3-1-2-5-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-5-15

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

P. R.-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine seoses tema

surmaga ja tema elu- ning töökohast äravõetud asitõendite

konfiskeerimine kriminaalmenetluse koodeksi § 63 p 3 ja §

275 lg 1 p 10 alusel

Vaidlustatud kohtulahendid

Viru Maakohtu 24. ja 31. märtsi 2009. a määrus ning Tartu

Ringkonnakohtu 25. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 1-

03-80

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusvälise isiku K. R.-i esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Rein Laid, teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör

Antti Aitsen

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta K. R.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laidi teistmisavaldus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. R.-i suhtes menetleti kriminaalasja, milles teda kahtlustati kriminaalkoodeksi (KrK) § 175 lg 1, §

76 lg 3 p 2 – § 17 lg 6 ja § 1523 lg 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

Kriminaalmenetluse käigus tehti 11. ja 12. märtsil 2001 P. R.-i elu- ja töökohas läbiotsimised, mille

tulemusena võeti ära erinevaid väärismetalle ja väärismetalle sisaldavaid esemeid ning aineid.

Väärismetallid ja neid sisaldavad esemed ning ained tunnistati asitõenditeks.

2. P. R.-i surma tõttu 17. märtsil 2001 lõpetati tema suhtes kohtueelsel uurimisel 27. märtsi 2001. a ja

9. aprilli 2001. a määruse alusel kriminaalmenetlus. 9. aprilli 2001. a kriminaalmenetluse lõpetamise

määrusega jäeti P. R.-i elu- ja töökohast läbiotsimistel leitud väärismetallid ning väärismetalle

sisaldavad ained kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 168 lg 2, § 62 lg 8 ja § 63 p 7 alusel hoiule

Kaitsepolitseiameti asitõendite hoidlasse kuni kohtuotsuse tegemiseni. Menetleja hinnangul ei olnud

esemete seaduslikku valdajat tuvastatud ja asitõendite kuuluvus oli vaieldav.

3. Viru Maakohtu 17. märtsi 2009. a määrusega lõpetati samas kriminaalasjas KrMK § 1681 lg-te 1 ja

2 ning § 220 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalmenetlus A. M.-i süüdistuses

KrK § 76 lg 2 ja I. Y. süüdistuses KrK § 76 lg 2 – § 17 lg 4 järgi. P. R.-i elu- ja töökohast

läbiotsimiste käigus äravõetud asitõendite kohta otsustati teha eraldi määrus.

4. Viru Maakohtu 24. märtsi 2009. a määrusega otsustati KrMK § 63 p 3 ja § 275 lg 1 p 10 alusel

konfiskeerida P. R.-i elu- ja töökoha läbiotsimistel äravõetud väärismetallid ning väärismetalle

sisaldavad ained ja anda need Viru Maakohtu 17. märtsi 2009. a määruse jõustumisel üle

riigituludesse.

5. Viru Maakohtu 31. märtsi 2009. a määrusega tehti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431

alusel 24. märtsi 2009. a määruse resolutiivosasse parandus ja täiendati seda konfiskeeritud

asitõendite loeteluga.

6. Viru Maakohtu 24. märtsi 2009. a määruse peale esitas määruskaebuse menetlusvälise isiku K. R.-i

esindaja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, kes taotles määruse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Kaebaja leidis, et määrus on põhistamata, ja märkis,

et KrMK § 63 p 3 järgi antakse riigituludesse kuriteo läbi saadud vara, mille seaduslikku valdajat ei

tuvastatud. Kohus ei tuvastanud, et P. R.-i elu- ja töökohast äravõetud esemed olid kuriteoga saadud

ning kindlaks ei ole tehtud nende seaduslikku valdajat. Kriminaalasja materjali kohaselt oli

vaidlusalune vara P. R.-i valduses. K. R.-i asja otsustamisele ei kaasatud, kuigi pärimisseaduse

kohaselt on ta P. R.-i abikaasana vara pärija. Samuti on pärijad M. R.-i ja K. R.-i, kes on P. R.-i ning

K. R.-i pojad.

7. Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2009. a määrusega jäeti Viru Maakohtu 24. märtsi 2009. a määrus

muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist.

7.1 Kriminaalasja arutamine maakohtus toimus kriminaalmenetluse koodeksi sätete kohaselt. KrMK

§ 34 järgi ei olnud K. R.-i menetlusosaline, sest eeluurimisel kuulati ta üle tunnistajana. Seega ei

olnud maakohus kohustatud teda asitõendite üle otsustamisse kaasama. KrMS § 384 lg 1 järgi saab

maakohtu määruse peale esitada määruskaebuse siiski ka isik, kelle õigusi või seaduslikke huve on

kohtumäärusega piiratud. Järelikult peab hindama, kas konfiskeerimisega rikuti K. R.-i õigusi.

7.2 P. R.-i elu- ja töökohast leitud ning asitõenditeks tunnistatud esemed on kuriteoga saadud vara,

mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt oli küllaldane alus

arvata, et P. R.-i osales salakaubaveos, millest johtuvalt tehti ka läbiotsimised. P. R.-i suhtes lõpetati

kriminaalmenetlus seoses tema surmaga ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ei vaidlustatud. 9.

aprilli 2001. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt on asitõendiks tunnistatud

väärismetallid ja väärismetalle sisaldavad ained saadud KrK § 1523 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo

läbi ning nende seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud. Sel põhjusel taotles menetleja asitõendite

erikonfiskeerimist. Taotluses osutatakse tõenditele (sh tunnistajate T. Kallase ja K. R.-i ütlustele), mis

kinnitavad, et tegemist on kuriteo teel saadud varaga. Tunnistajana ülekuulamisel ei avaldanud K. R.-

i, et ka temal on omandiõigus mõnele läbiotsimisel äravõetud esemele või et tegemist on ühisvaraga.

Seega tuli asitõendid konfiskeerida.

8. K. R.-i esitas kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK), viidates Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-le 1, artiklile 13 ja konventsiooni protokolli nr 1

art 1 rikkumisele. Kaebaja väitis, et tema surnud abikaasa vara konfiskeerimine rikkus tema õigust

õiglasele kohtumenetlusele ja vara segamatu kasutamise õigust. Samuti leiti kaebuses, et menetlus

kestis ebamõistlikult kaua ja kaebaja käsutuses ei olnud ühtegi tõhusat õiguskaitsevahendit rikkumise

heastamiseks.

9. 15. jaanuari 2015. a otsuses asjas R. vs. Eesti leidis EIK, et K. R.-i suhtes on rikutud konventsiooni

art 6 lõiget 1 ebapiisava põhjendamise tõttu konfiskeerimismenetluses ja ebamõistlikult pika

menetluse tõttu. Samuti tuvastati konventsiooni art 13 ja konventsiooni protokolli nr 1 art 1

rikkumine. K. R.-i kasuks mõisteti Eesti Vabariigilt välja 64 456 eurot 96 senti varalise ja 8500 eurot

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samuti mõisteti kaebaja kasuks välja 4000 eurot menetluskulude

hüvitamiseks. EIK põhiseisukohad olid järgmised.

9.1 Viru Maakohtu 24. märtsi 2009. a määruses tugineti sättele, mille kohaselt antakse kuriteoga

saadud vara, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, riigi omandisse. Kohus ei täpsustanud,

millistele kriminaalasja materjalidele ta otsustuse rajas või millest ta järeldas, et vara oli saadud

kuriteoga või et selle seaduslikku valdajat ei tuvastatud. See tõstatab küsimuse õiglase

kohtumenetluse puudumisest. Samuti kujutab kirjeldatu endast põhjenduse puudumist ja muudab

kaebaja jaoks maakohtu seisukoha tõhusa vaidlustamise võimatuks. Ringkonnakohus jättis maakohtu

määruse muutmata, tuginedes seejuures peamiselt kahele politsei koostatud dokumendile, millest

esimene sisaldas kahtlustusi P. R.-i suhtes ja teises taotleti vara konfiskeerimist, ning kahe tunnistaja,

sh kaebaja ütlustele. Ringkonnakohus ei püüdnud hinnata nendes dokumentides nimetatud kahtlustusi

või järeldusi. Ühe tunnistaja ütlustele osutati, kuid nende sisu ei mainitud. Kaebaja ütlustest seevastu

järeldati, et vara oli saadud kuriteoga ja selle seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud. Eelneva põhjal ei

saa asuda seisukohale, nagu oleks ringkonnakohus maakohtu määruse puuduliku põhjenduse

kõrvaldanud. Seega ei täidetud õiglase kohtumenetluse nõudeid, mis on käsitatav konventsiooni art 6

lg 1 rikkumisena.

9.2 Vaidlusalune vara oli selle äravõtmise ajal P. R.-i valduses. Kaebaja esitas EIK-le seadusjärgse

pärimise tunnistuse, mille kohaselt ta päris ühe kolmandiku P. R.-i varast. Riigisisese õiguse põhjal

tuleb lugeda, et kaebaja päris äravõetud vara, välja arvatud juhul, kui lükatakse ümber eespool

nimetatud eeldused. Vara konfiskeerimisel tugines Viru Maakohus KrMK § 63 p-le 3, kuid

käesolevas asjas ei mõistetud P. R.-i ega teisi kriminaalmenetluses süüdistatavaid üheski süüteos

süüdi. Kuna kohus ei tuvastanud ühegi kuriteo toimepanekut, ei saanud vara konfiskeerida kui KrMK

§ 63 p 3 alusel kuriteoga saadud vara. Need vead koos art 6 lg 1 alusel tuvastatud menetluslike

puudustega annavad aluse järeldada, et ei tagatud nõutavat õiglast tasakaalu omandiõiguse kaitse ja

üldiste huvide vahel, mis on käsitatav konventsiooni protokolli nr 1 art 1 rikkumisena.

9.3 Varalise kahju suurus on 134 363 eurot 10 senti. Seadusjärgse pärimise tunnistuse kohaselt päris

kaebaja kolmandiku P. R.-i varast. Kuigi pärimistunnistuses äravõetud aineid ei mainitud, peab

vastupidiste tõendite puudumise tõttu asuma seisukohale, et kaebajal on õigus nõuda hüvitist

konfiskeeritud vara väärtusest kolmandiku eest (44 787 eurot 70 senti). Sellele summale lisandub

intress ja kaebaja kasuks tuleb välja mõista 64 456 eurot 96 senti.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. K. R.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid esitas teistmisavalduse, milles taotleb

kriminaalasja nr 1-03-80 menetluse uuendamist, Viru Maakohtu 24. ja 31. märtsi 2009. a määruse

ning Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2009. a määruse tühistamist ja P. R.-i pärijatele läbiotsimisel

äravõetud esemete väärtuse hüvitamist koos intressiga, v.a osas, millega hüvitis EIK otsusega asjas R.

vs. Eesti välja mõisteti. Teistmisavalduse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

10.1 EIK otsusest asjas R. vs. Eesti tuleneb, et P. R.-ile kuulunud vara konfiskeerimine KrMK § 63 p

3 alusel oli õigusvastane. Tegemist on Eesti õigussüsteemi jaoks siduva seisukohaga ja on tuvastatud,

et P. R.-ilt äravõetud esemete õigusvastase konfiskeerimisega põhjustatud varaline kahju on 193 370

eurot 88 senti. Kohtuotsus on jõustunud ja Eesti riik ei ole selles sisalduvaid seisukohti EIÕK art 43

lg 1 alusel vaidlustanud. Teistsugustele seisukohtadele asumine ei oleks kooskõlas EIK praktikaga ja

oleks vastuolus ka Eesti rahvusvaheliste kohustustega.

10.2 Kriminaalmenetluse uuendamine on vajalik P. R.-i sisuliseks rehabiliteerimiseks, sest

teistetavatest kohtumäärustest tulenevalt omandas K. R.-i abikaasa vara kuritegelikul viisil. EIK

otsuse järgi on see seisukoht ebaõige ja konfiskeerimiseks puudus õiguslik alus. Samas on määrused

õigusjõus ja nende alusel kujuneb arusaam, et P. R.-i omandas vara kuriteo läbi, mis on vastuolus

põhiseaduse (PS) § 22 esimeses lauses ning EIÕK art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni

põhimõttega. K. R.-i soovib kaitsta surnud abikaasa mainet ja enda ning oma lähedaste õigust sellele,

et P. R.-i ei käsitataks kuriteos süüdiolevana. Seejuures saab tugineda PS §-le 26 ja EIÕK artiklile 8

ning EIK 21. novembri 2013. a otsuses asjas Putistin vs. Ukraina väljendatud õiguskäsitlusele. P. R.-i

maine mõjutab ka tema poegade ja nende lähedaste era- ja pereelu puutumatust. Sellist olukorda saab

muuta teistetavate kohtumääruste tühistamisega.

10.3 Teistmise kaudu saab hüvitada P. R.-i poegadele vara õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud

kahju. Pärijate nõude aluseks on riigivastutuse seadus koosmõjus PS §-ga 25 (vt Riigikohtu üldkogu

22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09 ja 21. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09 ning

Riigikohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-47-08). Kuivõrd ei ole selge,

kas kahju saab hüvitada formaalselt õigusjõus olevaid kohtumäärusi tühistamata, tuleb kahju

hüvitamiseks taotleda määruste tühistamist. P. R.-i pojad on tema vara suhtes kahe kolmandiku osa

pärijad, mistõttu tuleb neile EIK otsuse järgi kummalegi hüvitada 64 456 eurot 96 senti.

11. 16. septembril 2015 teatas K. R.-i esindaja Riigikohtule, et loobub teistmisavaldusest osas,

millega taotletakse võimaluse loomist hüvitada K. R.-i poegadele nende isale kuulunud vara

õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud kahju. Justiitsministeeriumiga saavutatud kokkuleppe järgi

hüvitatakse tekitatud varaline kahju riigivastutuse seaduse alusel.

12. Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen leiab, et teistmisavaldus tuleb jätta

rahuldamata. K. R.-i esindaja 16. septembri 2015. a kirjast ilmneb, et P. R.-i pärijatele on EIK

otsusega kindlaks tehtud ja vara õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitatud. Seega on

KrMS § 366 p-s 7 märgitud teistmise alus ära langenud. P. R.-i rehabiliteerimine teistmismenetluse

kaudu ei ole aga võimalik. Kriminaalmenetlus lõpetati P. R.-i suhtes uurimisasutuse määruste alusel

ja selliste määruste peale esitatud kaebuse läbivaatamine ei ole KrMS § 213 ning § 228 kohaselt

Riigikohtu pädevuses. Teistmisavalduses osutatud kohtumäärused puudutasid aga kriminaalmenetluse

raames ära võetud vara konfiskeerimist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. K. R.-i esindaja 16. septembri 2015. a kirjast nähtuvalt loobub ta teistmisavaldusest osas, millega

taotletakse võimaluse loomist hüvitada K. R.-i poegadele nende isale kuulunud vara õigusvastase

konfiskeerimisega tekitatud kahju. KrMS § 372 kohaselt järgitakse teistmismenetluses KrMS §-de

352–3602 ja § 363 sätteid, arvestades KrMS 13. peatüki erisusi. Kuna KrMS 13. peatükk ei näe

teistmisavaldusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda

kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg 1 sätestab, et kassaator võib

kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust

tegema, kirjaliku menetluse puhul aga kuni kassatsioonimenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks

antud tähtaja möödumiseni. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade esitamise tähtajaks oli 23.

september 2015. K. R.-i esindaja avaldus laekus Riigikohtule enne seda tähtaega. Samas pole

avaldusele lisatud esindatava kirjalikku nõusolekut, mis tähendab, et teistmisavaldusest osalisel

loobumisel ei ole järgitud KrMS § 358 lg 2 nõudeid. Kriminaalkolleegiumil puudub seetõttu KrMS §

358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada

kõnealuses osas teistmismenetlus. Seega tuleb järgnevalt hinnata ka neid teistmisavalduse väiteid,

millega taotletakse teistmise kaudu võimaluse loomist K. R.-i poegadele tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks.

14. KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmise aluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -

määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine

võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada

muul viisil kui teistmise kaudu. Seega peab Riigikohus kõigepealt hindama, kas EIK tuvastatud

rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

29. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-2-2-14, p 9.1).

15. EIK otsuse punktidest 107–108 ja 139–140 järeldub, et juhul, kui kohtud poleks KrMK § 63 p 3

kohaldamisel eksinud, oleks P. R.-i elu- ja töökoha läbiotsimisel ära võetud vara jäänud

konfiskeerimata, see tulnuks kriminaalmenetluse lõpetamisel P. R.-i pärijatele tagastada ning neile ei

oleks varalist kahju tekkinud. EIK lahendis osutatakse ka kohtumääruste ebapiisavale

põhjendamisele, mis ei võimalda siiski tõdeda, et täiendavate või teistsuguste põhjenduste olemasolu

korral võinuks P. R.-i vara konfiskeerimist puudutav otsustus osutuda seaduslikuks. Kriminaalasja

materjali põhjal ei saa tõsikindlalt rääkida ühestki P. R.-i poolt toime pandud kuriteost, mistõttu ei ole

alust jaatada ka vaidlusaluse vara konfiskeerimise seaduslike eelduste tuvastatust. Nende asjaolude

põhjal võiks seega tõepoolest väita, et EIK otsusega tuvastatud rikkumine võis mõjutada

kriminaalasjas tehtud riigisisest otsustust, millest johtuvalt peaks Riigikohus järgnevalt vaagima, kas

rikkumise saab kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu.

Kolleegiumi arvates oleks selle küsimuse lahendamisele asumine siiski ennatlik, kuivõrd teistmise

aluse põhjendatuse üle otsustamisel tuleb arvestada veel järgnevaga.

15.1 EIK-le esitatud kaebuses väitis K. R., et tema surnud abikaasa vara konfiskeerimine rikkus tema

õigust õiglasele kohtumenetlusele ja vara segamatu kasutamise õigust. Samuti leidis ta, et menetlus

kestis ebamõistlikult kaua ning tema käsutuses ei olnud ühtegi tõhusat õiguskaitsevahendit rikkumise

heastamiseks. EIK otsusega tehti kindlaks konventsiooni art 6 lg 1 ja art 13 ning konventsiooni

protokolli nr 1 art 1 rikkumine. K. R.-ile kui P. R.-i ühele pärijale hüvitati konfiskeerimisega tekitatud

varaline ning mittevaraline kahju. Kuigi EIK lahendiga tuvastatud rikkumine mõjutas kriminaalasja

riigisisest otsustamist, on konfiskeerimisega tekitatud kahju K. R.-ile hüvitatud ja tema õiguste

rikkumine selles osas kõrvaldatud. Kõnealuses osas maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist ka ei

taotleta, vaid avalduse esitaja leiab, et kriminaalmenetluse uuendamine on vajalik hoopis P. R.-i

sisuliseks rehabiliteerimiseks ning K. R.-i ja ta poegade ning nende lähedaste era- ja pereelu kaitseks.

15.2 EIK-le esitatud individuaalkaebuse ega ka muude senises menetluses käsitletud põhjenduste

alusel ei saa väita, nagu oleks K. R. taotlenud surnud isiku rehabiliteerimist eesmärgiga kaitsta surnu

mainet ja enda ning oma lähedaste era- ja pereelu PS § 26 ning EIÕK art 8 tähenduses. Kriminaalasja

materjalist ilmneb selgelt, et K. R.-i ajendasid kaebust esitama riigisiseses kohtumenetluses aset

leidnud rikkumised, mis riivasid tema õigust õiglasele kohtumenetlusele, vara segamatu kasutamise

õigust ja õigust menetlusaja mõistlikule kestusele. Ka ei olnud tema käsutuses tõhusaid

õiguskaitsevahendeid, millega loetletud rikkumisi kõrvaldada. Et teistmisavalduse esitaja seadis

eesmärgiks üksnes enda omandiõiguse ja menetluslike õiguste kaitse, kinnitab seegi, et ta vaidlustas

pelgalt vara konfiskeerimist puudutavad kohtute menetlusotsustused, kuid mitte menetleja neid

määrusi, millega P. R.-i suhtes kriminaalmenetlus lõpetati.

16. Eelöeldust nähtuvalt tuginetakse teistmisavalduses sellistele uutele väidetele, mida maa- ja

ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel ei esitatud ning mille kohta EIK lahendis seisukohta ei

võetud. Kuivõrd kõnealused argumendid, millele tuginedes teistmist taotletakse, ei olnud EIK-s

toimunud menetluse esemeks, ei saa nende argumentide puhul kõneleda ka EIK otsusega tuvastatud

konventsiooni või selle protokolli rikkumisest, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Seetõttu

ei saa sellised väited olla ka teistmise aluseks KrMS § 366 p 7 mõttes.

17. Järgnevalt peab otsustama, kas kohtumääruste teistmine KrMS § 366 p 7 alusel on põhjendatud P.

R.-i ülejäänud pärijate suhtes, s.t neile konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kolleegiumi

hinnangul on võimalik ka sellele küsimusele vastata eitavalt.

17.1 KrMS § 367 lg 2 sätestab, et KrMS § 366 p-s 7 nimetatud alusel on teistmisavalduse esitamise

õigus EIK-le individuaalkaebuse esitanud isiku advokaadist kaitsjal ja Riigiprokuratuuril, samuti

sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud EIK-le

individuaalkaebuse või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise

õigus EIÕK art 35 lg-s 1 sätestatud tähtaega arvestades. P. ja K. R.-i pojad ei ole EIK-le läbiotsimisel

leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud. Samuti ei ole

neil praegu sellise kaebuse esitamise õigust, sest EIÕK art 35 lg-s 1 märgitud tähtaeg on möödunud.

Seega ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud KrMS § 366 p-s 7 märgitud alusel maa- ja

ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema. Ühtlasi väärib tähelepanu, et teistmisavalduse on

esitanud vaid K. R.. Samas ei ole arusaadav, millisel õiguslikul alusel ta enda täisealiste poegade

huvides kohtulahendite teistmist taotleb.

17.2 Riigikohus on varem leidnud, et võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema tingimata sätestatud

teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt Riigikohtu

üldkogu 10. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p 63). K. R.-i esindaja 16. septembri 2015. a

avalduse kohaselt on P. R.-i ülejäänud pärijad saavutanud Justiitsministeeriumiga kokkuleppe neile

õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Sel põhjusel ei pea

kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas ja millises menetluses oleksid P.R.-i pojad

kahju hüvitamist nõuda saanud.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium K.

R.-i esindaja teistmisavalduse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)