühhiaatrilised ekspertiisid olid saadud

tänu tutvustele. Ekspertiisi määras kohus, mitte kolmandad isikud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Eestkostetav esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha

uue määruse, millega jätta eestkostja määramise avaldus rahuldamata ja lõpetada eestkoste.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vaja eestkostetav eestkostet, sest ta tuleb igapäevase

asjaajamisega toime ning suudab oma varaliste ja isiklike õiguste ja huvide eest seista. Asjas ei ole

tõendatud eestkostetava püsiv võimetus juhtida oma tegusid ja nendest aru saada. 25. aprilli 2011. a

ekspertiisiakti järgi ei vaja eestkostetav eestkostet. Asjas tõendina esitatud ekspertiisiaktis on ekspert

jõudnud ekslikult järeldusele, et eestkostetav vajab eestkostet, sh ei ole ekspertiisiaktis põhjendatud,

kuidas jõudis ekspert järeldusele, et eestkostetav põeb hebefreenset skisofreeniat.

Eestkoste tuleb lõpetada, sest eestkostetav soovib sõita Soome ja osta Meeksi valda korteri, kuid ei

saa seda teha enne, kui eestkoste on lõpetatud.

Eestkostetav palus kohtul tunnistajana üle kuulata oma isa, tütre ja sugulase, keda ta abistab

majapidamistöödes.

10. Eestkostetava isa, T. M toetas avaldust.

11. Meeksi Vallavalitsus (eestkostja) ei toetanud määruskaebust, sest eestkostetav vajab oma õiguste

ja huvide kaitseks eestkostjat, kuna tal puudub haiguskriitika. Eestkostetav soovib eestkoste lõpetada,

et teha varalisi tehinguid, mille tegemist eestkostja tal takistab. Vaimuhaiguse tõttu ei suuda

eestkostetav oma tehinguid läbi mõelda ja sellega tekitab ta endale varalist kahju. Eestkostetav esitas

8. oktoobril 2013 kohtule avalduse, milles palus kuulutada välja enda pankroti. Ajutise halduri

andmetel oli eestkostetav võlgu 1912 eurot 72 senti ja vara oli tal 0 euro väärtuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel

tühistada ja asi saata samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus

tuleb osaliselt rahuldada.

13. Kolleegium selgitab, et kui täisealine isik ei suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida,

määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse

avalduse alusel või omal algatusel talle perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 järgi eestkostja.

Eestkostja määramise eesmärgiks on piiratud teovõimega isikut aidata ja tagada tema õiguste ja

huvide kaitse osas, milles ta ise seda ei suuda. Seetõttu tuvastab kohus eestkostjat määrates esmalt,

kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada

või neid juhtida ja vajab eestkostet. Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud teovõimega ning vajab

seetõttu osas või kõigis eluvaldkondades eestkostet, tuleb isiku õiguste ja huvide kaitseks määrata

talle eestkostja. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis

eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet (vt Riigikohtu

9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 20-21).

14. Kui kohus on tuvastanud isiku piiratud teovõime ja seetõttu määranud isikule tema õiguste ja

huvide kaitseks ülalmärgitu kohaselt eestkostja, kuid eestkostetava eestkostevajadus muutub, saab

kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele

muudatusi ka eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Kolleegium juhib tähelepanu, et

eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast

eestkostja määramist. Seetõttu peab kohus ka pärast isikule eestkostja määramist hoolitsema selle

eest, et isiku üle seatud eestkoste ei kestaks kauem kui vajalik ning eestkostja ülesanded vastaks isiku

eestkostevajadusele.

Selleks peab kohus PKS § 203 lg 4 ja TsMS § 526 lg 3 järgi üldjuhul hiljemalt iga viie aasta järel

kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning

kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Eestkostevajaduse kontrollimise aja peab

kohus TsMS § 526 lg 2 p 5 järgi märkima ka määruses, millega kohus määrab piiratud teovõimega

isikule eestkostja. Eeltoodu ei välista aga isiku eestkostevajaduse kontrollimist ka varem.

15. Kuna PKS § 203 lg-te 1 ja 2 järgi on eestkoste seadmise peamiseks eelduseks asjaolu, et

täisealine isik ei suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire

tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, mistõttu vajab ta kõrvalist abi, peab eestkoste

lõpetamiseks olema isiku varem tuvastatud eestkostevajadus ära langenud, eestkostja ülesannete

muutmiseks aga isiku eestkostevajaduse ulatus muutunud. Seejuures toimub eestkostja ülesannete

laiendamine TsMS § 528 lg 1 järgi sarnaselt eestkostja määramisele, st kohus saab eestkostja

ülesandeid laiendada, kui isiku eestkostevajadus on võrreldes eestkostja määramise ajaga suurenenud.

Eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks annab aga TsMS § 529 lg 1 järgi

alust asjaolu, et eestkostevajadus on täielikult või osaliselt ära langenud, st võrreldes eestkostja

määramise ajaga on eestkostetava seiskord paranenud ja eestkostevajadus vähenenud või ära

langenud.

16. Kohus otsustab eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete muutmise PKS § 206 lg 2

kolmanda lause järgi kas omal algatusel või eestkostja, valla- või linnavalitsuse või eestkostetava

avalduse alusel.

Eestkostja ülesannete muutmise või eestkoste lõpetamise üle otsustab kohus sarnaselt eestkostja

määramisele hagita menetluses. Kuigi TsMS § 475 lg 1 p-s 5 on hagita asjana nimetatud piiratud

teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine, saab ka eestkoste lõpetamist ja eestkostja

ülesannete muutmist pidada sama sätte alusel hagita asjaks, sest menetluse esemeks on mõlemal juhul

isiku eestkostevajaduse kontrollimine ja vastavalt sellele eestkostja ülesannete määramine.

Sarnaselt muudele hagita asjadele kehtib ka eestkoste lõpetamise ja eestkostja ülesannete muutmise

menetluses hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille kohaselt ei ole kohus seotud

menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning peab

kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole

esitatud vastuväiteid, samuti nõudma vajadusel avaldajalt tõendite esitamist või koguma neid omal

algatusel (TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-d 5 ja 7).

Lisaks tuleb arvestada ka seda, et kuna kohus saab otsustada eestkoste lõpetamise ja muutmise üle

omal algatusel, siis tulenevalt kohtu aktiivsest rollist sellises hagita menetluses juhib menetlust ja

määrab menetluse eseme kohus ning erinevalt hagi- või üksnes avalduse alusel toimuvast hagita

menetlusest ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada.

Seetõttu on ka kohtule esitatud avalduse peamiseks eesmärgiks anda kohtule teada asjaoludest,

millest saab järeldada, et eestkostetava eestkostevajadus on muutunud, mis annab omakorda kohtule

alust kontrollida, kas ja millises ulatuses vajab isik edaspidi eestkostet ning kas on vaja muuta senist

eestkostja määramise kohtulahendit (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-89-14, p 19). Seejuures peab kohus alustama omal algatusel eestkoste muutmise menetluse juhul,

kui talle teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et eestkostetava olukord võib olla

muutunud, st igasugune teave ei pruugi anda alust menetlust alustada.

Seega ei ole eestkoste muutmiseks või lõpetamiseks tingimata vaja esitada kohtule avaldust, sest

kohus peab ka ise vastavate asjaolude teadasaamisel kontrollima eestkostevajadust ja otsustama, kas

eestkoste tingimusi muuta või see lõpetada.

17. PKS § 206 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus otsustada eestkoste lõpetamise, piiramise või

laiendamise üle mh ka eestkostetava avalduse alusel.

Kolleegiumi hinnangul saab viidatud sätte järgi esitada eestkostetav kohtule sellise avalduse ilma

seadusliku esindaja ehk eestkostjata. TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi ei ole eestkostetaval kui

piiratud teovõimega isikul üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet, mistõttu esindab teda TsMS § 217

lg 3 järgi kohtumenetluses üldjuhul tema seaduslik esindaja. TsMS § 202 lg 4 esimeses lauses on

eestkostetavale tsiviilkohtumenetlusteovõime sõnaselgelt ette nähtud üksnes isikule piiratud teovõime

tõttu eestkoste seadmise menetluses. Kolleegiumi arvates saab viidatud sätteid koosmõjus kohaldades

pidada siiski eestkostetavat tsiviilkohtumenetlusteovõimeliseks ka eestkoste lõpetamise ja muutmise

avalduse menetlemisel, kuna ka sellise menetluse esemeks on isiku eestkostevajaduse kontroll ja

eestkostja ülesannete määramine. Seega on piiratud teovõimega isikul iseenesest õigus esitada

kohtule avaldus tema üle seatud eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete muutmiseks.

Samuti on eestkostetaval TsMS § 532 lg 1 järgi õigus esitada määruskaebus eestkostja ülesannete

muutmise või eestkoste lõpetamisest keeldumise määruse peale.

18. Kui piiratud teovõimega isik esitab kohtule avalduse tema üle seatud eestkoste ülevaatamiseks,

lahendab kohus TsMS § 372 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 esmalt avalduse menetlusse

võtmise või sellest keeldumise või annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kolleegiumi hinnangul

saab tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 jätta kohus lisaks hagile ka hagita menetluses esitatud avalduse

TsMS §-s 371 sätestatud alustel üldjuhul menetlusse võtmata, kui see ei ole vastuolus hagita

menetluse olemusega.

TsMS § 371 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata juhul, kui hageja õiguste

rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades

hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Kolleegium on varem juhtinud tähelepanu, et viidatud sätte

peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille

rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Viidatud sätet kohaldades peab kohus hageja esitatud

faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat

õigusnormi, mis võiks anda alust hagi rahuldada. Kui kohtul tekib analüüsi käigus veendumus, et

sellist õigusnormi õiguskorras ei eksisteeri, võib kohus keelduda hagiavaldust menetlusse võtmast

(vt Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). Kohtul on TsMS § 371 lg 2

alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumise korral kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus

ning menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud hinnata tõendeid ega lahendada

asja sisuliselt (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p-d 13-14).

Kolleegiumi hinnangul kehtib ülalmärgitu ka hagita menetluse korral.

Seega saaks kohus jätta eestkostetava eestkoste lõpetamise avalduse TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel

koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 menetlusse võtmata, kui avalduses esitatud faktiliste asjaolude

õigsust eeldades ei oleks avaldaja õiguste rikkumine üldse võimalik. Kuna piiratud teovõimega isiku

eestkostevajadus võib ajas muutuda ning ülalmärgitut arvestades peab kohus kontrollima, et määratud

eestkoste vastaks isiku piiratud teovõime ulatusele ning vajadusel saab kohus TsMS § 529 järgi

eestkoste lõpetada või eestkostja ülesannete ringi kitsendada, ei saa kohus kolleegiumi arvates

keelduda sellise avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel. Kohus peab sellist

avaldust menetlema ja kontrollima eestkoste aluste võimalikku äralangemist ning olenevalt

kontrollimise tulemusest otsustama eestkoste lõpetada või sellest keelduma.

19. Otsustamaks eestkostevajaduse äralangemise üle, võib kohus määrata isikule ekspertiisi

(TsMS § 529 lg 2), kuulata isiku ära (TsMS § 524) või koguda muid vajalikke andmeid. Erandina

võib kohus otsustada asja ka üksnes avalduses esitatu põhjal, kui eestkoste määramisest on

möödunud vähe aega ja avaldusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et eestkostja

määramise ajaga võrreldes on isiku eestkostevajadus muutunud. Sellise olukorraga võib kolleegiumi

arvates olla tegemist eelkõige juhul, kui eestkostetav, kellel puudub haiguskriitika ja kes ei hinda

adekvaatselt enda eestkostevajadust, ei ole rahul, et tema üle seati eestkoste ja talle määrati

eestkostja, mistõttu soovib ta eestkoste lõpetada.

20. Ülalmärgitud põhjendustel keeldus maakohus põhjendamatult eestkostetava avaldust eestkoste

lõpetamiseks menetlusse võtmast. Kuna ringkonnakohus maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud, tuleb

asjas tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus ja asi tuleb saata maakohtule avalduse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

21. Kuna kolleegium rahuldab määruskaebuse osaliselt, tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

määruskaebuselt tasutud kautsjon avaldajale tagastada.

Kuna asi saadetakse maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, jäävad menetluskulud

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava kohtu otsustada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik