3-2-1-119-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-119-15

Määruse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

R. R hagi E. L. P vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-61273

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. R, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Kostja E. L. P

Asja läbivaatamise kuupäev

28. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61273 ja

saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Viktor Turkinile R. R määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. R (hageja) esitas 21. novembril 2014 E. L. P (kostja) vastu hagi, milles palus vabastada end

alates hagi esitamisest elatise maksmise kohustusest ja kustutada tekkinud elatisevõlg 22. detsembril

2014 täpsustas hageja nõuet ja palus vähendada Harju Maakohtu 26. aprilli 2013. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-12-9513 välja mõistetud elatise suurust alates hagi esitamisest. 13. jaanuari 2015. a

täpsustuse järgi palus hageja vähendada elatist alates hagi esitamisest viie euroni kuus.

Hageja väitel mõistis Harju Maakohus 26. aprilli 2013. a otsusega temalt tütreks oleva kostja

ülalpidamiseks 7. märtsist 2011 kuni kostja täisealiseks saamiseni või täisealiseks saamise järel

õpingute jätkamise korral õpingute ajaks, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, välja

miinimumelatise. Kuna hageja on vanaduspensionär, on ta võimalust mööda elatist tasunud, kuid

sellest hoolimata on tekkinud elatisevõlg, sest pensionist ei piisa enda ja tütre kohaseks

ülalpidamiseks. Hageja pension on 338 eurot 74 senti kuus, millest ta saab pärast kohtutäituri maha

arvatud elatisevõlga kätte 225 eurot 94 senti. Sellest ei piisa hageja enda vajaduste rahuldamiseks,

sest vahepeal on ta tervis halvenenud ja kulutused ravimitele suurenenud. Oma vajaduste

rahuldamiseks saab hageja ravikulude katteks raha pojalt ja laenab vendadelt. Hageja ei suuda tasuda

väljamõistetud määras elatist. Asjas tuleks selgitada välja kostja ema varaline seisund, mis peaks

olema parem.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja õpib alates 1. septembrist 2013 Tallinna Polütehnikumis. Hageja on andnud kostjale

ülalpidamist ebaregulaarselt. Hageja on andnud teadlikult oma vara üle teistele pereliikmetele, et

kostjal ei oleks võimalik sellest osa saada. Inimese vanus, töövõimetus ega ka haigus ei vabasta lapse

ülalpidamise kohustusest. Hagejal ei ole teisi ülalpeetavaid lapsi. Kostja vajadused on 588 eurot kuus.

Seega rahuldab ema ka praegu suurema osa kostja vajadustest oma vajaduste arvel. Ema töötab kahel

kohal ja tema brutosissetulek on ca 800 eurot kuus.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. mai 2015. a otsusega hagi osaliselt, vähendas hagejalt väljamõistetud

elatist ja mõistis hagejalt alates hagi esitamisest kostja kasuks kutseõppeasutuses hariduse

omandamise ajaks, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, välja elatise 169 eurot 37 senti

kuus. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab hageja nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 497 ja § 459 lg 1 järgi koosmõjus perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-ga 2 elatise suuruse

muutmist. PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära saab kohaldada ka täisealiseks saanud

õpinguid jätkavale lapsele elatist välja mõistes. Seadusega ettenähtud miinimumelatis on ligilähedane

lapse minimaalsete vajaduste kohta tehtud uurimuse tulemusele, ei ole ülemäära suur ja arvestab

lapse huvi saada piisavalt ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus. Seetõttu ei ole kostjal vaja

oma vajaduste suurust ja kulusid kohtule tõendada, sest eelmise kohtulahendiga mõisteti hagejalt

kostja kasuks välja miinimumelatis.

Hageja soovib väljamõistetud elatist vähendada, sest tema igakuine sissetulek ei võimalda tal lapsele

miinimumelatist maksta. Hageja sissetulekuks on vanaduspension 338 eurot 74 senti kuus, elamiseks

koos toiduga kulub aga 357 eurot ja ravimitele 132 eurot 79 senti. Hagejale ei kuulu kinnisvara, ta ei

ole ettevõtja ning talle ei kuulu sõidukeid. Hagejal on arvelduskonto Danske Bank AS-is, mille saldo

oli 21. aprillil 2015 84 eurot 8 senti, Swedbank AS-is, mille saldo oli 29. aprillil 2015 1 euro 69 senti,

ja SEB Pank AS-is, mille saldo oli 4. mail 2015 21 senti. Maksu- ja Tolliameti andmetel deklareeris

hageja 2014. a-l sissetulekuna 4009 eurot 62 senti.

Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas

lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast

väiksema elatise. Kuna hageja on 72-aastane vanaduspensionär, kes põeb kroonilisi haigusi ja kelle

võimalus saada sissetulekut on piiratud ning kes on sattunud elatisvõla sundtäitmise tõttu raskesse

majanduslikku olukorda, ei ole ta oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist (PKS § 102 lg 1). Seega

tuleb hagejal PKS § 102 lg 2 kohaselt kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt, s.o 338 eurot 74 senti / 2 = 169 eurot 37 senti ülalpeetava isiku kohta.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hagejal ka täisealine poeg, kes kohustub juhul, kui hageja on

majanduslikult raskes seisus, täitma PKS § 97 p 3 ja PKS § 105 lg 1 kohaselt oma isa ülalpidamise

kohustust.

Kostja ema sissetuleku suuruseks on brutopalk Paldiski Põhikoolis 152 eurot kuus, Paldiski

Ühisgümnaasiumis 120 eurot kuus ja Nordea Bank AB Eesti filiaalis 756 eurot kuus. Kuna kostja

ema sissetuleku suurus ületab kostja isa sissetuleku suuruse, suudab kostja ema lisaks lapse

ülalpidamise kohustusest oma osa täitmisele katta ka lapse isa tasutava elatisemakse suuruse

miinimummärast iga kuu puudjääva osa. Seetõttu tuleb vähendada väljamõistetut elatist 177 eurolt

50 sendilt kuus 169 eurole 37 sendile kuus.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja määrata elatise suuruseks

alates hagiavalduse esitamisest 80 eurot kuus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 25. mai 2015. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast ja jättis menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

Määruse põhjenduste järgi keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast TsMS § 637 lg 21 alusel.

Tulenevalt hagihinnast (1552 eurot 52 senti) oli tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

tähenduses. Maakohus ei ole märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Maakohus ei ole

otsuse tegemisel ka selgelt valesti kohaldanud materiaalõigust ega selgelt rikkunud menetlusõiguse

normi või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

läbivaatamiseks.

Hageja arvates ei selgitanud maakohus pooltele võimalikke piiranguid edasikaebeõiguse

realiseerimisel. Hageja esitas apellatsioonkaebuses mitmeid kaalukaid väiteid, miks ei ole maakohtu

otsus õige. Kuna selle, kas apellatsioonkaebuse väited on põhjendatud, saab kohus selgitada

kohtuliku arutamise käigus, tuleb ka lihtmenetluse korral välistada edasikaebeõigus vaid erandlikel

juhtudel, järgides kõrgendatud põhjendamiskohustust.

7. Kostja palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel rahuldada,

ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

9. Erinevalt ringkonnakohtust ei ole kolleegiumi arvates ilmne, et maakohus ei kohaldanud otsust

tehes vääralt materiaalõigust. Seega ei olnud ringkonnakohtul ka alust apellatsioonkaebuse

menetlemisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada.

10. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimummäära saab kohaldada ka täisealiseks saanud õpinguid jätkavale lapsele elatist välja

mõistes, ega järeldusega, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise saamiseks oma vajadusi

kohtumenetluses tõendama.

PKS § 101 lg 1 järgi ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära. Kolleegiumi arvates kohaldub nimetatud säte üksnes alaealiste laste suhtes. See

tuleneb juba PKS § 101 pealkirjast "Elatis alaealisele lapsele". Seadus kaitseb ka üldiselt eriliselt just

alaealisi lapsi, tagades neile kui eripärastele (ja piiratud teovõimega) õigussubjektidele suurema

kaitse minimaalselt eluks vajalike vahendite saamiseks. Ka perekonnaseadust süstemaatiliselt

tõlgendades saab PKS § 101 mõista selliselt, et see kehtib üksnes PKS § 97 p 1 järgsele alaealise

lapse elatisenõudele. Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul

põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (PKS § 97 p-d 2 ja 3) ei oleks

kolleegiumi arvates põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei

suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et

ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara

enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku

hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub

ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist

kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud

lapse elatisenõudele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Teistsuguseks järelduseks ei anna

alust ka maakohtu otsuses esiletoodu, et lapse täisealiseks saades ei muutu tavaliselt õppiva lapse

elukorraldus ega tema ülalpidamisevajadus ning et miinimumelatis vastab statistiliste uurimustega

kindlaks tehtud lapse miinimumvajadustele. Samadel põhjustel võiks elatise miinimummäär kehtida

ka muu abivajava täisealiseks saanud lapse (nt täisealiseks saanud puudega lapse) puhul (PKS § 97

p 3).

Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda PKS § 99 lg-st 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus

kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seda

maakohus aga ei teinud.

11. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles, nagu ei kohalduks PKS § 97 p 2 alusel esitatud

täisealiseks saanud õppiva lapse ülalpidamisnõuet lahendades PKS § 102 lg 1 ja kohaldada tuleks

PKS § 102 lg-t 2.

Kuigi ülalpidamise ulatus on PKS § 99 lg 1 järgi määratud ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest lähtudes, tuleb ülalpidamiseks kohustatud isikult elatist välja mõistes arvestada

PKS § 102 ja § 105 lg 3 järgi ka tema varalist seisundit. Esmalt tuleb elatist välja mõistes arvestada,

et PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning

iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise

seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Lisaks

tuleneb PKS § 102 lg-st 1, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane vanem üksnes alaealise lapse

ülalpidamise kohustusest ning peab sellises olukorras kasutama tema käsutada olevaid vahendeid

enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, kuid alla miinimummäära saab elatist vähendada üksnes

mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 kohaldub juba selle sõnastuse järgi üksnes alaealise lapse

ülalpidamise korral ning muudel juhtudel võib ülalpidamist andma kohustatud isik PKS § 102 lg 1

alusel ülalpidamiskohustusest vabaneda.

Seega asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja ei vabane PKS § 102 lg 2 järgi

ülalpidamiskohustusest varalise seisundi tõttu ja peab oma vajadusi piirama ning kostjat endaga

ühetaoliselt ülal pidama. Lisaks märgib kolleegium, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2

teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei

tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute

(sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi

ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks.

12. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul

alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te) varaline

seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seejuures peab

kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja

tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki

pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited

tuginevad (vt ka nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 10).

Kuna Harju Maakohtu 26. aprilli 2013. a otsusega ei ole tuvastatud PKS § 97 p-s 2 sätestatud

ülalpidamisõiguse tekkimise aluseid, täisealise lapse vajadusi ega vanema(te) varalist seisundit ja

võimalusi, ei saa kolleegiumi arvates lähtuda asja lahendades sellest, kas ülalnimetatud asjaolud on

võrreldes varasema kohtulahendi tegemise ajaga muutunud või mitte. Sellises olukorras, kus

kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise

suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele

isikule ülalpidamist andma. Maakohus on asja lahendades seda ka teinud, kuid kohaldanud asjas

vääralt PKS § 101 lg-t 1 ja PKS § 102 lg-t 2.

13. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks märgib kolleegium, et kohus ei või alaealise lapse kasuks

mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni.

Alaealise lapse ülalpidamise kohustus tekib vanemal PKS § 97 p 1 järgi igal juhul, st alaealine laps

on perekonnaseaduse mõtte järgi abivajav isik, kellel on õigus saada ülalpidamist. Elatisenõude

esitamisel esindab teda teovõime piiratuse tõttu PKS § 120 lg 1 järgi tema hooldusõiguslik vanem.

Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal PKS § 97 p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes

juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada

kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel

elatisenõude vanema vastu või mitte. PKS § 97 p 2 järgne elatisenõue on iseseisev nõue, mitte n-

ö PKS § 97 p 1 järgse nõude jätk. Nende nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad. Olukorras, kus

nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei

ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad PKS § 97 p-des 2 või 3 nimetatud

asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh

seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja millises ulatuses on tal õigus seda saada. Seetõttu ei

ole sellise hagiga võimalik soovitud eesmärki saavutada ning sellise hagi menetlusse võtmisest võib

kohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda või jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

14. Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebuses nõustus hageja tasuma kostjale elatist 80 eurot kuus,

vaidlustades maakohtu otsust üksnes seda ületavas osas (tl 173).

15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

16. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava

kohtu otsustada.

Malle Seppik, Villu Kõve, Peeter Jerofejev