3-2-1-103-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-103-15

Määruse kuupäev

Tartu, 14. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Autorollo (pankrotis) järelevalvemenetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-65809

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihalduri Katrin Prüki

(Prükk) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihaldur Katrin Prükk

Puudutatud isik võlgniku juhatuse liige Väino Pentus,

esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Dmitri Teplõhh

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Osaühingu Autorollo pankrotihalduri Katrin Prüki määruskaebus Tallinna

Ringkonnakohtu 11. märtsi 2015. a määruse peale tsiviilasjas nr 2-10-65809 läbi vaatamata.

2. Jätta kõik menetluskulud Osaühingu Autorollo pankrotihalduri Katrin Prüki kanda.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Osaühingule Autorollo (pankrotis).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 29. märtsi 2011. a määrusega välja Osaühingu Autorollo (võlgnik)

pankroti ning määras pankrotihalduriteks Martin Krupi ja Katrin Prüki. 2. septembril 2014 korraldas

Harju Maakohus asjas istungi, et saada võlgnikult teavet. Võlgniku juhatuse liige Väino Pentus

keeldus osaliselt info andmisest, viidates sellele, et talle on esitatud kahtlustus kriminaalasjas

nr 12730000126, ja enese mittesüüdistamise privileegile.

24. septembril 2014 esitas pankrotihaldur Katrin Prükk (pankrotihaldur) kohtule taotluse kohaldada

V. Pentuse suhtes aresti, kuna V. Pentus on alusetult keeldunud pankrotimenetluses teabe andmisest.

Võlgnikul ei ole pankrotimenetluses õigust tugineda enese mittesüüdistamise privileegile.

Pankrotiseadus ei anna võlgnikule õigust keelduda info andmisest. Info andmisest keeldumise

võimalus läheks vastuollu pankrotimenetluse olemuse ja eesmärgiga, sest pankrotimenetluses on

vältimatult vaja koguda menetluse jaoks teavet.

Võlgniku kohustus esitada dokumendid ja anda teavet ning seda tagavad meetmed ei ole vastuolus

põhiseadusega. Vastupidine seisukoht kahjustaks oluliselt võlausaldajate huve ja Eesti

ettevõtluskeskkonda. Olukorras, kus juhatuse liige ise möönab, et võlgniku

raamatupidamisdokumendid ei kajasta tegelikkust, on tal juhatuse liikmena kohustus detailset infot

anda. Ainult sellisel juhul saab haldur täita oma ülesandeid.

2. V. Pentus oli seisukohal, et pankrotihalduri taotlus aresti kohaldamiseks on põhjendamatu ja tuleb

jätta rahuldamata. Pankrotiseadus (PankrS) ei reguleeri eraldi isikute vande all seletuse andmist ega

tunnistajate ülekuulamise korda. Seega reguleerib seletuse andmist vande all tsiviilkohtumenetluse

seadustik (TsMS). Pankrotimenetluses võlgniku juhatuse liikmelt vande all teabe küsimisel kohaldub

TsMS § 269 lg 1 koosmõjus § 257 lg-ga 2, mis annab talle seadusliku õiguse keelduda teabe

andmisest. PankrS § 85 rikub osas, milles see ei anna V. Pentusele õigust keelduda teda süüstava

teabe andmisest, ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) § 22 lg-t 3 koosmõjus PS § 12 lg-ga 1 ja §-

ga 14. Seetõttu on PankrS § 85 kohaldamine praegusel juhul vastuolus põhiseadusega.

3. Harju Maakohus kohustas 17. novembri 2014. a määrusega V. Pentust täitma võlgniku juhatuse

liikme teabe andmise kohustust ja andma vande all ütlusi kohtu määratud ajal ja kohas. Kohus

määras, et teabe andmise kohustuse mittetäitmisel kohaldatakse V. Pentuse suhtes aresti kuni teabe

andmise kohustuse täitmiseni või kohustuse mittetäitmisel tähtajaga kuni kolm kuud.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab V. Pentus teavet andma. PankrS on eriseadus ja

võlgniku teabe andmise kohustuse rikkumise tagajärg on PankrS § 89 lg 1 p-s 1 selgelt ette nähtud.

Selle järgi võib kohus muu hulgas kohaldada võlgniku suhtes aresti, kui võlgnik takistab

pankrotimenetlust sellega, et ei täida teabe andmise kohustust. Pankrotivõlgnik ei saa keelduda

ütluste andmisest, sest võlgniku seisund pankrotimenetluses erineb tunnistaja seisundist

tsiviilkohtumenetluses.

V. Pentuse seisukoht, et teda tuleb kohelda võrdselt kõigi teiste hagita menetluste osalistega, et tagada

võrdsuspõhiõiguste kaitse, on väär. Pankrotiasju ei saa võrdsustada teiste hagita asjadega.

PankrS § 85 sätestab kaasaaitamiskohustuse ja pankrotimenetluse eesmärk on PankrS § 2 järgi

võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel. Võlgniku teabe andmise kohustus on

sätestatud selle eesmärgi täitmiseks. Kui pankrotivõlgnik võiks teabe andmisest keelduda, võimaldaks

see varjata tagasivõidetavaid tehinguid. See oleks vastuolus avaliku huviga ja kahjustaks

ettevõtluskeskkonda.

Ütluste andmine pankrotimenetluses ei ole vahetult ega otseselt seotud V. Pentuse suhtes käiva

kriminaalmenetlusega ja V. Pentus ei ole põhistanud, kuidas oleks pankrotimenetluses antud ütlusi

võimalik kasutada kriminaalmenetluses tõenditena.

PS § 22 lg-s 3 toodud iseenda vastu tunnistamise keeld kohaldub karistusõigusliku iseloomuga

menetlustes (nt kriminaal-, distsiplinaar- ja maksumenetlus jm). Enese mittesüüstamise põhimõte

seostub menetlustega, milles kerkib süü küsimus ja mille tulemusena võidakse isikule kohaldada

karistuslikke meetmeid. Tsiviilasjana menetletavas pankrotiasjas ei ole võimalik kohaldada isiku

suhtes karistusõiguslikku vastutust ja seega ei kuulu see õigus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni art 6 kohaldamisalasse.

4. V. Pentus esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ja jätta pankrotihalduri taotlus teavet andma kohustamiseks ja teabe andmisest keeldumise korral

aresti kohaldamiseks rahuldamata.

5. Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle menetlusse võtmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. märtsi 2015. a määrusega maakohtu määruse.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab võlgnik PankrS § 85 lg 1 järgi andma kohtule,

haldurile ja pankrotitoimkonnale teavet, mida nad vajavad pankrotimenetluses, eelkõige oma vara,

sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Teabe andmine on võlgniku seadusest

tulenev kohustus ja selle kohta ei pea maakohus tegema üldist kohustavat määrust. Menetlusosalised

ei vaidle selle üle, et V. Pentus on andnud halduritele üle kogu ettevõtte

raamatupidamisdokumentatsiooni ja mitmel korral ka suulist teavet ühingu vara ja kohustuste kohta.

Vaidlus tekkis sellest, et V. Pentus keeldus vande all vastamast küsimustele asjaolude kohta, mis on

tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse esemeks ja mille kohta ta oli kriminaalmenetluses

keeldunud ütlusi andmast.

PankrS § 89 lg 1 p 1 järgi võib kohus võlgnikku trahvida või tema suhtes kohaldada sundtoomist või

aresti, kui võlgnik takistab pankrotimenetlust sellega, et ei täida teabe andmise kohustust. Maakohus

sisustas teabe andmise kohustuse täitmise ekslikult vande all ütluste andmise kohustusega, mida

PankrS § 85 lg 1 ette ei näe. Asjas ei vaielda võlgniku vande andmise kohustuse rikkumise üle

(PankrS § 86), mille puhul võlgnik peab vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade

ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. TsMS ei näe ette, et vande all

ütluste andmisest keeldumisel saaks kohaldada aresti. Seega kohaldas maakohus PankrS § 85 lg-t 1

ebaõigesti. Menetlusosalise vande all ülekuulamist tsiviilkohtumenetluses (sh pankrotimenetluses)

reguleerib TsMS § 269 lg 1, mille järgi kohaldatakse menetlusosalise vande all ülekuulamisele

tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut. TsMS § 257 lg 2 annab tunnistajale õiguse keelduda ütluste

andmisest, kui ütlused võivad teda ennast või tema lähedasi süüstada. Tegemist on kahe erineva

kohustusega - PankrS-ist tulenev võlgniku teabe andmise kohustus ja TsMS-ist tulenev kohustus anda

kohtu korraldusel vande all ütlusi. Enese mittesüüstamine on põhiseadusest tulenev privileeg ja ekslik

on maakohtu seisukoht, et see kohaldub üksnes karistusõigusliku iseloomuga menetlustes. Selline

õigus on otsesõnu ette nähtud ka TsMS-is.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Pankrotihaldur palub määruskaebuses teha uue määruse, millega jätta V. Pentuse määruskaebuse

läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palub pankrotihaldur jätta V. Pentuse

kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud võlgnikul kaebeõigust maakohtu määruse peale.

PankrS § 89 lg 5 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku suhtes kohaldanud aresti,

esitada määruskaebuse võlgnik. Käesoleval juhul on võlgnikuks OÜ Autorollo (pankrotis),

määruskaebuse esitas aga V. Pentus. V. Pentus ei ole võlgnik ja ringkonnakohus võttis tema

määruskaebuse ekslikult menetlusse.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et võlgniku vande andmise kohustus tuleneb PankrS §-st 86,

mille kohaselt on võlgnik kohustatud kohtu nõudmisel vandega kinnitama, et kohtule esitatud

andmed vara, võlgade ja majandustegevuse kohta on võlgnikule teadaolevalt õiged. PankrS § 90

ja § 19 järgi on see kohustus ka võlgniku juhatuse liikmel. Seega võis kohus kohustada V. Pentust

ütlusi andma. Teabe andmise kohustus on pankrotimenetluses võlgniku absoluutne kohustus.

Pankrotimenetluses ei ole võlgnikul enese mittesüüstamise privileegi. Vastupidine seisukoht oleks

vastuolus pankrotimenetluse eesmärkide ja olemusega.

8. V. Pentus vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata või alternatiivselt

rahuldamata. Alternatiivselt palub V. Pentus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks PankrS-i

sätted, mis ei võimalda võlgnikul või tema juhatuse liikmel keelduda pankrotimenetluses isikut või

tema lähedasi süüstava teabe andmisest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et pankrotihalduri määruskaebus tuleb TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel jätta läbi

vaatamata.

10. Kolleegium selgitab esmalt kaebeõigust.

TsMS § 682 lg 1 järgi jätab kohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui

pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud

nõuetele või on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. TsMS § 695 järgi kehtib see säte ka

määruskaebuse menetlemisel Riigikohtus. Tulenevalt TsMS § 682 lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast

asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus

esitada (vt ka Riigikohtu 26. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-14, p 11;10. veebruari

2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).

11. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud.

Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta

tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene

teisiti.

PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse

pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib maakohtu määruse peale

esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata üksnes siis, kui

see on pankrotiseaduses ette nähtud.

PankrS § 89 lg 5 esimese lause kohaselt võib määruse peale, millega kohus on kohaldanud võlgniku

suhtes aresti, esitada määruskaebuse võlgnik. Seega on võlgnikul määruskaebuse esitamise õigus iga

kohtumääruse peale, millega talle on kohaldatud aresti, sõltumata sellest, kas see arest on tingimuslik

või mitte.

12. Pankrotihaldur on Riigikohtule esitatud määruskaebuses leidnud, et V. Pentus ei saanud

maakohtu määruse peale määruskaebust esitada, kuna seaduse järgi on selline õigus ainult võlgnikul,

kuid praeguses asjas on võlgnik OÜ Autorollo ja V. Pentus on võlgniku juhatuse liige. See seisukoht

on ekslik, sest PankrS § 90 näeb otseselt ette, et kui võlgnik on juriidiline isik, kohaldatakse

PankrS §-des 85-89 sätestatut vastavalt ka võlgniku juhtorgani liikmete suhtes. Seega võib võlgniku

juhatuse liige, kellele teabe andmise kohustuse täitmata jätmisel kohaldataks aresti, esitada

määruskaebuse maakohtu määruse peale.

Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitas

määruskaebuse pankrotihaldur. PankrS § 89 lg 5 teine lause sätestab, et ringkonnakohtu määruse

peale, millega ringkonnakohus lahendas maakohtu aresti määramise määruse peale esitatud

määruskaebuse, võib esitada määruskaebuse Riigikohtule, kuid seaduses ei ole täpsustatud, kellel on

määruskaebuse esitamise õigus.

Kolleegium leiab, et PankrS § 89 lg 5 teises lauses ette nähtud määruskaebeõigust ei saa tõlgendada

laiendavalt. Maakohtu määruse peale on seaduse järgi kaebeõigus üksnes isikul, kelle õigusi

kitsendatakse, ehk võlgnikul või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmel. Seega tuleb

kolleegiumi arvates ka PankrS § 89 lg 5 teist lauset tõlgendada selliselt, et Riigikohtule

määruskaebuse esitamise õigus on võlgnikul või tema juhtorgani liikmel ja et kahekordne kaebeõigus

on tagatud just isikule, kellele sanktsioon määrati.

Eelnevast tulenevalt tuleb pankrotihalduri määruskaebus jätta läbi vaatamata.

13. Teabe andmise kohustuse kohta pankrotimenetluses peab kolleegium õiguse ühetaolise

kohaldamise huvides vajalikuks selgitada järgmist.

PankrS § 85 sätestab võlgniku teabe andmise kohustuse ja selle esimese lõike esimese lause järgi

peab võlgnik andma kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale teavet, mida nad vajavad

pankrotimenetluse jaoks, eelkõige oma vara, kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta.

Juriidilisest isikust võlgniku korral kohaldatakse eelnevat PankrS § 90 kohaselt ka tema juhatuse

liikmele. PankrS § 89 lg 1 p 1 ja § 90 võimaldavad kohaldada võlgniku juhatuse liikme suhtes aresti

muu hulgas siis, kui võlgnik ei täida teabe andmise kohustust.

Kohtu võimaluse kohustada võlgnikku vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade

ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged, näeb ette PankrS § 86. Siiski ei

tähenda kohtu võimalus võtta võlgnikult vanne seda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku

vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui

menetlusosalise vande all ülekuulamisega.

14. Menetlusosalise ülekuulamine vande all hagimenetluses on reguleeritud TsMS 28. peatükis ja see

on võimalik kas poole taotlusel (TsMS §-d 267 ja 268) või kohtu algatusel (TsMS § 2681).

Menetlusosalise vande all ütluste andmisest keeldumise tagajärg on reguleeritud TsMS § 270 lg-s 1.

Iseenesest võib menetlusosaline vande all ütluste andmisest keelduda ja sel on mõju üksnes

tõendamisele ehk kohus võib sel juhul lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades

muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Pankrotimenetluses

ei teki küsimust tõendamisest hagimenetluse ega ka tavalise hagita menetluse tähenduses.

Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe

kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida

eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate

nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Kolleegium leiab, et

füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses

vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude

kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest

keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti.

15. Kolleegium leiab, et menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene

pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi.

Ühest küljest tekib pankrotimenetluses võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline

usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Teisalt näeb PS § 22 lg 3

ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu

kriminaalmenetluses.

Rahvusvahelises praktikas (sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas) lähtutakse põhimõttest, et kui

isik saab riigisiseses seaduses sisalduvale tõhusale tõendi kasutamise keelule tuginedes juba andmete

nõudmise ajal välistada, et andmeid võidakse kasutada kriminaalmenetluses tema vastu, ei või ta

enesesüüstamise keeldu tuua ettekäändeks andmete esitamata jätmisele ja seda ka juhul, kui kõik

enesesüüstamise keelu eeltingimused on täidetud. Seega sõltub ka pankrotimenetluses võimalus

enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis

selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses.

Kolleegium möönab, et sellist sätet ei pruugi õiguskorras olla. Eespool on kolleegium selgitanud,

miks ei kohaldu siinkohal menetlusosalise vande all ülekuulamise sätted. Seega peab kohus

olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet

andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe

andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse.

Kuna määruskaebus jääb läbi vaatamata, siis ei saa kolleegium hinnata määruskaebuse väiteid

sisuliselt ega algatada ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

16. TsMS § 172 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta pankrotihalduri kanda.

17. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb määruskaebuse läbi vaatamata jätmise tõttu TsMS § 149

lg 4 kolmanda lause alusel tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu