3-2-1-146-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-146-15

Määruse kuupäev

Tartu, 13. oktoober 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Hageja hagi kostjate I-V vastu kostja I üldkoosoleku

otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja otsuse teises sõnastuses

vastuvõtmise tuvastamiseks, alternatiivselt tahteavaldusi

andma kohustamiseks, 4 221 283 euro 77 sendi suuruse

dividendi ja viivise ning alternatiivselt 1 606 287 euro

suuruse kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks.

Kostjate I-V menetluskulude kindlaksmääramise

avaldused

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-35717

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja, esindajad vandeadvokaadid Urmas Volens ja Kristjan

Tamm

Kostja I, esindajad vandeadvokaadid Arne Ots ja Neve Uudelt

Kostjad II-V, esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli hageja hagi kostja I ning kostjate II-V vastu kostja I üldkoosoleku

otsuse p 2 kehtetuks tunnistamise ja teises sõnastuses otsuse vastuvõtmise tuvastamiseks,

alternatiivselt tahteavaldusi andma kohustamiseks, 4 221 283 euro 77 sendi suuruse dividendi ja

viivise ning alternatiivselt 1 606 287 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise nõudes. Riigikohus jättis

29. oktoobri 2014. aasta otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes

hageja kanda.

2. Kostja I esitas 28. novembril 2014 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Avaldusele

lisatud nimekirja kohaselt on kostja I kandnud õigusabikulusid kokku 86 186 eurot 77 senti

(lepingulise esindaja õigusabi 458,70 h eest tunnihinnaga ca 171 eurot 87 senti kokku 78 836 eurot

77 senti, lisaks riigilõiv apellatsioonkaebuselt 250 eurot, kautsjon kassatsioonkaebuselt 100 eurot ja

tõendi saamise kulu 7000 eurot). Kostja I taotles viivise väljamõistmist menetluskuludelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni.

3. Kostjad II-V esitasid 28. novembril 2014 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Avaldusele

lisatud nimekirja kohaselt on nad kandnud õigusabikulusid kokku 98 601 eurot 37 senti (lepingulise

esindaja õigusabi 188,67 h eest tunnihinnaga ca 151 eurot 20 senti kokku 28 526 eurot 35 senti,

tõendi saamise kulu 66 615 eurot 60 senti ja tõlkekulu 3459 eurot 42 senti). Kostjad II-V taotlesid

mõista menetluskulud 98 601 eurot 37 senti välja selliselt, et hageja tasub kostjatele II-V igaühele 1/4

hüvitatavast summast. Kostjad II-V kinnitasid, et kõik kulud on kantud praeguse tsiviilasja tõttu ja et

nad ei ole käibemaksukohustuslased.

4. Hageja vaidles kostjate avaldustele vastu ja leidis, et kostjate avaldused kulude osas ei ole

põhjendatud.

5. Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2015. a määrusega kostja I avalduse osaliselt ja määras

kostjale I hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 24 620 eurot (lepingulise esindaja tasu

17 370 eurot, riigilõiv 250 eurot ja tõendi saamise kulu 7000 eurot) ning mõistis selle summa hagejalt

kostja I kasuks välja. Samuti kohustas maakohus maksma hagejat kostja I kasuks väljamõistetud

summalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtumääruse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2015. a määrusega ka kostjate II-V avalduse osaliselt ja määras

kostjatele II-V hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 13 553 eurot 28 senti (lepingulise

esindaja tasu) ning mõistis selle summa hagejalt kostjate II-V kasuks võrdsetes osades välja. Samuti

rahuldas maakohus kostjate II-V taotluse määruse täitmise korra kindlaksmääramiseks ja kohustas

hagejat tasuma kostjatele II-V igaühele 3388 eurot 32 senti.

Maakohus tegi menetluskulude kindlaksmääramise kohta põhjendatud määruse.

6. Hageja vaidlustas maakohtu määruse 15. aprillil 2015 esitatud määruskaebusega ja palus

vähendada hagejalt kostja I kasuks väljamõistetavat menetluskulu 11 914 euro võrra ja kostjate II-V

kasuks väljamõistetavat menetluskulu 2589 euro 12 sendi võrra.

7. Kostja I vaidlustas maakohtu määruse 16. aprillil 2015 esitatud määruskaebusega ja palus tühistada

maakohtu määrus selles osas, milles menetluskulud jäid välja mõistmata.

8. Kostjad II-V vaidlustasid maakohtu määruse 20. aprillil 2015 esitatud määruskaebusega ja palusid

tühistada maakohtu määrus selles osas, milles menetluskulud jäid välja mõistmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus lahendas määruskaebused

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 3 teise lause alusel kirjeldava ja põhjendava osata

määrusega. Ringkonnakohus märkis, et määruse peale ei saa TsMS § 178 lg 3 kolmanda lause tõttu

edasi kaevata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt taotleb hageja uue määruse tegemist, millega

vähendada hagejalt kostja I kasuks väljamõistetavat menetluskulu 11 914 euro võrra ja kostjate II-V

kasuks väljamõistetavat menetluskulu 2589 euro 12 sendi võrra. Hageja palub tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 178 lg 3.

TsMS § 178 lg 3 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega

ning PS § 24 lg-ga 5 (edasikaebeõigus) ja PS §-ga 32 (omandiõigus). TsMS § 178 lg 3 annab

ringkonnakohtule sisuliselt Riigikohtu funktsioonid ja õiguse otsustada, kas ringkonnakohtu määruse

peale saab edasi kaevata või mitte, ning sellist ringkonnakohtu otsustust ei saa edasikaebe korras

kontrollida.

11. Kostja I palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja maakohtu määrus

osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostja I kasuks välja mõistmata) ning määrata kostja I

menetluskulude suuruseks ning mõista hagejalt välja 86 186 eurot 77 senti. Kostja I palub tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 178 lg 3.

TsMS § 178 lg 3 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega,

PS § 24 lg-ga 5 (edasikaebeõigus), PS §-ga 32 (omandiõigus) ning PS §-ga 15 (kohtusse pöördumise

õigus). Edasikaebeõiguse üle otsustamise peaaegu täielikult ringkonnakohtu diskretsiooniõiguseks

jätmine rikub seadusereservatsiooni nõuet. Kohtutel ei ole õigust luua põhiõiguse piiranguid.

TsMS § 178 lg 3 on vastuolus ka õigusselguse põhimõttega, kuna ei näe ringkonnakohtule ette

selgeid objektiivseid juhiseid, millises olukorras tuleb edasikaebeõigus tagada. On ebaselge, kas iga

kord, kui ringkonnakohus maakohtu lahendit muudab, tuleb tagada edasikaebeõigus.

TsMS § 178 lg 3 ei ole materiaalselt õiguspärane. Menetlusökonoomia tagamiseks on olemas teisi

vahendeid, nt TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud piirmäära suurendamine. Piirang ei ole vajalik ega

proportsionaalne ning moonutab edasikaebeõiguse olemust.

Ringkonnakohtu määrus on ka sisuliselt ebaõige, kuna selles on nõustutud maakohtu eksliku

määrusega.

12. Kostjad II-V paluvad määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja maakohtu

määrus osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostjate kasuks välja mõistmata) ning määrata

kostjate II-V menetluskulude suuruseks täiendavalt ning mõista hagejalt välja 85 048 eurot 9 senti

ehk kokku 98 601 eurot 37 senti. Kostjad II-V paluvad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 178 lg 3.

Kostjad II-V nõustuvad kostja I määruskaebuse väidetega TsMS § 178 lg 3 vastuolu kohta

põhiseadusega. Lisaks on ringkonnakohtu ja maakohtu määrus ka sisuliselt ebaõige.

13. Vastuses hageja määruskaebusele leiab kostja I, et see ei ole põhjendatud, v.a TsMS § 178 lg-t 3

puudutavas osas. Vastuses kostjate II-V määruskaebusele leiab kostja I, et tal ei ole sellele

määruskaebusele vastuväiteid. Kostjad II-V leiavad vastuses hageja määruskaebusele, et see ei ole

põhjendatud, kuid TsMS § 178 lg 3 on vastuolus PS-ga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu

üldkogule.

15. Kõikides määruskaebustes on tõstatatud küsimus TsMS § 178 lg 3 vastuolust põhiseadusega.

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis sätestab TsMS § 178 lg 3 järgmist: "Kui

menetluskulude kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, lahendab ringkonnakohus määruskaebuse

menetluskulude kindlaksmääramise peale põhjendatud määrusega. Muul juhul võib ringkonnakohus

määruskaebuse lahendada kirjeldava ja põhjendava osata määrusega. Ringkonnakohtu kirjeldava ja

põhjendava osata määruse peale ei saa edasi kaevata."

Kui TsMS § 178 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega, tuleb Riigikohtu menetlusse ekslikult võetud

määruskaebused jätta kaebeõiguse puudumise tõttu TsMS § 682 lg 1 alusel läbi vaatamata.

16. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et TsMS § 178 lg-s 3 sätestatud

kaebeõiguse piirang võib olla vastuolus PS § 24 lg-ga 5, mille kohaselt igaühel on õigus tema kohta

tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

PS § 24 lg-s 5 on tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, st et seadusega saab

edasikaebeõigust piirata. Seadusandja võib edasikaebeõigusele seadusega sätestada nii menetluslikke

piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord, kui ka

materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki kaebuste edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas

oleval põhjusel. Seadusandja on seega pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele

põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015. a

määrus asjas nr 3-2-1-75-14, p 63).

Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebeõiguse piirang TsMS § 178 lg 3 korral sätestatud piisavalt selge

sisuga normiga, mis jätab kaebeõiguse olemasolu sisuliselt ringkonnakohtu otsustada ega pruugi

seetõttu vastata edasikaebeõiguse lihtsa seadusreservatsiooniga piiramise nõuetele - "seaduses

sätestatud korras". Nimetatud kord on jäänud piisavalt selgelt sätestamata. Põhiõiguste tagamise

aspektist on küsitav, kui seaduses ei sätestata põhiõiguste piirangute täpseid kriteeriume.

17. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus ka selles, et TsMS § 178 lg-s 3 sätestatud

kaebeõiguse piirang võib olla vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. PS § 12 lg 1

riivega on tegemist siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (vt Riigikohtu

üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36).

Alates 1. jaanuarist 2015 võib menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 177 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

toimuda kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja

sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Juhul, kui

menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks kohtuotsuses, ei näe TsMS ette piiranguid selle

kohtuotsuse vaidlustamiseks ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Kui aga menetluskulud määrati

kindlaks eraldi kohtumäärusega ja ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu määruse peale

põhjendava osata määrusega, näeb TsMS § 178 lg 3 kolmas lause ette edasikaebeõiguse piirangu

Riigikohtule. Seega võib seadus kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid (menetluskulude tasumise

õigustatud ja kohustatud subjektid) erinevalt sõltuvalt sellest, missuguse lahendiga otsustatakse

menetluskulude kindlaksmääramine.

18. Kolleegium kahtleb ka selles, kas TsMS § 178 lg 3 on kooskõlas PS § 13 lg-st 2 tuleneva

õigusselguse põhimõttega. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul

oleks võimalik avaliku organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida

(vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 31).

Isegi juhul, kui pidada TsMS § 178 lg 3 teist ja kolmandat lauset sõnastuslikult arusaadavaks, ei ole

üksikisikul nende normide alusel võimalik ette näha, kas ringkonnakohus teeb põhjendatud osaga või

põhjendava osata määruse ning seega seda, kas üksikisikul on kaebeõigus ringkonnakohtu määruse

peale või mitte.

19. Kolleegium ei välista ka TsMS § 178 lg 3 vastuolu PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega.

PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille

kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele

(vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 54).

Menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramisega sekkutakse menetlusosaliste

omandipõhiõigusesse (PS § 32), kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus

teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Menetluskulude

kindlaksmääramine evib samuti neid tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi

tegemisele. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis

(kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras (vt Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus asjas

nr 3-4-1-29-13, p 41 ja 43.1).

20. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole sätete põhiseadusvastasuse tuvastamine, tuleb asi anda

lahendada Riigikohtu üldkogule. Eeltoodud põhjendustel peab kolleegium vajalikuks, et üldkogu

otsustaks, kas TsMS § 178 lg 3 on põhiseadusega kooskõlas.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Malle Seppik, Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu