3-2-1-105-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-105-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Tõnis Vahi hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-1810

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tõnis Vahi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tõnis Vahi, esindaja vandeadvokaat Siret Siilbek

Kostja Swedbank AS

Asja läbivaatamise kuupäev

28. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-1810

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Tõnis Vahi kanda.

3. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tõnis Vahi (hageja) esitas 13. jaanuaril 2012 Harju Maakohtule hagi Swedbank AS-i (kostja)

vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjades nr 022/2010/8937 ja

022/2010/8938. Maakohus tagas samal kuupäeval hageja avalduse alusel hagi ja peatas

täitemenetluse täiteasjas nr 022/2010/8938 (hageja vastu algatatud täiteasi) kuni asjas kohtulahendi

jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Liina Lemming (kaaslaenaja) 31. mail 2006 kostjaga

laenulepingu (laenuleping). Samuti sõlmisid pooled korteriomandile ja kinnistule hüpoteegi seadmise

lepingud, milles oli kokku lepitud kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. 16. juunil 2010 esitas

kostja hagejale kirja pealkirjaga "Lepingu ülesütlemine", milles märkis, et kaaslaenaja ei ole oma

kohustusi täitnud ja hagejal tuleb kogu võlg koos viivisega tasuda 1. juuliks 2010, vastasel juhul

loetakse leping ennetähtaegselt lõppenuks. Samasisulised meeldetuletused esitas kostja hagejale

2. juulil, 4. augustil ja 25. augustil 2010. 20. oktoobril 2010 esitas kostja kohtutäiturile avalduse,

mille alusel algatati vaidlusalused täitemenetlused.

Laenulepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega ja tühine, seega ei ole kostja nõue

sissenõutav. Kostja tegevus on vastuoluline, kuna tema saadetud kirjadest ei ole võimalik aru saada,

kas tegemist on laenulepingu ülesütlemise avaldusega või meeldetuletusega laenu tasumiseks.

Seetõttu ei saa pidada kostja kirju ülesütlemisavaldusteks. Hageja on soovinud saavutada kostjaga

kompromissi, kuid kostja on sellest keeldunud, märkides, et kaaslaenaja, kes on kostja töötaja, ei

soovi lepingust tulenevaid kohustusi täita. Üksnes enda töötaja kui ühe laenusaaja huvide arvestamine

on ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kaaslaenajale anti laenu soodustingimustel ja

sellega võttis kostja endale riski, et laenu ei pruugita tasuda. Hagejal on sissetulek ja ta on võimeline

laenumakseid tasuma.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel on 1. augusti 2012. a seisuga laenulepingust tulenev

võlgnevus 106 538 eurot 34 senti. Kuna tegemist on eluasemelaenuga, andis kostja hagejale võla

tasumise võimaldamiseks korduvalt täiendavaid tähtaegu. Kuna hageja kohustusi ei täitnud, ütles

kostja lepingu 24. augustil 2010 üles, millest teavitas hagejat 25. augusti 2010. a kirjaga. Mõistlik isik

oleks pidanud saadetud kirjadest järeldama, et kostja ei aktsepteeri lepingu rikkumist ja pärast igat

kirjalikku hoiatust on kostjal õigus leping üles öelda. Kostja ei andnud laenu soodustingimustel.

3. Harju Maakohus jättis 11. veebruari 2013. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et kostja andis hagejale 16. juuni, 2. juuli ja 4. augusti 2010. a kirjades täiendava

tähtaja võla tasumiseks vastavalt 1. juuli, 17. juuli ja 19. august 2010. Kõik kirjad sisaldava hoiatust,

et kui hageja tähtaja jooksul kohustusi ei täida, loeb kostja lepingu ennetähtaegselt ülesöelduks ja

nõuab võla sisse täitemenetluses. 25. augustil 2010 saatis kostja hagejale teatise, milles märkis, et

kaaslaenaja ei ole laenulepinguga võetud kohustusi kohaselt täitnud, ja palus tasuda kogu võla

hiljemalt 23. septembriks 2010. Kostja sai lugeda laenulepingu 24. augustil 2010 ennetähtaegselt

ülesöelduks, kuna hageja võlga 19. augustiks 2010 ei tasunud. Ainuüksi asjaolu, et kostja on andnud

hagejale korduvalt võimalusi laenulepingu täitmiseks, ei muuda ülesütlemist kehtetuks. Kostja kolm

ülesütlemisavaldust ei olnud vastuolulised. Kostja on võimaldanud pika aja jooksul hagejal

makseraskustele lahendust leida. Hageja väide, et tema makseraskused olid ajutised, ei ole usutav,

kuna hageja ei ole praeguseni asunud võlga tasuma. Asjakohatud on ka hageja väited selle kohta, et

kostja on lepingu ülesütlemisel arvestanud vaid kaaslaenaja soove ja lõpetanud lepingu hageja soove

arvestamata ning seetõttu on laenulepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetluses nr 022/2010/8937 (kaaslaenaja

vastu algatatud täiteasi) tuleb jätta rahuldamata, kuna see täitemenetlus on alustatud kaaslaenaja

vastu, kes ei ole praeguse menetluse osaliseks.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenuleping öeldi kehtivalt üles 24. augustil 2010 ja et

hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks täitemenetlused lubamatuks tunnistada.

See, et kostja andis laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks mitu täiendavat võimalust, ei

muuda ülesütlemist tühiseks ega kostja käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Maakohus

tuvastas õigesti ka selle, et kostja ei ole kaaslaenajat eelistanud selliselt, et see saaks tingida

täitemenetluse lubamatuks tunnistamise.

Maakohus jättis kaaslaenaja vastu algatatud täiteasja osas esitatud hagi valedel põhjendustel

rahuldamata. See nõue tuleb jätta rahuldamata samadel põhjustel, mille alusel jättis maakohus

täitemenetluse hageja vastu algatatud täiteasjas lubamatuks tunnistamata. Hageja sai ka üksi esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi

ringkonnakohtule või maakohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Riigikohus tühistas 2. aprilli 2014. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-190-13) ringkonnakohtu otsuse ja

saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu hinnangul ei ole kohtute seisukohad kostja avalduste tõlgendamise kohta kogumis

arusaadavad. Pooled ei vaidle, et kostja on edastanud hagejale 16. juunil, 2. juulil ja 4. augustil 2010

kirjad, mis on pealkirjastatud kui "Lepingu ülesütlemine" ning milles teavitatakse hagejat kaaslaenaja

kui laenusaaja võlgnevuse suurusest ja antakse iga kord täiendav tähtaeg võla maksmiseks.

25. augustil 2010 edastas kostja hagejale dokumendi, mis oli pealkirjastatud kui „Teatis". Selles

teavitatakse hagejat, et kaaslaenaja ei ole täitnud laenulepinguga võetud kohustusi, kostja on

laenulepingu lõpetanud 24. augustist 2010 ja et kaaslaenaja võlgnevus on 1 470 656 krooni 27 senti.

Samuti palutakse hagejat tasuda see võlgnevus hiljemalt 23. septembriks 2010 ja lisatud on

varasemate kirjadega identne lause hoiatusega nõuete rahuldamiseks täite- või kohtumenetluse

alustamise kohta. Kohtud leidsid, et lepingu ülesütlemiseks piisanuks vaid ühest avaldusest, teisalt

leiti, et vähemalt esimesed kaks avaldust lepingut ei lõpetanud. Kui juba 16. juuni 2010. a avaldus oli

ülesütlemisavaldus, tõi see avalduses märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, kui ülesütlemise

formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud

pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase avalduse saatmisega. Kohtud ei ole

nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et laenuleping lõppes 24. augustil 2010. Tegemist on

tarbijakrediidilepinguga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 402), mille ülesütlemise avaldus peab olema

tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma

tingimusteta tasumise nõude osas).

Lepingu lõppemist tuvastades ei ole kohtud kindlaks teinud, et kostja oleks öelnud laenulepingu

VÕS § 195 lg 4 teist lauset järgides ühiselt üles mõlema laenusaaja suhtes. Leping saab lõppeda vaid

mõlema laenusaaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise

avaldus. 16. juuni, 2. juuli ja 4. augusti 2010. a avaldused on esitatud hagejale, kuid jääb

arusaamatuks, kuidas pidi hageja järeldama neist temaga sõlmitud lepingu lõpetamist, kui avalduses

räägitakse lepingu lõpetamisest kaaslaenaja suhtes. 25. augusti 2010. a teatises on üksnes

konstateeritud laenulepingu ülesütlemist kaaslaenaja suhtes.

Kohtud ei ole kontrollinud VÕS § 416 lg 1 (enne 1. juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) eelduste

täitmist ülesütlemise eeldusena. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et kostja kui

krediidiandja oleks rikkunud VÕS § 416 lg 2 järgset kohustust pakkuda talle koos VÕS § 416 lg 1

järgse täitmiseks antava täiendava tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda

kokkuleppele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul eeltoodut arvestades tuvastada nõuetekohaselt asja

lahendamiseks vajalikud asjaolud ja täita ka selgitamiskohustust. Nõuetekohaselt

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 ja § 442 lg 5) tuleb lahendada ka hagi tagamine.

Kassatsioonimenetluses ei tugine hageja enam sellele, et kostja on eelistanud kaaslaenajat ega

pidanuks talle soodustingimustel laenu andma. Hageja ei ole esitanud väiteid, millest saaks järeldada,

et kostja käitumine laenulepingust tulenevate nõuete esitamisel oleks olnud hageja vastu kuidagi

pahatahtlik või muul põhjusel hea usuga vastuolus. Kui laenusaaja ei tasu laenumakseid, on

laenuandjal õigus leping seaduses ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka üksnes

üks kinnisasja kaasomanik, kui sundtäitmine puudutab kaasomandis olevat kinnisasja tervikuna.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. veebruari 2015. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Samas otsustas ringkonnakohus

tühistada kohtuotsuse jõustumisel maakohtu määruse alusel täitemenetluse peatamise hageja vastu

algatatud täiteasjas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel realiseerub lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus lepingut

lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). 16. juuni 2010. a

ülesütlemisavaldus oli kehtiv ja laenuleping lõppes seega 2. juulil 2010. Samal päeval (s.o 16. juunil

2010) ütles kostja vaidlusaluse laenulepingu üles ka kaaslaenaja suhtes. Riigikohtu etteheite kohaselt

ei ole kohtud põhjendanud, kuidas pidi hageja aru saama talle 16. juunil 2010 esitatud

ülesütlemisavaldusest, kui avalduses räägitakse lepingu lõpetamisest kaaslaenaja suhtes. Hageja ei

ole sellele asjaolule hagiavalduses tuginenud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et talle jäi

ülesütlemine arusaamatuks seetõttu, et kostja tegi seda kolmel korral ja andis üha uusi tähtaegu

tasumiseks. Ülesütlemisavalduses on selgesti märgitud, et võlgnevuse mittetasumisel hiljemalt

2. juuliks 2010 öeldakse laenuleping ennetähtaegselt üles. Lisaks ei ole vaidlust selles, et ka hageja

ise ei olnud vähemalt kolm järjestikku kuud laenumakseid teinud. Seega oli hagejale teada ta enda

võlgnevus ja lisaks teavitas kostja ülesütlemisavalduses hagejat sellest, et ka kaaslaenaja on

võlgnevuses. Hageja esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et hageja sai aru

ülesütlemisavaldusest, et ta oli võlgu ja seda ei vaidlusta, aga leiab jätkuvalt, et laenuleping on kehtiv.

VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ega kaaslaenaja

ei olnud tasunud laenumakseid alates aprillist 2010 kuni juulini 2010, s.o kolm järjestikku kuud.

Laenumaksete võlgnevusele lisandus intress ja viivis. Sissenõutavaks muutus sellest ajast kogu

võlgnevus 91 027 eurot 56 senti. Põhivõlg oli 1. juuli 2010 seisuga 86 589 eurot 55 senti.

Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et võla suurusele vastuväiteid ei ole. Ei vaielda ka

selle üle, et nii kaaslaenaja kui ka hageja ei olnud laenumakseid nõuetekohaselt tasunud juba pikema

aja vältel, s.o alates 1. märtsist 2009. 16. juuni 2010. a ülesütlemisavaldusega oli kostja andnud

võimaluse võla tasumiseks hiljemalt 2. juuliks 2010. Sellega on täidetud ka kahenädalase täiendava

tähtaja andmise nõue.

Kuigi hageja on soovinud menetluses esitatud väidetel laenulepingu täitmist jätkata, ei ole kostja

lepingu lõppemise korral selleks kohustatud. Laenumaksete tasumata jätmise tõttu laenulepingu

ülesütlemist ei muudaks olematuks ka enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste

tagantjärele täitmine. Kui hageja ja kaaslaenaja ei tasu laenumakseid, on kostjal õigus leping seaduses

ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja leidis ekslikult, et hageja ei ole esile

toonud asjaolusid, mille alusel saaks täitemenetlused lubamatuks tunnistada. Hageja vaidlustas

ülesütlemise kehtivuse seetõttu, et kostja ülesütlemisavaldused jäid talle arusaamatuks. Kuivõrd

kostja ei ole esitanud nõuetekohast ülesütlemisavaldust, on ülesütlemine tühine. Ühtlasi jättis

ringkonnakohus tähelepanuta Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Praegusel juhul saatis kostja mitu

samasisulist kirja, mis ei ole hageja hinnangul tarbija jaoks selge ülesütlemisavaldus.

Kui ka ülesütlemine pole tühine, jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 195 lg 1 ja

TsÜS § 67 lg 2, kui leidis, et kostja ütles laenulepingu üles 16. juuni 2010. a kirjaga. Ringkonnakohus

leidis ekslikult, et ta ei pidanud hindama seda, kuidas pidi hageja aru saama talle 16. juunil 2010

esitatud ülesütlemisavaldusest, kuna hageja ei ole sellele hagiavalduses tuginenud. Hageja esitas

kohtule kostja saadetud kirjad ja tugines menetluses sellele, et kirjadest ei ole võimalik aru saada, kas

ja millal on leping üles öeldud. Ringkonnakohtul tuli hinnata kirjade sisu.

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning

kassatsioonkaebus rahuldamata.

12. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on laenulepingu hageja suhtes kehtivalt

üles öelnud. Kui laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, siis on algatatud vaidlusalune

sundtäitmine lubamatu. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et laenulepingu ülesütlemine ei ole kehtiv,

kuna hagejale kui tarbijale ei ole kostja erineva dateeringuga kirjadest arusaadav kostja tahe leping

üles öelda. Seega ei ole vaidluse all hagejaga sõlmitud laenulepingu ülesütlemise sisulised eeldused,

vaidluse all on ülesütlemise formaalsed eeldused.

13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis ülesütlemise

formaalsed eeldused (ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele) nõuetekohaselt

tuvastamata.

Riigikohus selgitas vaidlusaluses asjas, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema

tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma

tingimusteta tasumise nõude osas). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja

andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua

täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-170-13, p 17). Samuti osutas Riigikohus, et kuivõrd hageja ja kaaslaenaja sõlmisid laenulepingu

ühiselt, siis saab nendega sõlmitud leping lõppeda VÕS § 195 lg 4 järgi vaid mõlema kaaslaenaja

suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus.

Eeltoodut arvestades tuvastas ringkonnakohus, et kostja saadetud esimene, s.o 16. juuni 2010 kiri

(pealkirjastatud kui "Lepingu ülesütlemine") tõi selles märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, sest

ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud. Selles ülesütlemisavalduses

teavitatakse hagejat kaaslaenaja võlgnevuse suurusest ja antakse täiendav tähtaeg võla maksmiseks.

Avalduses on rõhutatud tekstiga osas selgesti märgitud, et võlgnevuse mittetasumisel hiljemalt

2. juulil 2010 öeldakse laenuleping ennetähtaegselt üles. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ütles

oma esimese hagejale saadetud avaldusega (16. juuni 2010. a kiri) laenulepingu üles mõlema

laenusaaja suhtes. Hageja ei ole hagiavalduses tuginenud asjaolule, et talle jäi olukorras, kus

kõnealuses avalduses räägitakse lepingu lõpetamisest kaaslaenaja suhtes, arusaamatuks, et leping

öeldi üles tema suhtes. Hagiavalduse kohaselt jäi hagejale ülesütlemine arusaamatuks seetõttu, et

kostja tegi seda kolmel korral ja andis üha uusi tähtaegu tasumiseks. TsMS § 5 lg-st 1, § 436 lg-st 4

ning § 652 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saanud ringkonnakohus tugineda asjaolule, mida hagi alusena ei

ole esitatud. Õige on ka ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd laenuleping lõppes kostja saadetud

esimese avalduse alusel, siis juba toimunud ülesütlemist ei saanud kostja järgnevate samasuguste

avalduste saatmisega ühepoolselt olematuks muuta.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma järeldust piisavalt põhjendanud, samuti ei

kohaldanud ringkonnakohus valesti hageja viidatud materiaalõiguse norme.

14. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi hageja kanda

ka varasemates kohtuastmetes kantud kulud.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik