3-1-1-65-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-15

Otsuse kuupäev

15. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Julia Vitovetsi süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-10741

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Julia Vitovetsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Leelet

Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. september 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsus täies ulatuses ning Harju

Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsus osaliselt Julia Vitovetsi süüditunnistamises ja

karistamises ning temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises.

2. Mõista Julia Vitovets KarS § 113 järgi õigeks.

3. Vabastada Julia Vitovets viivitamata vahi alt.

4. Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas jätta Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a

otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada.

6. Määrata Advokaadibüroole Oja, Nõu ja Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Julia Vitovetsile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend

neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot.

7. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu, samuti kõik ülejäänud kriminaalmenetluse

kulud Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Julia Vitovets tunnistati Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsusega süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi 6-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti karistuse kandmise alguseks 10. juuni 2013.

Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt lõi J. Vitovets 10. juuni 2013. a õhtul Maardus aadressil

Xxxxxx X-XX asuva korteri köögis tekkinud tüli tagajärjel oma abikaasale A. V.-le noaga ühel korral

rindkere piirkonda, tekitades talle rindkere vasakusse poolde rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava

üleneva aordi vigastusega, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Tervisekahjustuse tüsistusena tekkis

verisüdamepaun ja äge südamepuudulikkus, mille tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal.

Analüüsides J. Vitovetsi vastutusele võtmise võimalikkust, tuvastas maakohus, et A. V. oli enne

kuriteosündmust J. Vitovetsi suhtes agressiivne, haaras tal juustest ning lõi käte ja jalgadega,

tekitades süüdistatavale vasakule näopoolele nahamarrastuse ja nahaaluse verevalumi, mõlemale

küünarvarrele nahakriimustused ning mõlemale ülajäsemele, kehatüvele ja paremale reiele

nahaalused verevalumid. Seega viibis J. Vitovets kohtu hinnangul noaga löömise ajal

hädakaitseseisundis, kuid ületas hädakaitse piiri. Nimelt oli J. Vitovetsil võimalik tüli alguses köögist

või korterist lahkuda ja olukorra kontrolli alt väljudes abi kutsuda. Samuti oli J. Vitovetsil võimalik

haarata ründe lõpetamiseks köögist mistahes ese. Võttes sahtlist noa, valis süüdistatav teadlikult

suurema kahju tekitamise vahendi. Viimaks polnud kohtu hinnangul J. Vitovetsil vaja ründe

lõpetamiseks lüüa A. V.-i südame piirkonda. Noa haaramine ja südame piirkonda löömine näitab, et

süüdistatava tegevus polnud kantud kaitsetahtest, vaid soovist tekitada ründajale oluliselt suuremat

kahju, kui oli tekitatud talle.

2. Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse peale esitasid apellatsioonid J. Vitovets ja tema

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning

süüdistatava õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a

otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Sarnaselt maakohtuga leidis ka ringkonnakohus, et

süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja neile ei saa kohtuotsuses tugineda. Kuid erinevalt

maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava viibimine hädakaitseseisundis on

tõendamata.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonis taotles J. Vitovetsi kaitsja T. Pilt nii maa- kui

ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. novembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-71-14

tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu otsuse kohaselt rikkus ringkonnakohus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest jättis erinevalt maakohtust hädakaitseseisundit eitades

analüüsimata mitmed maakohtu otsuse argumendid ja tähelepanuta nende aluseks olevad tõendid.

Kuna eelkirjeldatud vea tõttu puudus apellatsioonimenetluses võimalus hinnata kaitsja väiteid

kaitsetegevuse sobivuse, säästvaima vahendi kasutamise, kaitsetahte olemasolu ning hädakaitse piiri

võimaliku ületamise kohta, võis ringkonnakohtu eksimusega kaasneda süüdlase käitumisele ebaõige

materiaalõigusliku hinnangu andmine.

6. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena jättis Tallinna Ringkonnakohus 11. veebruari 2015. a

otsusega Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse muutmata ja selle peale esitatud apellatsioonid

rahuldamata. Kokkuvõtlikult märkis ringkonnakohus järgmist.

6.1. Maakohus jõudis nii hädakaitseseisundis viibimise kui ka hädakaitse piiri ületamise osas

kokkuvõttes õigetele järeldustele ja tunnistas J. Vitovetsi põhjendatult süüdi. Samas pole võimalik

nõustuda hädakaitse piiri ületamist puudutavate maakohtu otsuse põhjendustega. Arvestades, et

KarS § 28 lg 3 kohaselt ei välista võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku

poole õigust hädakaitsele, pole J. Vitovetsi tegevuse õigusvastasuse analüüsimisel alust tugineda

võimalusele köögist lahkuda või abi kutsuda. Samuti saab isikule heita ette ründe ohtlikkust ületava

vahendi kasutamist vaid juhul, kui tal oli võimalik valida mitme sama efektiivse vahendi vahel.

Praeguses asjas pole maakohus nimetanud peale noa ühtki teist kaitsevahendit ega selle efektiivsust

hinnanud. Isikul pole kohustust valida hädakaitse teostamiseks vahendit, mille puhul pole kindel, kas

selle kasutamine ründe lõpetab.

6.2. Eelnevast nähtuvalt oli nuga hädakaitse teostamiseks küll säästvaim vahend, kuid samas tekitas

süüdistatav sellega ründajat südame piirkonda lüües liigset kahju. Praegusel juhul oleks saanud ründe

lõpetada ka löögiga vähem eluohtlikkusse piirkonda (nt kätte). J. Vitovetsil oli võimalik valida, kuhu

ta ründajat noaga tabab. Nimelt ei kinnita eksperdiarvamuses kirjeldatud kehavigastused süüdistatava

löömist jalgadega ega tema tõukamist vastu kappi. Eelnevast nähtuvalt polnud süüdistatava vastu

suunatud rünne nii intensiivne, nagu ta seda ise kirjeldab. J. Vitovetsi ütlused pole usaldusväärsed ka

selles osas, et tal ei olnud löömise ajal prille ees ja et seetõttu ei näinud ta täpselt, millega, kuidas ja

keda ta lõi. Kannatanul tuvastatud torkehaav näitab selgelt, et J. Vitovets teadis, et tema käes on nuga.

Lisaks ei tähenda isegi tugev lühinägelikkus seda, et isik ei suudaks prillideta eristada tema lähedal

seisva isiku figuuri. Lüües ründajat noaga rindkere keskossa olukorras, kus ründe lõpetamiseks oleks

piisanud ka löögist vähem ohtlikusse kehapiirkonda, ületas J. Vitovets kavatsetult hädakaitse piiri.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni J. Vitovetsi kaitsja

T. Pilt, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist,

märkides kokkuvõtlikult järgmist.

7.1. J. Vitovetsi tegevus oli oma elu ja tervise kaitsmisel sobiv, ründaja suhtes säästvaim ja kantud

kaitsetahtest. J. Vitovets oli ründajast füüsiliselt nõrgem ja haaras noa tema vastu suunatud vägivalla

lõpetamiseks pärast seda, kui A. V. oli teda korduvalt löönud ja tal olid prillid eest ära kukkunud. A.

V. hoidis J. Vitovetsi peksmise ajal juustest kinni ning nuga oli ainus ese, mis asus süüdistatava

käeulatuses.

7.2. Ringkonnakohtu väide, et J. Vitovetsil oli tema vastu suunatud ründe tõrjumise ajal võimalik

otsustada, kuhu täpselt oma ründajat lüüa ja tabada, on oletuslik. Sellist seisukohta ei kinnita ükski

uuritud tõend. Tõendeid pole ka selle kohta, et süüdistatav tekitas kavatsetult või otsese tahtlusega

ründajale liigset kahju.

8. Kassatsioonile vastust ei esitatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Puudub vaidlus selle üle, et A. V. tungis 10. juuni 2013. a õhtul tekkinud tüli käigus J. Vitovetsile

kallale ja et viimane viibis eelnevast tulenevalt noaga löömise ajal hädakaitseseisundis. Kriminaalasja

lahendamiseks tuleb aga vastata küsimusele, kas J. Vitovetsi tegevus ületas hädakaitse piiri. Seoses

hädakaitse piiride ületamisega märgib kolleegium järgmist.

10. KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piiri juhul, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega

teostab hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ta tekitab ründajale

kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt

selgitanud, et kaitsetegevus seisneb ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises.

Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks

tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja

tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb

kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri

2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 10). Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või

kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Kaitsetegevuse eesmärk ei tohi olla ründajale ilmselt

liigse kahju tekitamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-17-04, p-d 9 ja 12). Ühtlasi on kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et ründe tõrjumise

õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et

selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada

ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 11.3 ning

4. veebruari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04, p 14). Kaitsetegevuse ründele vastavuse

või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu

hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne

juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11.4)

11. Praeguses asjas leidis ringkonnakohus, et J. Vitovetsil oli võimalik valida, kuhu ta ründajat noaga

tabab, ja et J. Vitovets oleks saanud lõpetada tema vastu suunatud ründe ka siis, kui ta oleks löönud

A. V.-i noaga vähem eluohtlikkusse piirkonda (nt kätte). Lüües A. V.-i rindkere keskossa olukorras,

kus ründe lõpetamiseks oleks piisanud löögist vähem ohtlikusse piirkonda, tekitas J. Vitovets

ründajale ringkonnakohtu arvates kavatsetult liigset kahju. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu

arutluskäik oletuslik. Nimelt pole ringkonnakohtu otsuses näidatud ära ühtki tõendit ega sellest

nähtuvat asjaolu, mis andis kohtule aluse asuda seisukohale, et J. Vitovets oleks hädakaitseseisundis

põhjustanud A. V.-i surma kavatsetult või otsese tahtlusega. Vastupidi − maakohtu tuvastatud

asjaoludest nähtuvalt lõi J. Vitovets A. V.-i noaga rüseluse käigus (vt II kd, tl 147). Seda järeldust

pole ringkonnakohus kummutanud. Samuti pole ringkonnakohus lükanud ümber süüdistatava väiteid

selle kohta, et noaga löömise ajal hoidis A. V. teda juustest kinni. Ringkonnakohus leidis

eksperdiarvamusele tuginedes küll, et A. V. ei peksnud J. Vitovetsi jalgadega ega tõuganud teda vastu

kappi, kuid ei teinud samas kindlaks ründe tegelikku kulgu ega hinnanud, kas akuutne ründeolukord

ja sellest vallandunud hirmuseisund võimaldasid J. Vitovetsil kaaluda, kuhu ründajat noaga sihtida.

Teisisõnu pole kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada noaga kätte löömise

efektiivsust kaitsetegevuse ajal kahtlusteta selgeks ja lööki südamepiirkonda kavatsetult või otsese

tahtlusega liigselt kahju tekitavaks. Ründe tõrjujal pole kohustust võtta üle ebakindlast

kaitsevahendist või -viisist tulenevat riski. Rüseluse olukorras on asjakohatu ka ringkonnakohtu

arutlus lühinägeliku inimese võimest eristada prillideta tema lähedal seisva isiku figuuri. Tuginedes

maakohtu süüdimõistvat otsust muutmata jättes oletustele, rikkus ringkonnakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes. Selle vea tõttu

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

12. Kolleegiumi hinnangul pole võimalik J. Vitovetsi poolt hädakaitse piiride ületamises tõusetunud

kahtlusi kõrvaldada ega tema vastu suunatud ründe käigu täpsustamiseks täiendavaid tõendeid

(nt ekspertiisiakt või kannatanu ütlused) koguda. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2 ja § 7 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2015. a otsuse täies ulatuses ning Harju

Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse osaliselt J. Vitovetsi süüditunnistamises ja karistamises ning

temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises. Riigikohus mõistab J. Vitovetsi KarS § 113 järgi

õigeks. Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas jääb Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsus

muutmata. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.

13. J. Vitovetsi kaitsja T. Pilt esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks-

määramiseks Advokaadibüroole Oja, Nõu ja Partnerid summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot).

Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kaitsealusega vanglas kohtumiseks 1 pooltunni ja kassatsiooni

koostamiseks 2 pooltundi. Kokku osutas kaitsja J. Vitovetsile kassatsioonimenetluses õigusabi 3

pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse

§ 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse p-dest 2, 5 ja

16 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7

nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu jäävad KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda ka kõik ülejäänud

kriminaalmenetluse kulud.

(allkirjastatud digitaalselt)