3-4-1-22-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-22-15

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi viieliikmelise koosseisu enamus jõudis käesolevas asjas

järeldusele, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd ringkonnakohus ei ole oma vaheotsuses

RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eelduste täidetust nõutavas ulatuses kontrollinud ega

põhjendanud. Seetõttu pole Riigikohtul võimalik põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses hinnata

vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 17.01.2006. a määruse nr 14 § 3 lg 1 asjassepuutuvust.

Olen siiski seda meelt, et kuigi ringkonnakohtu lahendi põhjendused selle kohta, miks tuleb kaebajate

kahjuhüvitamisnõue RVastS § 14 lg 1 alusel põhimõtteliselt rahuldada, oleksid võinud olla enam

üksikasjalikumad, on need siiski küllaldased selleks, et käesolev põhiseaduslikkuse järelevalveasi

sisuliselt lahendada. Nõustun Tallinna Ringkonnakohtuga, et Vabariigi Valitsuse 17.01.2006. a

määruse nr 14 § 3 lg 1 on põhiseadusega vastuolus. Põhjendan oma seisukohta järgnevalt.

Esiteks leian, et põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus ei tohi kasvada üle kassatsioonimenetluseks.

Järelevalvemenetluse valdavaks esemeks ei või muutuda küsimus sellest, kas põhiseaduslikkuse

küsimuse tõstatanud esimese või teise astme kohtulahendi tegemisel on ikka täpselt kinni peetud

üksiku õigusharu (käesoleval juhul haldusõiguse) materiaal- ja menetlusõiguse normistikust. Vastasel

juhul võetakse apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlustelt kui korralistelt kohtukaebemenetlustelt

nende sisu, seda enam, et meie kohtumenetlustes üldiselt aktsepteeritud arusaama kohaselt hakkab

kaebetähtaeg

järelevalvemenetluse

algatanud

kohtulahendi

peale

kulgema

Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendi kuulutamisest. Möönan, et konkreetse normikontrolli

korras alustatava põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavuse peamiseks eelduseks on vaidlustatud

normi asjassepuutuvus üksiku kohtuasja lahendamise aspektist ning selle kriteeriumi täitmatuse

korral ei saa Riigikohus põhiseaduslikkuse asja lahendada, kuid leian, et normi asjassepuutuvuse

kontroll ei tohi muutuda kohtulahendi sisulise õigsuse üksikasjalikuks kontrollimiseks. Kuigi nende

kahe nähtuse piiride täpne markeerimine ei ole ega saagi alati olla lihtne, olen seisukohal, et

käesolevas asjas on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium läinud normi asjassepuutuvust hinnates

kohtulahendi sisulise külje kriitikaga kaugemale, kui see olnuks hädavajalik põhiseaduslikkuse asja

lahendamiseks. Nii toimides on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium sisuliselt asunud

seisukohale, et ringkonnakohtu halduskolleegiumi vaheotsus ei järgi neid nõudeid, mida

riigivastutuse seadus seda liiki kahju hüvitamise jaoks on kehtestanud. Seetõttu on mul ka keeruline

ette kujutada, kas ja millises osas saaks sellest järelevalvekolleegiumi seisukohast hälbida Riigikohtu

halduskolleegium juhul, kui ringkonnakohtu otsust kasseeritakse. Sedavõrd intensiivset tungimist

instantsikohtute pädevusse tuleb põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses igal juhul vältida.

Teiseks, lähtudes eeldusest, et ringkonnakohtu tõstatatud põhiseaduslikkuse küsimuse sisuline

lahendamine oleks olnud võimalik, arvan, et Vabariigi Valitsuse 17.01.2006. a määruse nr 14 § 3 lg 1

on põhiseadusega vähemalt formaalselt vastuolus. Minu hinnangul järeldub AutÕS §-dest 26–27

seadusandja selge tahe, luua nende normidega süsteem, mis võimaldab autoril saada õiglast tasu teose

või fonogrammi teatud kasutamisjuhtude eest (§ 26) ning finantseerida seda Vabariigi Valitsuse

määratletud salvestusseadmete ja –kandjate müügilt kogutud tasudest (§ 27). AutÕS § 27 lg-ga 14

Vabariigi Valitsusele suunatud kohustus kehtestada muu hulgas nende salvestusseadmete ja –kandjate

loetelu, millelt nimetatud tasu võetakse, on kogu kirjeldatud mehhanismi seisukohalt otsustava

tähtsusega, sest sellist loetelu kehtestamata ei saa seadusandja loodud autorite õiglase tasustamise

kava tegelikkuses realiseeruda. On mõistagi omaette küsimus, kas parlament tegi õigesti delegeerides

kogu autorite tasustamise süsteemi aspektist kõige olulisema küsimuse otsustamise edasi Vabariigi

Valitsusele selle asemel, et seda ise seaduse tasemel ära lahendada, kuid teisalt pole sellise volituse

andmine siiski ka põhiseaduslikult keelatud. Igal juhul olen seda meelt, et olukorras, kus seadusandja

on otsustanud salvestusseadmete ja –kandjate loetelu kehtestamise volitada Vabariigi Valitsusele, on

viimasel ka kohustus seda teha viisil, mis tagab loetelu ajakohasuse. Silmas tuleb pidada, et iseäranis

infotehnoloogia on äärmiselt kiiresti arenev valdkond ning regulatsioon, mis juhindub pea kümne

aasta tagusest tehnikatasemest, on ilmselgelt aegunud. Vastus küsimusele, kas ja mil määral on

Vabariigi Valitsus talle seaduse alusel antud volituse täitnud, sõltub seega suuresti ka

reguleerimisvaldkonnast. Kui n.ö aegumatu reeglistiku puhul võib asuda seisukohale, et täitevvõim

on talle seadusandja usaldatud rakendusakti andmise kohustuse täitnud juba selle ühekordse

kehtestamisega, siis käesoleval juhul ei ole see selgelt piisav. AutÕS § 27 lg-s 14 sätestatud

volitusnormi täitmiseks peab kohustuse adressaat pidevalt jälgima, et tasu objektide loend oleks

aktuaalne ehk selline, mis kindlustab autoritele õiglase tasu järjepideva maksmise. Mõistetavalt on

Vabariigi Valitsusel otsustusruum küsimuses, milliseid salvestusseadmeid ja –kandjaid loeteluga

hõlmata, kuid ühelgi juhul ei tohi see olla seadusandja poolt AutÕS §-dega 26–27 ette nähtud

autoritasude süsteemi väljasuretava iseloomuga. Täpselt nii on see aga juhtunud käesolevas kaasuses,

mil kaebajate esitatud andmetest nähtuvalt on autoritasude kogumise saldo ainuüksi pärast

administreerimiskulude mahaarvamist selgelt negatiivne.

Eeltoodud põhjustel olen seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 17.01.2006. a määruse nr 14 § 3 lg 1 on

põhiseadusega formaalselt vastuolus.

Priit Pikamäe