3-1-1-74-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-74-15

Otsuse kuupäev

22. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Kuldar Uibo süüdistuses KarS § 4231 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-15-2015

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kuldar Uibo kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, abiprokurör Külli Zimm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsus Kuldar Uibo süüdistusasjas KarS § 4231

järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks välja 24 (kakskümmend neli)

eurot, sh käibemaks 4 eurot Kuldar Uibole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Kuldar Uibolt Eesti Vabariigi

kasuks välja 24 (kakskümmend neli) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kuldar Uibo ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask sõlmisid 13. märtsil 2015

prokuröriga kokkuleppe, mille kohaselt süüdistatakse K. Uibot karistusseadustiku (KarS) § 4231 järgi

selles, et ta juhtis 4. märtsil 2015 sõiduautot kolmandat korda, omamata vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimise õigust. Varem juhtis K. Uibo sõiduautot vastava kategooria juhtimisõigust

omamata 13. novembril 2014 ja 20. detsembril 2014. Maanteeameti kirjast (tl 31) nähtub, et

K. Uibolt oli juhtimisõigus ära võetud Harju Maakohtu otsusega asjas nr 1-07-11766 tähtajaga

3. novembrist 2008 kuni 22. veebruarini 2013 ja tema juhtimisõigust ei ole taastatud.

2. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2015. a istungil avaldas prokurör K. Uiboga sõlmitud kokkuleppe.

Vastuseks kohtu küsimusele kinnitas K. Uibo, et talle on kokkuleppe sisu arusaadav ja ta on

kokkuleppega nõus. Ka kaitsja kinnitas, et jääb kokkuleppe juurde, kuid juhtis kohtu tähelepanu

sellele, et kaks rikkumist pani süüdistatav toime enne 1. jaanuari 2015, mistõttu on problemaatiline

teo kvalifitseerimine kuriteona KarS § 4231 järgi.

3. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2015. a otsusega tunnistati K. Uibo kokkuleppemenetluses

kiirmenetluse korras KarS § 4231 järgi süüdi ja teda karistati ühe kuu pikkuse vangistusega. KarS

§ 74 lg-te 1 ja 3 alusel ei pööratud karistust täielikult täitmisele ja määrati K. Uibole kuue kuu

pikkune katseaeg, mille jooksul on isik kohustatud täitma KarS § 75 lg-s 1 sätestatud

kontrollnõudeid.

4. Maakohtu otsuse peale esitas K. Uibo kaitsja vandeadvokaadi abi B. Sisask apellatsiooni

taotlusega tühistada maakohtu otsus ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile ning jätta

menetluskulud riigi kanda.

4.1. Apellant leidis, et K. Uibo tegevus ei ole kvalifitseeritav kuriteona. KarS § 4231

jõustus 1. jaanuaril 2015 ning selle objektiivse koosseisu element on süstemaatilisus. Nimetatud

koosseisu ei saa arvata episoode, mis on toime pandud enne KarS § 4231 jõustumist. Vastupidine

tähendaks otsest vastuolu KarS § 5 lg-ga 3 ja põhiseaduse (PS) § 23 lg-ga 1. Kuna maakohtu otsus

põhineb kolmel episoodil, millest kaks pandi toime vastavalt 13. novembril ja 20. detsembril 2014,

s.o enne KarS § 4231 jõustumist, ei ole K. Uibo tegu kuritegu.

4.2. Kriminaalasi lahendati apellandi ja süüdistatava nõusolekul kokkuleppemenetluses üksnes

menetlusökonoomia kaalutlustel.

5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Külli Zimm märkis apellatsiooni vastuses, et K. Uibo ja

tema kaitsja nõustusid kokkuleppes esitatud teokirjelduse ning õigusliku kvalifikatsiooniga nii

prokuratuuris kui ka maakohtu istungil. K. Uibo poolt toimepandud teo kvalifitseerimine KarS § 4231

järgi on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsusega asjas nr 3-1-1-87-08.

Ka käesolevas kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus kaks väärtegu on toime pandud enne

1. jaanuari 2015 ja viimane tegu uue seaduse kehtimise ajal, seetõttu on viidatud Riigikohtu otsuse

seisukohad üle kantavad ka arutatavasse kriminaalasja.

6. Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja K. Uibo

kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.

6.1. KarS § 4231 kohaldamisel on analoogia korras rakendatav Riigikohtu seisukoht kriminaalasjas

nr 3-1-1-87-08, kus leiti, et isiku karistamisel KarS § 199 lg 2 p 9 alusel võib arvesse võtta enne selle

sätte jõustumist toimepandud vargusi väheväärtusliku asja vastu, mille eest oli isikut karistatud

KarS § 218 lg 1 järgi. Riigikohtu viidatud otsuse punktist 12 tuleneb, et isiku karistamisel

süstemaatilise varguse eest ei anta uut õiguslikku hinnangut tegudele, mille eest on teda juba väärteo

korras karistatud, vaid see, et ta on varem samalaadseid süütegusid toime pannud, võib anda alust

alates kolmandast teost lugeda tema käitumist süstemaatiliseks. Seevastu ei muuda kolmas

toimepandud samalaadne süütegu tagasiulatuvalt süstemaatiliselt toimepanduks isiku eelnevaid

tegusid.

6.2. Samuti saab juhinduda Riigikohtu seisukohast kriminaalasjas nr 3-1-1-23-00, kus käsitleti

kriminaalvastutusele võtmist seoses kriminaalkoodeksi (KrK) § 204 lg 3 jõustumisega 23. jaanuaril

1999. Selles asjas karistati isikut 19. jaanuaril 1999 toimepandud rikkumise eest halduskorras,

26. jaanuaril 1999 ning 19. aprillil 1999 juhtis isik taas sõiduautot, olles alkoholijoobes. Nimetatud

otsuse punktis 3.1 märgiti, et KrK § 204 lg-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsesse külge

kuulub ühekordne mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kuid selle teo eest järgneb

kriminaalvastutus üksnes siis, kui kuriteo subjektiks on isik, kellel on kehtiv halduskaristus

mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.

6.3. K. Uibo puhul ei ole tegemist KarS § 5 lg-s 3 sätestatud olukorraga, mille kohaselt seadusel, mis

tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole

tagasiulatuvat jõudu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-90-03, p-d 6.3–6.5).

6.4. K. Uibole süüdistuse esitamisel on lähtutud juriidilisest retsidiivist. Kui süstemaatiliselt toime

pandud teona tuleks mõista vähemalt kolme tegu koos, ei saaks ringkonnakohtu hinnangul

juriidilisele retsidiivile (s.o tegudele, mille eest on isikut juba varem karistatud) tugineda, kuna nende

uuesti arvestamisel süüdimõistva otsuse tegemisel oleks sisuliselt tegemist ne bis in idem-põhimõtte

rikkumisega. Süstemaatilisus ei ole n-ö katusmõiste vähemalt kolme episoodi hõlmava teo kohta,

vaid tegemist on tunnusega, mis iseloomustab isiku suhtumist konkreetsesse toimepandud teosse ja

õiguskorda. Järeldus selle kohta tehakse aga seaduses ette nähtud asjaolu põhjal, st isik on varem

korduvalt pannud toime samalaadseid tegusid.

6.5. Kui varasemaid samalaadseid tegusid, mille eest on isikut juba väärteo korras karistatud, ei ole

alust käsitada osategudena, ei teki küsimust, kas süstemaatilise teo põhiraskus jääb uue normi

kehtivuse aega või sellele eelnenud perioodi. Samuti ei saa rääkida sellest, et isikul ei olnud teo

toimepanemisel võimalik ette näha, et sellele teole võiks järgneda kriminaalvastutus. K. Uibo pani

talle süüdistuses ette heidetava teo toime pärast 1. jaanuari 2015 ehk ajal, mil oli jõustunud

KarS § 4231 kuriteokoosseis. K. Uibo oli teadlik, et teda on mootorsõiduki juhtimise eest ilma

juhtimisõigust omamata varem karistatud. Sellest tulenevalt oli süüdistataval võimalik ette näha, et

järjekordne mootorsõiduki ilma juhtimisõiguseta juhtimine võib olla karistatav kriminaalkorras.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. K. Uibo kaitsja vandeadvokaadi abi B. Sisask vaidlustab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses

järgmiste põhjendustega.

7.1. Ringkonnakohtu otsusel puuduvad allkirjad. Otsuse sissejuhatavas osas on otsuse kuupäevana

märgitud 22. aprill 2015, digitaalselt on otsus allkirjastatud 20. aprillil 2015. Seega on kohtuotsus

allkirjastatud enne selle koostamist. Kirjeldatud rikkumine on kohtuotsuse kassatsiooni korras

tühistamise alus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 362 p 2 järgi.

7.2. KarS § 4231 mõttes tegude süstemaatilisusse ei saa arvata episoode, mis on toime pandud enne

KarS § 4231 jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2015. See on vastuolus KarS § 5 lg-ga 3 ja PS § 23 lg-

ga 1 (nullum crimen sine lege-põhimõte).

7.3. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-23-00 on asjakohatu, sest see ei käsitle

süstemaatilisuse mõistet. Käesolevas asjas ei saa analoogia korras kohaldada ka Riigikohtu otsust

asjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud otsuse punktis 10 on Riigikohus seisukohal, et süstemaatiliselt

toimepandavad teod peavad moodustama mingi sisulise süsteemi, st need on omavahel seotud;

punktis 12 märgitakse, et süstemaatilise varguse mõiste on seotud varem toimepandud vargustega.

Esmalt selgitab Riigikohus punktis 12, et isikut ei karistata enne karistusseaduse jõustumist toime

pandud varguste eest, vaid pärast selle jõustumist toime pandud varguse katse eest. Edasi on kohus

aga seisukohal, et enne karistusseaduse jõustumist toime pandud vargused on siiski õiguslikult

siduvad uue seaduse kehtimise ajal ja neid tuleb arvesse võtta uue seaduse kehtimise ajal toime

pandud varguse katse õiguslikul hindamisel. Kassaatori hinnangul on viidatud Riigikohtu seisukoht

ebaselge ja vastuoluline.

7.4. Lisaks KarS § 5 lg-s 3 sätestatud tagasiulatuva jõu keelu põhimõttele rikub KarS § 4231 ka

PS § 23 kaitsealas olevat karistusnormi määratletuse nõuet. Karistusseadustiku eriosa koosseisudes

on korduvust kvalifitseeriva ja isikut iseloomustava tunnusena kasutatud läbivalt ja selgelt

tüüpformuleeringus isiku poolt, kes on varem /.../. Korduvus ja süstemaatilisus ei ole samased

mõisted, mistõttu ei saa süstemaatiliselt toimepandud teo põhjendamisel piirduda korduvust

sisustavate argumentidega, nagu on tehtud kasseeritavas otsuses. Kassaator on seisukohal, et kui

süstemaatiline toimepanemine eeldab tegudevahelist seost, ei ole võimalik rääkida vaid viimase,

süstemaatilisust moodustava teo eest karistamisest. Süstemaatilisus kumuleerub küll kolmanda teo

toimepanemisel, ent süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise ebaõigussisu tuleneb praegusel juhul

kõigist kolmest teost. Vastupidisel juhul on tegu korduvusega: isiku eelnevaid tegusid hinnatakse

eripreventiivsest aspektist. Ka korduvuse puhul ei tohi arvesse võtta tegusid, mis on toime pandud

enne seaduse jõustumist.

7.5. Kokkuvõttes leiab kassaator, et kui K. Uibo 2014. aastasse jääv juriidiline retsidiiv mingilgi

määral sisustab KarS § 4231 elementi süstemaatiliselt, siis on tegu PS § 23 ja KarS § 5 lg 3 ehk

karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtte rikkumisega. Kui nõustuda ringkonnakohtu

seisukohaga, et K. Uibole esitati süüdistus ja ta mõisteti süüdi vaid 4. märtsi 2015. a teo eest, siis jääb

arusaamatuks, mis antud juhtumil sisustab süstemaatilisuse mõistet KarS § 4231 koosseisus. Kui

süstemaatilisus on kvalitatiivne tunnus, mis tuleneb otseselt 13. novembril ja 20. detsembril 2014

toime pandud tegudest, siis on tegu K. Uibo olukorra raskendamisega, raskema seaduse tagasiulatuva

kohaldamisega, mis toob kaasa otsuse tühistamise KrMS § 362 p 1 alusel.

8. Kassatsiooni vastuses jääb prokurör apellatsioonimenetluses väljendatud seisukohtade juurde ning

leiab, et kaitsja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Seoses ringkonnakohtu otsuse allkirjastamisega

leiab prokurör, et kuigi otsuse tegemise aeg ning digitaalallkirjade andmise aeg on erinev, muutub

otsuse sisu pärast digitaalset allkirjastamist kirjutuskaitstuks. 20. aprilliks 2015, kui kolm

ringkonnakohtunikku otsuse digitaalselt allkirjastasid, oli kohtuotsus valmis kirjutatud ning asjaolu,

et kohtuotsuse tegemise kuupäevaks oli märgitud 22. aprill 2015, ei muuda selle sisulist õiguslikku

tähendust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Arutatav kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. Seega tõusetub esmalt küsimus

edasikaebeõigusest KrMS § 318 lg 4 alusel.

10. KrMS § 318 lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu

ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised

asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et

lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab

ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte

dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla

subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes

kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2012. a

määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p-d 8–10).

11. Kuigi süüdistatav ja kaitsja jäid maakohtus kokkuleppe juurde, juhtis kaitsja kohtu tähelepanu

probleemile K. Uibole etteheidetava teo KarS § 4231 järgi subsumeerimisel. Kaitsja on

kohtumenetluses järjepidevalt väljendanud seisukohta, et enne KarS § 4231 jõustumist toimepandud

liiklusseaduse § 90 lg 1 p 3 rikkumised ei täida KarS § 4231 koosseisu tunnust süstemaatiliselt. Seega

ei vaidlusta kaitsja faktilisi asjaolusid, vaid kuriteo objektiivse külje (kuriteotunnuste esinemise)

puudumist. Seetõttu tuleb praegusel juhul edasikaebeõigust jaatada ja ringkonnakohus vaatas

apellatsiooni õigustatult läbi.

12. Kaitsja arvates on enne seaduse jõustumist toimepandud tegude arvestamine KarS § 4231

koosseisu sisustamisel enne seaduse jõustumist toimepandud tegudega vastuolus nullum crimen sine

lege-põhimõttega. Kolleegium jääb oma varasema praktika juurde, mille kohaselt enne KarS § 4231

kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku kaitsja viidatud põhimõtet, sest

kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo

tunnustega teo eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08,

p 12; 19. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-75-15, p 10 ). Samuti on asjakohatu kaitseväide

KarS § 4231 määratlematuse kohta.

13. KrMS § 306 lg 3 järgi allkirjastavad kohtuotsuse digitaalselt kõik kohtukoosseisu liikmed. Kaitsja

on õigesti märkinud, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus kannab 22. aprilli 2015 kuupäeva,

kohtukoosseis on otsuse digitaalselt allkirjastanud aga 20. aprillil 2015. Kolleegiumi hinnangul ei

muutu 20. aprillil 2015 antud digitaalsed allkirjad 22. aprillil 2015 kehtetuks. Kohtuotsus tuleb seega

lugeda allkirjastatuks ning puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse

rikkumise tõttu (KrMS § 339 lg 1 p 6 ja 362 p 2). KrMS § 331 lg 11 alusel tehtud ringkonnakohtu

6. aprilli 2015. a määrusega teavitati süüdistatavat ja kaitsjat, et kirjalikus menetluses tehtav

kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu hiljemalt 12. mail 2015, ja

otsus saadeti kaitsjale ning süüdistatavale 22. aprillil 2015, millest hakkas kulgema ka KrMS § 345

lg-s 2 sätestatud kassatsioonitähtaeg. Seega ei ole menetlusosaliste õigusi piiratud ega rikutud.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

15. Kaitsja taotleb süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest mõista

Advokaadibüroole Valge & Uiga välja 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Kaitsjal on kulunud

kassatsiooni koostamiseks üks pooltund. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja see

tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri

2014. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 6 ja 22 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg-st 2 ja § 175

lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb eelmärgitud menetluskulu K. Uibolt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)