3-2-1-40-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-40-15

Määruse kuupäev

Tartu, 14. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Malle Seppik, Ants Kull, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aune Poki esindaja vandeadvokaat Veljo Viiloli taotlus

riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-51758

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vandeadvokaat Veljo Viiloli määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Määruskaebuse esitaja vandeadvokaat Veljo Viilol

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Ringkonnakohtu menetluses oli Jõhvi valla (Jõhvi Vallavalitsuse kaudu) (hageja)

apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 28. aprilli 2014. a otsuse peale Jõhvi valla (Jõhvi Vallavalitsuse

kaudu) hagis Aune Poki (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid 11. novembril

2014 toimunud kohtuistungil kompromissi. Tartu Ringkonnakohus kinnitas kompromissi

24. novembri 2014 määrusega.

2. Viru Maakohus andis 10. juuni 2013 määrusega kostjale tsiviilasjas nr 2-12-51758 riigi õigusabi

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kostjat esindas vandeadvokaat Veljo

Viilol Osaühingust VELJO VIILOLI ADVOKAADIBÜROO.

Vandeadvokaat Veljo Viilol esitas 24. juulil 2014 (taotlus I) ja 14. novembril 2014 (taotlus II)

ringkonnakohtule taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks kostjale riigi õigusabi osutamise eest ringkonnakohtu menetluses. Mh taotles

Veljo Viilol Tartu Ringkonnakohtu istungile sõidu kulu 118 euro 20 sendi hüvitamist. Kokku palus

Veljo Viilol välja mõista tasu ja kulud 869 eurot 60 senti, millele lisandub käibemaks 173 eurot

92 senti (tasu koos käibemaksuga 1043 eurot 52 senti).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. novembri 2014. a määrusega advokaadi taotlused riigi

õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks osaliselt ning

määras nende suuruseks advokaadibüroole 312 eurot, sh käibemaks 20%.

Ringkonnakohus hindas esitatud taotlusi ja leidis, et taotluse I alusel tuleb hüvitada riigi õigusabi tasu

180 eurot (ilma käibemaksuta). Taotluse II alusel pidas ringkonnakohus toimingute tegemise eest

hüvitamisele kuuluvaks riigi õigusabi tasu 60 eurot kolme pooltunni eest. Mh taotles esindaja Tartu

Ringkonnakohtu istungile sõidu kulu hüvitamist. Kohtuistung Tartu Ringkonnakohtus toimus

11. novembril 2014. Alates 1. novembrist 2014 kehtima hakanud dokumendi „Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi tasude ja kulude kord) p 51

kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses advokaadile või advokaadibüroo pidajale

sõidu- ja majutuskulud, tõlkekulud ja tõendite esitamisega seotud kulud. Advokaadile või

advokaadibüroole hüvitatakse üksnes kuludokumentidega tõendatud kulud, kui kohtul,

uurimisasutusel või prokuratuuril ei ole kulude kandmist võimalik kontrollida elektroonilisel teel.

Ringkonnakohus ei kahelnud, et esindaja osales ringkonnakohtu 11. novembri 2014. a kohtuistungil

ning et esindaja advokaadibüroo, kelle kaudu ta tegutseb, asukoht on Tallinnas. Sellest tulenevalt tuli

esindajal ringkonnakohtu istungile Tartusse sõita. Ringkonnakohus möönab, et advokaadil võisid

Tartu Ringkonnakohtu istungile sõitmisega tekkida kulud, kuid advokaadi taotlus II tuleb

sõidukulude hüvitamise osas jätta rahuldamata, sest advokaadi sõidukulud ei ole tasude ja kulude

korra p-s 51 sätestatud kuludokumentidega tõendatud. Tasude ja kulude korra p 51 kohaselt on

kuludokumentide esitamine kohtule kohustuslik ning nende esitamata jätmisel kulusid ei hüvitata.

Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus esindaja taotluse II 118 euro 20 sendi (ilma käibemaksuta)

suuruse sõidukulu hüvitamise osas rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vandeadvokaat Veljo Viilol esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes

ringkonnakohtu määrus tühistada sõidukulu välja mõistmata jätmise osas ning teha tühistatud osas

uus määrus, millega rahuldada täiendavalt 14. novembri 2014. a taotlus 11. novembri 2014. a

sõidukulu osas osaliselt ning mõista välja 134 eurot 64 senti (sh käibemaks) või saata tasu taotlus

tühistatud osas uuesti läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus on rikkunud kulude hüvitamise väljamõistmisel määruse vastuolulisuse tõttu

menetlusnormi ja kohaldanud vääralt tasude ja kulude korra p 54. Nõustudes sellega, et advokaat

osales istungil, et advokaadibüroo asub Tallinnas ja et sõidu tõttu tuli kanda kulusid, jättis

ringkonnakohus vastuoluliselt sõidukulu välja mõistmata väitega, et kaebaja ei ole esitanud sõiduauto

kasutamise kohta kuludokumenti. On arusaamatu, milline peaks olema kuludokument, mis

ringkonnakohtu arvates tõendaks sõiduauto kasutamist. Kui ringkonnakohus seda teab, siis oleks ta

pidanud enne kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg-ga 1 tegema puuduste

kõrvaldamise määruse. Tasude ja kulude korra p 54 järgi hüvitatakse sõidukulu põhjendatuse korral

sõidukulu 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Sõidukulu hüvitamise taotluses on kaebaja eksinud

läbitud kilomeetrite liitmisel, märkides 394 km, tegelikult on õige 374 km * 0,3 = 112 eurot 20 senti,

mitte 118 eurot 20 senti, nagu tasu taotluses ekslikult on märgitud. Eeltoodu alusel tuleb tasu

taotluses märgitud summat 118 eurot 20 senti vähendada ja õigeks summaks tuleb lugeda 112 eurot

20 senti, millele lisandub käibemaks 22 eurot 44 senti, kokku 134 eurot 64 senti.

5. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis otsustas 20. mai 2015. a määrusega,

et arvestades riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 alusel advokatuuri juhatuse kehtestatud tasude ja

kulude korra kohaldamisel tekkivat küsimust Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määruse nr 3-2-1-

153-13 p 74 valguses, tuleb asi anda kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks TsMS § 18

lg 2 teise lause alusel lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu

üldkogule.

7. Määruskaebuses vaidlustab vandeadvokaat Veljo Viilol ringkonnakohtu määrust sõidukulu välja

mõistmata jätmise osas. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutanud advokaadile tema avalduse

alusel määratud esindajatasu määrus on TsMS § 696 lg 3 mõttes menetlust lõpetav määrus, kuna selle

määrusega määrati vandeadvokaadile esindaja tasu ja kulu lõpetatud menetluses osalemise eest (vt ka

Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-165-14, p 10). Ringkonnakohus tugines määruse tegemisel mh

RÕS § 21 lg 3 alusel advokatuuri juhatuse kehtestatud ja alates 1. novembrist 2014 kehtima hakanud

tasude ja kulude korrale, sh p-dele 47 ja 51. Määruskaebuse esitaja viitab lisaks tasude ja kulude

korra p-le 54. RÕS § 21 lg 3 järgi kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise

alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise

ulatuse ja korra (edaspidi tasude ja kulude kord) advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades

riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Tasude ja kulude

korra p 51 järgi hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses advokaadile või advokaadibüroo

pidajale sõidu- ja majutuskulud, tõlkekulud ja tõendite esitamisega seotud kulud. Advokaadile või

advokaadibüroole hüvitatakse üksnes kuludokumentidega tõendatud kulud, kui kohtul,

uurimisasutusel või prokuratuuril ei ole kulude kandmist võimalik kontrollida elektroonilisel teel.

Tasude ja kulude korra p 54 järgi punktis 52 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses

kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi

põhjendatud taotlusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Kui sõiduauto kasutamise kulud

on kantud ühes või mitmes asjas, jagatakse hüvitis riigi õigusabi saajate arvuga ja saadud tulemuse

alusel esitatakse taotlus kulude hüvitamise suuruse kindlaksmääramiseks iga riigi õigusabi saaja osas

eraldi.

8. Riigikohtu üldkogu leidis 26. juuni 2014. a määruse nr 3-2-1-153-13 p-s 72, et

parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte üheks väljenduseks on põhiseaduse (PS) § 104

lg 2, mille kohaselt saab teatud seadusi vastu võtta ja muuta üksnes Riigikogu koosseisu

häälteenamusega. See tähendab ühtlasi, et PS § 104 lg 2 reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi saab

reguleerida üksnes seadusega ega saa delegeerida täitevvõimule. PS § 104 lg 2 p 14 kohaselt tuleb

Riigikogu häälteenamusega vastu võtta ka kohtumenetluse seadused. Sama lahendi p-s 73 viitas

üldkogu, et lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise

omandipõhiõigust (PS § 32) ja kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ning võib riivata ka

edasikaebepõhiõigust (PS § 24 lg 5). Lahendi p-s 74 märkis üldkogu, et lepingulise esindaja kulude

hüvitamise puhul on tegemist kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, mistõttu kuulub

küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14)

reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise

küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses.

Arvestades asjas nr 3-2-1-153-13 väljendatud Riigikohtu üldkogu seisukohta, tekkis kolleegiumil

kahtlus, kas RÕS § 21 lg 3 ja selle alusel advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud tasude ja kulude

kord on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Seetõttu peab tsiviilkolleegium vajalikuks anda asi

lahendada Riigikohtu üldkogule, et asjas nr 3-2-1-153-13 tehtud üldkogu lahendi valguses vastata mh

küsimusele, kas riigi õigusabi korras määratud esindajale tasude ja kulude (sh sõidukulude)

hüvitamise korra kehtestamist saab seadusandja delegeerida täitevvõimule või saab seda korda

reguleerida üksnes seadusega.

9. Kolleegiumi arvates on oluline, et üldkogu hindaks juhul, kui tasude ja kulude korra kehtestamist

saab seadusandja põhimõtteliselt delegeerida täitevvõimule, ka seda, kas põhiseadusega kooskõlas

olevaks saab pidada niisuguse üldakti kehtestamise õiguse delegeerimist või edasidelegeerimist era-

või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.

Kolleegium leiab, et kehtestatud tasude ja kulude kord võib riivata nii omandipõhiõigust (PS § 32)

kui ka õigust kohtulikule kaitsele (PS § 15 lg 1).

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Malle Seppik, Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu