3-4-1-22-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-22-15

Otsuse kuupäev

7. oktoober 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris, Saale Laos,

Jüri Põld ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14

„Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks

vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise

kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja

filmikultuuri

arendamiseks

ning

koolitus-

ja

teadusprogrammide

finantseerimiseks

või

kasutamiseks

muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord" § 3

lõike 1 põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus kohtuasjas

nr 3-13-366

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja MTÜ Eesti

Esitajate Liit (EEL) esitasid 18. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid

Vabariigi Valitsuselt aastatel 2010 kuni 2013 tekitatud kahju hüvitamist summas 831 416 eurot.

2. Kaebajad leidsid, et Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 „Audiovisuaalse teose ja

teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimise tasu maksmise kord,

salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja

teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu

taotlemise kord" (edaspidi määrus) § 3 lõige 1 rikub Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu

direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise

kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv) artikli 5 lõige 2 punkti b (liikmesriigi kohustus tagada

õiglane hüvitis loometöö kasutamise korral) ülevõtmise kohustust ning põhiseaduse (PS) § 3 ja § 39

ulatuses, milles see jätab nimetamata muud salvestusseadmed ja -kandjad, mis on tehtud füüsilistele

isikutele isiklikul eesmärgil kasutamiseks kättesaadavaks. Kaebajad olid seisukohal, et määrus ei taga

autoritele teoste kasutamise eest piisava hüvitise maksmist.

3. Tallinna Halduskohus jättis 9. juuni 2014. a otsusega EAÜ, EFÜ ja EEL kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et asjas puuduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lõike 1 kohaldamise alused,

kuna infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt 6 ei ole otsekohalduv. Euroopa Kohus on

leidnud, et nimetatud norm annab liikmesriikidele laia kaalutlusruumi (kohtuasi C-521/11). Direktiiv

ei näe ette, milliste salvestusseadmete ja -kandjate eest tuleb liikmesriigil tasu koguda, kui liikmesriik

on otsustanud võimaldada isiklikuks otstarbeks muusikat ja filme reprodutseerida ilma, et isikud

peaksid õiguste omajalt selleks iga kord litsentsi saama. Samuti ei näe direktiiv ette tasu suurust.

Asjaolu, et teistes liikmesriikides on nimekirjadesse kantud (või lisatud) rohkem salvestusseadmeid ja

-kandjaid kui on nimetatud määruse § 3 lõikes 1, ei anna õigust arvata, et need salvestusseadmed ja -

kandjad peaksid olema määruse § 3 lõike 1 loetelus ja nende pealt tuleb ilma täiendava analüüsita tasu

maksta.

4. Autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 27 lõige 14 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada määrus,

mis sätestab salvestusseadmeid ja -kandjaid, mille müümise korral autoritele tasu makstakse.

Volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele laiaulatusliku kaalutlusõiguse otsustamaks, millised

salvestusseadmed ja -kandjad määruse loetelus kajastuvad ning milliste kaudu tagatakse õiglase tasu

maksmine autoritele. Suur osa uuest tehnikast on seotud tarbimisharjumustega, mistõttu ei ole

Vabariigi Valitsusel kohustust iga turule tulevat seadet tasuga koormata. Määruse § 3 lõike 1 kohase

loetelu koostamine eeldab analüüsi, sealhulgas tuleb hinnata määruse laiendamise mõju majandusele,

tarbimisharjumustele, litsentsitasude piisavust õiguste omajatele tekitatud kahju kompenseerimiseks,

teoste seadusliku ja ebaseadusliku allalaadimise osakaalu jne. Selliste hinnangute andmine ning

valikute ja prognooside tegemine ei ole kohtu pädevuses.

5. Kuna asjas puudusid RVastS § 14 lõike 1 kohaldamise alused, ei omanud halduskohtu hinnangul

määruse võimalik põhiseadusvastasus kohtuasja lahendamisel tähtsust. Halduskohus märkis, et

tegemist ei ole autorite õiguste erakordse piiramisega. Määrusandja on kehtestanud loetelu

salvestusseadmetest ja -kandjatest, mis tema hinnangul tagab autoritele õiglase tasu maksmise.

Asjaolu, et määruse sätte muutmise eelnõud ei ole realiseerunud, ei näita seda, et Eesti on direktiivi

valesti üle võtnud. Pigem annab see tunnistust sellest, et tegemist on laiaulatuslikku diskretsiooni

omava otsusega, mida ei saa teha lihtsakäeliselt.

6. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid

halduskohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus. Kaebajate hinnangul on infoühiskonna

direktiivi artikkel 5 lõige 2 punkt b otsekohalduv. Säte on Eesti õiguskorda üle võetud AutÕS § 27

lõikes 14. Määrus ei täida AutÕS § 27 lõikes 14 sätestatud eesmärki, kuna ei hõlma kõiki asjaomaseid

nüüdisaegseid seadmeid, aparaate ja andmekandjaid, mida kasutatakse teose isiklikeks vajadusteks

reprodutseerimiseks. Kohase määruse kehtestamata jätmisega on vastustaja tekitanud autoritele,

esitajatele ja fonogrammitootjatele kahju. AutÕS § 27 lõige 14 ja määruse § 3 on formaalselt

põhiseadusvastased, kuna seadusandja ei saa Vabariigi Valitsusele delegeerida kahjuhüvitise

piirangute kehtestamist. Määruse § 3 on ka materiaalselt õigusvastane, sest sätestab kahjuhüvitise

ebaproportsionaalse piirangu nüüdisaegsete andmekandjate ja salvestusseadmete kasutamise korral.

RINGKONNAKOHTU OTSUS

7. Tallinna Ringkonnakohus tegi 30. aprillil 2015 vaheotsuse, millega rahuldas MTÜ EAÜ,

MTÜ EFÜ ja MTÜ EEL apellatsioonkaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2014. a

otsuse.

8. Ringkonnakohus tunnistas põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata määruse § 3 lõike 1 osas,

milles see ei taga AutÕS § 26 lõikes 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Alates 2009. aastast on näha

tühja kasseti tasu selget langustendentsi. 2008. aastal koguti jaotusfondi 3 229 330 krooni, hilisematel

aastatel 1 508 918 krooni (2009), 715 747 krooni (2010), 20 550 eurot (2011) ja 10 604 eurot (2012).

2014. aasta eest ei saanud jaotusfondist väljamakseid teha, sest tasu kogumiskulud olid laekunud

tasust suuremad. Ringkonnakohus pidas üldteadaolevaks, et toimunud on oluline tehnika areng,

sealhulgas salvestusseadmete ja -kandjate puhul. Teistes liikmesriikides on selles loetelus nt

mälukaart, flopidisk, HD DVD, Blu-ray, USB-mälupulk, CD-kirjutaja, DVD kirjutaja.

9. Määruse § 3 lõige 1 on vastuolus põhiseadusega, kuna infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2

punktis b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS §-s 26, mistõttu on küsimus selles,

kas AutÕS § 27 lõike 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus on seaduse eesmärgiga

kooskõlas. Määruse § 3 lõige 1 riivab PS §-s 39 sätestatud põhiõiguse kaitseala, mis hõlmab ka autori

varalisi õigusi, sh õigust saada tasu. Lisaks sellele ei ole määrus kooskõlas AutÕS § 26 lõikega 2, sest

ei võimalda autoritele ja teistele õigustatud isikutele õiglast tasu maksta. Seadusega ette nähtud õigust

saada õiglast tasu ei saa piirata määrusega (PS § 3 lõige 1 ja § 87 punkt 6). Puuduvad riive

õigustused, sest õigustuseks ei saa olla õiglase tasu suuruse kindlakstegemise keerukus. Samuti ei saa

vastustaja tugineda fiskaalsetele argumentidele.

10. Ringkonnakohus leidis, et RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud.

Kuna määruse § 3 lõikes 1 sisalduv salvestusseadmete ja -kandjate loetelu takistab õigustatud

isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete ja -kandjate eest, on

määrusel kaebajatele vahetu mõju. Kaebajad on isikuteks, kellele jaotuskava alusel tasu makstakse,

mistõttu on nad eriliselt kannatanud isikuteks RVastS § 14 lõike 1 tähenduses. Oluliseks rikkumiseks

võib pidada asjaolu, et vastustaja, nähes tasude olulist vähenemist, ei ole pidanud vajalikuks määrust

täiendada. Vastustaja ei ole teinud analüüsi, millele tuginedes ta võis eeldada, et tasude vähenemine

on paratamatu ning määruse täiendamisega ei ole võimalik seda muuta. Usutav ei ole vastustaja väide,

et tasude vähenemine on toimunud üksnes tarbimisharjumuste muutumise tõttu.

11. Ringkonnakohus märkis, et kaebajate hinnangul on aastatel 2010–2013 jäänud neil saamata

831 416 eurot. Kuna tegeliku õiglase hüvitise väljaselgitamine kujuneb kohtumenetluses väga

keerukaks, on ringkonnakohtu hinnangul õigustatud nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemine

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 171 lõige 1).

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Vabariigi Valitsus

12. Vabariigi Valitsuse nimel esitas arvamuse justiitsminister. Justiitsminister leiab, et määruse

vaidlusalune säte on asjassepuutuv, kuid ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja

ulatusele ning selle formaalne kooskõla põhiseadusega on kaheldav.

13. Määruse § 3 lõige 1 riivab PS § 39 kaitseala, kuna ei võimalda õigustatud isikutele õiglast tasu

maksta. PS § 3 lõikest 1 tulenevalt kujutab ka PS § 87 punkt 6 endast riigivõimu kohustust tagada

määruste kooskõlalisus põhiseaduse ja seadustega. AutÕS § 26 kohaselt peab õiguste omajatele

makstav tasu olema õiglane, samas ei sätesta seadus neid lisakriteeriume, millest lähtudes saaks

õiglase tasu suuruse või väljamaksmise tingimused kindlaks määrata. Autoriõiguse seadusest ei tulene

ka otsest Vabariigi Valitsuse kohustust arvestada tasu suuruse määramisel tehnoloogiliste arengutega.

Liikmesriigi kohustus tagada adekvaatne hüvitis isiklikuks otstarbeks koopiate tegemise eest sõltub

sellest, milline on potentsiaalne õiguste omajatele tekitatud kahju. Samas on eelmise, 2014. a eest

määruse nr 14 § 3 lõikes 1 sätestatud seadmete ja -kandjate kataloogi alusel kogutud tasu suurus

selline, et pärast halduskulude mahaarvamist jäi õiguste omajatele väljamaksmiseks jaotusfondi 0

eurot. On samuti ilmselge, et Eestis müüakse erinevaid tehnilisi vahendeid, mis isiklikuks otstarbeks

teoste kopeerimist võimaldavad. Euroopa Kohus on leidnud, et õiglase hüvitise tasumise kohustust ei

pruugi tekkida kahel juhul: 1) kui ilmneb, et teatava andmekandja kõik kasutajad teatavat funktsiooni

praktikas peaaegu ei kasuta ning 2) kui õiguste omajatele põhjustatud kahju saab lugeda

minimaalseks. Euroopa Kohtu arvates saab õiguspäraselt eeldada, et isikud kasutavad kõiki seadmete

võimalikke funktsioone, sealhulgas reprodutseerimist. Seega, kui kopeerimist võimaldavad seadmed,

aparaadid ja andmekandjad on tehtud füüsilistele isikutele kui nende isiklikuks otstarbeks kasutajatele

kättesaadavaks, piisab isiklikuks otstarbeks kopeerimise tasu kohaldamise põhjendamiseks ainuüksi

asjaolust, et nende seadmetega on võimalik teoseid reprodutseerida.

14. Eestis ei ole viimasel ajal tehtud empiirilisi uuringuid, mille alusel oleks võimalik väita, et Eestis

on tasuliste teenuste või ka vabalt kättesaadava voogedastuse teenuse kasutamise osakaal isiklikus

otstarbeks audiovisuaalsete teoste ja muusika kasutamisel sedavõrd suur, et vaba kasutuse juhu alla

käiva kopeerimise eest tasu maksmise vajadus oleks niivõrd minimaalne, et selle mõju õiguste

omajatele saaks lugeda ebaoluliseks. Seetõttu ei ole olukorras, kus õiguste omajad ei ole 2014. a eest

isiklikuks otstarbeks tehtud koopiate eest tasu üldse saanud, võimalik määruse § 3 lõiget 1 pidada

AutÕS § 26 lõikes 1 nimetatud eesmärki täitvaks. Seda enam, et 2014. a-l ületasid tasu kogumise

halduskulud kogutud tasu suurust ning tasu kogujal (EAÜ) tekkis tasu kogumise tõttu kahju

6024 eurot. Ka Euroopa Kohus on väljendanud seisukohta, et kui liikmesriigid on riigisiseses õiguses

otsustanud sätestada isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, ei ole nad üksnes kohustatud ette nägema

„õiglase hüvitise" maksmist reprodutseerimise ainuõiguse omajatele infoühiskonna direktiivi art 5

lg 2 punkti b järgi, vaid neil on ka kohustus saavutada tulemus, et mitte võtta kõnesolevalt sättelt

kogu selle kasulikku mõju. St liikmesriigid on kohustatud oma pädevuse piires tagama, et õiguste

omajatele hüvitataks neile tekitatud kahju reaalselt sissenõutava õiglase hüvitisega.

15. Määruse § 3 lõige 1 ei võimalda täita autoriõiguse seadusest tulenevaid eesmärke ning piirab

õiguste omajate õigust saada tasu suuremal määral, kui seda näeb ette seadus. Praegusel juhul

täpsustab määruse andmiseks konkreetse volitusnormi (AutÕS § 27 lõige 14) sisu, ulatust ja eesmärki

AutÕS § 26 lõige 1, mille kohaselt peab määrus nr 14 tagama õiguste omajale õiglase hüvitise

maksmise ainuõiguse (õigus teose reprodutseerimiseks) piiramise eest juhul, kui kõne all on

isiklikuks otstarbeks tehtavad koopiad audiovisuaalsetest teostest ning teose helisalvestistest. Määrus

oma kehtivas sõnastuses ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja ulatusele.

16. Justiitsministeerium on algatanud nn tühja kasseti tasu süsteemi teemal diskussiooni, mille

eesmärgiks on teada saada erinevate teemaga enim kokku puutuvate sidusgruppide arvamusi selle

kohta, milline oleks Eestis kõige paremini toimiv ning jätkusuutlik lahendus nn tühja kasseti tasu

kogumiseks. Seejärel saab Justiitsministeerium asuda välja töötama lahendust, mis parimal moel

arvestab kõigi poolte seisukohti, teiste riikide praktikat ning rahvusvahelist õigusraamistikku.

KAEBUSE ESITAJAD MTÜ EAÜ, MTÜ EFÜ ja MTÜ EEL

17. Kaebuse esitajad leiavad, et määruse § 3 lõikes 1 sätestatud salvestusseadmete ja -kandjate

loetelu, millelt tuleb maksta tasu, on formaalselt põhiseadusvastane, kuna seadusega (AutÕS § 26

lõige 1) ette nähtud õigust saada õiglast tasu on määrusega piiratud, ületades seega volitusnormi

(AutÕS § 27 lõige 14) piire.

18. Kuigi kohtuasjas on asjakohased ka Euroopa Liidu õiguse sätted, ei hinnata (ka mitte varjatult) EL

õiguse vastavust põhiseadusele. Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv õiglase

hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS § 26 lõikes 1 ning selle sätte vastavust põhiseadusele ei ole

keegi kahtluse alla seadnud. Kahtluse alla on seatud säte, mis on jäetud riigisisese õiguse reguleerida.

19. Selle kohtuasja puhul on asjakohane PS §-s 39 sätestatud põhiseaduslik kaitse autori loometöö

tulemustele nii autoriõiguse, autoriõigusega kaasnevate õiguste kui ka tööstusomandi valdkonnas.

Nimetatud põhiõigus hõlmab ka õiguste omajate varalisi õigusi, sh õigust saada tasu, mis selle

vaidluse kontekstis tähendab, et õiguste omajatele tagatakse hüvitis teose isiklikeks vajadusteks

kasutamise eest. Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajatel on ainuõigus lubada või keelata

otsest või kaudset kaitstud objektide, s.o oma teoste, fonogrammide, filmide või saadete ajutist või

alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult. Kui riik kehtestab isikliku

kasutamise eesmärgil reprodutseerimise ainuõiguse suhtes erandi, lubades isikutel, kelle valduses on

autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoseid või muid objekte, teha nendest

isiklikuks tarbeks reproduktsioone, mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik

(nagu lubab AutÕS § 26 lõige 1), kahjustab riik samas õiguste omajate reprodutseerimise monopoli,

tekitades neile kahju, mida peetakse lubatud kahjuks vaid juhul, kui nad saavad selle eest õiglast

hüvitist.

20. Euroopa Kohtu väljendatud põhimõtetest nähtub, et õiglase hüvitise mõiste on määratletud kui

õiguste omajale antav hüvitis kahju eest, mida ta on kandnud kaitstud teose loata reprodutseerimise

tõttu. Samuti selgub Euroopa Kohtu arvates infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b

sõnastusest, et EL õigus näeb ette, et autori õigus saada õiglast hüvitist on võõrandamatu, st õiguste

omaja peab tingimata tasu saama. Lisaks on liikmesriigid kohtupraktika kohaselt kohustatud tagama

õiguste omajatele, kes on kahju kannatanud, õiglase hüvitise maksmise kahju eest, mis on neile

tekkinud selle liikmesriigi territooriumil.

21. Määruse § 3 lõige 1 riivab intellektuaalse omandi õigustega kaitstud teoste reprodutseerimisel

teatud kaupade (andmekandjad ja salvestusseadmed) abil õiguste omajate õigust saada õiglast

hüvitist, kuna määruse § 3 lõikes 1 toodud kaupade nimekiri ei ole kooskõlas tegelike

tarbimisharjumustega ega taga seega hüvitist reaalselt tekkinud kahju eest. Seega riivab määruse § 3

lõige 1 PS §-s 39 sätestatud põhiõigust.

22. Kaebajad on seisukohal, et määruse § 3 lõikes 1 sätestatud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu,

millelt tuleb maksta tasu, on formaalselt põhiseadusvastane, kuna see piirab seadusega (AutÕS § 26

lõige 1) ette nähtud õigust saada õiglast tasu. Määrus ei vasta seadusereservatsiooni põhimõttele, sest

määruse § 3 lõike 1 kehtestamise tulemusena on tekkinud olukord, kus seadusest alamal seisva aktiga

on õiguste omajate õigusi piiratud suuremal määral, kui seda võimaldab seadus.

23. Vabariigi Valitsus kehtestas määruse AutÕS § 27 lõikes 14 sisalduva volitusnormi alusel.

Volitusnorm näeb ette, et Vabariigi Valituse määrusega kehtestatakse nende kaupade loetelu, millelt

tuleb maksta tasu selleks, et oleks tagatud õiguste omajate õigus saada õiglast hüvitist. Selleks, et

hüvitis oleks õiglane, peaks kaupade loetelu vastama reaalsusele ning tegelikele tarbimisharjumustele.

Vastasel juhul ei ole võimalik väita, et õiguste omajate saadav hüvitis oleks õiglane. Euroopa Kohtu

väljendatud põhimõtetest nähtub, et õiglase hüvitise mõiste on määratletud kui õiguste omajale antav

hüvitis kahju eest, mida ta on kandnud kaitstud teose ilma loata reprodutseerimise tõttu. Määrusega

kehtestatud kaupade loetelu pärineb 2006. aastast, pärast mida on tehnoloogia arenenud ning

tarbimisharjumused oluliselt muutunud. Seetõttu ei ole võimalik väita, et määruses toodud kaupade

loetelu vastaks reaalsusele ja tegelikele tarbimisharjumustele. Seetõttu ei ole võimalik ka väita, et

määruse § 3 lõikes 1 toodud kaupade loetelu tagaks õiguste omajate õiguse saada õiglast hüvitist.

Seega ei ole võimalik ka väita, et määrus oleks kooskõlas volitusnormiga.

24. Määruse § 3 lõikes 1 toodud kaupade loetelu piirab sisuliselt volitusnormis ette nähtud õigust

saada õiglast tasu. Seaduses ette nähtud õigust ei ole aga võimalik piirata määrusega, ületamata

volituse piire. Põhiõiguse piirang tuleb ette näha seadusega. Seda sätestab ka AutÕS § 11 lõige 4,

mille kohaselt võib autori isiklike ja varaliste õiguste piiramine toimuda ainult autoriõiguse seaduses

ette nähtud juhtudel. Vabariigi Valitsus võib talle antud volituse raames seaduses sätestatud piiranguid

määrusega täpsustada, kuid mitte kehtestada lisapiiranguid. Praegusel juhul on seda aga tehtud.

25. Kaebajad peavad võimalikuks ka seda, et volitusnorm ise – AutÕS § 27 lõige 14 punkt 1 – on

formaalselt põhiseadusvastane, kuna kahju hüvitamise nõuet saab põhimõtteliselt piirata ainult

seaduse tasandil, sest tegu on niivõrd intensiivse põhiõiguste riivega. Kaebajate hinnangul on määruse

§ 3 ka materiaalselt vastuolus PS §-ga 39, sest selle põhiõiguse riive eesmärk ja sellest tulenevalt ka

lubatavus, sobilikkus, vajalikkus ja mõõdukus on ebaselged.

Õiguskantsler

26. Õiguskantsler on seisukohal, et määruse § 3 lõige 1 ei ole põhiseadusega vastuolus. Küsimuse all

on vaidlusaluse sätte kooskõla põhiseaduse, mitte Euroopa Liidu õigusega. Infoühiskonna direktiivi

artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud õiglase hüvitise põhimõte sisaldub AutÕS § 26 lõikes 1.

Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt b jätab liikmesriikidele, kes on otsustanud sisse seada

isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erandi, ulatusliku kaalutlusruumi õiglase hüvitise vormi ja

selle arvutamise meetodite kindlaks määramiseks.

27. Autori isiklike ja varaliste õiguste kaitse sätestab PS § 39, mis Eestile siduvate rahvusvaheliste

lepingute kaudu laieneb ka fonogrammitootjatele ja teose esitajatele. Autorile, fonogrammitootjale ja

esitajale kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada ning otsustada selle kasutamise lubamise

või keelamise üle. Autori, fonogrammitootja ja esitaja varaliste õiguste piiramine peab Eestile

siduvaid rahvusvahelisi lepinguid arvestades vastama 3-astmelisele testile, mille järgi võivad riigid

autori ainuõigusi piirata või teha erandeid vaid erijuhtudel, juhul kui see ei ole vastuolus teose

tavapärase kasutamisega ega kahjusta ebamõistlikult autori õigustatud huve. Testi tingimuste täitmine

ei eelda tingimata hüvitise maksmist selleks, et lubada audiovisuaalsete teoste või teose helisalvestiste

reprodutseerimist isiklikul otstarbel. Küll aga võib hüvitise maksmine aidata tagada seda, et

kõnealune erand reprodutseerimise ainuõigusest ei kahjustaks õiguste omajate huve ebamõistlikul

määral. Ka PS §-st 32 ei tulene kohustus maksta autorile, fonogrammitootjale ja esitajale hüvitist selle

eest, kui audivisuaalset teost või teose helisalvestist kasutatakse isiklikuks otstarbeks. Kuna teose ja

teose helisalvestise isiklikuks vajaduseks reprodutseerimise lubamisega piiratakse autori,

fonogrammitootja või esitaja varalisi õigusi, täpsemalt ainuõigust otsustada teose või salvestise

reprodutseerimise üle, võib sellist tegevust pidada omandikitsenduseks PS § 32 lõike 2 mõistes, mille

puhul PS hüvitise maksmist otsesõnu ei nõua.

28. Vaatamata sellele, et põhiseadusest ei tulene otseselt kohustust maksta isiklikuks otstarbeks

reprodutseerimise erandi kehtestamise korral autorile, fonogrammitootjale ja esitajale tingimata

hüvitist, on seadusandja AutÕS § 26 lõikes 1 näinud ette võimaluse reprodutseerida audiovisuaalset

teost või teose helisalvestist isiklikeks vajadusteks ilma autori nõusolekuta ning sätestanud autori,

fonogrammitootja ja esitaja õiguse saada sellise tegevuse eest õiglast tasu ehk hüvitist. Kuigi autorile,

fonogrammitootjale ja esitajale tekitab isikliku kasutuse tõttu kahju füüsiline isik, kes kopeerib teost

või teose helisalvestist, ei ole praktikas võimalik igal üksikul juhul tekkivat kahju mõõta ja võtta selle

eest tasu, mistõttu kogutakse tasu õiglase hüvitise maksmiseks salvestusseadmetelt ja -kandjatelt.

Selleks volitab seadusandja AutÕS § 27 lõike 14 punktiga 1 Vabariigi Valitsust kehtestama

salvestusseadmete ja -kandjate loetelu. Kuigi määruse § 3 lõikes 1 on loetletud mõningaid

salvestusseadmeid ja -kandjaid, puudub vaidlus selle üle, et see loetelu ei hõlma kõiki nüüdisaegseid

seadmeid, mille abil reprodutseerimine tehniliselt võimalik on.

29. Määrus oleks seadusega vastuolus, kui tõlgendada määrusandjale antud volitust nii, et loetelu

peab hõlmama kõiki füüsilistele isikutele kättesaadavaid salvestusseadmeid ja -kandjaid, mille abil

saab reprodutseerida audiovisuaalseid teoseid ja teose helisalvestisi. Sellise tõlgenduse korral aga

eeldataks, et iga salvestusseadme või -kandja müük toob paratamatult kaasa teose kasutamise, st

igasuguste salvestusseadmete ostmine võrdsustatakse autori teose kasutamisega. Samuti tuleks sel

juhul järeldada, et määrus läheb vastuollu seadusega niipea, kui turule lisandub mõni uut laadi

salvestusvahend.

Salvestusseadmete

ja

-kandjate

müügimahtu

kasutatakse

autorite,

fonogrammitootjate ja esitajate õiguste riive kaudseks mõõtmiseks, kuid on seadusandja otsustada,

kuidas autorite teoste kasutust täpselt mõõta, eeldusel, et autoritele makstav tasu vastab üldjoontes

tegelikule kasutusele. Tõlgendus, mis käsitab salvestusseadmete ostmist kasutusena, mitte ühena

kasutuse mõõtmise viisidest, jätab arvestamata seadusandja AutÕS § 26 lõikes 1 ja § 27 lõike 14

punktis 1 nimetatud eesmärgi – tagada õiglane hüvitis teose ja teose helisalvestise isiklikeks

vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks, arvestusega, et tasu kogutakse igalt salvestusseadmelt

3% ja igalt salvestuskandjalt 8% kauba väärtusest.

30. Seadusandja on lubanud kasutada audiovisuaalset teost ja teose helisalvestist isiklikuks

vajaduseks juba alates autoriõiguse seaduse vastuvõtmisest ja sätestanud kohustuse maksta sellise

kasutuse eest õiglast tasu. Samas seob seadusandjat selles küsimuses alates 1. maist 2004 Euroopa

Liidu õigus. Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt b paneb riikidele, kes on otsustanud

isikliku kasutamise erandi kasuks, kohustuse maksta õiguste valdajatele õiglast hüvitist. Direktiiv

jätab aga liikmesriigi seadusandja otsustada, kuidas ta õiglase hüvitise maksmiseks raha kogub ning

kuidas seda õiguste valdajate vahel jagab. Infoühiskonna direktiivist ja seda sisustavast Euroopa

Kohtu praktikast tuleneb aga oluline põhimõte, mille järgi on õiglane hüvitis lähedalt seotud

võimaliku kahjuga, mida õiguste valdajatele tekitab kaitstud teoste ja teose helisalvestiste

reprodutseerimine isiklikuks otstarbeks. Samuti tuleneb direktiivist, et teatud juhtudel võib isiklikuks

otstarbeks reprodutseerimisega kaasnev kahju olla minimaalne ja sellisel juhul ei pruugi üldse tekkida

hüvitise maksmise kohustust. Kui õiglase hüvitise piir on kahju, mida autorid, fonogrammitootjad ja

esitajad kannavad isikliku reprodutseerimise erandi tõttu, siis isiklikuks otstarbeks reprodutseerimine

ise piirneb ühelt poolt isiklikuks otstarbeks reprodutseerimisega ebaseaduslikust allikast ja teiselt

poolt

isiklikuks

otstarbeks

reprodutseerimisega

litsentsi

alusel.

Isiklikuks

otstarbeks

reprodutseerimise erand katab vaid sellist teose või teose helisalvestise reprodutseerimist, mida on

teinud füüsiline isik oma vajaduseks, seaduslikust allikast ja mis jääb väljapoole litsentsisüsteemi.

Isiklikuks vajaduseks reprodutseerimise kasutusala kindlaks määramine on oluline seetõttu, et sellise

tegevuse ulatusest ja intensiivsusest sõltub autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele tekkiv kahju

ja seeläbi ka õiglase hüvitise suurus.

31. Hüvitise õiglust mõjutab nii see, kas isiklikuks otstarbeks reprodutseerimine toimub tänapäeval

suuremas osas nende salvestusseadmete ja -kandjatega, mida määruse lõikes 3 loetletud ei ole, kui ka

see, kas audiovisuaalsetest teostest ja fonogrammidest koopiate tegemine isiklikuks otstarbeks on

tervikuna langenud, näiteks põhjusel, et teoseid tarbitakse teistel viisidel. Kuna puuduvad uuringud,

mis näitavad ühte või teist, ei saa õiguskantsleri hinnangul järeldada, et autoritele,

fonogrammitootjatele ja esitajatele makstava hüvitise vähenemise on põhjustanud ainult või peamiselt

määruse § 3 lõikes 1 sätestatud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu mittevastavus tänapäeva

tehnoloogiale. Ühelt poolt ei ole isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise kasutusala jäänud tehnika

arengust puutumata, kuna vahepeal on lisandunud mitmesuguseid võimalusi tarbida audiovisuaalseid

teoseid teisiti, kui neid endale kopeerides (sh voogesituse kanalid, pilveserverisse salvestamise

võimalus). Teisalt on võimalik, et ka osa autoreid on infoühiskonnaga kohanenud ning hakanud

kasutama tänapäevaseid lahendusi, mis võimaldavad autoritel endil paremini kontrollida oma teoste

kasutamist ning levikut. Ehkki viimase kümne aasta jooksul on tehnika oluliselt arenenud, ei

võimalda pelgalt see asjaolu teha järeldust, et alates 2006. aastast määruses muutumatuna püsinud

salvestusseadmete ja -kandjate loetelu toob tingimata kaasa ebaõiglase hüvitise maksmise ning

vastuolu seaduse ja põhiseadusega.

32. Riigil on kohustus tagada autoriõiguste kaitse, sh piraatkoopiate valmistamise ja muu õigusvastase

kasutamise vastu. Seda põhiõiguste seisukohalt olulist küsimust ei saa aga lahendada teose isiklikuks

otstarbeks reprodutseerimise erandi ja selle eest ette nähtud hüvitise abil. Seda seetõttu, et kõnealune

erand laieneb teoste kasutusele üksnes väga piiratud ulatuses. Juhul kui hüvitist laiendataks kõikidele

vahenditele, mida saab tänapäeval kasutada audiovisuaalsete teoste ja teose helisalvestiste

reprodutseerimiseks, tõuseksid selle tagajärjel mistahes andmekandjate (mälukaardid, mälupulgad,

kaasaskantavad kõvakettad jne) ning sisseehitatud andmekandjatega salvestus- ja taasesitusseadmete

(foto- ja videokaamerad, arvutid, nutitelefonid jms) hinnad (eeldatavalt AutÕS § 27 lõikes 7

sätestatud tasumäära võrra, sõltumata seesuguste seadmete tegelikust kasutusest). Samas võib

muutunud tarbimisharjumuste tõttu olla isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erandi rakendamine ja

sellest autoritele tekkiv kahju aastate jooksul mitte suurenenud, vaid vähenenud.

33. Kui hüvitis kaotab seose kõnealuse erandi tõttu õiguste omanikele tekkiva kahjuga, siis ei ole see

enam kahjuhüvitis, vaid sisuliselt maks, mille kogumine ei ole piiratud õiglase hüvitise maksmisega.

Kooskõlas PS §-ga 113 on seadusandjal õigus kehtestada makse. Seadusandja võib maksustada

tooteid ja teenuseid. Mõistagi peab maksude kehtestamisele eelnema analüüs, et vältida põhiõiguste

ebaproportsionaalseid riiveid. Lisaks võib seadusandja näha ette skeemi, mille alusel hüvitab riik

teoste autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele kogu võimaliku kahju, mis neile tekib

audiovisuaalsete teoste ja teose helisalvestiste loata reprodutseerimise, sh illegaalsest allikast

allalaadimise tõttu. AutÕS § 27 lõikes 7 sätestatud tasu ei ole aga võimalik sedavõrd laiendavalt

tõlgendada, kuna seadusandja on näinud ette hüvitise maksmise üksnes AutÕS § 26 lõikes 1

sätestatud erandi piirides (sarnane piiritlus tuleneb ka infoühiskonna direktiivist). Arvestades asjaolu,

et pole selge, kas kõnealune erand ja selle eest makstav hüvitis on muutunud keskkonnas jätkuvalt

asjakohased ning piisavad, peaks eelkõige seadusandja astuma samme selleks, et selgitada võimalikud

alternatiivid ning tagada nende rakendatavus kooskõlas Eestile siduvate rahvusvaheliste lepingute

ning Euroopa Liidu õigusega.

34. Seejuures tuleb arvestada, et praktilistel, aga ka privaatsuse kaitsest tulenevatel põhjustel ei ole

väga täpselt võimalik välja selgitada, kui suures ulatuses reprodutseeritakse audiovisuaalseid teoseid

ja teose helisalvestisi isiklikuks vajaduseks, ega vastata küsimusele, kui suurt kahju see tekitab

autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele. Igatahes pole võimalik kindlalt väita, et isiklikuks

vajaduseks reprodutseerimise võimaluse olemasoluta oleks autor, fonogrammitootja või esitaja oma

varaliste õiguste kasutamise kaudu majanduslikku kasu saanud. Seega on paratamatu, et õiglane

hüvitis ei kompenseeri täielikult autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele tekkinud kahju. Küll

aga peaksid nimetatud isikud saama hüvitist isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest ulatuses, mis

ei ole ilmselgelt ebapiisav ja seetõttu ebaõiglane. Eeltoodut arvesse võttes ei ole praegu võimalik teha

järeldust, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelu salvestusseadmetest ja -kandjatest ei taga AutÕS

§ 26 lõikes 1 nõutud õiglast hüvitist. Määruse § 3 lõikes 1, kus loetletakse salvestusseadmed ja -

kandjad, millelt tuleb maksta tasu audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise eest

isiklikeks vajadusteks, ei ole vastuolus AutÕS § 26 lõikega 1 osas, milles see tagab autoritele,

fonogrammitootjatele ja esitajatele õiguse saada õiglast hüvitist.

35. PS § 32 kaitseb juba olemasolevat õiguspositsiooni, mistõttu PS § 32 riive eeldus on varaliselt

mõõdetava õiguspositsiooni olemasolu. Praeguses asjas selline kaitstav õiguspositsioon aga puudub,

kuna põhiseadus ei aseta salvestusseadmete müüki autoriõiguse kaitsealasse. Pigem on

salvestusseadmete müügimaht üks võimalik viis mõõta (PS § 39 kaitsealas olevat) teoste kasutust.

Teisisõnu ei kujuta määruse § 3 lõikes 1 salvestusseadmete ja -kandjate loetlemata jätmine isegi

PS § 39 riivet, sest riivena tuleb käsitada reprodutseerimist, mitte salvestusseadmete müüki. Seetõttu

langeb küsimus määruse materiaalsest põhiseaduse vastasusest riive puudumise tõttu ära.

VAIDLUSTATUD SÄTE

36. Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose

helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord,

salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja

teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu

taotlemise kord" § 3 lõige 1:

㤠3. Salvestusseadmete ja -kandjate loetelu

(1) Tasu tuleb maksta järgmiste salvestusseadmete ja -kandjate eest:

1) videokassetid (VHS) – salvestuseta;

2) audiokassetid – salvestuseta;

3) CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta;

4) minidiskid (MD) – salvestuseta;

5) VHS ja DVD videosalvestusseadmed;

6) audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed.

[---]".

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

37. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata Vabariigi

Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 § 3 lõike 1 osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lõikes 1

ette nähtud õiglase tasu saamist. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune säte riivab

põhiseadusvastaselt PS §-s 39 tagatud põhiõigust ega ole kooskõlas PS § 3 lõikega 1 ja § 87

punktiga 6.

38. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 kohaselt võib

Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseadusega

vastuolus olevaks õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seejuures ei lahenda Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses õigusvaidlust, mis tuleb lahendada mõnes muus kohtumenetluses.

39. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille

põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse

korral (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19). Asja

lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks peab kohus tuvastama asja lahendamiseks

olulise tähtsusega asjaolud, mistõttu eeldab sätte asjassepuutuvuse kontrollimine Riigikohtus ka selle

hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on niisugused asjaolud tuvastanud. Kui

Riigikohtul ei oleks sellist õigust, siis võiks kujuneda olukord, kus Riigikohus hindab kaebuse esitaja

suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2008. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-15-08,

punkt 17).

40. Tallinna Ringkonnakohus jättis vaidlusaluse sätte kohaldamata ja algatas põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse, lahendades autorite esindusorganisatsioonide (MTÜ EAÜ, MTÜ EFÜ ja

MTÜ EEL) kaebust Eesti Vabariigi vastu kahju – saamata jäänud tulu – hüvitamiseks RVastS § 14

lõike 1 alusel. Ringkonnakohus jättis vaidlusaluse sätte kohaldamata HKMS § 171 lõike 1 alusel

vaheotsusega, milles leidis, et RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud,

kuid õiglase hüvitise (AutÕS § 26 lõige 1 teine lause) väljaselgitamine kujuneb kohtumenetluses väga

keerukaks.

41. Seda, kas isikule saamata jäänud tulu hüvitamiseks makstud hüvitis on konkreetsel juhul õiglane,

saab hinnata üksnes olukorras, kus kahju tekitamine ja suurus on tuvastatud (vt Riigikohtu üldkogu

31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, punkt 88). Kuna kõnealuses kohtuasjas oli

tõendamata, kas isikule oli alusetu vahistamise tõttu kahju tekkinud, samuti oli tuvastamata kahju

suurus, leidis üldkogu, et ei saa konkreetse normikontrolli menetluses hinnata kahju hüvitamist

reguleeriva sätte põhiseadusele vastavust, kuna sellisel juhul ei ole selge vaidlusaluse sätte

asjassepuutuvus (Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, punkt 93).

Kolleegiumi arvates ei saa aga Riigikohtu üldkogu seisukohast 31. märtsi 2011. a otsuses kohtuasjas

nr 3-3-1-69-09 järeldada, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamine HKMS § 171

lõikes 1 või tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõikes 1 sätestatud vaheotsusega oleks

välistatud. Kohtuasja lahendava kohtu õigus algatada vaheotsusega põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus sõltub eelkõige sellest, kas ja kuivõrd on täidetud menetlusseaduses sätestatud

vaheotsuse tegemise eeldused.

42. Vaheotsuse tegemise võimalus on sätestatud HKMS § 171 lõikes 1, mille kohaselt võib kohus

juhul, kui kaebuse nõue on suunatud raha väljamõistmisele, eelkõige kahju hüvitamisele, ja nõutava

rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keeruline, teha poole taotlusel vaheotsuse nõude

põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. HKMS § 171 lõike 2 kohaselt on vaheotsus nõude

põhjendatuse või põhjendamatuse kohta edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.

Vaheotsusega nõude põhjendatuse tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja

teeb selle kohta hiljem eraldi otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse

ja asja edasi ei menetle.

43. Seega otsustab kohus vaheotsuses lõplikult kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on märkinud, et TsMS § 449 lõikest 1 ei tulene võimalust teha vaheotsust kahju

hüvitamise nõude põhjendatuse kohta ilma, et oleks tuvastatud kahju hüvitamise eelduseks olevad

asjaolud. Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise

eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab

kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle. TsMS § 449 lõige 1 ei näe ette võimalust vaheotsusega

tuvastada üksnes kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üksikuid eeldusi ja järgnevas menetluses ei

saa pooled esitada ja tõendada oma vastuväited kahju hüvitamise nõude eelduste kohta, mida kohus

vaheotsusega ei lahendanud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2008. a otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-94-08, punktid 10–11).

44. Kaebajate kahjuhüvitamise nõuded on esitatud RVastS § 14 lõike 1 alusel, mis sätestab avaliku

võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahjuhüvitamise kohustusest. Kahjuhüvitamise kohustust ei

too kaasa iga juhtum, kus õigusvastase õigustloova akti või selle andmata jätmisega võib olla isikule

kahju tekitatud. RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused:

1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata;

2) isikule on tekkinud kahju;

3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega;

4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju

vahel;

5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav;

6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.

RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm olema

vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele. RVastS § 7 lõike 4 ja võlaõigusseaduse § 127

lõike 2 järgi peab rikutud kohustuse eesmärk olema just sellise kahju ärahoidmine.

45. Tallinna Ringkonnakohtu vaheotsusest nähtub, et ringkonnakohtu arvates on avalik võim

õigustloova aktiga rikkunud talle pandud kohustusi. Ringkonnakohus on leidnud, et Vabariigi

Valitsuse määruse § 3 lõige 1 on põhiseadusega vastuolus, kuna rikub AutÕS §-s 26 sätestatud

kohustust tagada autorile, teose esitajale ja fonogrammitootjale õiglane tasu audiovisuaalse teose ja

teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise eest. Õiglase tasu puudumine on

ringkonnakohtu hinnangul tõendatud sellega, et vaidlusaluse määruse alusel kogutav tasu on aastate

jooksul vähenenud, määrust ei ole alates 2006. aastast muudetud ning on üldteada, et sellest ajast

arvates on toimunud oluline tehnika areng, sealhulgas salvestusseadmete ja -kandjate osas

(vaheotsuse punkt 8).

46. RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise teiste eelduste kohta märgib Tallinna

Ringkonnakohus vaheotsuses paljasõnaliselt, et ka need on täidetud. Ringkonnakohus toob

vaheotsuses välja, et määrusel on kaebajatele vahetu mõju, kuna määruse § 3 lõikes 1 sätestatud

loetelu takistab õigustatud isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete

ja -kandjate eest. Lisaks sellele on kaebajad ringkonnakohtu hinnangul eriliselt kannatanud isikuteks

ja avaliku võimu rikkumine on oluline, sest Vabariigi Valitsus ei ole teinud analüüsi, mis näitaks, et

tasude vähenemine on paratamatu (vaheotsuse punkt 10).

47. Ringkonnakohus märgib vaheotsuses üksnes, et kaebajate hinnangul on aastatel 2010–2013

jäänud neil saamata 831 416 eurot (vaheotsuse punkt 9), kuid ei ole tuvastanud, kas kaebajatele on

kahju tekkinud, samuti ei ole kohus hinnanud põhjuslikku seost avaliku võimu kandja kohustuste

olulise rikkumise ja kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kuna Tallinna Ringkonnakohus ei

ole vaheotsuses välja selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud RVastS §-st 14 tuleneva kahju

hüvitamise nõude põhjendatuks lugemiseks, ei saa kolleegium võtta seisukohta, kas vaidlustatud säte

on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

48. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes PSJSK §-le 11, jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

taotluse läbi vaatamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Saale Laos, Jüri Põld, Tambet Tampuu